Gooti arhitektuur (4)

Gooti arhitektuur
Gootika on keskaegse Euroopa imetlusväärseim kunstistiil. See sündis Prantsusmaal ning seal loodi ka kõige kaunimad gooti stiilis kunstiteosed. Prantsusmaalt levis gootika teistesse tolle aja Lääne-Euroopa kultuuriringi kuuluvatesse maadesse.
Nimi anti gooti stiilile alles hiljem, renessansiajastul kunagise germaanlaste hõimu, gootide järgi, kuigi neil tegelikult selle stiiliga midagi tegemist polnud. See esialgu pilkena mõeldud nimetus pidi tähendama barbaarset ja metsikut. Meie ajal peetakse gooti stiili aga just millekski ülimalt peeneks, kauniks ja imetlusväärseks.
Gooti ajastuks astus feodaalide, talupoegadening vaimulike kõrvale uus – linnakodanike seisus: käsitöölised ja kaupmehed . Uued linnad, inimeste liikuvam eluviis, suurenev toredusiha – kõik see avaldas mõju kunstile, kuid siiski on gooti stiili suurimad saavutused endiselt seotud ristiusu kirikuga. Üheks suureks mõjutajaks peetakse ka ristisõgu 11.-13. sajandil, mille tulemusena tuduvalt avardus eurooplaste maailmapilt .
Gooti ajastu jagatakse tavaliselt kolme perioodi: varagootika (12. saj teine pool), kõrggootika (13. ja 14. saj), hilisgootika (15. ja 16. saj).
Pariisi Jumalaema kirik (Notre-Dame de Paris) on kirik Pariisis Cite saarel.Kiriku ehitamist alustati 1163 kuningas Louis VII valitsemise ajal kunagise Jupiteri templi kohale. Nurgakivi pani paavst Aleksander III. Tööd kestsid ligi 200 aastat. Kiriku valmides (umbes 1330 -1345) olid tornid 69 m kõrged.
Louis XIV ja Louis XV ajal võeti kirikus ette suuremaid ümberkorraldusi.
Suure Prantsuse revolutsiooni päevil hävitati paljud kirikus olnud aarded , kuid kellad pääsesid siiski ümbersulatamisest. Kirik pühendati Mõistuse ja Ülima Olendi kultusele, seda kasutati ka lihtsalt panipaigana.
19. sajandil lisati kirikule 90 m kõrgune nelitistorn (autor Eugène Emmanuel Viollet-le-Duc).
Jumalaema kirikus on toimunud arvukalt olulisi sündmusi: aastal 1239 tõi Püha Louis kirikusse Kristuse okaskrooni; seal on kroonitud Inglise kuningas Henry VI (1430); aastal 1804 kroonis seal Napoleon ennast prantslaste keisriks ja oma abikaasa Joséphine'i keisrinnaks.
Milano toomkirik ( Duomo di Milano) on üks tuntuimaid gooti stiilis ehitisi Euroopas. Ta asub Põhja-Itaalias Milano linna südames Piazza del Duomo ääres.
Viielööviline, 157 m pikk ja 92 m lai basiilika on üks suurimaid gooti katedraale maailmas. Ta on mõeldud mahutama 40 000 inimest. Peatorn on 109 m kõrge. Katedraali tähelepanuväärseim osa on katus oma 135 tornikese ja tohutu hulga kujude ning veesülititega.
Ehitamisega alustati Gian Galeazzo Visconti ajal 14. sajandil. Nimelt oli Gian Galeazzo pärast võimuletulekut Milanos laiendanud oma valdusi üle kogu Lombardia idaosa, allutanud endale osa Veneto piirkonnast ning maid ka lõuna pool. Unistades tervet Põhja- Itaaliat katvast kuningriigist, vajas ta oma tulevasele pealinnale väärilist kirikut.
Gian Galeazzo andis heldelt maksuraha tohutu hulga marmori hankimiseks ja kohaletoimetamiseks. Marmorit Milano lähedal ei leidu ja see toodi kohale Novara lähedalt Candoglia mägedest. Duomo di Milano teeb eriliseks asjaolu, et kiriku ehitamiseks on kasutatud vaid marmorit.
Duomo esimene arhitekt ei ole täpselt teada. Dokumentides mainitud Simone da Orsenigo paistab olevat rohkem midagi töödejuhataja taolist. Kõige tõenäolisem on, et kaasati palju arhitekte, mõned neist kindlasti ka Saksamaalt ja Prantsusmaalt. Müürsepad ja muud ehitusmeistrid olid palgatud Como ümbrusest jt maapiirkondadest, ent ka Austriast , Ungarist ja mujalt.
Kiriku pikk ehituslugu kajastub ilmekalt fassaadil, millega tehti algust 1590. aastal. Esialgu pidi fassaad tulema maneristlikus stiilis suurte uste ja madalate akendega. Töö aga peatati, sest leiti, et tulemused ei sobinud kokku ülejäänud ehitisega ja 1650 . aastaks valmis uus kavand, mille järgi säilis juba valmisehitatu, kuid sambaid ja tugipiilareid muudeti gootilikumaks. Fassaadi ehitamine jõudis lõpule alles 1807– 1814 vastavalt Napoleon I juhistele.
Duomo on kaunistatud tohutu hulga skulptuuridega, mida on lisatud kogu kiriku olemasolu vältel. Vanimad kujud asuvad kiriku idaküljel, hiliseimad läänes; kõrgemal asetsevad kujud on uuemad kui allpoolsed.
Pealöövi sambad on unikaalsed tänu nende ülaosas olevatele kujudega kaunistatud niššidele.
Parempoolses löövis esimese akna all asub Ariberto rist (12. sajandist) ja peapiiskop Ariberto (1018–1045) haud.
Salisbury katedraal on Salisbury linnas Inglismaal asuv anglikaani katedraal.
Esimese katedraali ehitus Old Sarumis algas 1075 . aastal. Lahkhelid kirikutegelaste ja valitsejate vahel viisid otsuseni ehitada katedraal mujale. New Sarumi linn, tänapäeval Salisbury, tekkis 1220 . aastal koos uue katedraali ehitusega. Katedraali ametlik nimi on Püha Maarja Katedraal (Cathedral of Saint Mary ).
Kuna ehitus viidi lõpule 38 aastaga on Salisbury katedraali ehitusel kasutatud ainult ühte arhitektuuristiili – varainglise gooti stiili.
Hiljem ehitati katedraalile juurde ristikäigud, kapiitlihoone ja 1320. aastal 123 meetri kõrgune torn, mis on kõrgeim Suurbritannias.
Olulisi muudatusi katedraalis tegi 1790. aastal arhitekt James Wyatt, kes uuendas kiriku kooriosa ja lammutas algse kellatorni. Salisbury on üks kolmest Suurbritannia katedraalist, millel ei ole kellamängu.
1386. aastal pandi katedraalis üles mehhaaniline kell, mis on praegu vanim Suurbritannias ja arvatavalt ka vanim töötav kell maailmas.
Katedraali raamatukogus on hoiul üks neljast paremini säilinud Magna Carta koopiast. Koopia jõudis Salisburysse, kuna hilisem Salisbury kanoonik ja ehituse järelvaataja Derehami Elias osales 1215 Runnymedes, kus kuningas John Maata pitseeris Magna Carta ja Elias sai ülesandeks jagada laiali mõned originaalid.
Reimsi katedraal on basiilika Reimsis Prantsusmaal. Katedraali tuntakse peamiselt seetõttu, et see oli Prantsusmaa kuningate kroonimiskirik.
Praegune kirik valmis 13. sajandi lõpus, välja arvatud lääneportaal, mis püstitati 14. sajandi alguses. Kirik rajati 1211 . aastal maha põlenud kiriku kohale, mis omakorda oli rajatud basiilika kohale, kus legendi järgi ristiti 496. aastal Chlodowech I.
Reimsi katedraal kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Mont-Saint-Micheli klooster on klooster Prantsusmaal Mont-Saint-Micheli saarel. Klooster paikneb Mont-Tombe nimelisel künkal, 8. sajandil ehitatud Notre-Dame-sous-Terre'i kiriku kõrval. Ehitis rajati 10. sajandil benediktiini munkade poolt.
13. sajandil toimus kloostris tulekahju ja mahapõlenud hooneosa asemele rajati hoonekompleks, mida tuntakse La Mervelle'i nime all.
Mont-Saint-Michel elas üle piiramised Saja-aastase sõja ajal ja Prantsusmaa ususõdades. Suure Prantsuse revolutsiooni ajal muudeti klooster vanglaks ja see tegutses vanglana kuni 1863. aastani. Aastal 1874 kuulutati Mont-Saint-Michel ajaloomälestiseks ja seda hakati restaureerima.
19. sajandi lõpul ehitati kloostrile ka torn ja tornikiiver, mida kroonib peaingel Miikaeli kuju. 1966. aastal pöördusid kloostrisse tagasi mungad .
Siena katedraali ehitamist alustati 12. sajandil romaani stiilis, kuid 13. sajandist rajati seda edasi gooti stiilis ning nüüd on sellest väljakujunenud üks parimaid Itaalia gooti arhitektuuri näiteid. Kiriku seinad on on kaetud valge ja musta marmoriga ning katedraali marmorpõrandad on dekoreeritud Domenico Beccafumi poolt. Pinturichio maalis Piccolomini raamatukogu freskod , mis rajati 1495. aastal kardinal Franssesco Piccolomini poolt, kellest hiljem sai paavast Pius III.
Ehitise esimesed struktuurid on veidrad ning neid katab legendide vari. Katedraali pragusel asukohal seisis üheksandal sajandil kirik koos paavsti paleega. 1058. aasta detsembris peeti kirikukogu, mille tulemusel valiti uueks paavstiks Nicholas II. 1196 . aastal hakati rajama uut katedraali. 1215. aastal peeti seal juba päevaseid missasid. 1226. aastast on märkmeid valge ning musta marmori transpordi kohta. Võlv ja transeptid konstrueeriti 1259.- 1260. aastal.
1339. aastal plaaniti teist suurt lisaehitustööd. Uus lööv ja risti vahekäik oleksid kiriku struktuuri enam kui kahekordistanud. Ehituse, mida alustati Giovanni d’Agostino käe all, kes on rohkem tuntud skulptorina, katkestas 1348 aasta „must surm“- katk. Algsed vead olid siis juba avastatud ning laiendustöid peale katkulainet enam ei jätkatud. Välimised seinad, mis on sellest laiendamisest alles jäänud, on nähtavad kirikust lõuna pool. Löövi põrand aga on nüüdseks kujunenud parkimisplatiks ja muuseumiks. Hoolimata laiendustööde poolelijätmisest tõestavad need Siena auahneid plaane , võimsust ja suuri kunstilisi saavutusi.
Orvieto toomkirik (Duomo) on suurim Itaalia romaani–gooti katedraal. Ehitamisega alustati 1290. aastal ja valmimiseni kulus väidetavalt 300 aastat. Kiriku püstitamise ajendiks sai nn Bolsena ime, kus ühe Bolsena kiriku pühitsetud armulaualeivast olevat verd immitsenud. Bolsena imet kujutavad ka kiriku Capella del Corporale kabelis asuvad Ugoline di Prete Ilario freskod.
Kiriku arhitektiks on nimetatud Arnolfo di Cambiot, aga tänapäeval, usutakse, et ehitustöid juhtis munk Bevignate Perugiast. Kiriku välisilmet kujundab valgete (travertiinist) ja roheliste (basaldist) kihtide vaheldumine. Kiriku fassaadi kaunistavad Lorenzo maitani 14. sajandist pärit skulptuurid . Kiriku sees on Fra Angelico freskod ja Luca Signorelli teos "Viimne kohtupäev" 1449–1451.
Santa Maria del Fiore on Firenzes asuv toomkirik Itaalias. Santa Maria del Fiore on Euroopa suuruselt neljas kirik ning tänaseni kõrgeim ehitis Firenzes. Katedraali nimi vihjab tõenäoliselt Firenze sümbolile, liiliale või siis linna endisaegsele nimele Fiorenza.
Santa Maria del Fiore on ehitatud basiilikana ja kujutab põhiplaanilt rooma risti. Ehitise mõõtmed on tohutud: pikkus 153 meetrit, laius 38 meetrit kitsamas ja 90 meetrit laiemas kohas. Ehitise kõrgus on samuti 90 meetrit.
Katedraali ehitamist alustati 1296 . aastal Arnolfo di Cambio plaanide järgi. 1357 jätkas ja täiustas di Cambio projekti Francesco Talenti. Talenti lõplikud joonised eeldasid tohutusuure kaheksanurkse kupli ehitamist, mille kavandajat asuti 1418. aastal otsima . 1420 kiideti heaks Filippo Brunelleschi lahendus ja alustati kupli ehitamist. Uusgooti stiilis marmorfassaad valmis alles 1871–1887.
1436. aastal pühitseti Santa Maria del Fiore katedraali sisse.
Brunelleschi kavandi järgi 1420. aastal alustatud kuppel valmis lõplikult 1463. aastal. Kuplikivid on laotud Rooma Pantheoni eeskujul isetoetuvalt marmorribide vahele kalasabamustrisse.
Kiriku sisemus jätab üsna lageda , koopaliku mulje. See on taotluslik .
Et kirikut rahastati peamiselt annetustest, siis võib kiriku interjööris kohata mitme suurannetaja, kuid ka lihtsalt väljapaistvate linnakodanike kujutisi.
Kiriku 16. sajandist pärineva keeruka mosaiikmustriga põranda kavandasid Baccio d'Agnolo ja Francesco da Sangallo. Kiriku idapoolse otsa kolmes apsiidis asuvad igaühes viis kabelit. Kõigil kabelitel on suurt peakuplit kordavad väiksed kuplid .
Toomkiriku kellatorni kavandas 1334. aastal Giotto ; valmis see aga alles 1359 ehk 22 aastat peale meistri surma. Kampaniil on 85 m kõrge ja seega vaid pisut kuplist madalam. Kellatorni teisel korruse Andrea Pisano reljeefid kujutavad inimese loomist ning allegooriaid kunstist ja käsitööst. Reljeefid on koopiad Toomkiriku muuseumis hoitavatest originaalidest. Kellatorn on kaunistatud valge, rohelise ja roosa Toscana marmoriga.
Doodžide palee (Palazzo Ducale ) on gooti stiilis hertsogiloss Veneetsias; ajalooline doodžide residents, kust valitseti Veneetsia Vabariigi üle; palees käisid koos vabariigi nõukogud ja siin peeti ka kohtuistungeid. Doodžide palee asub Püha Markuse väljaku (Piazza di San Marco ) ääres.
Esialgne, 9. sajandil ehitatud palee meenutas pigem kindlust kui lossi: tal oli neli esiletungivat torni ja kõrge kaitsemüür. Praeguse ilme sai palee aastatel 1309 kuni 1424 . Tõenäoliselt Filippo Calendario kavandatud ehitis järgis suures osas esialgse palee eeskujusid. Ümberehituste põhjusteks olid ka korduvad põlengud (palee põles täielikult maha 976. ja 1106. aastal; 1483, 1574 ja 1577 . aasta tulekahjudes hävis teatud osa ruumidest). Palee tiibfassaade (Püha Markuse sadamabasseini poolne lõunafassaad valmis 14. sajandi alguseks, ja Piazetta di San Marco poole avanev fassaad sada aastat hiljem) peetakse gooti kunsti tippnäideteks maailmas. Neile omast Veneetsia gooti stiili iseloomustavad idamaised mõjutused.
Sadamabasseini poole avaneb Teravilja värav (Porta della Frumento). Siin asub tänapäeval sissepääs muuseumisse . Palee paraadvärava, Piazetta poole avaneva Paberivärava (Porta della Carta), on 1438 –1443 hilisgooti stiilis kavandanud Giovanni ja Bartolomeo Buon. Värav on nime saanud tõenäoliselt sellest, et värava kõrval asus Riigiarhiiv. Värav on rikkalikult kaunistatud kivinikerdustega, mis omal ajal olid osaliselt kaetud lehtkullaga. Ukse kohal paikneb tiivuline Püha Markuse lõvi, kelle ees põlvitab doodž Francesco Foscari: selle kujutise on Luigi Ferrari 1885. aastal taastanud esialgse, Napoleoni käsul lõhutud reljeefi eeskujul.
Palee suurim ja tuntuim ruum on Suure Nõukogu saal (Sala del Maggior Consiglio), kus käis koos legistratuur. Tohutu saali ülaserva ääristavad doodžide portreed; otsaseina haarab enda alla Tintoretto " Paradiis ", mida peetakse maailma suurimaks lõuendil teostatud maaliks.
Palee tagaosas ühendab Ohete sild ( Ponte dei Sospiri) lossi vanglaga.
Püha Peetri kloostri kirik Westminsteris, mida peaaegu alati kutsutakse Westminster Abbey ’ks, on gooti kirik Westminsteris (London), asub Westminsteri paleest lääne pool. Seda ehitati vaheaegadega 1245–1745 aastatel. See on traditsiooniline koht Suurbritannia valitsejate kroonimiseks ja Inglismaa valitsejate põrmude säilitamiseks.
Seda sarnaste kandiliste tornide ja luksuslike võlvidega gooti stiilis muistset kloostrit peetakse üheks kõige suuremaks näiteks kirikuarhitektuuris. Aga inglaste jaoks on see palju suurem: see on rahva pühamu, kõige selle sümbol, mille nimel britid võitlesid ja võitlevad ja siin asub see paik, kus on kroonitud suurem osa maa valitsejaid, paljud neist on maetud siin.
Poeetide Nurgas on Chauceri, Samuel Johnsoni, Tennysoni, Browningu, Dickensi ja paljude teiste kuulsate kirjanike ja poeetise tuhad. Nende kõrvale on maetud tunnustatud näitleja David Garrick. Peale selle asub Poeetide Nurgas enamik mälestusmärke: Miltonile, Keatsile, Shelley ’le, Henry Jamesile, T. S. Eliotile, George Eliotile ja teistele. Kõike kunstilisemaka peetakse William Blake’i büsti, mis on söör Jacob Epsteini töö. Hiljutiste mälestusplaatide keskel võib leida plaate pühendatud poeet Dylan Thomasile ja lord Lawrence Olive’le.
Burgose katedraal on gooti stiilis katedraal Burgose linnas Hispaanias. See on pühendatud Neitsi Maarjale ja on kuulus oma tohutu suuruse ja ainulaadse arhitektuuri poolst. Selle ehitamist alustati 1221. aastal jäljendades Prantsusmaa gootika mõõtmeid. 15. ja 16. sajandil viidi katedraali juures läbi olulisi muutusi (fassaadi kirikutornid, konstaabli kabel ja muu – need hilise gootika elemendid annavad katedraalile selle silmapaistva profiili). Viimased olulised tööd ulatusid koguni 18. sajandisse. Kuigi katedraali juures on läbi viidud nii renessansi- kui ka barokiaegseid töid, on Burgose katedraal siiski gooti stiili esindaja.
Chartesi katedraali, mis asub Chartesi linnas 80km kaugusel Pariisist, seda peetakse üheks parimaks gooti stiilis arhitektuuri näiteks kogu Prantsusmaal. Keskajal on katedraal töötanud ka koolimajana.
Eemalt tundub, nagu hõljuks see õhus lainetavate nisupõldude kohal, kuid lähemale minnes tuleb nähtavale linn, mille keskel asub mägi, kus katedraal seisab. Selle kaks teineteisest täielikult eristuvat kirikutorni – üks 105 meetri kõrgune harilik püramiid 1140. aastast ja teine 113 meetri kõrgune 16. sajandi alguses teise varasema torni otsa rajatud kirikutron – kõrguvad üles üle kahvaturohelise katuse, kus kogu ümbruses on liitunud piilarid .
Gloucesteri katedraal asub jõe läheduses Gloucesteri linna põhjaosas Inglismaal. See sai alguse Peetrusele pühendatud kloostrikirikust 678. või 679. aastal. Katedraali ehitas abt Serlo ja selle nurgakivi pandi 1089. aasta. Idakülg valmis 1100. aastal ja kiriku lööv umbes 1130 . aastal.
Ehitis on näide erinevatest gooti arhitektuuri stiilidest – romaani, gooti ja varainglise stiil.
Katedraal on 130m pikk ja 44m lai ning selle kohal kõrgub 15. sajandist pärit 69m kõrgune torn.
St. Stephani katedraal asub Austrias , Viinis ning on Viini peapiiskopkonna emakirikuks. Selle praegune romaani ja gooti stiilis välimus oli suuresti Austria vürsti Rudolf IV algatatud. Katedraal seisab kahe varasema kiriku jäänustel, milledest esimene oli 1147. aastal pühitsetud kogudusekirik. Austria pealinna kõige olulisema religioosse ehitisenaa on katedraal olnud mitmete tähtsae sündmuste tunnistajaks selle rahvuse ajaloos ja ühtlasi on see ka Viini linna üheks äratuntavamaks sümboliks.
Katedraali massiivne 136 meetri kõrgune lõunatorn on ehitise kõrgeim punkt ja domineerivaks jooneks Viini reljeefil. Viini piiramise ajal 1529. aastal ja uuesti Viini lahingu ajal 1683. aastal täitis see peamise vaatlustorni ja juhtimispunkti ülesannet müüriga eraldatud linna kaitseks.
Yorki katedraal asub Yorki linnas Inglismaal ja on endasuguste seas üks suurimaid Põhja-Euroopas (kõrvuti Kölni katedraaliga). See on Yorki peapiiskopi (teine kõrgeim Inglise kiriku ametikoht ) ja Yorki piiskopkonna katedraal.
Katedraalil on väga lai kaunistatud gooti stiilis lööv ja kapiitlihoone ja varainglise põhja- ja lõunatranseptid. Lööv koosneb 1338 . aastal konstrueeritud lääneaknast ja 1408. aastal lõpetatud suurest idaaknast, mis on suurima pindalaga keskaegne toonitud klaas kogu maailmas. Põhjatranseptis asub 5 teravatipulist akent , mis igaüks on üle 16 meetri kõrge.