Referaat: Gooti stiil (0)

Tallinna Nõmme Gümnaasium
Referaat

Gooti stiil

Õpetaja: Rainer Vilumaa
Lea Lihtmaa
10b
Tallinn 2011

Gooti stiil ja selle tunnused

Gooti stiil on teine keskaja Lääne Euroopa kunstistiil. Gooti stiil kestis valdavalt 12. kuni 16. sajandini. Gootika jaguneb aragootikaks mis oli 12. sajandi teisel poolel,
kõrggootikaks mis kestis 13. - 14. sajand ja hilisgootikaks mis kestis 15. sajand - 16. sajandi alguseni. Gooti stiilis võesti kasutusele teravkaar . Selleks et ehitada ilmatu kõrgeid ja aina kitsenevaid kivilagesid võetigi kasutusele teravkaare ja sammastele toetavad kiviribid. Gooti stiili sünd on täpselt dateeritud: selle alguseks peetakse aastat 1144, mil Prantsusmaal pühitseti sisse Saint- Denis ' kloostri kiriku koor. Stiilinimetusena võeti gootika kasutusele 19. sajandil.
Gooti ajastu skulptuurid oli teel täisulikuma ja looduslähedasema kujutusviisi pole. Kujud olid sügavalt hingestatud ja elavalt loomulikes poosides. Taas tekkis ümarplastika nagu ka antiik ajal. Kuid enamik skulptuure olid siiski ehitistel seljaga vastu seina. Gootika ajastul armastati skulptuuridega erinevaid kirikuid ja katedraale kaunistada , näiteks katab Remsi katedraali ligi 2500 üksik skulptuuri. Mõningaid gootika skulptuure võib leida ka Tallinnast.
Kuna gooti kirkutes olid ilmatu suured aknad ei jäänud õieti ruumigi seina maalide jaoks. Neid asendasid akende klaasimaalid ja vitraažid . Gootika ajastul aksutati erinevaid maali tehnikaid. Itaalias kasutati freskotehnikat, miniatuurmaali tõi gootika uusi tuuli . Ning sammuti tähistab see Lääne-Euroopas ka nii nimetatud tahvelmaali sündi. Ka üks kuulus gooti tahvelmaal asub eestis Niguliste kirkus , mis kannab nime “ Surmatants ”.

Gootsi stiilis ehitised

Salisbury katedraal

Salisbury katedraal on Salisbury linnas, Inglismaal asuv anglikaani katedraal. Selle katedraali ehitamine algas aastal 1220 ja lõppes 1320. Kokkuvõttes ehitati seda sada aastat. Katedraali ametlik nimi on Püha Maarja Katedraal. Selle katedraali ehitusel on kasutatut ainult ühte arhitektuuri stiili – gooti stiili. Salisbury on kuulus erinevate suurejooneliste ja ajalooliste võib öelda, et imedegi poolest. Sellel katedraalil on 123 meetrine torn, mis on kõrgeim Suurbritannias. 1836 aastal pandi katedraalis ülesse mehaaniline kell, mis on praegu samuti vanim Suurbritannias ja ka arvatavasti vanim kell terves maailmas ning katedraali raamatukogus on hoiul üks neljast paremini säilinud Magna Carta koopiast.

Lincolni katedraal

Linconi katedraal on gooti stiilis asuv katedraal Inglismaal Lincolnis. See katedraal oli aastatel 1300- 1549 kõrgeim ehitis maailmas. Linconi katderaali keskmine torn oli 160 meetrit pikk mis on kõrgem isegi Cheopsi püramiidist.

Doodžide palee

Doodžide palee on gooti stiilispalee Venezias. Esialgne, 9. sajandil ehitatud palee meenutas pigem kindlust kui lossi. Praeguse ilme sai palee aastatel 1309– 1424 . Vajaduse ümberehituse järele põhjusasid korduvad põlengud. Palee tiibfassaade peetakse gooti kunsti tippnäideteks maailmas. Paleel on paraadvärav mis 1438 -1433 aastatel ehitas Giovanni ja Bartolomeo Buon. Värav on rikkalikult kaunistatud kivinikerdustega, mis omal ajal olid osaliselt kaetud lehtkullaga. Ukse kohal paikneb tiivuline Püha Markuse lõvi, kelle ees põlvitab doodž Francesco Foscari.

Gooti ahitektuur Eestis

Tallinnas leiame ka gooti stiilis ühiskondlike hooneid - näiteks raekoda . See on pikliku põhiplaaniga kahekorruseline ehitis, mille ehitusmaterjaliks on kasutatud paekivi. Rae esindushoonet katab teravnurksete otsaviiludega kõrge sadulkatus. Peafassaad on pööratud põhja, endise turuväljaku poole ning toetub esimese korruse kõrgusele lahtisele võlvitud kaaristule. Gooti stiili profaanarhitektuuris ei kasutatud kuigi järjekindlalt teravkaart ja nii on ka raekoja aknad algupäraselt sirge sillutusega. Kuid see eest teravkaarne peaportaal kuulub Tallinna hilisgooti profaanarhitektuuris esinevate arhivoldi ning paleestike osas ühtse ümarturbaga profileeritud portaalide rühma. Ka keskaegsetest linnakindlustest võime Tallinna näite põhjal hea ülevaate saada. Hambulised kivimüürid ja kõrged tornid ümbritsesid siis iga linna. Tallinna kindlustused on ehitatud mitmes järgus, milles müüristiku vaatlemisel on kerge veenduda. Ordumehed ja piiskopid lasksid endale ehitada ligipääsmatuid linnuseid. Eestis on nendest mitmekümnes kohas säilinud varemeid ja Kuressaares koguni üks peaaegu täiesti esialgset kuju omav linnus. Kuressaare linnus on nn. konvendihoone tüüpi, korrapärane, neljast tiivast koosnev linnuse tüüp. Keskaegset pealinnust ümbritsesid mitmekordne eellinnuste võrk ja veega täidetud kraavid , millest üle pääses mööda tõstesildu.
Kindlusarhitektuuris toimus suur murrang 15. sajandil kui kasutusele tulid tulirelvad , siis sai tähtsaks müüride paksus, mitte kõrgus. Suurimad kahuritornid Tallinnas olid Kiek in de Kök ja Paks Margareeta.
Kohe pärast maa vallutamist hakkasid kolonisaatorid püstitama sakraalehitisi. Vanimad kirikud olid puidust ja nende arhitektuuri kohta andmeid ei ole. Kivikirikute ehitamine algas 13 saj keskel, mil vallutajad olid suutnud oma võimu juba kindlustada. Feodaalse killustatuse ajal iseloomustab sakraalarhitektuuri lihtsus. Kirikuhooned on põhiliselt kaheruumilised. Puuduvad rikkalikult kujundatud interjöörid. Eestis esinesid nii ühe- ja kahelöövilisi kirikuid, kolmelöövilisi kodakirikuid ja basiilikaid. Ühelöövilised kirikud moodustavad Eesti kirikute arvukaima rühma, olles maakirikute üheks põhitüübiks. Nende peamiseks levikualaks on saared, Lääne-Eesti ja Põhja-Eesti läänepoolne osa ( Näiteks Valjala(LISA4), Kaarma, Haapsalu, Ridala kirikud). Nende kirikute laius kõigub 7,5 ja 11,5 meetri vahel. Neis esineb tavaliselt kaks või kolm võlvikut. Pikihoonele liituv koor on veidi kitsam ja madalam, mõnikord puudub eraldi kooriehitis ja selle ülesandeid täidab idapoolne travee. Ehitatud kindluskirikutena.
Eesti kirikutes ei esine Lääne-Euroopa basiilikate tüüpilist osa - transepti . Samuti puudub kabelitepärg. Koor liitub hoone idapoolse osaga. Konstruktsiooni põhielemendiks jäi massiivne müür. Tugikaared esinesid erandlikult ainult Tallinna dominiiklaste kloostrikirikul. Tugipiidad on tavaliselt ainult suurtel linnakirikutel. Müüridesse rajati treppe , mis viisid torni või võlvidele. Aknad olid vormilt kitsad ja kõrged ning raidkivist raamiga . Vahel on idaseinas ka kolmikaken, mille keskosa on kõrgem. Vanemates kirikutes asusid sissekäigud sageli külgedel: lõunas meestele ja põhjas naistele. Hiljem rajati peaportaal lääneküljele ja peale selle veel kas lõuna või põhjaportaal, tavaliselt perspektiivportaal .
Väljast tõuseb kirikute üldilmes esile torn. Paljudel kirikutel algselt torn puudus ja tornid ehitati hiljem. Tavaliselt oli kirikutel üks torn, mis paiknes lääneküljel. Erandiks on Tartu Toomkirik , millel on kaks torni. Enamik torne on nelja-, harvem kaheksatahulised ja ümarad. Juurdeehitusena on kirikutel käärkambrid, eeskojad ja kabelid. Käärkambrid on koorist madalamad väikesed ühe- või kahevõlvilised ruumid, mis liituvad tavaliselt koori põhjaküljele, olles kooriga ühendatud ukse kaudu. Üleminek romaanistiililt gooti stiilile toimus 13 saj. Tallinnas oli sel ajal elav ehitustegevus . Alustati kolme suurema kiriku ehitamist (Toomkirik, Niguliste, Oleviste ) ja rajati kaks kloostrit: dominiiklaste Katariina klooster ja naistsistertlaste Miikaeli klooster. Need hooned on hiljem ümberehitatud. Kõik kolm kirikut on basiilikad. Piilaritel puuduvad kapiteelid, skulptuurkaunistused peaaegu puuduvad.
 13 saj ehitati ka Tartusse kaks uut kirikut - Maarja ja Jaanikirik milledest esimene hävis 18 saj alguses ja tema asemele ehitati ülikooli peahoone. Keskaja arhitektuurist rääkides ei saa jätta rõhutamata ehitustööde erakordselt kõrget kvaliteeti.

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Gooti_stiil

http://et.wikipedia.org/wiki/Dood%C5%BEide_palee

http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/gootika.ht m

http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/gootika/maal.ht m

http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/gootika/arh_prantsuse.ht m

http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/gootika/skulptuur.ht m

http://veeb.tallinn.ee/raekoda/uus/index.php?id=2

J. Kangilaski , “Üldine kunstiajalugu ”, Tallinn, 1997 a.