Geograafia - Euroopa (0)

Euroopa asub ida- ja põhjapoolkeral Euraasia mandri lääneosas. Pindala on 10,3 mln. km² ja rahvaarv 700 mln. Nimetus tuleneb semiidi keelest ja on algselt tähendanud päiseloojangu- e. õhtumaad. Kujult on ta hiiglaslik poolsaar, mida kolmest küljest piiravad Põhja-Jäämeri, Atlandi ookean ning nende mered. Euroopa ja Aasia vaheline maismaapiir kulgeb kokkuleppeliselt piki Uurali mäestiku telge, ligikaudu 60ºip meridiaani. Euroopa rannajoon on tugevasti liigestatud ( Skandinaavia , Pürenee, Apenniini ps; Island , Briti saared jne). Euroopa mandriosa põhjapoolseim punkt on Nordkyni neem Norras (maismaal Fligley neemel, Franz Josephi maa saarestikus), mandriosa lõunapoolseim punkt Marroqui neemel Hispaanias (üldse Kreekas, Gaudose saarel), läänes Portugalis, Roca neemel (Florese saarel), idas Polaar -Uuralis. Suurim ulatus läänest itta on ~ 5200 ja põhjast lõunasse ~3900 km. Keskmine kõrgus on 300 m., kõige madalam maailmajagu . Pinnamoes domineerivad lauskmaad [suurim Ida-Euroopa lauskmaa (4 mln km²; tekkinud Ida-Euroopa platvormi kohale; ulatub Barentsi ja Valgest m. Musta ja Kaspia m-ni, Uurali mä-st Läänem. ja Karpaatideni; põhjas künklik maastik , järvederohked kõrgustikud , soostunud madalikud ; lõunas madalikud, laiad ja madalad oruterrassid, Kaspia alamik)], madalikud [Saksa-Poola madalik (Saksa-Poola põhjaosa, Jüüti ps. ja Taani s.; vanimateks osadeks Fennoskandia ja Ukraina kristalsed kilbid ; kaljuvoored, silekaljud ning kaljusaared e. skäärid)] ning madalad (alla 2 km.) mäestikud [Skandinaavia mäestik (liitus lääne poolt Ida-Euroopa platvormiga; tekkis vanaaegkonna algul; liigestavad sügavad , järsuveerelised orud, moodustavad fjorde; idas madaldub naabertasandikeks; valitsevad ruhiorud, kaarid , moreenvallid)]. Vanaaegkonna lõpul muutus maismaaks suurem osa Lääne-Euroopast (Prantsuse keskmassiiv, Tšehhi massiiv, Sudeedid ). Maakoore rebenemine e. kontinentaalne rift Reini jõe oru kohal lõhestas vanad tasaseks kulunud mäestikud mitmeks osaks ning kergitas pangasmäestikes (Vogeesid, Schwarzwald, Ardennid, Eifel). Lõuna-Euroopa pinnamoe kujunemine algas keskaegkonna lõpul (Alpi kurrutus, Aafrika laama sukeldumine Euraasia laama alla; tagajärjeks kurdimäestike ja nendevaheliste nõgude teke, Apenniini ps. piirkonnas maavärinad ja vulkanism (Etna, Vesuuv , Vulcano, Stromboli )). Keskseks osaks on Alpid (kõrgemad tipud üle 4 km (Mont Blanc 4807 m., Pr-Ital piiril), alpiinne pinnamood, teravad mäetipud, ahelike harjad, moreenvallid, järved ). Karpaadid (3 km.) moodustavad ulatusliku kaare lõunasse. Kaare sees asub ulatuslik jõesetete ja lössiga kaetud Kesk- Doonau e. Pannoonia madalik. Alpi-Karpaadi mäestikest lõunas Pürenee, Andaluusia, Apenniinid , Dinaarid (tugev karsistumine, rannajoonega paralleelsete piklike ps, ja s. rohke nn. dalmaatsia tüüpi rannik ), Krimmi mäestik (kuestareljeef, põhjanõlvad lauged, lõunanõlvad järsud ja astangulised, vaid põhjaosa alles). Lõuna-Karpaatide ja Stara Planina vahel asub Alam-Doonau madalik, Alpide ja Apenniinide vahel aga Po- Veneto e. Lombardia madalik. Islandis 10% territooriumist mägiliustikud ja mandrijääkilbid (kaugel põhjas, sademeterohke), aktiivseim vulkanismipiirkond (Atlandi o. keskmäestiku kohal). Euroopa asub arktilise (Teravmäed, Franz Josephi maa; polaaröö /päev; 200…400 mm/a, lumena; jaan. –8…-20ºC, juul . 0…5ºC), lähisarktilise (Island, Skandinaavia ja Koola ps, I-Euroopa põhjapolaarjoone tagused alad; polaaröö/päev; maa igikülmunud; P-Atlandi hoovus muudab talve pehmemaks; suur pilvisus, udu; suvel 5…10ºC; 300…500 mm/a, Islandil 800), paras - (suurem osa; läänetuuled ; jaguneb mereliseks (Island, Briti, Prantsusmaa jne; soe talv 5…7ºC, jahe suvi 15…16ºC; 750…1000 mm/a, mägedes enam) ja paraskontinentaalseks ( suved soojemad 23…26ºC, talved külmemad –5…-8ºC; 150…400 mm/a, enamik suvel)) ja lähistroopilise (lõuna pool Püreneesid, Alpe ja Balkani ps. mäestike; talvel parasvöötme 4…10ºC, suvel troopiline õhk 24…26ºC; 400…500 mm/a, sügisel ja talvel) vöötme piires. Asend (36º…82ºpl) ning Atlandi o lähedus peam. ilmakujundajateks. Atlandi o vahetu mõju on väike, mida enam põhja poole, seda tugevam on P-Atlandi sooja hoovuse mõju (eriti talvel). Veelgi olulisemaks atmosfääri mõjutsentrumid, tähtsaim Islandi õhurõhumiinimum (Atlandi o. põhjaosa kohal, tekitab itta suunduvaid tsükloneid), Assoori maksimum (35º…40ºpl, toodab kuiva ja sooja õhku), Aasia maksimum (Euraasia mandri kohal, kujundab Euroopa ida-ja kaguosa kliimat, põhjustab külma ja sademetevaest talve), Lõuna-Aasia miinimum (vähemaktiivne, suvel). Mäestike ülaosad meenutavad polaaralasid , puudub vaid polaaröö/päev, sademeterohked, temp. madal. Vetevõrk on väga tihedalt seotud paikkonna reljeefi, kliima (sademete ja aurumise vahekord ), inimtegevuse (veekogude süvendamine , kanalid, veehoidlad, elektrijaamad, kuivenduskraavid jne.) ning geoloogilise ehitusega. Suurtel plº on siseveekogud külma tõttu väga lühiajalised või puuduvad üldse (suveperioodiks tekivad ajutised jääjõed ja -järved). Väga tihe vetevõrk Islandil ja Fennoskandias ( lühikesed , kiire langu, suure vooluga jõed , arvukalt kärestikke, koski ja jugasid, Fennoskandia jõed voolavad läbi järvede , ühtlase äravooluga ja pole suuri kevadisi üleujutusi). Norras Sogne fjordi laskuv 275 m kõrgune Vetti juga ning Geirangeri fjordi seitsme haruna laskuv Seitse Õde. Rootsis, Soomes, Karjalas ja Koola ps. palju järvi (Vänern, Vättern, Inari, Laadoga , Onega, Saimaa järvistu). Kiire voolu ning pehmete talvede tõttu ei teki jõgedele harilikult jääkatet. I-Euroopa lauskmaal arvukalt pikki ja aeglase vooluga transiitjõgesid, mis läbivad väga erineva pinnaehituse ja kliimaga alasid ( Volga , Dnepr, Wisla ), põhjaosa jõed veerikkamad, kevadeti suured üleujutused (laiades, madalates lammiorgudes), lõunaosa jõed vanemad, tavaliselt sügavamates orgudes, veetasemed kõiguvad sesooniti (sademed, lume sulamine). Lauskmaa järved on enamasti koondunud mandrijäätekkelistele kõrgustikele järvestikena (Valdais, Masuurias). Suured järved, limaanid (mereveega üle ujutatud kunagised jõesuudmed, mis on hiljem settevallidega merest eraldunud), Lõuna-Ukrainas, Musta mere rannikul. Lääne- ja Kesk-Euroopa suured jõed ( Elbe , Rein, Seine ) saavad sageli alguse mäestikest, kesk- ja alamjooksul voolavad tasandikel, toituvad vihmaveest, aasta läbi veerohked. Doonau jaguneb Ülem-(kiirevooluline mäestikujõgi), Kesk-(1 km laiune tasandikujõgi, mis varem üle ujutas), ja Alam-Doonauks ( laias ja soostunud orus, hargneb, moodustab delta , süvendatakse). Lääne-Euroopa tasandikel ja vanades madalmäestikes on kunagiste vulkaanide kraatrites maarijärvi (Meerfeld, Pulver ), mis on looduskaitse all. Mäestikujõed on suure languga, kärestikulised, kiirevoolulised, toituvad sulamisveest, suvise suurveega, arvukalt H-elektrijaamu. Kesk-Euroopa mäestikes rohkelt järvi, suuremad liustikuorgudes, paisutatud moreenivallide taha (Garda, Como , Genfi). Lõuna-Euroopa lähistroopikavöötmes on vetevõrk märksa hõredam, peamiselt vihma- või põhjaveelise toitumisega jõed, talvel veerikkad, suvel jäävad peaaegu kuivaks (kastmiseks, aurumine ). Lubjakivide avamusaladel on arvukalt karstijärvi. Peamised jäätumiskeskused asuvad arktika - ja lähisarktika vöötmes ning kõrgmäestikes. Tähtsamad mägijäätumise alad on Skandinaavia mäestik (5000 km² jää ja igilume all) ning Alpid (400 km²). Suuremal osal Euroopal kujunes mullastik ja taimestik pärast viimast jääaega (taimestik liigivaesem ja mullastik noorem kui mujal). Nii muld - kui taimkattes on jälgitav laius- (Ida-Euroopa lauskmaal) ja kõrgvöödilisus. Põhjast lõunasse eristatakse jää- [ajutistes järvedes, liustike sulakutes ja nunatakkidel kasvavad üksnes vetikad ja kooriksamblikud (arktilises külmakõrbes samblad , maapinnasamblikud, soontaimed , taimkate laiguline, mullad alles kujunemas)], tundra - [sammal, samblik , puhmad ( kanarbik , vaevakask, mustikas sinikas), üksikud pajupõõsad, gleimullad (metsatundras jändrikud ja madalakasvulised tundrakased, seelikuga harilik kuusk)], metsa- (jaguneb okas-(kõige enam säilinud; Skandinaavia ps, Soome, Karjala ; tumetaiga moodustavad tumedaokkalised ning varjurikkad kuusikud, nulu- ja seedermänni metsad suurte toitainete- ja veevaruga näivleetunud ja gleistunud muldadel; heletaigas kasvavad hõredad ja valgusküllased männikud leetunud ja leede -liivmuldadel ning rabas), sega- (Skandinaavia ps. lõunaosa, Ida-Euroopa lauskmaa Volgani; Lääne- ja Kesk-Euroopa laialehelised pöögi-ja tammemetsad leostunud, leetjatel ja näivleetjatel muldadel on nüüdseks peaaegu täielikult hävinud ning maa on üles haritud; säilinud liivastel leede-ja leetunud muldadel mäestike nõlvadel, rahvusparkides ja looduskaitsealadel) ja laialeheliseks (leidub liivaseid ja soostunud nõmmesid (Britis, Prantsusmaal, Saksamaal), alvareid (Rootsis, Eestis) ning puisniite) metsaks ()), stepi- ning igihalja metsa ja põõsastiku vööndit.