Kas ,,alkoholismi geeni" esineb rohkem meestel või naistel? Kas alkoholi sõltuvust esineb rohkem meeste või naiste seas? Kas sama geen mis soodustab alkoholimi teket soodustab ka söömishäireid? a) jah b) ei c) võibolla Kas geenid mõjutavad alkoholismi ravi tulemust? a) jah b) ei c) võibolla 1990. Dr. Kenneth Blum ja Dr. Ernest Noble kinnitasid ametlikult sidet geenide ja sõltuvuste vahel, keskendudes edasi DRD2 geenile. Arvatakse, et alkoholisõltuvus tekib 11 koromosoomi vea tõttu Veaga kromosoome, mis soodustavad alkoholi liigtarbimist esineb rohkem naistel, kuid kuna mehed on keskkonnamõjudele vastuvõtlikumad, siis on alkohoolikute protsent suurem meeste seas Hiljutised uuringud näitavad, et alkoholismi ja söömishäirete teket soodustab sama geen Alkoholismi on kergem ravida nendel inimestel, kelle geenikombinatsioon soodustab alkoholismi raviks kasutatavate ravimite vastu võtmist Mis on NIAAA
taimerakkudesse. Kasutatakse ka nn DNA-püssi, millega tulistatakse taimerakku pisikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu on eelnevalt seotud võõras DNA. Raku sees tuleb võõr-DNA metalliosakese küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Sõltumata meetodist, õnnestub võõr-DNA siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatud võõr-DNA vastu võtnud, lisatakse siirdatavale geenile ka antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus DNA rakus tööle lülituks ning soovitud tunnus avalduks, lisatakse ka nn käivitaja ehk promootor, DNA osake, mis võetakse sageli viirustelt. Sellise võõra kompleksi sisestamise asukohta peremeesraku genoomis pole võimalik täpselt määrata, vaid ta lülitub sellesse kõige vastuvõtlikumas kohas. Transgeen võib hakata tootma kahjulikke produkte, mis on organismile toksilise ja allergeense mõjuga
• Sugurakkudega tehtava teraapia tulemused kanduvad ka järglastele • Kehasisene in vivo ja kehaväline ex vivo • Geeni kehasse viimiseks kasutatakse kandjat ehk vektorit • Nt adenoviirused, vähem ka retoviirused • Ravi töötatakse välja haigustele, millele senine ravi on olnud tulemusteta või puudu Lubada või mitte lubada, selles on küsimus • Hirm loodusliku olemuse kadumise pärast • Kas inimene omandab tänu uuele geenile ka uue omaduse/tunnused? • Neid geene, mida oleme omandanud pole õigus muuta! • Milliseid omadusi võib raviotstarbel muuta ja milliseid mitte? • Inimloodetega katsed on keelatud! (kuigi see võib lootele olla kasulik) • See on väga väga kallis! Kõik ei saa seda endale lubada ju. • Meie usk ei luba seda! Päris (teaduslikud) küsimused ja murekohad • Kuna rakud surevad ja arenevad uuesti, siis oleks ravi vaja pidevalt korrata • Vektorid võivad esile kutsuda
· Geenide ülekandmine on võimalik restriktaaside abil o Restriktaasid on ensüümid, mida toodavad bakterid enesekaitseks- need lõikavad DNA lõikudeks, aga nii, et tekivad üheahelalised otsad- ,,kleepuvad otsad" o Selliste otstega DNA juppe on komplementaarsuse tõttu võimalik liita o Erinevate DNA-de liitmisel saadakse rekombinantne DNA · Kuidas aru saada, et soovitud geen on üle kandunud? o Üle viidavale geenile on markergeen külge pandud · Näiteks kasutatakse GFP (helenduv) geeni markerina o Kui uuritava geeni lõppu, enne stopp-koodoneid, on sisetatud GFP geen, siis vastava valgu süntees ei peatu enne, kui tka GFP-valk on valmis. · Nii saab üle viidud geeni avaldumist organismis kindlaks teha · Helenduv kärss · GM-bakterid toiduainetetööstuses o Ensüümid o Maitsetugevdajad o Magustajad o Värvuse parandamiseks
Restriktaasid on ensüümid, mida toodavad bakterid enesekaitseks – need lõikavad DNA lõikudeks, aga nii, et tekivad üheahelalised otsad – “kleepuvad otsad”.Selliste otstega DNA juppe on komplemen-taarsuse tõttu võimalik mugavalt liita.Erinevate DNA-de liitmisel saame rekombinantse DNA SLAID 6: RESTRIKTAASIDE JOONIS eelmisele slaidile sarnane seletus joonise põhjal SLAID 7: KUIDAS GEENID KOHALE VIIA? SLAID 8:KUIDAS ARU SAADA KAS GEEN ON ÜLE KANDUNUD? 1)Üle viidavale geenile on markergeen ka külge pandud (näiteks helenduv-GFP) 2)Nüüd kasutataksegi GFP geeni markerina: Kui uuritava geeni lõppu, enne stopp-koodoneid, on sisestatud GFP geen, siis vastava valgu süntees ei peatu enne, kui ka GFP-valk on valmis. 3)Nii saab iga valgu translatsiooni toimumist organismis uurida. SLAID 9: Erinevaid meetodeid on tegelikult ligi 15, aga räägin põgusalt enim kasutatavatest. Loomadel:
Kleepuvad otsad ühinevad Rekombinantne plasmiid Kuidas geenid kohale viia? 1. Bakteri plasmiidiga 2. Viirustega Kui neile on soovitud geen lisatud, nime- tame teda geenivektoriks. 3. Kullapüstoliga 4. Taimedesse Agrobakteriga Viirusvektor viib soovitud geeni rakku Kuidas kergesti aru saada, et soovitud geen on üle kandunud? Üle viidavale geenile on markergeen külge pandud. Näiteks kasutatakse GFP (helenduv) geeni markerina: Kui uuritava geeni lõppu, enne stopp-koodoneid, on sisestatud GFP geen, siis vastava valgu süntees ei peatu enne, kui ka GFP-valk on valmis. Nii saab üle viidud geeni avaldumist organismis kindlaks teha: vaatad ja näed, et helendub! Fluorestseeruv valk GFP on saadud meduusist. O.Shimura eraldas esimesena Nobeli preemia 2008 Plasmiid, mis sisaldab GFP-geeni ja
· qRT-PCR based geen expression uuringud avaldasid SNARE koopia potentsiaalse rolli incompatible (resistentsusgeeni varjav taim vs. virulentne patogeen) leherooste koostoimete ajal. · Kui HD2329 + Lr28 rida oli nakatatud leherooste patogeeniga, relative to the HD2329 isoliin ja mock-inoculated controls,täheldati kõigi kolme SNARE geeni väljendi kasvu ( Fig. 7). · Sobimatu koostoime ajal, oli väljend indutseeritud 12 hpi-lt onwards kõigile kolmele SNARE geenile (Fig. 7). · Maksimaalne väljendperiood 24 ja 48 hpi-l vastasid proliferatsiooni perioodile ja patogeeni sekundaarse hyphae levik naaberrakkudele. · Surface mature appresoria kokkuvarisemine initiates rakusisest ramification of secondary nakkuse rakusisest ramification hyphae 72 hpi-l. · In contrast, susceptible taimedes näitas palju madalamat kasvu SNARE geenide expression levels võrreldes resistantsete taimedega.
Kuidas geenid kohale viia? * Bakteri plasmiidiga nimetatakse teda geenivektoriks. * Viirustega * Kullapüstoliga (pipeti otsas element Kui neile on soovitud geen lisatud, kuld koos geeniga) * Taimesesse Agrobakteritega Selleks, et aru saada, kas sobiv geen on jõudnud organismi lisatakse sobivale geenile organismis helduv markergeen. 7. TRANSGEENSED LOOMAD Tähtsus: 1. Tahetakse saada kiire kasv 2. Sigade ja lammaste kaal kasvas 30% 3. Kalkunite munevus suureneb 4. Lihaloomad, kelle tailiha ja rasva osakaal on täpselt määratud 5. Forell jt. kalad kasvasid 2x suuremaks 8. TRANSGEENSED TAIMED: Et saavutada: 3. Herbitsiidiresistentsus 1
· GM kahurid · vastupidavam külmale · Igal org. Oma genoom · meditsiinilised uuringud Kuidas geenid kohale viia? (GMO-de saamine) 1) Bakteri plasmiidiga 2) Viirustega. Kui lisatud soovitud geen, nim. Geenivektoriks. 3) Kullapüstoliga 4) Taimedesse agrobakteriga Viiruse DNA-le lisatakse geen, mille ta rakku viib. Sellist kandurviirust nim. Viirusvektoriks. Üle viidavale geenile on markergeen külge pandud see helendab. Näiteid: loomadest, taimedest, bakteritest. Ei leidnud neid kuskilt hetkel. Geeninokaut Geen lülitatakse välja. Geenitehnoloogiliselt rikutud geenivektor. Organite kasvatamiseks GM-loomade baasil. Mudelhiired-haiguste uurimiseks. Kimäär organism, kelle keha koosneb erineva geneetilise päritoluga rakkudest. 1.3 Geenitehnoloogia Võimalused: 1) asendada haige geen tervega 2) vaigistada haige geen
Võimalik on kasutada ka nn. DNA püssi, mille abil saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees tuleb DNA kullaosa küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Nii ühel kui ka teisel juhul õnnestub siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatatud võõra DNA vastu võtnud, on sisestatavale geenile veel lisatud antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja - DNA osake promootor. Sellise võõra kompleksi sisestamise kohta peremeesraku pärikkusaine kogumisse pole võimalik täpselt määrata, ta lülitub sellesse nn kõige vastuvõtlikumas kohas. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide vahel juba varem väljakujunenud
Erinevate DNA-de liitmisel same rekombinantse DNA. Kuidas DNA-d lõigata? Restriktaasid on ensüümid, mida toodavad bakterid enesekaitseks. Restriktaase on erinevaid, igaühel oma “äratundmiskoht” DNA-l. Restritaasid lõikavad DNA sagely nii, et tekivad üheahelalised otsad - “kleepuvad otsad”. Selliste otstega DNA lõike on komplementaarsuse tõttu võimalik mugavalt liita. Kuidas kergesti aru saada, et soovitud geen on üle kandunud? - üle viidavale geenile on markergeen külge pandud (GFP-geen). Miks bakterirakus ei hakka inimese geen kohe tööle? Meis on intronid ja eksonid, kuid bakteris neid ei ole. Kui tahame bakterisse geeni via, siis peame selle mRNA alusel tegema DNA, seda protsessi, pöördtranskriptsiooni viib läbi PÖÖRDTRANSKRIPTAAS. Edasi saab cDNA juba liita bakteri DNA-ga ning ta hakkab tootma inimese organismis esinevat valku. Kui kasutame baktereid sel viisil mõne teise liigi geenide säilitamiseks, same genoomipanga.
GMO-ks( geneetiliselt muundatud organism) GMO-sid on 2. tüüpi 1. organismid kellesse on viidud võõra liigi geene transgeensed org. 2. Organismid kelle geen on rikutud nii ,et ta ei avaldu ja muutus pärandub edasi- nokautorganism kuidas saab geene kohalt viia? Transgeensete organismide puhul · bakteri plastiididega · viirusega · kullapüstoliga · taimedesse agrobakteriga( kasvajat tekitav bakter taimel) Üle viidavale geenile on markergeen külge pandud. Näiteks kasutatakse GFP(helendav ) geeni markerina. Seda saadakse süvavee meduusidest. Kui uuritava geeni lõppu , enne stoppkoodonit on sisestatud GFP geen, siis vastava valgu süntees ei peatu enne ,kui ka GFP -valk on valmis Bakterid toodavad inimese valke alates 1978. aastast · esimene oli insuliin · Inimese kasvuhormoon · erütropoietsiin aneemia raviks · interferoon , mis reguleerib immuunsüsteemi · vere hüübimisfaktorid
taimerakkudesse viia. Võimalik on kasutada ka nn DNA püssi, mille abil saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees tuleb DNA kullaosa küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Nii ühel kui ka teisel juhul õnnestub siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatatud võõra DNA vastu võtnud, on sisestatavale geenile veel lisatud antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja - DNA osake promootor. Sellise võõra kompleksi sisestamise kohta peremeesraku pärikkusaine kogumisse pole võimalik täpselt määrata, ta lülitub sellesse nn kõige vastuvõtlikumas kohas. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide vahel juba varem väljakujunenud
psüühilist haigust Memeetika Memeetika = mentaalse koostise teooria o Memeetika (ingl.k. memetics) on teooria mentaalsest sisust (analoogial Darwini evolutsiooniga). o Pärineb Richard Dawkins‘i 1976 a. raamatust „The Selfish Gene“. o Pooldajad kirjeldavad memeetikat kui kultuurilise informatsiooni ülekannet evolutsioonilise mudeli analoogia alusel. Meem (inl.k. meme), analoog geenile, „kultuuri ühik”, „vaimne DNA“, „hinge geen“. Kultuurievolutsioon – meemede inseneering populatsioonides, mida saab uurida evolutsiooni arvutisimulatsioonil probleeme optimeerides memeetiliste algoritmidega. „Jumalageen“ „Religiooni viirus", Dawkinsi järgi on need „sümptomid“, mis tekivad religiooni uskujatel infektsioonil mentaalsete parasiitidega (viirustega) (ingl.k. mind-parasites) Mäluviirused (inl.k. viruses of mind)
4 Geneetiliselt muundatud organismid 2.1. Arvamus: Ohutu Geenitehnoloogiale eelnenud sordiaretusel on õnnestunud luua mitu liiki, mida metsikus looduses ei leidu. Sellised inimkätega loodud liigid on kõik teraviljad, kartul, enamik köögivilju jne. Tegu on uute liikidega, mitte paari geeni lisamisega looduslikes taimedes sisalduvale umbes 30 000-50 000 geenile. Need inimtegevuse tõttu tekkinud uued liigid ei ole tekitanud erilisi ökoloogilisi ega meditsiinilisi probleeme. Sordiaretus piirdus enamasti samasse sugukonda kuuluvate taimegeenidega. Nüüdisühiskond suudab oma liikmeid ära toita tänu nn. rohelisele revolutsioonile. 1960. aastatel lõid sordiaretajad lühikese aja jooksul terve hulga senisest märksa paremate agrotehniliste omadustega sorte. Tänu nendele sortidele sööb kogu praegune maailm ning mis
Selliste otstega DNA juppe on komplemen-taarsuse tõttu võimalik mugavalt liita. Erinevate DNA-de liitmisel saame rekombinantse DNA. Kuidas geenid kohale viia? Bakteri plasmiidiga Viirustega Kui neile on soovitud geen lisatud, nime- tame teda geenivektoriks. 3. Kullapüstoliga 4. Taimedesse Agrobakteriga Kuidas kergesti aru saada, et soovitud geen on üle kandunud? Üle viidavale geenile on markergeen ka külge pandud (näiteks helenduvGFP) Nüüd kasutataksegi GFP geeni markerina: Kui uuritava geeni lõppu, enne stopp- koodoneid, on sisestatud GFP geen, siis vastava valgu süntees ei peatu enne, kui ka GFPvalk on valmis. Nii saab iga valgu translatsiooni toimumist organismis uurida. Miks bakterirakus ei hakka inimese geen kohe tööle? Meie ja teiste loomade, seente ja taimede geenis on intronid ja eksonid.
Võimalik on kasutada ka nn DNA püssi, mille abil saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees tuleb DNA kullaosa küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Nii ühel kui ka teisel juhul õnnestub siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatatud võõra DNA vastu võtnud, on sisestatavale geenile veel lisatud antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja, DNA osake promootor. Mõlema eeltoodud meetodi puhul tuleb pärast uue kompleksi rakku viimist sellest üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame tõelise GMO. Seda tehakse koekultuuri meetodil. Kasutamine ja levik
Sünnitraumad ja lapsepõlve arenguhäired (1-3 a. lastele erinevaid ravimeid, ka vaktsiine) 3. Hüperaktiivsus: geneetiline alus Hüperaktiivsus: ADHD= Attention-deficit hyperactivity disorder. On olemas kindlaks tehtud individuaalsed geenid, kaksikute uurimisel on pärilik 75%. Autism ja ADHD on ilmselt kaks kõige tugevama päriliku määratlusega psüühilist haigust. 4. Memeetika ja ,,jumala geenid" Memeetika = mentaalse koostise teooria Meem (inl.k. meme), analoog geenile, ,,kultuuri ühik,,, ,,vaimne DNA", ,,hinge geen". Kultuurievolutsioon meemede inseneering populatsioonides, mida saab uurida evolutsiooni arvutisimulatsioonil probleeme optimeerides memeetiliste alguritmidega Memotüüp meeme informatsiooniline sisaldus `Religiooni viirus", Dawkini järgi on need "sümptomid,,, mis tekivad religiooni uskujatel infektsioonil mentaalsete parasiitidega (viirustega) (ingl.k. mind-parasites)
DNA taimerakkudesse viia. Võimalik on kasutada ka nn DNA püssi, mille abil saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees tuleb DNA kullaosa küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Nii ühel kui ka teisel juhul õnnestub siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatatud võõra DNA vastu võtnud, on sisestatavale geenile veel lisatud antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja - DNA osake promootor. Sellise võõra kompleksi sisestamise kohta peremeesraku pärikkusaine kogumisse pole võimalik täpselt määrata, ta lülitub sellesse nn kõige vastuvõtlikumas kohas. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid
Kleepuvad otsad ühinevad Rekombinantne plasmiid Kuidas geenid kohale viia? 1. Bakteri plasmiidiga 2. Viirustega Kui neile on soovitud geen lisatud, nime- tame teda geenivektoriks. 3. Kullapüstoliga 4. Taimedesse Agrobakteriga Kuidas kergesti aru saada, et soovitud geen on üle kandunud? Üle viidavale geenile on markergeen ka külge pandud (näiteks helenduv-GFP) Nüüd kasutataksegi GFP geeni markerina: Kui uuritava geeni lõppu, enne stopp- koodoneid, on sisestatud GFP geen, siis vastava valgu süntees ei peatu enne, kui ka GFP-valk on valmis. Nii saab iga valgu translatsiooni toimumist organismis uurida. Miks bakterirakus ei hakka inimese geen kohe tööle? Meie ja teiste loomade, seente ja taimede geenis on intronid ja eksonid.
- Epigeneetika: DNA metülatsioon, impringing - Sünnitraumad ja lapsepõlve arenguhäired 3. Hüperaktiivsus - ADHD - Individuaalsed geenid kindlaks tehtud - Pärandumine 75% kaksikutel Üks hüperaktiivsuse vorme on nt skisofreenia 4. Memeetika ja ’jumala geenid’ - Memeetika – mentaalse koostise teooria, kultuurilise informatsiooni ülekanne - Meem – analoog geenile ’kultuuri ühik’, ’vaimne DNA’, ’hinge geen’ - Kultuurirevolutsioon – meemede inseneering populatsioonides, mida saab uurida evolutsiooni arvutisimulatsioonil probleeme optimeerides memeetiliste algoritmidega - ’religiooni viirus’ – dawkini järgi on need ’sümptomid’ mis tekivad religiooni uskujatel infektsioonil mentaalsete parasiitidega - Mäluviirussed – jumal ja usk on viirused, nende kogumid analoogial geenide
2.)"DNA püssi" abil, mis võimaldab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees tuleb DNA kullaosa küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Nii ühel kui ka teisel juhul õnnestub siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. ( LISA 1) Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatatud võõra DNA vastu võtnud, on lisatakse sisestatavale geenile nt ka antibiootikumiresistentne markergeen (märgistusgeen). Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja - DNA osake promootor. Sellise võõra kompleksi sisestamise kohta peremeesraku pärikkusaine kogumisse pole võimalik täpselt määrata, ta lülitub sellesse kõige vastuvõtlikumas kohas. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse geenide vahel juba varem
kõrgemad, saagikamad ja sellega põhjendatakse nende vajalikkust, ei ole see päris nii. Näiteks, geenitehnoloogiale eelnenud sordiaretusel on samuti õnnestunud luua mitu liiki, mida metsikus looduses ei leidu. Sellised inimkätega loodud liigid on ju kõik meie teraviljad, kartul, enamik köögivilju jne. Tegu on uute liikidega, mitte ühe-kahe geeni lisamisega looduslikes taimedes sisalduvale umbes 30 00050 000 geenile. Need inimtegevuse tõttu tekkinud uued liigid ei ole tekitanud erilisi ökoloogilisi ega meditsiinilisi probleeme. GMO-de keskkonnaohtlikkusele on palju tähelepanu pööratud. Kuna geenitehnoloogia viib taimedesse neile kasulikke geene, siis on kardetud, et GMO-dest võivad saada umbrohud, mis ohustavad põlde ning ka neid ümbritsevaid elupaiku. Umbrohuks olemine on keeruline tunnus ja ökoloogid näevad siin reaalset ohtu üksnes siis, kui muudetud kultuurtaim hakkab toimima umbrohuna.
saadaksegi selle bakteri abil võõr-DNA taimerakkudesse viia. Veel on võimalik kasutada nn. DNA püssi, selle abil saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees tuleb DNA kullaosa küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Siirdamine õnnestub mõlemal juhul vaid väikesesse hulka rakkudesse. Selliseks muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Geenile on veel lisatud antibiootikumiresistentne märgistusgeen,et ära tunda, millised sisestatatud rakud on võõra DNA vastu võtnud. Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja - DNA osake promootor. Võõra kompleksi sisestamise kohta peremeesraku pärikkusaine kogumisse pole võimalik täpselt määrata, ta lülitub sellesse nn kõige vastuvõtlikumas kohas. Uue päriliku
võõrad geenid pärilikuainesse. Teine meetod, mis on laialt kasutatud, võiks nimetada GNA püssiks. Selle abil võib taimerakku tulistada väikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu oli ennem seotatud võõras DNA. Raku sees võõras DNA tuleb välja ja liitub raku pärilikkuse ainesse. Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatatud võõra DNA vastu võtnud, lisatakse sisestatavale geenile nt ka antibiootikumiresistentne markergeen (märgistusgeen). Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja - DNA osake promootor. 2. GM PÕLLUKULTUURID 2.1. Esimene transgeenne kultuur Muundkultuuride loomisel on esirinnas olnud USA. 1983.aastal loodi esimene transgeenne taim tubakas, järgnes kauase säilivusega tomat, mille nimeks sai Flavr Savr (1994). Selle GM tomati viljad talusid hästi transportimist ning olid
Võimalik on kasutada ka nn DNA püssi, mille abil saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees tuleb DNA kullaosa küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Nii ühel kui ka teisel juhul õnnestub siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatatud võõra DNA vastu võtnud, on sisestatavale geenile veel lisatud antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja - DNA osake promootor. Sellise võõra kompleksi sisestamise kohta peremeesraku pärikkusaine kogumisse pole võimalik täpselt määrata, ta lülitub sellesse nn kõige vastuvõtlikumas kohas. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide
saabumist. Letaalgeenid on enamasti retsessiivsed ja nende toime avaldub valdavalt homosugootidel (aa). Dominantne letaalgeen, mis avaldab oma toimet ka heterosugootsena, esineb harva, sest need eemaldatakse populatsioonist automaatselt loodusliku valiku poolt. Dominantne letaalgeen sailib populatsioonis ainult juhul, kui tema penetrantsus pole absoluutne voi siis, kui neid mutageneesi teel pidevalt juurde tekib. Penetrantsus -teatud geenile vastava tunnusega isendite proportsioon seda geeni omavate isendite hulgas. Arvestades letaalgeenide penetrantsust klassifitseeritakse neid jargmiselt (Rosenbauer, 1969): Geeni tuup Penetrantsus (%) Letaalne 100 Subletaalne > 90 Semiletaalne > 50 Subvitaalne < 50 PARILIKUD TERATOOMID JA DEFEKTID Loomadel esineb geenidefekte sageli. Geeni defekt pohjustab halbeid organi arengus. Defekte esineb koikides geenides ja organites. Lisaks organite vaararenguile esineb ka
Briti teadlased on avastanud enamlevinud leukeemia vormiga seotud geenivariandi. Aastaid on teatud geeni p53 rollist vähi tekkes. Normaalsel kujul vastutab p53 organismi geneetilise materjali tervise eest, kaitstes organismi vähi ehk ebanormaalsete rakkude leviku eest. Juhul kui vigase geenivariandiga rakku pole võimalik parandada, see hävitatakse geeni p53 abil. Briti Leukeemia Uurimise Fondi teadlased on avastanud, et geeni ATM mutatsioon võib avaldada pärssivat mõju p53 geenile. Normaalne ATM geen osaleb vigaste geenide või DNA järjestusega rakkude identifitseerimises. Muteerunud kujul võib ATM geen takistada p53 toimet ja seega aidata kaasa vähirakkude levikule. Geenimutatsiooni identifitseerinud teadlased loodavad, et avastust on võimalik rakendada leukeemia ravimiseks. A pill that can reduce the progress of a deadly form of cancer called chronic myeloid leukaemia (CML) is being launched in the UK.
Võimalik on kasutada ka nn DNA püssi, mille abil saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees tuleb DNA kullaosa küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Nii ühel kui ka teisel juhul õnnestub siirdamine vaid väikese hulga rakkudesse. (Kuidas...) Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatud võõra DNA vastu võtnud, on sisestatavale geenile veel lisatud antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn käivitaja, DNA osake promootor. Mõlema eeltoodud meetodi puhul tuleb pärast uue kompleksi rakku viimist sellest üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame tõelise GMO. Seda tehakse koekultuuri meetodil. (Kuidas...) 1.2. GMO-de loomise põhjused
et al., 2006, lk 5-6) Kasutatakse ka nn DNA-püssi, millega tulistatakse taimerakku pisikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu on eelnevalt seotud võõras DNA. Raku sees tuleb võõr-DNA metalliosakese küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Sõltumata meetodist, õnnestub võõr-DNA siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatud võõr-DNA vastu võtnud, lisatakse siirdatavale geenile ka antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus DNA rakus tööle lülituks ning soovitud tunnus avalduks, lisatakse ka nn käivitaja ehk promootor, DNA osake, mis võetakse sageli viirustelt. Sellise võõra kompleksi sisestamise asukohta peremeesraku genoomis pole võimalik täpselt määrata, vaid ta lülitub sellesse kõige vastuvõtlikumas kohas. Pärast uue kompleksi rakku viimist tuleb
Kui selle tulemuseks on isendi viljatus või hukkumine enne suguküpsuse saabumist (letaalse, subletaalse-, semiletaalse-, subvitaalse geeni tekkimine), siis muutunud geeni edasikandumine järgmistele põlvkondadele ei ole võimalik. Selle näiteks võib tuua loote geenide kahjustumise teratogeensete tegurite toime tagajärjel. 21. Letaalgeen. Letaalgeenideks nimetatakse geene, mis põhjustavad isendi surma enne tema suguküpsuse saabumist. 22. Penetrantsus. PENETRANTSUS- teatud geenile vastava tunnusega isendite proportsioon seda geeni omavate isendite hulgas. 23. Letaalgeenide liigitus sõltuvalt penetrantsusest. Geeni tüüp Penetrantsus (%) Letaalne 100 Subletaalne > 90 Semiletaalne > 50 Subvitaalne < 50 24. Ekspressiivsus. EKSPRESSIIVSUS- (mutantse) tunnuse fenotüübiline varieeruvus isenditel, kellel see on olemas
Epilepsia võib olla seotud iidse geeniperekonnaga. Uus uurimus pakub välja geneetilise tee langetõve ravimiseks ja mõistmiseks. Penn State'i ülikooli teadlane Timothy Jegla on kindlaks määranud iidse geeniperekonna, mis osaleb ajus närvide ergastumises. Uurimus avaldati ajakirjas Nature neuroscience. Hetkel ei mõisteta veel põhjalikult, millised geneetilised mehhanismid kaaliumikanaleid kontrollivad ja seega lävendi paika panevad. Jegla töörühm keskendus ühele kaaliumikanali geenile nimega KV12.2, mis on aktiivne puhkeolekus närvirakkudes ning mida kasutatakse eriti aktiivselt langetõvehoogudele altides ajupiirkondades. ,,Otsustasime, et KV12.2 on uurimiseks hea kandidaat, kuna see geen kuulub ühte eriti vanasse geeniperekonda, mis on läbi loomade evolutsiooni samaks jäänud" ütles Jegla, ,,See iidne geeniperekond esines juba meres elavatel loomadel enne Kambriumi ajastut umbes 542 11
Suuremas populatsioonis aga hakkab nende käekäiku mõjutama valik. Suurtes populatsioonides alluvad kergelt kahjulikud mutatsioonid valikule ja elimineeritakse ning seega ei panusta mitmekesisusse. Väikestes populatsioonides aga triivivad kui neutraalsed. 4. Neutraalse evolutsiooniteooria põhieeldused (3), nende paikapidavus tänaste teadmiste valguses. 1. Eksisteerib pöördvõrdeline korrelatsioon asenduskiiruste ja geenile toimivate funktsionaalsete piirangute vahel – suurema piiranguga piirkonnad muutuvad aeglasemat, väiksemaga kiiremini. OK! 2. Eksisteerib molekulaarne kell. Enam-vähem – molekulaarne kell ei ole piisavalt konstantne – selle lahendab peaaegu neutraalne evolutsiooniteooria, mille kohaselt on molekulaarse kella tiksumine seotud populatsiooni suuruse muutumisega ajas
kahte erinevat fenotüüpi. Näiteks kassidel ja hiirtel avaldub fenotüübiline mosaiiksus karva pigmentatsioonis. Kassidel kodeerib üks alleel tumedat pigmenti ning teine alleel oranzhi pigmenti. Heterosügootsed emakassid on laigulised, kilpkonna värvi. X kromosoomi pikas õlas on piirkond, millest geenide inaktivatsioon levib mõlemas suunas. Vastavat initsiaatorkohta nimetatakse X-inaktivatsiooni keskuseks XIC (X-inactivation center). See keskus on väga lähedal geenile XIST, millel arvatakse olevat oluline roll inaktivatsiooni protsesis. Inaktiveeritud X kromosoom erineb teistest kromosoomidest, kuna inaktiivse X kromosoomi DNA on tugevalt keemiliselt modifitseeritud, metüleeritud. Lisaks on ta tugevamalt kondenseerunud, moodustades intensiivselt värvuvaid Barri kehakesi (nimetatud tsütoloogi Murray Barr järgi, kes need kehakesed esmakordselt tsütoloogiliselt tuvastas). Barri kehake
kahte erinevat fenotüüpi. Näiteks kassidel ja hiirtel avaldub fenotüübiline mosaiiksus karva pigmentatsioonis. Kassidel kodeerib üks alleel tumedat pigmenti ning teine alleel oranzhi pigmenti. Heterosügootsed emakassid on laigulised, kilpkonna värvi. X kromosoomi pikas õlas on piirkond, millest geenide inaktivatsioon levib mõlemas suunas. Vastavat initsiaatorkohta nimetatakse X-inaktivatsiooni keskuseks XIC (X-inactivation center). See keskus on väga lähedal geenile XIST, millel arvatakse olevat oluline roll inaktivatsiooni protsesis. Inaktiveeritud X kromosoom erineb teistest kromosoomidest, kuna inaktiivse X kromosoomi DNA on tugevalt keemiliselt modifitseeritud, metüleeritud. Lisaks on ta tugevamalt kondenseerunud, moodustades intensiivselt värvuvaid Barri kehakesi (nimetatud tsütoloogi Murray Barr järgi, kes need kehakesed esmakordselt tsütoloogiliselt tuvastas). Barri kehake
transkribeeritud RNA Mikrokiipide tehnoloogiad: Esineb kaks põhilist mikrokiibi valmistamise tehnoloogiat mis mõnevõrra kattuvad: 1. Oligonukleotiidide süntees in situ kiibil endal: n. Affymetrix® Gene Chips (oligo- v6i geenifragmendid "ESTd", n.n. cDNA kiibid) Affymetrix Gene Chip TM: -Valmistatakse tuhandete lühikeste oligonukletiidide in situ sünteesi teel klaasmaatriksil -Kiibil vastab 16-20 nukleotiidine ahel ühele kindlale geenile -Igale oligole kiibil vastab veel teine, mis erineb vaid ühe nukleotiidasenduse poolest -Võrreldakse proovi intensiivsust kahe partneroligo vahel -Mõõdetakse geeniekspressiooni absoluutset taset 2. Otsene DNA deposeerimine (spottimine): Spotitud cDNA mikrokiibid: Plussid -Madalam hind ja suurem paindlikus -Kahe erineva bioloogilise proovi paralleelne võrdlus (n. vähirakud ja normaalne kude, mõjutatud rakud ja normaalsed rakud) -EST-de kasutamine võimaldab uute geenide avastamist
Näiteks kassidel ja hiirtel avaldub fenotüübiline mosaiiksus karva pigmentatsioonis. Kassidel kodeerib üks alleel tumedat pigmenti ning teine alleel oranzhi pigmenti. Heterosügootsed emakassid on laigulised, kilpkonna värvi. X kromosoomi pikas õlas on piirkond, millest geenide inaktivatsioon levib mõlemas suunas. Vastavat initsiaatorkohta nimetatakse X-inaktivatsiooni keskuseks XIC (X- inactivation center). See keskus on väga lähedal geenile XIST, millel arvatakse olevat oluline roll inaktivatsiooni protsesis. Inaktiveeritud X kromosoom erineb teistest kromosoomidest, kuna inaktiivse X kromosoomi DNA on tugevalt keemiliselt modifitseeritud, metüleeritud. Lisaks on ta tugevamalt kondenseerunud, moodustades intensiivselt värvuvaid Barri kehakesi (nimetatud tsütoloogi Murray Barr järgi, kes need kehakesed esmakordselt tsütoloogiliselt tuvastas). Barri kehake kinnitub
). Glutamiini rakusisene kontsentratsioon langeb ning selle tulemusena aktiveeritakse seni osaliselt inaktiivne GS. Tõuseb ka GS-i kodeeriva glnA transkriptsioonitase. GS katalüüsib glutamiini sünteesi, glutamiini hulk rakus tõuseb ja sellest sünteesitakse glutamaadi süntaasi GOGAT toimel glutamaati (reaktsioonis osalevad glutamiin, -ketoglutaraat ja NADPH). NtrB/NtrC süsteem ammooniumi assimileerimise regulatsioonis Lisaks glutamiini süntetaasi kodeerivale geenile glnA asuvad samas operonis veel geenid glnL ja glnG, mis kodeerivad kahe-komponendilist regulaatorsüsteemi. GlnL on tuntud ka nimetuste all NtrB ja NRII ning GlnG asemel kasutatakse sageli nimetusi NtrC ja NR I. Enamlevinud on siiski nimetused NtrB ja NtrC (tuletatud terminist "nitrogen regulation"). Juhul, kui N-allikat on bakterite kasvukeskkonnas piisavalt, toimub transkriptsioon nõrkadelt 70-sõltuvatelt promootoritelt. Lämmastiku limitatsiooni tingimustes aktiveerib fosforüleeritud
Esimesena TFIID, sisaldab TATA-seonduvat valku ja rida TBP-assotsieerunud valke. Järgnevalt TFIIA ja kohe TFIIB. Järgnevalt TFIIF, seondub polümeraasiga ning moodustab seejärel transkriptsiooni initsiatsioonikompleksi. Tal 2 alaüksust, milledest ühel DNA-d lahtikeerav aktiivsus. TFIIE, TFIIH, TFIIJ jne. DNA pol I ja pol III analoogsete faktoridega, teatud eripäradega Cis-toimelised järjestused - regulatoorsed järjestused, mis avaldavad môju samas DNA molekulis olevale geenile. 115. RNA ahela elongatsioon eukarüootidel ja "mütsi" lisamine.??? 7-metüülguanosiin müts (cap) lisatakse 5'-otsa 5'-5' trifosfaadi seondumise abil. Tagurpidi nukleotiid - kaitse nukleaaside eest. Kasutatakse 2'-O-, guaniin-7-metüül- ja guanülüül transferaasid. Toimub 5' - 3' suunas. 116. RNA ahela terminatsioon eukarüootidel. Polü-A järjestuste lisamine. Terminatsiono toimub 1000-2000 nukleotiidi allavoolu valmiva transkripti 3' mRNA otsas, kuhu lisatakse polü(A) saba
Molekulaarsete diagnostikameetoditega on võimalik tuvastada haigusi põhjustavaid mutantseid geene. See aitab leida optimaalseid ravivõimalusi. Nt alpaktonuuria on perekonniti päranduv, lisaks huntingtoni tõbi, tsüstiline fibroos. 2. Geeniteraapia rakendamine. Geeni defekt kompenseeritakse uue, funktsionaalse geeni rakku viimisega. Nt immuunpuudulikkuse ja tsüstilise fibroosi korral. Terve geen viiakse organismi lisaks defektsele geenile: Sisseviidud geeni ekspressioonitase on kontrollimatu, Sisseviidud geen integreerub suvalisse kohta genoomis, võivad tekkida soovimatud mutatsioonid 3. Sünnieelne diagnostika. See on oluline eriti juhul, kui vanemate suguvõsas esineb geneetilisi haigusi. 4. CRISPR Cas9 - uus lahendus! Peaks asendama defektse geeni terve geeniga selle õiges asukohas. Katsejärgus. Praegu inimeste puhul veel ei rakendata, va. Hiinas.
tingimustes kasvatada, siis tekib reproduktiivne isolatsioon kaasproduktina adaptiivsele evolutsioonile. Mil viisil saab see tekkida? Pleiotroopia üks geen mõjutab mitut asja (näiteks Galapagose saarte vintidel mõjutas erinev keskkond noka erinevat arengut, mis omakorda mõjutas linnulaulu. Erinevuse tõttu laulus enam omavahel ei ristutud ja tekkiski ristumisbarjäär). Küütvalik valik rakendub geenile, mis on aheldunud lookuses. 9. Mille poolest erineb peripatriline liigiteke allopatrilisest? Reproduktiivse isolatsiooni tekke geneetiline mehhanism on peripatrilisel sama mis allopatriliselgi. Põhimõtteliselt erinevad on allopatriline ilma geenisiirdeta; parapatriline geenisiirdega, mis ühendab geograafilise gradiendi. 10. Kirjelda parapatrilist liigiteket. Kuidas tekivad hübriidtsoonid? Suures laia levilaga populatsioonis on tekkinud genotüüpe, mis omavahel ei sobi. Juhtub, et
aktiivsuse järgi. G1 - cdK4 - Cyclin D; S – cdK2 - Cyclin E; G2 – cdK2 - Cyclin A; M – cdK1 - Cyclin B. Mitte ainult positiivne kontroll olemas: p21 valk seostub CDK(1,2,3,4,6) valguga ja inaktiveerib ta. Nt DNA kahjustuste korral p53 onkovalk aktiveerub ning p21 sünteesitakse piisavalt, et blokeerida ülemineku järgmisse faasi. 6. Valk p21 kui universaalne inhibiitorvalk. Tema sünteesi regulatsioon ( kuidas p53 valk mõjutab seda ekspressiooni). Aktiivne p53 onkovalk seostub p21 geenile ning ekspresseerib ta. Seejärel sünteesitakse p21 geeni pealt p21 valke, mis on rakutsükli peatajaks. P21 seostub CDK1, CDK2, CDK3, CDK4 ja CDK6 - ga ning inaktiveerib neid. Tulemusena on see, on rakk ei saa üle minna järgmisesse tsüklisse. See toimub, et ära hoida vigase raku funktsioneerimine. 7. Tuumori supressorvalk p53 ja tema funktsioon rakutsüklis DNA kahjustus indutseerib kasvaja supressorgeeni p53 aktivatsiooni, see omakorda geenide BAX ja BAK valkude ekspressiooni
omada samaaegselt kahte erinevat fenotüüpi. Näiteks kassidel ja hiirtel avaldub fenotüübiline mosaiiksus karva pigmentatsioonis. Kassidel kodeerib üks alleel tumedat pigmenti ning teine alleel oranzhi pigmenti. Heterosügootsed emakassid on laigulised, kilpkonna värvi. X kromosoomi pikas õlas on piirkond, millest geenide inaktivatsioon levib mõlemas suunas. Vastavat initsiaatorkohta nimetatakse X-inaktivatsiooni keskuseks XIC (X-inactivation center). See keskus on väga lähedal geenile XIST, millel arvatakse olevat oluline roll inaktivatsiooni protsesis. Inaktiveeritud X kromosoom erineb teistest kromosoomidest, kuna inaktiivse X kromosoomi DNA on tugevalt keemiliselt modifitseeritud, metüleeritud. Lisaks on ta tugevamalt kondenseerunud, moodustades intensiivselt värvuvaid Barri kehakesi (nimetatud tsütoloogi Murray Barr järgi, kes need kehakesed esmakordselt tsütoloogiliselt tuvastas). Barri kehake kinnitub tuumamembraani sisepinnale ning tema
lõikude leidmisel, mis on suure homoloogiaga. Eriti olulised on sellised kõrge homoloogiaga lõigud valgu geenide võrdlemisel. Valkudes on järjestuse motiivid, perekondade piires konserveerunud järjestuse elemendid, mis sageli koosnevad lühikestest lõikudest, aga need lõigud peavad olema kindals järjestuses. Näiteks DEAD motiiv on omane RNA (ja vahel ka DNA helikaasidele). Järjestuse võrdlemise alusel on võimalik tundmatu funktsiooniga geenile ennustada tema produkti võimalikku funktsiooni. Siit tuleneb pööratud geneetika. Tavaline geneetika otsib mutatsioone funktsiooni muutuse kaudu, siis pööratrud geneetika otsib funktsiooni muutust järjestuse muutmise tulemusel. Teiselt poolt otsib ta funktsioone olemasolevatele järjestustele. DNA järjestuste võrdlemine on aluseks molekulaarsele evoltusiooniteooriale. Näiteks tuleb tuua eksonid, mis ei varieeru kuigi suures ulatuses ja intronid, mis on suure järjestuse varieeruvusega
). Glutamiini rakusisene kontsentratsioon langeb ning selle tulemusena aktiveeritakse seni osaliselt inaktiivne GS. Tõuseb ka GS-i kodeeriva glnA transkriptsioonitase. GS katalüüsib glutamiini sünteesi, glutamiini hulk rakus tõuseb ja sellest sünteesitakse glutamaadi süntaasi GOGAT toimel glutamaati (reaktsioonis osalevad glutamiin, -ketoglutaraat ja NADPH). NtrB/NtrC süsteem ammooniumi assimileerimise regulatsioonis Lisaks glutamiini süntetaasi kodeerivale geenile glnA asuvad samas operonis veel geenid glnL ja glnG, mis kodeerivad kahe-komponendilist regulaatorsüsteemi. GlnL on tuntud ka nimetuste all NtrB ja NR II ning GlnG asemel kasutatakse sageli nimetusi NtrC ja NR I. Enamlevinud on siiski nimetused NtrB ja NtrC (tuletatud terminist "nitrogen regulation"). Juhul, kui N-allikat on bakterite kasvukeskkonnas piisavalt, toimub transkriptsioon nõrkadelt 70-sõltuvatelt promootoritelt. Lämmastiku limitatsiooni tingimustes
viimases ühises eellases. Geenide võrdlemisel on oluline leida lõigud, mis on suure homoloogiaga (mitte üldpilt). Eriti oluline valgu geenide võrdlemisel. Valkudes on järjestuse motiivid, perekondade piires konserveerunud järjestuse elemendid, mis koosnevad lühikestest lõikudest, aga need lõigud peavad olema kindlas järjestuses. Pööratud geneetika – järjestuse võrdlemise alusel on võimalik tundmatu funktsiooniga geenile ennustada tema produkti võimalikku funktsiooni. Otsib 4 funktsiooni muutust järjestuse muutmise tulemusel ja funktsioone olemasolevatele järjestustele Tavaline geneetika – otsib mutatsioone funktsiooni muutuste kaudu. DNA järjestuste võrdlemine on aluseks molekulaarsele evolutsiooniteooriale – eksonid ei varieeru (loodusliku valiku tõttu) ja intronid varieeruvad suuresti. Makromolekulide struktuur
LV on tinginud adaptatsioone, mis toovad kasu eluslooduse väga erinevatele organisatsioonilistele tasanditele. segeregatsiooniline hälbimine Mendeli seadused ei tööta sugugi alati ja kõikjal. Drosophila puhul on leitud, et on geene, mis järjekindlalt ei segregeeru Mendeli seaduste alusel, vaid mingi alleel on üleesindatud teise arvel. 50% asemel koguni näiteks 90%. Seda fenomeni kutsutakse meiotic drive - meiootiline muundur (MD). MD võib seega anda geenile suure selektiivse eelistuse. Samas ei saa niisugune fenomen kesta kaua aega, sest peaks kiiresti kaduma ehk siis suhteliselt kiiresti fikseeruma. selektsioon võib eelistada üht rakutüüpi teisele Weissmannist alates võib eristada soma ja idurakke. W. postuleeris idurakkude igavese elu ja soma surma. See on muidugi õige - kuid vaid pooltele taksonitele. Väga paljud liigid on võimelised somaatiliseks embrüogeneesiks. Taimed eelkõige. Ja just neil liikidel, kus
Näiteks kassidel ja hiirtel avaldub fenotüübiline mosaiiksus karva pigmentatsioonis. Kassidel kodeerib üks alleel tumedat pigmenti ning teine alleel oranzhi pigmenti. Heterosügootsed emakassid on laigulised, kilpkonna värvi. X kromosoomi pikas õlas on piirkond, millest geenide inaktivatsioon levib mõlemas suunas. Vastavat initsiaatorkohta nimetatakse X-inaktivatsiooni keskuseks XIC (X-inactivation center). See keskus on väga lähedal geenile XIST, millel arvatakse olevat oluline roll inaktivatsiooni protsesis. Inaktiveeritud X kromosoom erineb teistest kromosoomidest, kuna inaktiivse X kromosoomi DNA on tugevalt keemiliselt modifitseeritud, metüleeritud. Lisaks on ta tugevamalt kondenseerunud, moodustades intensiivselt värvuvaid Barri kehakesi (nimetatud tsütoloogi Murray Barr järgi, kes need kehakesed esmakordselt tsütoloogiliselt tuvastas)
Näiteks kassidel ja hiirtel avaldub fenotüübiline mosaiiksus karva pigmentatsioonis. Kassidel kodeerib üks alleel tumedat pigmenti ning teine alleel oranzhi pigmenti. Heterosügootsed emakassid on laigulised, kilpkonna värvi. X kromosoomi pikas õlas on piirkond, millest geenide inaktivatsioon levib mõlemas suunas. Vastavat initsiaatorkohta nimetatakse X-inaktivatsiooni keskuseks XIC (X-inactivation center). See keskus on väga lähedal geenile XIST, millel arvatakse olevat oluline roll inaktivatsiooni protsesis. Inaktiveeritud X kromosoom erineb teistest kromosoomidest, kuna inaktiivse X kromosoomi DNA on tugevalt keemiliselt modifitseeritud, metüleeritud. Lisaks on ta tugevamalt kondenseerunud, moodustades intensiivselt värvuvaid Barri kehakesi (nimetatud tsütoloogi Murray Barr järgi, kes need kehakesed esmakordselt tsütoloogiliselt tuvastas)
annaabi.ee 
