Geneetiliselt muundatud organismid (0)

Geneetiliselt muundatud organismid
Referaat
Mis on GMO?
Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO on elusolend ( bakter , taim, loom), kelle pärilikkuse ainet (DNA-d) on geenitehnoloogilisi võtteid kasutades  kunstlikult muudetud.
Võrreldes tavapäraste sordi- ja tõuaretusmeetoditega on geneetilise muundamise suureks erinevuseks võimalus kombineerida väga kaugete liikide geene (nt. siirdada geene kalalt tomatitaimele) või sisestada organismi tehisgeene. Muundamisel on tegu looduse poolt seatud liigipiiride ületamisega.
Kuidas GMO-sid luuakse ?
GM kultuurtaimi ehk muundkultuure saab luua mitmel viisil.
Ühe võimalusena kasutatakse muundkultuuride loomisel sageli bakterite abi.  Taimedes kasvajalisi muutusi põhjustav mullas elav agrobakter suudab ühe osa oma DNA-st  taimerakku viia ja seal taime pärilikkusekandjate kogumisse  sisestada.  Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega saadaksegi selle bakteri abil võõr-DNA taimerakkudesse viia.
Võimalik on kasutada ka nn DNA püssi, mille abil  saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees tuleb DNA kullaosa küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse .
Nii ühel kui ka teisel juhul õnnestub siirdamine vaid  väikesesse hulka rakkudesse. Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatatud võõra DNA vastu võtnud,  on sisestatavale geenile veel  lisatud antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja - DNA osake – promootor.
Sellise võõra kompleksi  sisestamise kohta peremeesraku pärikkusaine kogumisse  pole võimalik täpselt määrata, ta lülitub sellesse nn kõige vastuvõtlikumas kohas. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga  geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid, mistõttu muundkultuurid on  osutunud nt ebastabiilsemateks kui tavakultuurid (nt põua- või niiskustundlikumaiks).
Mõlema eeltoodud meetodi puhul tuleb pärast uue kompleksi rakku viimist sellest üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame  tõelise GMO. Seda  tehakse koekultuuri meetodil.
Kasutamine ja levik
Muundkultuuride loomisel on esirinnas olnud USA, see väga kallis protsess on jõukohane vaid suurtele agrotööstuskorporatsioonidele. Esimene GM bakter loodi Kalifornias 1971. aastal. Esimesed GM taimed tehti Missouris ja Belgias 1983. aastal. Turule jõudsid esimesena GM vaktsiinid (1992-1994), neile järgnes  kauase säilivusega tomat 1993.  Seejärel tulid aja möödudes turule ka mitmed  soja -, maisi- puuvilla- ja rapsisordid. Müügiks kasvatati GM-kultuure esmakordselt USAs 1995.a.
Praegu on levinumateks muundkultuurideks soja, mais, puuvill ja raps.
Kasutusse on tulnud peamiselt nende kultuuride umbrohutõrjet taluvad glüfosaatidele (nt Roundup)või glüfosinaatidele (nt Basta) resistentsed sordid (72% GM-kultuuridest). Neisse viidud geen muudab nad tundetuks neil ühendeil põhinevatele umbrohutõrjevahenditele, mistõttu saab umbrohumürgiga töödelda ükskõik millises kasvufaasis kartmata kultuure kahjustada.
Samuti on turul ka kahjuriresistentsed sordid  (20% GM-kultuuridest), mis tapavad liblikaliste röövikuid kogu kasvuperioodil, sest nad sünteesivad mullabakterist neile sisestatud geeni abil aktiivset mürki. 8% GM-kultuuridest  kannavad mõlemat  eelpooltoodud tunnust .
Valdavat osa muundkultuuridest kasvatatakse USA-s, Argentiinas ja Kanadas. Üksnes 0,01% kogu muundkultuuride kasvupinnast on Euroopas (mais Hispaanias).
Uuemaks geenmuundatud taimede  nišiks on ravimite komponente või vaktsiine tootvaid põllu- ja aiakultuure („ farma -taimed“) jne. Mõned nn „farma-taimedest“ on jõudnud juba ka
põllukatsete staadiumi, mis tekitab suurt poleemikat toidutaimede võimaliku saastumise üle. Juba praeguses staadiumis on esinenud saastejuhte - nt. 2002 saastasid firma ProdiGene seavaktiisini tootvad taimed naaberpõlde ning sojasaaki.
Millised GMO-tüübid on peamiselt levinud?
Herbitsiidiresistentsed taimed (HR) ja toksiini toovad taimed (Bt).
Laialdasse kasutusse on jõudnud keemilist umbrohutõrjet taluvad glüfosaatidele (nt Roundup) või (harvem) ka glüfosinaatidele (nt Basta) resistentsed sordid (72% GM-kultuuridest).  Neid taimi nimetatakse HR-taimedeks (sõnast "herbitsiidiresistentsed"). Taimedesse viidud geen muudab nad tundetuks vastavatele umbrohutõrjevahenditele. Nii võib taimi töödelda igas kasvufaasis.
Herbitsiidiresistentsete GM-kultuuride kasvatamine võib oluliselt suurendada antud herbitsiidi (peamiselt glüfiosaadi) osakaalu meie keskkonnas ja toidus.
Teise kommertskasutuses oleva rühma moodustavad kahjuriresistentsed (Bt) sordid (20% GM-kultuuridest), mis tapavad liblikaliste röövikuid kogu kasvuperioodil, sünteesides aktiivset mürki.
8% muundkultuuridest omavad mõlemaid omadusi. Ülejäänud tüüpe, nt viirusekindlaid, on alla 1%.
GMO-sid arendavad firmad reklaamivad küll sageli, et muundamise abil saab luua põua- ja külmakindlaid taimi, kuid kommertskasutuses selliseid taimi reaalselt veel ei eksisteeri ning  Aafrika Bioloogilise Ohutuse Keskuse (African Center for Biosafety) on kommertsialiseerimine umbes 10 aasta kaugusel (seisuga 2007). ACB rõhutab, et taimede stressikindlus mehhanismide toimimine  on väga kompleksne ja  tänapäeva teaduse poolt  veel lõpuni uurimata nähtus. Põuakindlust võivad kodeerida kuni 60 erinevat geeni, ning nende õnnestunud manipuleerimine ja ülekandmine, mis tagaks mitmete põuatingimustga hakkama saamise omaduste ilmnemise, toomata seejuures endaga kaasa soovimatuid kõrvalmõjusid (allergeensus, toksilisus), on reaalsusest veel väga kaugel, mõnede teadalste hinnangul ka veel 20 aasta kaugusel. Hoolimata agressiivsest reklaamist, ei ole muundkultuuride keskmine saagikus osutunud tavalistest hübriidsortidest kõrgemaks.  Suurbritannia keskkonnasõbraliku põllumajanduse edendamisega tegelev organisatsisoon Soil Association (SA) koostas 2008.a ülevaate viimase kümne aasta uurimustest GMO-de saagikuse kohta. Analüüsi koostamise tulemusena selgus, et kõikide kommertskasvatuses enamlevinud GM sortide saagikus on kas madalam või parimal juhul võrdne muundamata sortide saagikusega.
GMO-ga kaasnevad riskid
Biotehnoloogia firmad lubavad, et GM-kultuuride abil vähendatakse põllumajanduses kasutatavate mürkide kogust, aidatakse põllumeestel kergema vaevaga saada rohkem saaki, leevendatakse vaestes riikides näljahäda ja vitamiinivaegust.
Praktikas ei ole kumbki esimesest kahest lubadusest pikemas perspektiivis paika pidanud, samuti on äärmiselt küsitav, et GMOde kasutuselevõtt võib aidata toita ära planeedi kasvavat rahvastikku, kuna nälja ja vaegtoitumise põhjuseks mitte sobivate taimede või kasvatusvõtete puudumine, vaid maailmas kehtivad kaubandusreeglid ja -tavad. Kui tänastel põllumaadel kasvatada ökoloogilise põllumajanduse meetoditega toitu, jätkuks seda kõigile Maa elanikele (vt. uurimust). Tõsi - toiduäri poleks sel juhul sedavõrd kontsentreeritud ja ülikasumlik. Just suurfirmade soov muundamise tehnoloogia abil toiduturgu kontrollida ja sellelt suuremat kasumit teenida on üks jõududest, mis GMO-sid põldudele surub .
Turul olevad muundkultuurid  ei ole iseenesest saagikamad, vaid võivad olla pestitsiidi ekspresseerivad ja seega kahjurikindlamad (nn Bt taimed) või umbrohumürke taluvad (nn HT taimed), mis teeb nende kasvatamise mõneti lihtsamaks. Aja jooksul muutuvad aga umbrohi ja kahjurid mürkidele resistentseks, mis tingib uute tugevamatoimeliste taimekaitsevahendite kasutuselevõtu. Samuti võivad toimuda olulised muutused taimede ja putukate esinemissageduses kohalikus ökosüsteemis. Nii jõutakse uute ning suuremate probleemideni.
Üheks tõsiseks probleemiks - ja võiks isegi öelda, et paradigmamuutuseks - on see, et GMOsid patenteeritakse. Kusjuures - kaitstes oma patenteerimisõigust, kinnitavad biotehnoloogiafirmad, et  nad on loonud midagi seniolematut. Samas, kui viidatakse, et tegemist on looduses tavatute organismidega , mille mõju inimestele, loomadele ja ökosüsteemile tervikuna peaks põhjalikult uurima , väidavad GMO- pooldajad , et sellisteks uuringuteks puudub vajadus, kuna kõik geenid on loodusliku iseloomuga , loodusest pärit - jättes tähelepanuta, et looduses ei esine need geenid sellistes kombinatsioonides ega kogustes , nagu loodud muundkultuurides. Tegelikult kasutatakse muundamisel looduslike geenide asemel ka sünteetilisi geene, mis erinevad looduslikest.
GMO-dest valmistatud toidu ja loomasööda kasutamise mõju osas puuduvad pikaajalised uuringud.
Lisaks sageli mainitavatele allergilisuse probleemidele on teaduslikke uuringuid, mis viitavad konkreetsete GMO-de võimalikule toksilisusele, samuti on väga vastuoluline antibiootikumisresistentsete markergeenide kasutamine GMO-de loomisel, kuna see võib
lõppkokkuvõtets viia antibiootikumidele resistentsuse tekkimisele ka inimestele ohtlikes haigustekitajates, nii et teatud antibiootikume enam selle haiguse raviks ei saa kasutada.
Suurimaks probleemiks GMO-dega seonduvalt on aga võimalikud keskkonnariskid. Ökosüsteemis on kõik omavahel seotud ja paljud protsessid kas väga raskelt heastatavad või isegi pöördumatud.
GMO võib keskkonda tugevalt mõjutada:
-  Muundamisel on võimalik tekitada omadusi, mis  loovad ökoloogilise eelise ja muundatud organism võib hakata looduses edukalt levima, tõrjudes välja kohalikke liike ning muutes koosluse liikidevahelisi suhteid.
- Suureneb umbrohumürgi kasutamine mürgikindlate kultuuride puhul. Taimemürkide suhtes tundetute kultuuride laiaulatuslik kasutamine suurendab selle konkreetse taimemürgi osakaalu looduses. Võivad tekkida ka mürgile allumatud umbrohud.
-  Suureneb surve teatud putukaliikidele, mis omakorda muudab ökosüsteemi tasakaalu.
-  Taimed, mis toodavad ise pestitsiide , toovad põldudele ja toidu sisse veelgi rohkem toksiine. 
-  On teadlasi, kes oletavad, et geneetilise muundamise tehnoloogia iseenesest suurendab horisontaalset geenisiiret ja rekombineerumist. Potentsiaalselt viib see uute mikroorganismide ja viiruste tekkele, mille mõju keskkonnale ei ole võimalik ennustada.
GMO-vabade piirkondade loomine
Paljud EL piirkonnad ei pea EL ettevaatusmeetmeid piisavateks ja on seetõttu ulatuslikel
aladel keelanud GMO-de kasvatamise ning kuulutanud end GMO-vabaks (nt Poola 96%, Itaalia ja Austria 80% ning Šveits ja Kreeka tervikuna), väites, et ainult sel moel on võimalik ebakindlate teadmiste tingimustes hoida ära GMO-dest tekkida võivat kahju. Sarnased liikumised on algatatud ka USAs ja Kanadas, kus kasvatamise ja tarbimise kogemused on kõige pikaajalisemad. Euroopa Komisjon on nendele püüetele reageerinud sanktsioonidega, alates kirjalikest hoiatustest ja lõpetades Euroopa Kohtusse pöördumisega, leides, et sellised meetmed on vastuolus EL seadusandluse ja
kaupade vaba liikumise põhimõttega. Komisjoni kriitika alla on langenud näiteks GMO vabade piirkondade loomine (Austria, Itaalia jt), GMO-de kasutamisest hoidumise tingimused maaelutoetustes ( Sloveenia ), GM toodete hoidmine poodides eraldi
riiulitel (Küpros) jne. Komisjon heidab liikmesriikidele ette, et kehtestatud meetmed on ebaproportsionaalselt ranged ning et keeldusid saab seada vaid iga üksiku GMO osas eraldi, kusjuures tuleb täpselt ja selgelt põhjendada, milline konkreetne oht sellest GMO-st võib tuleneda. Samas on Komisjoni poliitika omakorda langenud EL enda institutsioonide kriitika alla – näiteks Euroopa Parlament on selgel seisukohal, et kuni puuduvad EL tasandil kehtestatud kooseksisteerimise meetmed, peab liikmesriikidel olema võimalus seadustada GMO-vabade piirkondade loomine ning tulevikus peaks kooseksisteerimise sätted lubama liikmesriikidel enda alasid
GMO-vabaks kuulutada. Poliitiline debatt GMO-de ohtlikkuse ja EL liikmesriikide iseseisva otsustusõiguse üle jätkub.
GMO-de plussid ja miinused

• Toote madalam hind ja suurem kasutegur (vastupidavus või toiteväärtus).
  
• Muudetud vastupidavamaks taimehaigustele.
  
• Suurendatud nende herbitsiidikindlust.
  
• On väga kahjulik tervisele.
  
• Tagajärjeks võivad olla haigused nt vähk.
  
• Rikub ökosüsteemi tasakaalu.
  
• Mahevili saastub GM-viljaga.