GMO - referaat (2)

Geneetiliselt muundatud organismid
referaat







Tallinn 2009
Mis on GMO?
Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO on elusolend ( bakter , taim, loom), kelle pärilikkuse ainet (DNA-d) on geenitehnoloogilisi võtteid kasutades  kunstlikult muudetud. Võrreldes tavapäraste sordi- ja tõuaretusmeetoditega on geneetilise muundamise suureks erinevuseks võimalus kombineerida väga kaugete liikide geene (nt. siirdada geene kalalt tomatitaimele) või sisestada organismi tehisgeene. Muundamisel on tegu looduse poolt seatud liigipiiride ületamisega.
Geneetilise muundamise tehnoloogia on suurepärane teadusliku uurimistöö vahend, kuid ta on liiga toores. On teadlasi, kelle väitel geneetiline muundamine on lihtsalt loomuliku evolutsiooni laiendamine, ristamisest järgmine samm, kuid tehniliselt on see täiesti ebakorrektne lähenemine. Kui uue taime loomiseks kasutatakse geneetilist muundamist, toob see endaga kaasa tuhandeid muutusi selle taimeraku DNAs, erinevusi, mis on kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt ristamisest kaugel. Osad muudatused on healoomulised, kuid on muutusi, mis hakkavad segama ühte või mitut taime funktsiooni: taim ei suuda enam taluda kuumust, selle toiteväärtus võib muutuda madalamaks, võib tõusta olemasolevate toksiinide tase ja ka tekkida uusi toksiine.
Praeguse seisuga oleme GM taimede ohutust uurides liiga selektiivsed ja arvestame liiga vähe tegureid, seega kobame täiesti pimedas selles küsimuses, mida geenmuundatud taimede tarbimine tervisele kaasa võib tuua. GM kartul on põhjustanud haiguslikke muutusi sooltes, GM soja on põhjustanud maksarakkude muutusi ja noorloomade enneaegset surma, GM  mais on tekitanud neerude ja vereloome probleeme. Ei ole teada - mehaanilisel tasandil - miks see juhtub või milliselt see inimtervist mõjutab, aga ollakse teaduslike uurimuste käigus täheldanud selgeid füsioloogilisi muutusi. Ja kui kord GMO-d suletud tingimustest välja lastakse, kinni neid enam ei saa.
Me ei vaja GM taimi. Taimede geneetiline mitmekesisus on äärmiselt suur ja seda saab rakendada põllumajanduses, kasutades loomulikku ristamist ning taustaabina geneetilist skriiningut. Põllumajanduses olevad probleemid on sotsiaalset ja poliitilist laadi. GM taimi surub peale hoopis majandus. Dr. Michael Antoniou väidab, et GMO-d on ohtlikud ja tarbetud
Kuidas GMO-sid luuakse ?
GM kultuurtaimi ehk muundkultuure saab luua mitmel viisil. Ühe võimalusena kasutatakse muundkultuuride loomisel sageli bakterite abi. Taimedes kasvajalisi muutusi põhjustav mullas elav  agrobakter suudab ühe osa oma DNA-st  taimerakku viia ja seal taime pärilikkusekandjate kogumisse sisestada. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega saadaksegi selle bakteri abil võõr-DNA taimerakkudesse viia. Võimalik on kasutada ka nn DNA püssi, mille abil saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees tuleb DNA kullaosa küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse . Nii ühel kui ka teisel juhul õnnestub siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatatud võõra DNA vastu võtnud, on sisestatavale geenile veel lisatud antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja, DNA osake – promootor. Mõlema eeltoodud meetodi puhul tuleb pärast uue kompleksi rakku viimist sellest üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame tõelise GMO. Seda tehakse koekultuuri meetodil.
Kasutamine ja levik
Muundkultuuride loomisel on esirinnas olnud USA, see väga kallis protsess on jõukohane vaid suurtele agrotööstuskorporatsioonidele. Esimene GM bakter loodi Kalifornias 1971. aastal. Esimesed GM taimed tehti Missouris ja Belgias 1983. aastal. Turule jõudsid esimesena GM vaktsiinid (1992-1994), neile järgnes  kauase säilivusega tomat 1993.  Seejärel tulid aja möödudes turule ka mitmed  soja-, maisi- puuvilla- ja rapsisordid. Müügiks kasvatati GM-kultuure esmakordselt USAs 1995.a. Praegu on levinumateks muundkultuurideks soja, mais, puuvill ja raps. Valdavat osa muundkultuuridest kasvatatakse USA-s, Argentiinas ja Kanadas. Üksnes 0,01% kogu muundkultuuride kasvupinnast on Euroopas (mais Hispaanias).
GMO-sid arendavad firmad reklaamivad küll sageli, et muundamise abil saab luua põua- ja külmakindlaid taimi, kuid kommertskasutuses selliseid taimi reaalselt veel ei eksisteeri ning  Aafrika Bioloogilise Ohutuse Keskuse (African Center for Biosafety) on kommertsialiseerimine umbes 10 aasta kaugusel (seisuga 2007). ACB rõhutab, et taimede stressikindlus mehhanismide toimimine  on väga kompleksne ja  tänapäeva teaduse poolt  veel lõpuni uurimata nähtus. Põuakindlust võivad kodeerida kuni 60 erinevat geeni, ning nende õnnestunud manipuleerimine ja ülekandmine, mis tagaks mitmete põuatingimustga hakkama saamise omaduste ilmnemise, toomata seejuures endaga kaasa soovimatuid kõrvalmõjusid (allergeensus, toksilisus), on reaalsusest veel väga kaugel, mõnede teadalste hinnangul ka veel 20 aasta kaugusel.
Hoolimata agressiivsest reklaamist, ei ole muundkultuuride keskmine saagikus osutunud tavalistest hübriidsortidest kõrgemaks.  Suurbritannia keskkonnasõbraliku põllumajanduse edendamisega tegelev organisatsisoon Soil Association (SA) koostas 2008.a ülevaate viimase kümne aasta uurimustest GMO-de saagikuse kohta. Analüüsi koostamise tulemusena selgus, et kõikide kommertskasvatuses enamlevinud GM sortide saagikus on kas madalam või parimal juhul võrdne muundamata sortide saagikusega.
GMO-dega kaasnevad riskid
Biotehnoloogia firmad lubavad, et GM-kultuuride abil vähendatakse põllumajanduses kasutatavate mürkide kogust, aidatakse põllumeestel kergema vaevaga saada rohkem saaki, leevendatakse vaestes riikides näljahäda ja vitamiinivaegust. Praktikas ei ole kumbki esimesest kahest lubadusest pikemas perspektiivis paika pidanud, samuti on äärmiselt küsitav, et GMO-de kasutuselevõtt võib aidata toita ära planeedi kasvavat rahvastikku, kuna nälja ja vaegtoitumise põhjuseks mitte sobivate taimede või kasvatusvõtete puudumine, vaid maailmas kehtivad kaubandusreeglid ja -tavad. Kui tänastel põllumaadel kasvatada ökoloogilise põllumajanduse meetoditega toitu, jätkuks seda kõigile Maa elanikele. Tõsi - toiduäri poleks sel juhul sedavõrd kontsentreeritud ja ülikasumlik. Just suurfirmade soov muundamise tehnoloogia abil toiduturgu kontrollida ja sellelt suuremat kasumit teenida on üks jõududest, mis GMO-sid põldudele surub.
Turul olevad muundkultuurid  ei ole iseenesest saagikamad, vaid võivad olla kahjurikindlamad või umbrohumürke taluvad, mis teeb nende kasvatamise mõneti lihtsamaks. Aja jooksul muutuvad aga umbrohi ja kahjurid mürkidele resistentseks, mis tingib uute tugevamatoimeliste taimekaitsevahendite kasutuselevõtu. Samuti võivad toimuda olulised muutused taimede ja putukate esinemissageduses kohalikus ökosüsteemis. Nii jõutakse uute ning suuremate probleemideni.
Üheks tõsiseks probleemiks on see, et GMOsid patenteeritakse.  Kusjuures - kaitstes oma patenteerimisõigust, kinnitavad biotehnoloogiafirmad, et nad on loonud midagi seniolematut. Samas, kui viidatakse, et tegemist on looduses tavatute organismidega , mille mõju inimestele, loomadele ja ökosüsteemile tervikuna peaks põhjalikult uurima , väidavad GMO- pooldajad , et sellisteks uuringuteks puudub vajadus, kuna kõik geenid on loodusliku iseloomuga , loodusest pärit - jättes tähelepanuta, et looduses ei esine need geenid sellistes kombinatsioonides ega kogustes , nagu loodud muundkultuurides. Tegelikult kasutatakse muundamisel looduslike geenide asemel ka sünteetilisi geene, mis erinevad looduslikest.
Suurimaks probleemiks GMO-dega seonduvalt on aga võimalikud keskkonnariskid. Ökosüsteemis on kõik omavahel seotud ja paljud protsessid kas väga raskelt heastatavad või isegi pöördumatud. GMO võib keskkonda tugevalt mõjutada:
-  Muundamisel on võimalik tekitada omadusi, mis loovad ökoloogilise eelise ja muundatud organism võib hakata looduses edukalt levima, tõrjudes välja kohalikke liike ning muutes koosluse liikidevahelisi suhteid.
- Suureneb umbrohumürgi kasutamine mürgikindlate kultuuride puhul. Taimemürkide suhtes tundetute kultuuride laiaulatuslik kasutamine suurendab selle konkreetse taimemürgi osakaalu looduses. Võivad tekkida ka mürgile allumatud umbrohud.
-  Suureneb surve teatud putukaliikidele, mis omakorda muudab ökosüsteemi tasakaalu.
-  Taimed, mis toodavad ise pestitsiide , toovad põldudele ja toidu sisse veelgi rohkem toksiine. 
-  On teadlasi, kes oletavad, et geneetilise muundamise tehnoloogia iseenesest suurendab horisontaalset geenisiiret ja rekombineerumist. Potentsiaalselt viib see uute mikroorganismide ja viiruste tekkele, mille mõju keskkonnale ei ole võimalik ennustada.
GMO-vabad piirkonnad
EL-s vaidlused GMO-de ohutuse ja vajalikkuse ümber alles käivad ja paljud kohalikud omavalitsused ja põllumehed tunnevad suurt muret võimalike probleemide üle. Võimalike probleemidena on välja toodud, et ei ole selge, kes vastutab, kui GMO-vaba toodang juhuslikult saastub, kes kannab sellega seotud kulud, kui palju lisakulusid nõuab toodangu muundtaimede-vabana hoidmine, millised on keskkonna- ja terviseriskid jpm. Seetõttu luuakse kõikjal  GMO-vabasid piirkondi. Euroopas on üle 160 regiooni  (s.t. ametliku "Euroopa regiooni" nimetuse alla kuuluvat piirkonda), üle 3500 alaregiooni ja kümned tuhanded põllumehed kuulutanud end GMO-vabaks. Kevadel 2005 alustasid mitmed organisatsioonid taolise initsiatiiviga ka Eestis.
Eestis on geneetiliselt muundatud organismide (GMO-de) kasutamise reguleerimine jagatud kolme ministeeriumi vahel:
1. Keskkonnaministeerium vastutab geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise ning geneetiliselt muundatud organisme sisaldavate või nendest koosnevate toodete turustamise lubade väljastamise eest.
2. Põllumajandusministeerium vastutab uuendtoidu (sh geneetiliselt muundatud toidu) käitlemise ja turustamise lubade eest, seemnete ja taimse paljundusmaterjali, väetise, sööda kasutamise lubade väljastamise eest ning loomkatsete läbiviimise lubade väljastamise eest.
3. Sotsiaalministeerium vastutab geneetiliselt muundatud mikroorganismide suletud keskkonnas kasutamise lubade väljastamise eest.
Cartagena bioloogilise ohutuse protokoll
Cartagena bioloogilise ohutuse protokoll on rahvusvaheline lepe, mille üldiseks eesmärgiks on tagada geneetiliselt muundatud elusorganismide ohutu kasutamine, seda eriti nende piiriülesel liikumisel. Protokolli peamine eesmärk on tagada, et kõigil oleks kättesaadav info turule lubatud ja kasutatavate GMO-de kohta ning et ilma vastava loata ei võiks GMO-sid riiki sisse vedada.

Kasutatud allikad:
http://www.eko.org.ee/gmo/
http://www.eesti.ee/est/geneetiliselt_muundatud_organismid/
http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=28684/GMO+tr%FCkis+(est) .pdf
http://et.wikipedia.org/wiki/Geenmuundatud_organis m