Referaat - GMO (0)

Geneetiliselt muundatud organism
ehk GMO
Referaat
Madis Kokkuta
12.c
Tallinn 2009
Mis asi on geenitehnoloogia – kas lihtsalt uus sordiaretus ?
Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO on elusolend ( bakter , taim, loom), kelle pärilikkuse ainet (DNA-d) on geenitehnoloogilisi võtteid kasutades kunstlikult muudetud.
Võrreldes tavapäraste sordi- ja tõuaretusmeetoditega on geneetilise muundamise suureks erinevuseks võimalus kombineerida väga kaugete liikide geene (nt. siirdada geene kalalt tomatitaimele) või sisestada organismi tehisgeene. Muundamisel on tegu looduse poolt seatud liigipiiride ületamisega.
Geneetilise muundamise tehnoloogia on suurepärane teadusliku uurimistöö vahend, kuid ta on liiga toores. On teadlasi, kelle väitel geneetiline muundamine on lihtsalt loomuliku evolutsiooni laiendamine, ristamisest järgmine samm, kuid tehniliselt on see täiesti ebakorrektne lähenemine. Kui uue taime loomiseks kasutatakse geneetilist muundamist, toob see endaga kaasa tuhandeid muutusi selle taimeraku DNAs, erinevusi, mis on kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt ristamisest kaugel. Osad muudatused on healoomulised, kuid on muutusi, mis hakkavad segama ühte või mitut taime funktsiooni: taim ei suuda enam taluda kuumust, selle toiteväärtus võib muutuda madalamaks, võib tõusta olemasolevate toksiinide tase ja ka tekkida uusi toksiine.
Oleme olukorras, kus GMOd lastakse keskkonda vastutustundetult, tagajärgi absoluutselt teadmata. Praeguse seisuga oleme GM taimede ohutust uurides liiga selektiivsed ja arvestame liiga vähe tegureid, seega kobame täiesti pimedas selles küsimuses, mida geenmuundatud taimede tarbimine tervisele kaasa võib tuua.
GMO-de loomine..
GM kultuurtaimi ehk muundkultuure saab luua mitmel viisil.
Ühe võimalusena kasutatakse muundkultuuride loomisel sageli bakterite abi. Taimedes kasvajalisi muutusi põhjustav mullas elav agrobakter suudab ühe osa oma DNA-st taimerakku viia ja seal taime pärilikkusekandjate kogumisse sisestada. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega saadaksegi selle bakteri abil võõr-DNA taimerakkudesse viia.
Võimalik on kasutada ka nn. DNA püssi, mille abil saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees tuleb DNA kullaosa küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse .
Nii ühel kui ka teisel juhul õnnestub siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatatud võõra DNA vastu võtnud, on sisestatavale geenile veel lisatud antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja - DNA osake – promootor.
Sellise võõra kompleksi sisestamise kohta peremeesraku pärikkusaine kogumisse pole võimalik täpselt määrata, ta lülitub sellesse nn kõige vastuvõtlikumas kohas. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid, mistõttu muundkultuurid on osutunud nt. ebastabiilsemateks kui tavakultuurid (nt. põua- või niiskustundlikumaiks).
Mõlema eeltoodud meetodi puhul tuleb pärast uue kompleksi rakku viimist sellest üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame tõelise GMO. Seda tehakse koekultuuri meetodil.
GMO-de kasutamine ja levik..
Muundkultuuride loomisel on esirinnas olnud USA, see väga kallis protsess on jõukohane vaid suurtele agrotööstuskorporatsioonidele. Esimene GM bakter loodi Kalifornias 1971. aastal. Esimesed GM taimed tehti Missouris ja Belgias 1983. aastal. Turule jõudsid esimesena GM vaktsiinid (1992-1994), neile järgnes kauase säilivusega tomat 1993. Seejärel tulid aja möödudes turule ka mitmed soja -, maisi- puuvilla- ja rapsisordid. Müügiks kasvatati GM-kultuure esmakordselt USAs 1995.a. Praegu on levinumateks muundkultuurideks soja, mais, puuvill ja raps. Valdavat osa muundkultuuridest kasvatatakse USA-s, Argentiinas ja Kanadas. Üksnes 0,01% kogu muundkultuuride kasvupinnast on Euroopas (mais Hispaanias).
GMO-sid arendavad firmad reklaamivad küll sageli, et muundamise abil saab luua põua- ja külmakindlaid taimi, kuid kommertskasutuses selliseid taimi reaalselt veel ei eksisteeri ning Aafrika Bioloogilise Ohutuse Keskuse (African Center for Biosafety) on kommertsialiseerimine umbes 10 aasta kaugusel (seisuga 2007). ACB rõhutab, et taimede stressikindlus mehhanismide toimimine on väga kompleksne ja tänapäeva teaduse poolt veel lõpuni uurimata nähtus. Põuakindlust võivad kodeerida kuni 60 erinevat geeni, ning nende õnnestunud manipuleerimine ja ülekandmine, mis tagaks mitmete põuatingimustega hakkama saamise omaduste ilmnemise, toomata seejuures endaga kaasa soovimatuid kõrvalmõjusid (allergeensus, toksilisus), on reaalsusest veel väga kaugel, mõnede teadalste hinnangul ka veel 20 aasta kaugusel. Hoolimata agressiivsest reklaamist, ei ole muundkultuuride keskmine saagikus osutunud tavalistest hübriidsortidest kõrgemaks. Suurbritannia keskkonnasõbraliku põllumajanduse edendamisega tegelev organisatsisoon Soil Association (SA) koostas 2008.a ülevaate viimase kümne aasta uurimustest GMO-de saagikuse kohta. Analüüsi koostamise tulemusena selgus, et kõikide kommertskasvatuses enamlevinud GM sortide saagikus on kas madalam või parimal juhul võrdne muundamata sortide saagikusega.
GMO-dega kaasnevad riskid ..
Biotehnoloogia firmad lubavad, et GM-kultuuride abil vähendatakse põllumajanduses kasutatavate mürkide kogust, aidatakse põllumeestel kergema vaevaga saada rohkem saaki, leevendatakse vaestes riikides näljahäda ja vitamiinivaegust. Praktikas ei ole kumbki esimesest kahest lubadusest pikemas perspektiivis paika pidanud, samuti on äärmiselt küsitav, et GMO-de kasutuselevõtt võib aidata toita ära planeedi kasvavat rahvastikku, kuna nälja ja vaegtoitumise põhjuseks mitte sobivate taimede või kasvatusvõtete puudumine, vaid maailmas kehtivad kaubandusreeglid ja -tavad. Kui tänastel põllumaadel kasvatada ökoloogilise põllumajanduse meetoditega toitu, jätkuks seda kõigile Maa elanikele. Tõsi - toiduäri poleks sel juhul sedavõrd kontsentreeritud ja ülikasumlik. Just suurfirmade soov muundamise tehnoloogia abil toiduturgu kontrollida ja sellelt suuremat kasumit teenida on üks jõududest, mis GMO-sid põldudele surub.
Turul olevad muundkultuurid ei ole iseenesest saagikamad, vaid võivad olla kahjurikindlamad või umbrohumürke taluvad, mis teeb nende kasvatamise mõneti lihtsamaks. Aja jooksul muutuvad aga umbrohi ja kahjurid mürkidele resistentseks, mis tingib uute tugevamatoimeliste taimekaitsevahendite kasutuselevõtu. Samuti võivad toimuda olulised muutused taimede ja putukate esinemissageduses kohalikus ökosüsteemis. Nii jõutakse uute ning suuremate probleemideni.
Üheks tõsiseks probleemiks on see, et GMOsid patenteeritakse. Kusjuures - kaitstes oma patenteerimisõigust, kinnitavad biotehnoloogiafirmad, et nad on loonud midagi seniolematut. Samas, kui viidatakse, et tegemist on looduses tavatute organismidega , mille mõju inimestele, loomadele ja ökosüsteemile tervikuna peaks põhjalikult uurima , väidavad GMO- pooldajad , et sellisteks uuringuteks puudub vajadus, kuna kõik geenid on loodusliku iseloomuga , loodusest pärit - jättes tähelepanuta, et looduses ei esine need geenid sellistes kombinatsioonides ega kogustes , nagu loodud muundkultuurides.

• GMO-dest võib ka kasu olla..

• Teadlased lõid vähki tõrjuva tomati:

Geneetiliselt muundatud antioksüdante tootev tomat aitas hiirte eluiga oluliselt pikendada. Uurimus ilmus ajakirjas Nature Biotechnology. See on heaks uudiseks geneetiliselt modifitseeritud toidu pooldajatele, sest näitab, et GMOd võivad inimese tervisele otseselt kasu tuua. Geneetiliselt vähile vastuvõtlikuks tehtud hiired elasid tomatit süües oluliselt kauem kui hiired, kes sõid tavalist toitu. Sellest võib järeldada, et teaduse edasi arenedes võib GMO-dest olla kasu kõigile elusolenditele. Kui siiamaani on kaheldud GMO-des, siis tulevikus ehk mitte.
GMO miinused:
- Muundamisel on võimalik tekitada omadusi, mis loovad ökoloogilise eelise ja muundatud organism võib hakata looduses edukalt levima, tõrjudes välja kohalikke liike ning muutes koosluse liikidevahelisi suhteid.
-Suureneb umbrohumürgi kasutamine mürgikindlate kultuuride puhul. Taimemürkide suhtes tundetute kultuuride laiaulatuslik kasutamine suurendab selle konkreetse taimemürgi osakaalu looduses. Võivad tekkida ka mürgile allumatud umbrohud.
- Suureneb surve teatud putukaliikidele, mis omakorda muudab ökosüsteemi tasakaalu.
-Taimed, mis toodavad ise pestitsiide , toovad põldudele ja toidu sisse veelgi rohkem toksiine.
-On teadlasi, kes oletavad, et geneetilise muundamise tehnoloogia suurendab horisontaalset geenisiiret ja rekombineerumist. Potentsiaalselt viib see uute mikroorganismide ja viiruste tekkele, mille mõju keskkonnale ei ole võimalik ennustada.