Ervin Abel (0)

Tartu Ülikool
Filosoofiateaduskond
instituut
osakond
Nimi
ERVIN ABEL
Referaat
Tartu AASTA

Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Isiklik elu 4
2. Abeli kujunemine näitlejaks 5
3.Kuidas Ervin Abelist sai Kiir 7
Kokkuvõte 10
Kasutatud materjal 11

Sissejuhatus

„Ervin Abel ütles kaheksa kuud enne surma: „Minu saatus on olnud õnnelik. Mul pole olnud tegevusetust.“
Selleks ajaks oli ta teinud viimased 17 aastat peaaegu puhkamata estraadikunsti. Kui ta polnud laval, siis esines ta raadios või televisioonis. Või viibis tähtsal koosolekul. Praegu öeldakse temasuguse kohta töönarkomaan,“ kirjutab Kirsti Vainküla raamatus „Siin ma olen“. See on Ervin Abeli elulooraamat , kus teda meenutab poolsada inimest ning see on raamat, millel käesolev referaat suuremas osas põhineb.

Isiklik elu

Ervin Abel sündis 8. novembril 1929 Narvas. Tema vanemad olid ema Meta Abel ja klarnetimängija Aleksander Abel. Perekond, sealhulgas ka Ervini vanem vend Hillar Abel, elas Narvas Uusküla linnaosa kahekordses majas , kus neil oli kahetoaline üürikorter. Kuna Aleksander Abel oli klarnetimängijaks 1. diviisii orkestris, pidi perekond 1932. aastal koos 1. diviisi staabiga Rakverre kolima .
Rakvere 3. algkoolis alustas Ervin enda kooliteed. Ta oli rahutu hing, kes õppimise asemel soovis hoopis õues ringi lipata.
1944. aasta alguses on rindejoon Narva taga ning Saksa sõjaväe haiglad hõivavad Rakveres kõik koolimajad. Ervin on lõpetanud 1943. aastal 3. algkooli ning asunud õppima Rakvere 1. gümnaasiumi. Kuid õppimine ei suju ja kõik Rakvere koolid koondatakse ühte Tartu tänava koolimajja . Alguses õpitakse mõni tund päevas, kuid peagi jäetakse lapsed koolist koju. Kuna ka Rakverele visati pomme, põgenes Abelite pere Laanemõisa tallu . Seal said nad tuttavaks Kruusementide perega .
1944 jätkab Ervin õppetööd Rakvere keskkoolis , kuid 1947. aasta lõpul jätab Ervin kooli pooleli . Kümnendat klassi ta ei lõpeta.
1949. aastal tulevad Ervini juurde Arvo Kruusement ja Jaanus Orgulas, öeldes, et neil on Moskvasse stuudiosse täiendust vaja. Hillar Abel on öelnud: „See oli Ervini õnn, et Kruusement viis ta Moskvasse. Tal oli kaks võimalust: kas ta läheb raisku või Moskvasse. Ta läks Moskvasse.“ 1 Kuni 1953. aastani õpib Abel GITISes ( Moskva Riikliku Lunatšarski-nimelise Teatriinstituudi Eesti stuudios ) ja lõpetab selle.
GITISes veedetud aja jooksul kohtab Ervin Abel enda esimest naist Asta Lotti, kellega ta 1951. aastal ka abiellub. Sama aasta 30. detsembril sünnib neile ka tütar, kellele Ervin paneb enda lemmik nime – Tiina.
1953. aastal kolib noorpere Tallinnasse, kus nad sätivad ennast sisse Asta onu korterisse. Seal elasid nad õnnelikult kuni Ervinil hakkas huvi tekkima noore näitleja Tamara Gaenko vastu. 1966. aastal pakib Ervin Abel oma asjad ja lahkub Tina tänava korterist, et minna Tamara juurde. Tamara on ise öelnud: „„Helises uksekell . Ervin ukse taga. Kohvrikene käes ja seljakott seljas . Ütles, et tuli minu juurde. Kõik. Mina ju samuti armunud, ütlesin, et väga tore... Ja jäigi meile. Jäigi! Mida ma oleksin pidanud tegema? Kas ma oleksin pidanud ta ära ajama ?! Mina teda ei kutsunud, ise ta tuli.
Mind on häirinud, et ma ta niimoodi vastu võtsin – ta oli ju abielus ikkagi! -, kuid mida ma oleksin saanud teha? See abielu pidi juba enne kiivas olema.“ 2
Sama aasta lõpus, 29. detsembril, sünnib neile poeg Margus ning mõni aasta hiljem, 1972 tütar Kersti.
Ülejäänud aastad tegi Abel usinalt tööd ja veetid vabad hetked enda perega.
Kui poeg Margus lõpetab 1981. aastal 8. klassi, istuvad Tamara ja Ervin aktusel. Ühtäkki sosistab Ervin naisele kõrva: „Kahjuks Marguse keskkooli lõpetamist ma ei näe.“3 Sellega teatas Ervin enda naisele, et ta on haige. Ta ei tahtnud enda haigusest rääkida ega arsti külastada. Ta ütles vaid: „Mul on nagunii sama mis papil!“. Ervini isa suri maovähki ja Ervin ei eksinud – tal oli see sama. 16. märtsil 1984 pärast väga pikka põdemist ja paljusid keemiaravisid suri Ervin Abel.

Abeli kujunemine näitlejaks

Esimest korda puutus Ervin teatriga kokku siis kui ta vanavanematel Narvas külas käis. Ta vanaisa töötas õhtuti teatri Narva garderoobis ja seetõttu oli tal hea võimalus näidata Ervinile kõiki teatri põnevaid kohti. Nähtu neelas Ervini jäägitult. „Mind haaras see lavatagune sagimine, grimeerimine. Kostüümid,“ meenutab ta aastaid hiljem keskkonda, kuhu sattus. 4
Tema esimene roll oli lasteaias, kui ta kolmeaastasena kasvatajatelt endale rolli lunis. Lõpuks sai ta endale jaaniussi osa. Tehti usinalt proove ja kui õige päev käes, läks Ervin, latern käes, lavale. „Mul on selgelt meeles lavale minek ja lavalt tulek,“ meenutab Ervin Abel aastakümneid hiljem, „aga et proovid olid toimunud ilma rahvata, lõin esimese korraga kartma . Ütlesin lihtsalt, et ei taha, ja tulin ära. Pärast läksin küll tagasi, aga esinemine läks nutuga pooleks. Pisarad silmas, ei tahtnud ma esinemiskostüümi seljast võtta. Nii väga meeldis mulle see.“5
Selle tükiga saab alguse Ervini elu teatrimaalimas. Vennaga hakkavad nad korraldama palju lavastusi ja esinemisi.
Abeli mõnetine läbimurre teatrimaailmas toimus siis, kui ta keskkoolis käis. Rakvere teatri kunstiline juht Jullo Talpsepp küsis, kas Ervin oleks nõus mängima Marcel Pagnoli komöödias „Elu aabits“ härra Topaze’i üht õpilast. Loomulikult oli Abel nõus. Sellega jõudis ta kutselise teatri lavale.
Peale seda veedab Abel mõned aastad GITISes ja sealt naasedes asub tööle Tallinna Riiklikusse Draamateatrisse, kus ta alustab esimese hooga tööd nelja lavastuse kallal – Gorki „ Barbarid “, Beaumarchais’i „Figaro pulm“, Kaverini „Kaks kaptenit“ ja Jakobsoni „Võitlus rindejooneta“. Draamateatris töötades oli Abelil palju väikseid sõnadeta rolle. Stanislavski lause „Ei ole suuri ega väikeseid osi, on suured ja väikesed näitlejad,“ tegi Abel endale südameasjaks. Igas pisiosas lõi ta kordumatu kuju, nii väliselt kui seesmiselt, ja äratas iga pisiosaga publiku ja näitlejate tähelepanu. Tema tähelepanuväärseteks rollideks kujunesid muskunstnik Pastelli Lutsu „ Tagahoovis “, madrus Suurvärav Smuuli „Atlandi ookeanis“ ja otse loomulikult Kiir Lutsu „Kevades“.
Ervin ei tegelenud kunagi pelgalt näitlemisega. Selle kõrvalt leidis ta aega ka paljudeks teisteks tegevusteks. Näiteks Draamateatri aegadel oli ta ka kunstinõukogu liige ning partei liikmekandidaat.
Ervin ei piirdunud vaid tööga Draamateatris. Paralleelselt tegeles ta ka näiteks Romulus Tiituse kirjutatud estraadikava „Terekest kah!“ ettevalmistamisega ja seda mitte Draamateatris vaid Filharmooniast. 23. septembril 1965 võtab Ervin Abel punase pastapliiatsi ning kirjutab valgele paberile hoogsalt oma elu ainsa lahkumisavaduse:
Palun mind vabastada töölt V. Kingissepa nim. TRA Draamateatrist alates 10. oktoobrist 1965. a. Seoses minu tööle siirdumisega ENSV Riiklikusse Filharmooniasse.
E. Abel6
Kuigi Abelit üritati erinevate vahenditega Draamateatris hoida, anti ta lahkumisavaldusele 7. veebruaril 1966 siiski nõusolek ja Abel läks tööle Filharmooniasse.
Aastatel 1966 – 1984 tegeles Ervin Abel estraadikunstiga. Koos Sulev Nõmmikuga mõtlesid nad välja palju erinevaid estraadikavasid ja käisid neid Eesti erinevates paikades inimestele näitamas. Abel on ise öelnud: „Ma ütleksin, et see on näitlejatöös üks raskemaid alasid. Nalja mängida, nagu kirjutadagi, on väga raske. Näitlejale on see jällegi hea – kes estraadilaval aastaid vastu pidanud, ei jää näitlejana kunagi jänni ega hakka virisema. Estraadinäitleja on üksi või ka kahekesi saaliga vastamisi , siin tuleb kõik välja panna. Õnnelik on see näitleja, kes iga kord läheb lavale nagu esimest korda, näitleja on ainult inimene ja see nõuab suurt tahtepingutust. Püüan igal õhtul midagi uut välja pakkuda, hoolimata sellest, et tükk on sama.“7
1967. aastal saab Ervin oma esimese kutse Tallinnfilmi mängufilmi „Viini postmark“. Tema roll tekitab vastakaid arvamusi , kuid tänapäevaks on see film jõudnud eesti filmide klassikute hulka. Järgmise filmitööna pakub Sulev Nõmmik Abelile rolli enda mängufilmis „Mehed ei nuta “, mis on edukamgi kui „Viini postmark“. Edaspidi kohtas Abelit veel viies filmis – „Noor pensionär“, „Vallatud kurvid“, „Siin me oleme“, „Kevade“ ja „Suvi“. Peale viimast filmi tegeles Abel veel usinalt estraadiga. Isegi siis kui ta juba väga raskelt haige oli, mõtles ta aina uusi kavasid välja ja arutas kolleegidega aina uusi mõtteid uute kavade jaoks. Kepsakalt otsustab ta veel lavalgi mõned palad ette kanda, kuid 1984. aasta märtsis lahkub Abel meie hulgast lõplikult.

Kuidas Ervin Abelist sai Kiir

Oskar Lutsu kirjutatud Kiire rollist kujunes Ervin Abeli leivanumber. Isegi kui ta katsetas mõne muu rolliga, nõudis rahvas ikkagi Kiirt .
Esimest korda puutus Abel kiirega kokku kaheksa aastaselt, kui ta esimese klassi õpilasena vaimustunult „ Kevadet “ loeb. Oma piiramatus fantaasias pööras ta kogu elu Paunvereks ja samastas ennast Tootsiga. Kui kõik Tootsi vembud ja trikid läbi said mängitud, võttis Ervin raamatust järgmise näitleja. Kord oli ta Arno , kord Kuslap , siis Tõnisson, kuid mitte kunagi Kiir, sest teda ta ei sallinud. „Mina ei sallinud Jorh Aadnieli silmaotsaski,“ meenutab Ervin Abel hiljem. „Meil oli kodus üks punase varrega põrandahari, andsin sellele harjale Kiire osa ja tegin temaga kõik tembud läbi, isegi rohkem, kui autoril oli ette nähtud. Tollal ma muidugi Kiirt ei sallinud, kuid hiljem pidin seda punapead armastama hakkama. /-/ Kannatasin tükk aega suure pettumuse all, et Aadniel jutustuse lõpul terve nahaga pääses!“ 8
1953. aasta sügisel otsustab Ervini kursus välja enda tõestamiseks välja tuua Lutsu „Kevade“ ja Ervin Abel saab kõige kiuste endale Kiire rolli, mida ta ehitas nagu müüriladuja. „Hakkasin endas otsima halbu külgi, mis on olemas igas ininmeses, aga mida me ei taha näha.“ Ta jälgis inimesi, et leida keegi, kes meenutaks talle Kiirt. Ühel päeval vaatab ta Dünamo staadionil, kuidas poisid mängivad jalgpalli. Üks vibalik on kangesti saamatu , aga kui mõnel teisel läheb löök viltu , siis rõõmustab kui pöörane: hõõrub käsi, keksib, hüpleb jalalt-jalale ja kihistab. Kiir mis Kiir! 9 Kuna tolle nooruki hääl Kiirele ei sobinud, otsis Ervin tänavalt kedagi, kellel oleks sobivam hääl, kuid lõppkokkuvõttes jõudis ta tema hääleni alles Kuku klubis erinevaid häälitsusi proovides. See kriiksatus, mis ta teele saatis, sobis kui rusikas silmaauku. «Istus lauas, proovis, proovis ja järsku tuli selline falsetiga, kriiskav hääl. Tädike kõrvallauas oli seepeale oma teetassi maha kukutanud ja Moskva saia kurku tõmmanud, aga isa oli rõõmus, kargas püsti ja rääkis selle häälega tänaval terve tee kuni teatrini välja – et jumala eest meelest ei läheks,» vahendab poeg Margus Ervin Abelilt endalt kuuldud juttu .10
Tükk osutub menukakas ja Abel saab kriitikalt maksimumpunktid. Sellega algabki tema teekond Kiirena. Edaspidi täiendab ta enda tegelast veelgi ja lõpuks ei pääse ta Kiire rollist enam üle ega ümber. Isegi ta teised rollid võtsid vaikselt Kiire kuju. Lõpuks ütles Abel kolleegidele, et kui nad märkavad temas Kiirt, siis öelgu nad kohe ja ta üritab seda parandada. Lõpuks ei tehtud enam vahet, kus on Ervin ja kus Kiir.
Ka Lutsu teoste põhjal valminud filmides oleks teda kindlasti meelsasti Kiire osas nähtud, kuid selleks ajaks oli Abel juba liiga vana ja pidi leppima Jorh Aadnieli isa mängimisega.

Kokkuvõte

Ervin Abel on tõenäoliselt üks eesti tuntumaid estraadinäitlejaid, keda mäletatakse ka kaua peale tema surma. Ta oli väga mitmekülgne inimene elus, kuid teatrimaailmas jäi teda jälitama üks roll. Peale selle on ta jätnud ka kustumatu jälje Eesti filmilukku, kus ta on mänginud unustamatuid tegelasi eesti läbi aegade parimates komöödiates.
Usun, et tema isiksuse võtavad hästi kokku tema laste sõnad. Tütar Kersti: „Minu mälestustes on isa intelligentne härrasmees, töökas, tasakaalukas, mõtlik, analüüsiv, hell ja soe.“
Margus: „Kui vaatan tgasi oma isa elule ja püüan analüüsida Ervin Abelit kui isiksust, siis jõuan mõttele, et Ervin elas kahte elu: sisemist ja välimist. Esimene oli tema salamaailm oma murede ja rõõmude, kartuste ja hirmude, tunnete ja läbielamistega. Seal oli ta iseendaga , laskmata teisi ligi. Välimine elu oli aga kõigile avatud, nähtaval, teistele jagamiseks.“

Kasutatud materjal

Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010

http://et.wikipedia.org/wiki/Ervin_Abel

http://www.ohtuleht.ee/165204 Kirsti Vainküla, 9. november 2004
1 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 23
2 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 77
3 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 165
4 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 12
5 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 12
6 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 75
7 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 88
8 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 16
9 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 55
10 http://www.ohtuleht.ee/165204 (22.03.2012)