100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 16 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-12-26
Kuupäev, millal dokument üles laeti
20 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kr2shu
Õppematerjali autor
oli ka tema luule sees. Urmas on ise seda toonitanud, et väga noorena ta ennast mingi heliloojana ei tundnud, aga laulutekstide ja luuletuste kirjutamist ei häbenenud. Poeedina lõi Alender nii lüürilisi kui ka sürrealistlikke ja satiirilisi tekste. Lüürikuna domineeris Alender Rujas 1985-88, siis olid tema tekstid maailmavalulised ja isegi religioossed, kuid nende internatsionaalsus ei sobinud kokku toona tõusva rahvuslusega. Virve Osila mälestusi Urmas Alenderist Virumaa poetessi Virve Osila viies luuleraamat "Hingelind" on pühendatud Urmas Alenderi mälestusele. Alender lõi suurema osa oma viimastest lauludest Osila sõnadele. Nende vahel valitses mingi seletamatu side, vaatamata sellele, et nad polnud kunagi kohtunud... Ja siis tuli 28. september...1994. Selle päeva kohta on Virve Osila kirjutanud: Pool südamest mul suri sel päeval, Kui kuulsin, et sa läksid Igaviku Teed. Liig valus uskuda, et enam sind ei näe ma, et ütlemata jäid mul sõnad need,
Ants ja seejärel kõik: See mees! See mees! See mees! See mees! See mees! Lahkuvad. 35 ESIMESE VAATUSE LÕPP 36 TEINE VAATUS 9. stseen Eraomand Virve laulab “Ei me ette tea”... NIKOLAI Anna mulle neid viinasid viis tükki. Anna viis vorsti. Ja anna kuus kommi. Virve pakib kokku ja laulab edasi Mis me nüüd siis teeme? ÕDE VIRVE Nagu näha on – lakin küüsi. NIKOLAI Ilus. ÕDE VIRVE Jah, on ilus, kuid ärge rabelege nii hirmsalt. Õhk vappub ja küüntel läheb lakk lainesse. NIKOLAI Me oleme siis nagu Musta mere ääres. ÕDE VIRVE Kas olete Musta mere ääres olnud? NIKOLAI Korduvalt. ÕDE VIRVE Jah. NIKOLAI Must meri, ja ta on täiesti must meri. ÕDE VIRVE Must. NIKOLAI Must. ÕDE VIRVE Must. NIKOLAI Must. ÕDE VIRVE Ma ei saa enam aru, mis see tähendab. NIKOLAI
Esimesel perioodil oli ta pseudonüümiks Jüri Üdi. Jüri Üdi nime all avaldati esimesed luuletused 1968. aastal ajakirjas “Looming”. Kuulsust kogus ta ka luulekogu “Närvitrükk” tegemisel koos kolme teise tema põlvkonna luuletajaga. Sellele järgnesid juba tema üksikkogud “Aastalaat”, “Detsember” (mõlemad 1971), “Käekäik” (1973), “Selges Eesti keeles” (1974) ning “Armastuskirjad” (1975). Teise perioodi alguseks peetakse tinglikult 1977. aastat, kui luuletaja esimest korda oma pärisnime all luuletusi avaldas - Jüri Üdi kadus eesti luulemaastikult ja saabus uus luuletaja - Juhan Viiding. 1978. aastal ilmus kogumik Jüri Üdi parimate paladega. Viidingul ilmus lisaks “Ma olin Jüri Üdi”-le (1978) veel kolm kogumikku: “Elulootus” (1980), “Tänan ja palun” (1983) ning “Osa” (1991). Kogumikus " Elulootus" ilmnevad selged viited enesetapule. Tema loomingu tippaeg oli seitsme- ja kaheksakümnendad.
Urmas Alendri soololaule. Viis oli täiesti lihtne ja tasane, kuid sõnad lausa raidusid hinge, hakkasin värisema ning nutt tuli kurku. Varsti olid need lauluread peas ja alati nukra meelelu puhul ümisesin ja laususin neid. Ükshetk aga jõudsid nende ridade sõnum minuni ja laulsin neid hoopis teistel puhkudel - laulsin siis kui oli kerge ja malbe olla. Nüüd tean, et selliseid ridu ja mõtteid oskab paberile panna vaid Viivi Luik, kellest on saanud minu vaieldamatu lemmik luuletaja. Need read ongi minuni toonud Luige luule ilu ja võlu: Tahaksin pihlapuu rüppe, Okstesse varjata pea. Tahaksin pihlapuu rüppe, Puhata oleks seal hea. Pesevad vihmad ta marju, Nendele vajutan suu. Võta mind lehtede varju Lõkendav sügise puu! Sinule laulan ja sina saad aru, Oled nii lihtne ja hea. Sinule laulan ja sina saad aru Toetan su tüvele pea. ,,Võta mind lehtede varju" Viivi Luik on üks Eesti silmapaistvamaid naisluuletajad
Juhan Liivi nimeline Alatskivi Keskkool ,,Hingring" Doris Kareva Koostaja: Claudia Juhendaja: 2013 Luulekogu analüüs Valisin luuletaja Doris Kareva, sellepärast et olin Doris Karevast nii palju head kuulnud ja tahtsin tema loominguga rohkem kursis olla. Doris Kareva on sündinud 28. novembril 1958. Ta on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja. Kareva esimene luuletus ilmus 1960. aastate lõpus koolialmanahhis ,, Trükitähed". Suurema lugejate hulgale ilmusid tema luuletused ajakirjas Noorus. Kui Kirjanike Liidu Tallina noortesektsioon ja Eesti Televisiooni kirjandussaadete toimetus kuulutasid välja konkursi "Noorte kirjandussündmus `76" oli osalejate hulgas ka abiturient Doris Kareva, kelle 11 luuletust valiti aasta hiljem kokku pandud noorte autorite kogumikku "Viis tüdrukut ja kaheksa poissi"
päevik, vaid filosoofiliste mõttekäikude kogu. Säilinud käsikiri täidab kaustikust vaevalt veerandi. Enamik lehekülgi jäigi tühjaks, sest surm tuli liiga vara. Päevaraamat on eestikeelne, kuid seal esineb mitmes võõrkeeles tsitaate. Mõni uitmõte puudutab kodu, kodumaad ja emakeelt, peamiselt aga arutletakse abstraktsetel teemadel, nagu usk, inimvaimu tähendus, kõlblus. Noorelt surnud andekas luuletaja on eesti kirjanduslukku jäänud püsima üksikuna, tema luule ei loonud traditsiooni. See vähene, mis oli enne teda, ja see, mis tuli teatava katkestuse järel (Kreutzwaldi ja Koidula looming), on stiililt ja vormilt sootuks teistsugune: mitte kõrges stiilis vabavärss, vaid saksa eeskujul rangelt silpe ja rõhke loendav korrapärane luule. Vabavärss tuli eesti luulesse tagasi alles 20. sajandi alguses.
Luulekogu analüüs 1. Heiti Talvik „Palavik“ 2. a) Valisin valikkogust „Mu südamelt murti pitsat“ kogu pealkirjaga „Palavik“. Mulle tundus, et luulekogu üldine meeleolu on pisut sünge, ängi täis ja rusuv. Autor kasutab palju irooniat ning võllahuumorit. b) „Paaria“ „Blasfeemiline ballaad“ Must jäänud vaid kõle kompleks Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust, Luuvaludes puusi ja reisi, su kitsas redel viipab otse taeva! Mis edasi elab vaid seks, „Eleegia“ Et vihata ennast ja teisi Mu süda meeltekoldes tuhastub „Ahastus“ Ning aju söestub nikotiini vingus Kui karidele paisat laevakere Mu maja täis on ahastust ja puudust Sääl elutseb vaid hiirte kisklev pere Ja vihma katkisest lööb sisse ruudust
„... kas olen mina kunagi midagi muud luuletand, kui ennast! Elus olen õppinud vaikima - enesekaitseks.” Marie Under Selles raamatus on minu eesmärgiks anda lugejale ettekujutus Marie Underi isiksusest ja loomingust. Marie Underit tuntakse, kui romantilist ja naiselikku luuletajat, kelle teosed on kõrgelt hinnatud ka tänpäeval. Teda on nimetatud eesti luule hingeks. Under toob eesti luulesse õnneliku armastuse ning hinge- ja meelterõõmud. Luuletaja kuulutab eluküllust, armastust, õitsemist kogu oma olekuga. Seni polnud veel keegi kirjeldanud selliseid looduse värve, lõhnu ja helisid, mis otsekui voogasid üksteisesse ning kõlasid kokku naiseliku armastustundega. Marie Underi pikk dramaatiline elu ja vastuoluline loomingulugu tõestavad, kuivõrd tihedalt on ühe erakordse eesti naise elu seotud mitte ainult eesti kirjanduse ja ajalooga, vaid kogu Euroopa kultuuri ja maailmapoliitikaga.
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid