Tuleb kindlustada lapse eripära võimalikult varajane märkamine ja adekvaatne kirjeldamine, töötada välja erivajadustega lapse arengu toetamise plaan ja see ellu viia, hinnata perioodiliselt tegevuste efektiivsust. Suurema tähelepanu pööramine ei taga veel erivajadusega lapsele vajalikku abi. Tihti vajavad need lapsed konkreetse spetsialisti abi sageli on selleks logopeed, vahel füsioterapeut, kõige laiemalt aga eripedagoog, kelle märgata ja abistada on kõik erivajadusega lapsed. Varajane sekkumine Varajane sekkumine on mõeldud kaitsmaks laste tervist ja heaolu, minimaliseerimaks arengu hilistumist, ennetamaks funktsionaalseid häireid, aitamaks kaasa perekonna adapteerumisele ja võimalikult efektiivsele toimimisele. Varajane sekkumine kujutab endast abi, teenuste ja kogemuste võrgustikku, ennetamaks pikaajalisi probleeme nii vara kui võimalik. Selle all mõistetakse lapse
sensoorsete või kommunikatsioonivõimete, sotsiaalse või emotsionaalse käitumise või liitpuuete poolest sedavõrd, et vajavad eripedagoogilist abi, millega luuakse tingimused nende maksimaalseks arenguks. Nad erinevad eakaaslastest oma võimetelt, kultuuriliselt või sotsiaalselt taustalt või isiksuseomadustelt nii palju, et vajavad oma arengupotensiaali realiseerimiseks kohandatud õpikeskkonda. Erivajadusega lapsi on 10-14% laste üldarvust. Valisin teema selletõttu, et see huvitab mind. Erivajadustega laste teema hakkas mulle huvi pakkuma paar suve tagasi, kui käisin Viljandi lähistel Karulas, erivajadustega inimeste hooldekodus. Seal näidata mõnda inimest, kes muidu ehk oleks täiesti terve, kui teda lapsepõlves poleks valesti koheldud. Näiteks ühte poissi olevat hoitud puuris, laudas loomade juures ning temaga ei suheldud üldse ja praegu ei osanud ta ei suhelda ega korralikult süüa
.......................................................5 g.Kaasavast haridusest ja sobitusrühmadest...............................................................................6 h.Muusikaline lisategevus erirühma lastele................................................................................6 i.Kuulmispuudega laps vajab õigel ajal abi.................................................................................7 j.Leelo Tiisvelt: erivajadusega laps tavaklassis? Jah, see on normaalne.....................................7 Loengumaterjalide lühikokkuvõtted...........................................................................................9 Õppefilmide ülevaated..............................................................................................................23 a.Kuulmispuudega lapsed.........................................................................................................23 b
korraldamiseks. Isiklik rehabilitatsiooniplaan koostatakse kuni kolmeks aastaks ning selle täitmise eest vastutab enamasti lapsevanem. Eesti Vabariigi põhiseadus ja haridusseadused on kehtestanud kõikidele lastele võrdse õiguse saada võimetele vastavat haridust. Arvestust piirkonnas elavate erivajadustega inimeste, sh laste üle peab kohaliku omavalitsuse esindaja, kes on eestvedajaks ka võrdsete võimaluste loomisel toetuse ja hariduse saamisel. Informatsiooni, milliseid rühmi on vaja piirkonna lastele luua ja spetsialiste palgata, saab kohalik omavalitsus maakonna või linna nõustamiskomisjonilt. Igas nõustamis komisjonis on viis liiget: eripedagoog, logopeed, psühholoog, sotsiaaltöötaja, linna- või maavalitsuse esindaja. Nõustamiskomisjonide pädevusse kuulub ka koolikohustuse edasilükkamine, koolitüübi (õppekava) ja rühmatüübi soovitamine. Nõustamiskomisjon teeb otsuseid meditsiiniliste, psühholoogiliste ja pedagoogiliste uuringute põhjal
Näiteks: Wolf-Rüdiger Walburg ja intellektipuudega laste õpetamine. Portugal Projektmeeskonnad – juhtumipõhiselt moodustatakse interdistsiplinaarsed meeskonnad, mis ei ole püsivad. Kohaliku tasandi initsiatiiv on väga oluline, mõjutanud seadusandlust. Sekkumise sihtgrupiks on lapse perekond. Koolitatakse eraldi varajase sekkumise spetsialiste, näiteks kliiniline eripedagoog. Soome Varajane sekkumine on osa alusharidusest ja kohaliku omavalitsuse korraldada. 0-5a lastega tegeleb enam sotsiaal- ja tervishoiusüsteem (päevahoid). 6-a lapsed saavad kohustuslikku eelõpetust. 70-85% erivajadustega lastest on tavakeskkonnas. Individuaalsed arenduskavad kõikidele lastele. Venemaa Suured erinevused on regioonide kaupa. Linnades on varajase sekkumise keskused, kus pakutakse interdistsiplinaarset abi: - hinnatakse lapse arengut, - koostatakse sekkumise programm, - õpetatakse lapsevanemat, - lisanduvad teraapiad spetsialistidelt.
õppekava ette näeb,, kuid seda võimalust kasutatakse väga vähe, kuna õppekava rakendus sätted on niivõrd paindlikud. Siin kohal toome ära kaasava õppekava neli põhimõtet: 1) Sobivate väljakutsete seadmine õppimiseks; 2) Õpilaste mitmekülgsete õppimisega seotud erivajaduste rahuldamine; 3) Potentsiaalsete õppimist segavate barjääride ületamine; 4) Ülesanded individuaal- ja grupis õppijale. Nende põhimõtete rakendamine, peaks viima miinimumini võimaluse, et riiklik õppekava ei sobi õppijale, kuna koolid on võimelised tagama teisi riikliku õppekava väliseid harrastusi, täitmaks individuaalse või grupi õppija vajadusi (nt. kõne ja keele teraapiad, liikumistreeningud). Seadus eeldab, et iga erivajadusega õpilane saab õppida oma elukoha järgses koolis, samas kui see kool mingitel põhjustel ei sobi sellele lapsele, on tal võimalus õppida koolis kus on
Lähtuvalt kaasava hariduse ideoloogiast ei ole tänapäeval kvaliteetse haridus andmist enam võimalik ette kujutada tugiteenuseid rakendamata. 2010. aasta septembrist kehtima hakanud põhikooli ja gümnaasiumiseadusega on koolides kohustuslikus korras määratud inimene, kelle ülesandeks on koordineerida hariduslike erivajadustega õpilaste õpet - HEV koordinaator. Põhjus, miks sellise nimetusega ülesannete täitja peaks eksisteerima peitub ilmselt selles, et üha sagedamini ilmneb õpilastel erinevaid hariduslikke erivajadusi ning on tekkinud ka haridusministeeriumil seisukoht, et erikoole vähendada ning erivajadustega õpilased tuua üle tavakooli. ,,Kaasav haridus ei tähenda ainult kõige raskemate, puuetega laste õpetamist tavaklassi tingimustes, vaid hariduslikku erivajadust laias mõistes. Et kõik lapsed, kes on haridusest kõrvalejäämise ohus, oleksid kaasatud õppetegevusse." (Pärismaa, 2013, 2.)
õppimises. Alles selle põhjal saab otsustada, mida ja kuidas talle järgnevalt õpetada. Enamuse laste oskused-teadmised on piisavalt ühesugusel tasemel, et neid saaks õpetada enam-vähem ühtemoodi. Siiski märkavad õpetajad, et mõne lapse oskused-teadmised või käitumine erinevad rühma/klassi keskmisest sedavõrd, et nende edasiminek on tunduvalt aeglasem (andekate puhul aga kiirem) ja nende õpetamisel tuleb teha olulisi muudatusi. Nüüd, et milliseid muudatusi täpsemalt? Et seda otsustada, peab õpetaja mõistma, milles täpsemalt mahajäämus seisneb ehk lapse erivajadused tuleb identifitseerida. Kuna tegemist on protsessiga, siis saame rääkida mitmetest üksteisele järgnevatest tegevustest ja erivajaduste identifitseerimises eristataksegi kolme põhilist etappi: märkamine, hindamine, sekkumise kavandamine. MÄRKAMINE Erivajaduse märkamise all mõeldakse, et keegi millalgi paneb tähele, et lapse areng ei kulge päris
Kõik kommentaarid