ERIVAJADUSTEGA LAPSE VAJADUSED JA VÕIMALUSED REHABILITATSIOONIKS 1 (0)

Tallinna Ülikool
Haridusteaduste Instituut
Alushariduse valdkond
ERIVAJADUSTEGA LAPSE VAJADUSED JA VÕIMALUSED REHABILITATSIOONIKS
Essee
Juhendaja :
Tallinn 2017
Kõik inimesed erinevad üksteisest vaimsete, psühhomotoorsete võimete, tausta ja isiksuseomaduste poolest. Erivajadusega lapse puhul on tema individuaalsus ja vajadused tema eakaaslastest oluliselt teistsugused ja vajaksid muudatusi tema kasvukeskkonnas või rühma tegevuskavas. Lasteaialaste puhul saame rääkida arengulistest erivajadustest (AEV), koolilaste puhul aga hariduslikest erivajadustest (HEV) (Kõrgesaar, 2002.)
Kuidas teha kindlaks, kas laps on erivajadustega või mitte? Lapse erivajadusi saab määratleda üksnes tema arengu põhjaliku tundmaõppimise järel, arvestades konkreetset kasvukeskkonda ( Häidkind , 2007). Lapse arengust ülevaate saamiseks on vajalik pikemaajaline lapse vaatlus ja sellest lähtuvalt märkmete tegemine. Samuti on väga oluline kaasata sellesse protsessi spetsialiste ja perekonda. Olulisem kui arstide poolt diagnoosi panemine, on tähelepanu pöörata lapse olemasolevate oskuste hindamisele, keskkonna võimaluste arvestamisele ja koostööle täiskasvanute vahel (Häidkind, Kuusik , 2009). Kõigest sellest lähtuvalt on lasteaiaõpetajal oluline roll lapse arengu toetamisel, seda läbi varajase märkamise ja individuaalsuse. Varajase märkamise kaudu erivajadusega lapsele mõeldud arendustegevusega alustamine võimaldab ära hoida (ennetada), leevendada või kõrvaldada teiseseid mahajäämusi (Häidkind, 2007). Selline ülesanne nõuab õpetajatelt loomulikult suurt vastutust, pädevust, aega, toetust ja pühendumist. Tahaks loota , et kõik selle elukutse valinud inimesed on valmis erivajadustega laste märkamiseks, nende edasist arengut toetama ja nõustama lapsevanemaid ning tegema lapse nimel koostööd ka tugispetsialistidega. Varajane märkamine ja sekkumine algab juba sõimerühmas lapse arengu jälgimisest ja hindamisest (Lilleoja, 2012). Vajadusel kaasab õpetaja arengu jälgimise ja hindamise protsessi ka spetsialistid .
Saadud info kohaselt saab aimu , millise erivajaduse alaliigiga on tegemist ning millised on lapse vajadused ja edasised tegevusplaanid. Erivajadusega laps vajab arendamiseks eritingimusi: spetsialistid, teenused, abivahendid ja erinev arendustegevus (Häidkind, Kuusik, 2009). Kõiki neid eritingimusi ei suuda lasteaed üksi pakkuda, selleks peab kaasama mitmeid vastavaid huvigruppe: erialaspetsialistid väljaspool lasteaeda, nõustamiskomisjonid, perekond. Mil viisil vastavat koostööd korraldatakse, sõltub lasteasutuse juhtkonnast, kohaliku omavalitsuse võimalustest, meeskonna liikmetest ja erivajadustega lapse eripärast arendustegevus (Häidkind, Kuusik, 2009). Mida ulatuslikum on lapse erivajadus , seda suurem peaks olema temaga tegelev meeskond (Häidkind, 2007).
Kui lapse arengu jälgimisest ja hindamisest järeldatakse, et laps vajab rehabilitatsiooniteenust siis suunatakse laps koos vanematega arstlikku ekspertiisikomisjoni ja rehabilitatsiooniasutusse. Seal hinnatakse veel last rehabilitatsiooni meekonna poolt ja määratakse lapsele puude raskusaste - kerge, keskmine, raske või sügav. Rehabilitatsiooni meeskond ( sotsiaaltöötaja , logopeed / eripedagoog , tegevusterapeut, füsioterapeut , psühholoog, eriarst , meditsiiniõde) koostab ülevaate erivajadusega lapse arenguks vajalikest teenustest ja kasvukeskkonna tingimustest. (Häidkind, 2008.) Rehabilitatsioonimeeskonna soovitustest on muuhulgas abi arendustegevuste planeerimisel, kui esitatud on lapse arengutaseme põhjalik kirjeldus ning antakse soovitusi õppe- ja kasvatus tegevuste korraldamiseks. Kui lapsele tuleb tema erivajadusest lähtuvalt kohandada väga ulatuslikke kasvukeskkonna muutusi ja ta vajab väga palju erinevaid rehabilitatsiooniteenuseid siis võib lapsevanem pöörduda kohaliku nõustamiskomisjoni poole ning paluda abi.
Siit edasi võib kirjeldada erinevaid arendusvõimalusi, mida on võimalik pakkuda erivajadustega lastele koolieelse lasteasutuse näol. Võimalus on erivajadusega laps kaasata koolieelsesse lasteasutusse kas tavarühmas, erirühmas või sobitusrühmas. Millisesse rühma laps sobiks, annab soovitusi nõustamiskomisjon, kelle pädevuses on ka kohalikku omavalitsust teavitada vajadusest vastavad rühmad luua/avada (Häidkind, Kuusik, 2009). Kaasava hariduse valguses on palju erinevaid arvamusi ühiskonnas, kas erivajadusega laste õige arendamine peaks toimuma tavarühmas või siiski nende vajadustele vastavalt kohandatud rühmades – eri- ja sobitusrühmades. Kui erivajadusega laps käib tavarühmas või sobitusrühmas, omandab ta teiste eeskujul kiiremini eluks vajalikud oskused ja sotsiaalselt sobiva käitumise, aga vajaka jääb muude õpioskuste omandamine, sest õpetajal võib olla keeruline leida piisavalt ressurssi individuaalseks lähenemiseks. Et puudega lapse arengutempo on enamasti oluliselt aeglasem kui eakaaslastel, siis võib olla ka probleemiks aja jooksul suurenenud mahajäämus teistest lastest. Erirühma kasuks räägib asjaolu, et seal on laste arv tavarühmast väiksem, õpetajal piisavalt aega ja võimalust tegeleda sarnaste erivajadustega lastega, olemas on vajalikud tugispetsialistid, sobiv kasvukeskkond koos vastavate mängude, õpivahendite ja ruumi lahendusega. Erirühma miinuseks võib pidada just eakohaselt arenenud laste eeskuju puudumine. (Lilleoja, 2012).
On positiivne, et erilise lapse jaoks on ka enne kooli võimalusi ja valikuid . Küsimus on nende kättesaadavuses ja valikute sisus . Vastus küsimusele – kas erirühm või tavarühm – ei saa olla ühene. Tuleb kaaluda konkreetse lapse arendamisvajadusi, piirkonda (maa, linn, transpordivõimalused), perekonna võimalikku toetust ja ressursse (nii vaimseid, ajalisi kui ka materiaalseid). Kahjuks on erivajadustega laste abistamisvõimalused väikses Eestis liiga erinevad, sõltudes piirkonnast ja kohaliku omavalitsuse võimalustest ja suhtumisest – ei peeta prioriteediks luua vastavaid rühmasid erivajadustega lastele. Ideaalne on olukord, kus meditsiinisüsteem, sotsiaalsüsteem, haridussüsteem ja laps ning pere tegutsevad koordineeritult, selge vastutuse ja ülesannetega antud lapse vaimse, füüsilise ja sotsiaalse arengu ja tervise maksimaalse taseme saavutamiseks. Meditsiinisüsteem hindab meditsiinilise abi vajadust ja tagab vastava abi kättesaadavuse. Sotsiaalvaldkond selgitab, milline on isiku rahuldavaks toimetulekuks vajaliku välise abi ja tugiteenuste vajadus ja tagab vastava sotsiaalabi . Haridussüsteemis märgatakse, millised on lapse hariduslikud erivajadused ja korraldatakse vastava pedagoogilise abi kättesaadavus. (Kallavus, s.a.).
Rehabilitatsiooniteenused, mis on puudega inimestele tasuta, on samuti üheks heaks võimaluseks parandada inimese iseseisvat toimetulekut, suurendada ühiskonda kaasatust ja soodustada töötamist või tööle asumist. Teenustena toon välja erinevad teraapiavormid nagu: füsioteraapia, psühhoteraapia , tegevusteraapia, kõneteraapia, eripedagoogi nõustamine , liiva-, muusika -, mängu-, looma-, kirjandusteraapiad. Kõik need tugiteenused on väga arendavad, vajalikud ja kasulikud erivajadustega lastele, kuid kas need on kättesaadavad kõigile, kes seda vajaksid? Süsteemi miinusena näen ka veel seda, et vastavad tugiteenused on tasuta vaid neile lastele, kellele on ametlikult määratud puue , kuid palju on neid, kellel see protsess alles käimas või ootel , aga vastavatest teenustest oleks abi juba nüüd.
Kokkuvõtteks saan öelda, et kogu protsess algab siiski varajase märkamisega, arengu vaatlustega ja arengu hindamisega. Nende tegevustega selgitatakse välja erivajadusega lapse vajadused ja seejärel saab hakata välja selgitama vajaduste parendamiseks võimalused.
Kasutatud kirjandus:
Häidkind, P. (2007). Erivajadustega lapsed lasteaias. Psühhosotsiaalse keskkonna juhendmaterjal koolieelsetele lasteasutustele. Tallinn: TAI, 37-44.
Häidkind, P. (2008). Erivajadustega lapsed lasteaias. Rmt. Kikas , E. (Toim). Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 198-218.
Häidkind, P., Kuusik, Ü. (2009). Erivajadusega laps koolieelses lasteasutuses. Rmt. Lapse arengu hindamine ja toetamine . Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus Tartu: OÜ Greif
Kallavus, T. (s.a.). Hariduslike erivajadustega laste aitamisvõimalused meeskonnatöö vaatenurgast.  2017, aprill 01
http://www.ut.ee/sites/default/files/ut_files/14fe518c7af87e8e6ea29562c2182f91.pdf
Lilleoja, L. (2012). Erivajadusega laps sobitus- ja erirühmas. Rmt. Tammemäe, T. (Toim). Erivajadusega laps lasteaias. Tallinn: OÜ Sõnasepp, 5-10.
Kõrgesaar, J. (2002). Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse. Tartu: TÜ Kirjastus