Erivajadustega laste arengu toetamine enne kooliiga konspekt (0)

Erivajadustega laste arengu toetamine enne kooliiga Erivajadustega laps vanuses 0-7a, arengukeskkonna mõjutegurid:
Mõnikord   erinevad   lapsed   võimetelt,   taustalt   ja   isiksuseomadustelt   sedavõrd,   et   nende
arenguvajadusi on keeruline rahuldada harjumuspärasel viisil või tavakeskkonnas. Sel viisil
avalduvaid erinevusi nimetataksegi laiemalt erivajadusteks. Kui erivajadused ilmnevad enne
kooliiga,   siis   nimetatakse   neid   pikemalt   arengulisteks   erivajadusteks,   koolieas   aga
hariduslikeks erivajadusteks. Seega on lapse erivajadusi võimalik  määratleda üksnes tema
arengu   põhjaliku   tundmaõppimise   järel   ja   konkreetset   kasvukeskkonda   arvestades.   Lapse
abistamiseks ja arendamiseks ei piisa tema puuete või häirete diagnoosimisest arsti de poolt,
suuremat   tähelepanu   tuleb   pöörata   lapse   olemasolevate   oskuste   hindamisele,   keskkonna
võimaluste arvestamisele ja koostööle täiskasvanute vahel.
Koolieelses eas avalduvad eakohase arengu korral järgmised juhtivad tegevused:
• imikuiga (0–1 a) – emotsionaalne suhtlemine täiskasvanuga,
• väikelapse iga (1–3 a) – esemeline tegevus,
• koolieelne iga (3–7 a) – rollimäng 2.Varajase sekkumise mõiste, eesmärgid ja põhimõtted.
Varajase   sekkumise  (ingl   early   intervention)  all   mõeldakse   riskifaktoriga   sündinud   laste
arengu   jälgimist,   erivajadustega   laste   võimalikult   varajast   märkamist,   mahajäänud   või
enamarenenud valdkondade (nt füüsiline, sotsiaalne, kognitiivne areng) hindamist ja sobiva
arendustöö planeerimist ning teostamist. Seega hõlmab mõiste varajane sekkumine erinevaid
tegevusi   0–7   a   lapse   ja   tema   perekonnaga   ja   eeldab   tihedat   koostööd   partnerite   (arstid,
psühholoogid, pedagoogid, lapsevanemad jt) vahel. 
Varajase   sekkumise   eesmärgiks   on   kaasa   aidata   erivajadustega   lapse   võimetekohasele
arengule ja toetada lapse perekonda. Lapse arenguks on vajalikud erivajadusest tulenevad
lisatingimused   (spetsialistid,   teenused,   abivahendid)   ja   sisuliselt   erineva   rõhuasetusega
arendustegevus.   Varajase   sekkumise   planeerimisel   ja   elluviimisel   tuleb   arvestada
järgmisi üldpõhimõtteid:
• arendustegevuse alustamine niipea, kui selle vajadust on märgatud,
•   individuaalne   lähenemine   vastavalt   lapse   arengulistele   erivajadustele   ja   keskkonna
võimalustele,
• perekonna ja spetsialistide kaasamine, meeskonna- ja võrgustikutöö,
• lapse perekonna nõustamine ja juhendamine tegevusteks oma lapsega,
• lapse ja perekonna iseseisvuse toetamine nii palju, kui see võimalik on,
• ühest kasvukeskkonnast teise ülemineku toetamine (Shonkoff , Meisels 1990). Riigi   tasandil   puutuvad   erivajadustega   laste   arengu   toetamisel   enam   kokku
sotsiaalministeeriumi   ning   haridus-   ja   teadusministeeriumi   haldusalad.   Nii   koostavad
rehabilitatsioonimeeskonnad üle Eesti erivajadustega lastele isiklikke rehabilitatsiooniplaane.
Protsessi   algatajaks   on   perearst,   lapse   arengu   mitmekülgse   hindamise   viivad   läbi
spetsialistid:   sotsiaaltöötaja,   logopeed   või   eripedagoog,   tegevus   terapeut,   füsioterapeut,
psühholoog,   eriarst   ja   meditsiiniõde.   Hindamise   tulemusena   määratakse   lapse   puude
raskusaste (kerge, keskmine, raske, sügav)  vastavalt sellele, kui sageli laps lisaabi vajab.
Puude raskusastme alusel makstakse perele rahalist toetust. Samuti koostatakse ülevaade lapse
arenguks vajalikest teenustest ning kasvukeskkonna tingimustest. Rehabilitatsioonimeeskonna
soovitustest   on   muuhulgas   abi  arendustegevuste   planeerimisel,   kui   esitatud   on   lapse


arengutaseme   põhjalik   kirjeldus   ning   antakse   soovitusi   õppe-   ja   kasvatus   tegevuste
korraldamiseks. Isiklik rehabilitatsiooniplaan koostatakse  kuni kolmeks aastaks  ning selle
täitmise eest vastutab enamasti lapsevanem. Eesti Vabariigi põhiseadus ja haridusseadused on kehtestanud kõikidele lastele võrdse
õiguse   saada   võimetele   vastavat   haridust.  Arvestust   piirkonnas   elavate   erivajadustega
inimeste, sh laste üle peab kohaliku omavalitsuse esindaja, kes on eestvedajaks ka võrdsete
võimaluste  loomisel  toetuse ja hariduse saamisel.  Informatsiooni, milliseid  rühmi on vaja
piirkonna lastele luua ja spetsialiste palgata, saab kohalik omavalitsus maakonna või linna
nõustamiskomisjonilt.  Igas   nõustamis   komisjonis   on   viis   liiget:  eripedagoog,   logopeed,
psühholoog,   sotsiaaltöötaja,   linna-   või   maavalitsuse   esindaja.   Nõustamiskomisjonide
pädevusse kuulub ka koolikohustuse edasilükkamine, koolitüübi (õppekava) ja rühmatüübi
soovitamine.   Nõustamiskomisjon   teeb   otsuseid   meditsiiniliste,   psühholoogiliste   ja
pedagoogiliste uuringute põhjal. Nõustamiskomisjoni poole pöördub lapsevanem. Alusharidust pakuvad Eestis nii eakohaselt arenenud kui ja erivajadustega lastele koolieelsed
lasteasutused.   Koolieelne   lasteasutus   on   loomulik   jätk   kodusele   arendustegevusele   ning
valmistab ka erivajadustega last ette võimetele vastavaks toimetulekuks koolieas ja edaspidi.
2–7(8)aastaste laste arendustegevus toimub erivajadustest, puude raskusastmest, perekonna
eelistustest ja kohaliku omavalitsuse võimalustest sõltuvalt kas tava-, sobitus- või erirühmas.
Tavarühmadena käsitleme nii vanuse järgi komplekteeritud rühmi (sõime- ja aiarühmad) kui
ka liitrühmi, kus käivad erinevas vanuses lapsed. Eelkõige on need rühmad loodud eakohaselt
arenevatele lastele, lapsi on ühes rühmas 14–20. Eriti sõimerühmades, aga ka hiljem võib
juhtuda,   et   rühmas   on   laps,   kelle   puhul   õpetajal   tekib   tasapisi   kahtlus,   et   tegemist   on
erivajadustega lapsega. Laps võib vajada uuringuid spetsialisti de juures ning lapsevanemat
on tarvis selleks nõustada. Kui õpetajal on vastavad teadmised ja oskused, toeks logopeed ja
liikumisõpetaja,   siis   suudetakse   tavarühmades   abi   pakkuda   kergemate   kõnepuuetega,
liikumispuuetega,  nägemis-  ja kuulmispuuetega  ning käitumishäiretega  lastele.  Tavarühma
tingimused on kohaldatavad ka andekale ja muukeelsele lapsele.
Kuigi lasteaeda jõuavad mitmesugused lapse erivajadusi puudutavad dokumendid, tuleb laste
aia pedagoogidel, spetsialistidel ja abipersonalil siiski võtta paar kuud aega, et lapse oskuste ja
teadmiste   tasemega   iseseisvalt   tutvuda.   Põhjus   on   selles,   et   pedagoogilist   infot
meditsiinidokumendid   enamasti   ei   sisalda   ja   õpetuse   planeerimiseks   on   ikkagi   vaja   lapse
arengutaset   hinnata,   sh   lapsevanematelt   teavet   küsida   (eelneva   arengu,   koduste   tegevuste
kohta). Vahel on vajalik suunata laps veel mõnedele lisauuringutele, mille toimumisest on kas
palju   aega   möödas   või   mida   pole   seni   vajalikuks   peetud.  Soovitused   täiendavatele
uuringutele   suunamisel   on   samad,   mis   tavarühmadeski:  anda   lapsevanemaga   kaasa
lasteaiapoolne   hinnang   ning   paluda   tagasisidet   spetsialistilt   ka   lasteaia   jaoks.  Nagu
tavarühmas tuleb ka sobitus- ja erirühmas teha hindamistulemustest kokkuvõte ning
viia läbi arenguvestlus perega. 
Erinevalt   tavarühmadest   on   lapsega   tegelev   meeskond   suurem   ning   esimesel
arenguvestlusel on vajalik kõikide meeskonnaliikmete osalemine, et perele oma valdkonda
ja rolli tutvustada.  Mida suurem on lapsega tegelev meeskond, seda enam on vajalik, et
meeskonna tegevust koordineeriks eraldi inimene. Arenguvestluse tulemusena tuleb panna
paika pikaajalisemad ja lühemad eesmärgid, mille suunas lasteaed erivajadusega lapse arengut
toetades   liigub.   Läbi   tuleb   arutada   ka   töövormid,   näiteks   lepitakse   kokku   individuaalse
arenduskava vajadus, milliseid teenuseid saab pakkuda lasteaed ja mida on vaja perekonnal
lisaks teha või kust abi saada. 
Seega on nii tava- kui ka sobitus- ja erirühmades vajalik kõigepealt lapse arengutaset
hinnata,   seejärel   olukorda   arutada   lasteaiatöötajatel   omavahel   ning   koos   lapsevanemaga.


Alles seejärel on olemas alused, et hakata erivajadustega lapse arengut tõhusalt toetama, st
last arendama. Kuna lapse arengudünaamikat on keeruline pika aja jooksul ette näha, tuleb
erivajadustega lapse arengutaset hinnata vähemalt kord aastas ja iga hindamisperioodi järel
koguneda ka arenguvestlusele ning edasist tegevust planeerima. See on ühtlasi aeg, mil tuleb
üle vaadata ka senise eriabi tulemuslikkus ning vajadusel teha otsus rühmatüübi muutmiseks.
Võib olla ka niipidi, et laps on eri- või sobitusrühmas saanud väga tõhusat abi ning suudab
enne kooliminekut jätkata juba tavarühmas ja läheb õppima tavakooli. „Varajane sekkumine ja ennetav lähenemine on väga olulised mõjusa ja tõhusa poliitika
väljatöötamisel, sest riiklikud kulud, mida on vaja laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse
tagajärgedega võitlemiseks, on üldiselt suuremad kui kulud, mida on vaja sekkumiseks
väikeste laste puhul.” (Komisjoni soovitus, 2013) 3.Ülevaade koolieelse üld- ja eripedagoogika ajaloost.  Naiste   tööhõive   pideva   suurenemise   mõjul(naised   said   õigusi   juurde)   hakati   18.sajandil
rajama   laste   päevaseks   hoidmiseks   mõeldud   asutusi.   Esimene   vastav   rajatis   Hollandis
1770.aastal. F.Fröbel rajas esimene lasteaia 28.juuni 1840 aastal Saksamaal Blankenburgis. F.Fröbel   -  Lõi   esimese   lasteaia   1840.   aastal   Saksamaal.   Pani   aluse   ka   lasteaednike
süsteemsele   koolitusele(1849   Fröbeli   Lasteaednike   Seminar).   Pani   ka   aluse   laste
mängupedagoogikale, tähtsustas laste õpetamisel muusikat, loodusõpetust, liikumismänge ja
koostas   metoodilise   süsteemi   geomeetriliste   kujunditega   tegutsemiseks.  4  PRINTSIIPI:
täiuslikkuse printsiip, isetegemine, mäng, usalduslik suhtlemine täiskasvanu ja lapse vahel.
Töötas välja mängupedagoogika. Leidis, et inimese kujunemine lapseaes toimub läbi mängu,
mäng võti välismaailmaga suhtlemiseks. 3 põhialust: mänguvahendid(annid ja tegevused),
liikumismängud, aiahooldus. Fröbel käsitles mängu ka kui teraapiat, aitab lapsel lahendada
sisemisi   konflikte   ja   vastuolusid.Metoodilis-didaktilise   vahendite   süsteem   ehk
ANNID(Gaben). Põhilised annid: kuup, kera ja silinder.  J. A. Komensky - tänapäeva alushariduse suur eelkäija (elas 17.sajandil). Komenský oli üks
esimesi,   kes   juhtis   tähelepanu   tõsiasjale,   et   haridusele   tuleb   panna   alus   juba   varases
lapsepõlves, nn emakoolis (ehk lasteaed tänapäeval), kui ühiskonna mõjud pole last veel „ära
rikkunud”.  Suur osa  neist  põhimõtetest,   mida  Komenský  emakooliga  seoses kirjeldas,   on
lasteaias kasutusel tänapäevani. Lasteaias õpivad lapsed end tundma ja väljendama, saavad
selgeks põhilised mõisted loodusest, ühiskonnast, matemaatikast, tutvuvad lauakommete ja
käitumisnormidega ning eelkõige õpivad suhtlema korrektses emakeeles. Paljud Komenský
mõtted   ja   arusaamad   on   kirjas   ka   meie   lasteaiaõpetajate   „piiblis”,   koolieelse   lasteasutuse
seaduses. Õpetamise metoodikast kõneldes rõhutab Komenský, et õppetöös on väga olulised
järjepidevus,   organiseeritus   ja   kord,   mis   aitavad   aru   saada   õpitava   sisust.   Õpetaja   peab
püüdma  muuta  õpetatavat  atraktiivseks   ja  huvitavaks,  et   lapsel   tekiks  kuuldu  vastu   huvi.
Õpetaja on eeskuju. Rousseau   -  rõhutas   lapse   loomulikule   arengule   vastavat   haridust,   kus   laps   saaks   on
omapärasel viisil näha, mõelda ja tunda. Kasvatus peab vabastama inimeses olemasolevad
potentsiaalid.   Rousseau   tähtsustas   lapsepõlve   ainulaadsust   ja   isikupära.   Laps   kui   looduse
õpilane. Pestalozzi  - Pestalozzi pedagoogika lähtub protestantismi ideedest ja on kristlik. Pestalozzi
sai   oma   meetodi   väljaarendamisel   palju   mõjutusi   Jean-Jacques   Rousseau'lt.   Õpetamisel


lähtutakse sellistest põhimõtetest nagu kaastunne, vastutus, mõistmine, usaldus, sallivus ja
solidaarsus.   Suurt   rõhku   pannakse   töökasvatusele   ja   laste   iseseisvusele.   Pestalozzi   on
rõhutanud, et pedagoogiline tegevus peab algama juba perekonnast. Kool saab olla vaid selle
tegevuse jätkaja. Einstein on öelnud oma õpingute kohta Aaraus: "See pani mind aru saama,
kuipalju kõrgem on iseseisval tegutsemisel ja isiklikul vastutusel põhinev õpetamine võrreldes
sellega, mis toetub välisele autoriteedile.”  HARIDUSLEKSIKONIST LOE JUURDE. SUHT KÖIK SEAL OLEMAS. 4.Varajast sekkumist puudutav seadusandlus.  Puuetega laste kaitset ja sotsiaalhoolekannet Eestis reguleerivad mitmed õigusaktid -
Sotsiaalhoolekandeseadus, Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus, Eesti lastekaitseseadus,
Perekonnaseadus,   Riiklike   peretoetuste   seadus,   Vanemahüvitise   seadus,   Eesti   Vabariigi
Põhiseadus.   Lisaks   veel   rahvusvahelised   raamdokumendid   nagu   näiteks   ÜRO   puuetega
inimeste õiguste konventsioon, ÜRO lapse õiguste konventsioon. Perekonnaseadus (2009). Sotsiaalhoolekande seadus (2015).
Koolieelse lasteasutuse seadus (1999).
Erilasteaed – kuni seitsmeaastastele erivajadustega lastele.
Valla-   või   linnavalitsus   võib   lasteasutuse   direktori   ettepanekul   moodustada   lasteasutuses
vastavalt vajadusele sobitusrühmi, kuhu kuuluvad erivajadustega lapsed koos teiste lastega,
samuti erirühmi, kuhu kuuluvad erivajadustega lapsed. Võimaluse korral lähtub lasteasutus
erivajadusega lapse arendamiseks vajalike tingimuste rakendamisel sobitus- või erirühmas
põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 50 nimetatud nõustamiskomisjoni soovitustest.
Erivajadustega laps võetakse sobitus- või erirühma vastu vanema kirjaliku avalduse alusel
ning põhikooli ja gümnaasiumiseaduse §-s 50 nimetatud nõustamiskomisjoni soovitusel.
Sobitusrühmas   on   laste   suurim   lubatud   arv   väiksem   kui   teistes   lasteasutuse   rühmades,
arvestades, et üks erivajadusega laps täidab kolm kohta.
§ 14.  Erivajadustega lapsed
 (1) Keha-, kõne-, meele- või vaimupuuetega ning eriabi või erihooldust vajavatele lastele
(edaspidi   erivajadustega   lapsed)   loob   valla-   või   linnavalitsus   võimalused   arenemiseks   ja
kasvamiseks elukohajärgses lasteasutuses.
  (2)   Erivajadustega   lastele   luuakse   tingimused   kasvamiseks   sobitusrühmades   koos   teiste
lastega.
 (3) Kui elukohajärgses lasteasutuses puuduvad võimalused sobitusrühma moodustamiseks,
moodustab valla- või linnavalitsus erirühmad või asutab erilasteaiad. Koolieelse lasteasutuse personali min.koosseis:  1. üks juhataja ametikoht olenemata rühmade arvust. Lasteasutuses, kus on 1–2 rühma, arvatakse juhataja tööaja hulka kuni 15 tundi nädalas vahetut õppe- ja kasvatustööd
lastega 2. Lasteasutuses, kus on 5–6 rühma, luuakse 0,5 juhataja asetäitja ametikohta õppe- ja kasvatusalal. Seitsme ja enama rühmaga lasteasutuses luuakse üks juhataja asetäitja
ametikoht õppe- ja kasvatusalal. 3. Lasteasutuses   luuakse   iga   kahe   2-aastaste   ja   vanemate   laste   rühma   kohta   0,25 muusikaõpetaja, liikumisõpetaja ja ujumisõpetaja (ujumisbasseini olemasolu korral)
ametikohta. 4. Lasteasutuses, kus on tasandusrühmi, luuakse üks logopeedi ametikoht rühma kohta.


5. ...kus on kehapuudega laste rühmi, luuakse üks logopeedi ametikoht kümne kõneravi vajava kehapuudega lapse kohta. 6. ...kus on meelepuudega laste rühmi, luuakse üks eripedagoogi ametikoht rühma kohta.
7. ...kus on arendusrühmi ja/või liitpuudega laste rühmi, luuakse 0,5 eripedagoogi ja 0,2 logopeedi ametikohta rühma kohta. 8. Laste   üldteenindamiseks   luuakse   üks   logopeedi   ametikoht   iga   30   kõneravi   vajava lapse kohta. 9. ...kus õppe- ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, luuakse iga kahe 3–7-aastaste laste rühma kohta 0,25 eesti keele õpetaja ametikohta. 10. üks õpetaja abi ametikoht rühma kohta. Koolieelse  lasteasutuse   riiklik   õppekava  (2011) näeb  ette,  et  lasteasutuse   õpetajad   teevad
lapsevanemaga lapse arengu toetamiseks koostööd, vastastikusel usaldusel ja lugupidamisel.
Rühmaõpetaja   teavitab   pidevalt   lapsevanemat   lapse   arengust   ja   õppimisest   ning   õppe-   ja
kasvatustegevuse korraldusest. Rühmaõpetaja loob lapsevanemale võimalused saada tuge ja
nõu õppe- ja kasvatusküsimustes. Erivajadustega lastega tegelevad õpetajad peavad olema
teadlikud sellest, kuidas lapsega käituda ning tema arengut võimalikult edukalt soodustada. 
Koolieelse   lasteasutuse   pedagoogide   kvalifikatsiooninõuded   (2013)   näevad   ette,   et   rühma
õppe-  ja   kasvatustegevuse   kavandamisel  esitatakse   kavandatava  perioodi  (nädal,   kuu  vm)
eesmärgid, temaatika, õppesisu ja -tegevused. 5.Õppekavade tüübid ja tasandid
Koolieelse   lasteasutuse   riiklik   õppekava   (edaspidi   riiklik   õppekava)   määrab   kindlaks
koolieelse   lasteasutuse  (edaspidi   lasteasutus)  õppe-  ja  kasvatustegevuse  alused,  olenemata
lasteasutuse õiguslikust seisundist.
Riiklik õppekava määrab kindlaks:
  1) lasteasutuse õppekava koostamise põhimõtted;
  2) õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja põhimõtted;
  3) õppe- ja kasvatustegevuse korralduse;
  4) 6–7aastase lapse eeldatavad üldoskused;
 5) valdkondade õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja sisu ning 6–7aastase lapse arengu
eeldatavad tulemused;
  6) lapse arengu hindamise põhimõtted. Õppe- ja kasvatustegevuse  üldeesmärk  on lapse mitmekülgne  ja järjepidev  areng kodu ja
lasteasutuse koostöös. Üldeesmärgist lähtuvalt toetab õppe- ja kasvatustegevus lapse kehalist,
vaimset,   sotsiaalset   ja   emotsionaalset   arengut,   mille   tulemusel   kujuneb   lapsel   terviklik   ja
positiivne minapilt, ümbritseva keskkonna mõistmine, eetiline käitumine ning algatusvõime,
esmased   tööharjumused,   kehaline   aktiivsus   ja   arusaam   tervise   hoidmise   tähtsusest   ning
arenevad mängu-, õpi-, sotsiaalsed ja enesekohased oskused.
Erivajadustega lapse, sealhulgas andeka lapse arengu toetamine lasteaias on meeskonnatöö,
mille toimimise eest vastutab lasteasutuse juhataja. Vajadusel koostavad rühma pedagoogid õppeaasta algul koostöös logopeedi/eripedagoogi jt
spetsialistidega ning lapsevanemaga lapsele individuaalse arenduskava. Vähemalt üks kord
õppeaastas   tehakse   kokkuvõte   individuaalse   arenduskava   rakendumisest,   arengukeskkonna
sobilikkusest ning lapse edasistest vajadustest.
Lasteasutus toetab erineva keelelise ja kultuurilise taustaga peret lapsele oma keele ja kultuuri
tutvustamisel ning eesti keele ja kultuuri väärtustamisel.


Õppekavas eristatakse nelja üldoskuste rühma:
  1) mänguoskused;
  2) tunnetus- ja õpioskused;
  3) sotsiaalsed oskused;
  4) enesekohased oskused. Individuaalne arenduskava (edaspidi IAK) on ühele lapsele planeeritud õppekava, milles on
ära
toodud   lapse   arengutaseme   kirjeldus,   kavandatava   perioodi   üldeesmärk,   arendatavad
valdkonnad
ja nende sisu. Nagu kõrgema tasandi õppekavad, on ka IAK oma olemuselt kokkulepe ning
vormistatud  kui eraldi  dokument. Otsuse, et rakendatakse IAK, teeb  lapse arengut toetav
meeskond koordineerija  juhtimisel  lapse arengutaseme  hindamise  järel  (tavaliselt  sügisel).
Koordineerija kutsub meeskonna (sh. lapsevanemad) arutelud kokku, vahendab meeskonnaga
kooskõlastatud   teavet   lapsevanemale   ja   hoolitseb   selle   eest,   et   IAK   saaks   korrektselt
vormistatud  ning  koostöös  ka  rakendatud.  Hiljemalt   õppeaasta   lõpul  kutsub  koordineerija
meeskonna   veelkord   kokku   ning   arutatakse   koos   lapsevanemaga,   mida   tehti   ja   kuidas
jätkatakse. IAK sobib vajaduse korral rakendada igas rühmatüübis, eelkõige keerulisemate
erivajaduste korral, lapse arengut toetav meeskond võib olla erineva suurusega (võimalusel ja
vajadusel kaasatud ka lasteaia-välised spetsialistid). LISAKS:  Koolieelse   lasteasutuse   riiklik   õppekava   (2008)   ja   selle   juurde   kuuluvad
juhendmaterjalid!  +++  Lapse arengu  hindamise  ja  toetamise  juhendmaterjal  koolieelsetele
lasteasutustele!!! 6.Õppemeetodid ja -vormid, nende valiku ja kombineerimise põhimõtted 
lasteaias.
Õppe- ja kasvatustegevuse  üldeesmärk  on lapse mitmekülgne  ja järjepidev  areng kodu ja
lasteasutuse koostöös.
Üldeesmärgist lähtuvalt toetab õppe- ja kasvatustegevus lapse kehalist, vaimset, sotsiaalset ja
emotsionaalset   arengut,   mille   tulemusel   kujuneb   lapsel   terviklik   ja   positiivne   minapilt,
ümbritseva   keskkonna   mõistmine,   eetiline   käitumine   ning   algatusvõime,   esmased
tööharjumused,   kehaline   aktiivsus   ja   arusaam   tervise   hoidmise   tähtsusest   ning   arenevad
mängu-, õpi-, sotsiaalsed ja enesekohased oskused. Praktilise, näitliku ja sõnalise õppemeetodi võrdlus (lapse arengutase, õpetaja panus, materjali
valik). 
Õppemeetodite valik ja kombineerimine lapse vanusest ja erivajadustest lähtudes. 7. Koostöö väikese lapse perekonnaga
Puudega lapse peamine kasvataja ja hooldaja on tema vanem ja lapse puudest tulenevate
vajaduste   rahuldamiseks   pakutakse   täiendavat   abi.   Lapse   puude   raskusastme   määramine
annab õiguse saada erinevaid riigi ja omavalitsuste poolt pakutavaid sotsiaalteenuseid, toetusi
ja soodustusi. Puudega lapse ja tema pere abistamine on jagatud riigi ja kohaliku omavalitsuse
vahel
Puudega last kasvataval töötaval vanemal on seadusest (TLS § 63 lõige 2) tulenevalt õigused:
Puudega last kasvatavat töötajat võib tööandja töölähetusse saata üksnes töötaja nõusolekul.
Töökohta ja -aega saab muuta ainult kokkuleppel töötajaga. Puudega lapse emal või isal,
samuti eestkostjal või isikul, kellega on sõlmitud lapse perekonnas hooldamise leping, on


õigus ühele lisapuhkepäevale kuus (lisaks lapsepuhkusele) kuni lapse 18-aastaseks saamiseni,
mille   eest   tasutakse   keskmise   töötasu   alusel.   Emal   ja   isal,   kes   kasvatab   kuni   18-aastast
puudega last, on õigus saada igal kalendriaastal kuni 10 tööpäeva tasustamata lapsepuhkust.
(Sotsiaalteenused, 2016).
Kokkuvõtte inimese abi ja toetuse vajaduste kohta kriisi erinevates etappides:
Kriisi šokifaasis vajavad inimesed võimalikult lihtsas vormis selgitusi ja need tuleb hiljem üle
korrata. Šokiperioodis on peamiseks vajaduseks saada konkreetset turvalisust ja kaitset ning
tunda, et  aitajad  kontrollivad  olukorda.  Näiteks asjatundlikud  konkreetsed  abinõud, lihtne
informatsioon.
Reaktsiooniperioodis   inimene   peab   korduvalt   kogema,   et   teda   kuulatakse   ära   ja   temast
hoolitakse. Talle peab andma selget, praktilist ja ülekorratud informatsiooni olukorra kohta.
Patsiendile tuleb anda võimalus olla ära kuulatud.
Kriisi käsitlusperioodil lisaks inimese ärakuulamisele on oluline toetada tema iseseisvust ja
tulevikku   suunatust.   Kriisi   ümberorienteerumise   perioodil   eeldatakse   abistajatelt   visa,
rahulikku julgustamist ja pessimistliku hoiaku vältimist. Paljudel lapsi hooletusse jätvatel vanematel pole piisavalt teavet kogukonna ressursside kohta
ning   teenuste   taotlemise   keeruline   protseduur,   arvukate   dokumentide   lugemine,   ankeetide
täitmine,   sissetulekute   ja   üüri   ning   muude   kulutuste   tõendamine   võib   osutuda   neile
ülejõukäivaks.   (Sotsiaalministeerium,   2011)   Vanemad   vajaksid   ühte   inimest,   kes
koordineeriks kogu seda keerulist toetussüsteemi ja kelle poole võiks vanem alati pöörduda,
kes tunneb pere vajadusi. Siis ei peaks iga kord lapse ning pere vajadustest uuesti rääkima. Arenguvestlus  on   usalduslik   ja   dokumenteeritud   jutuajamine   õpilase,   tema   vanemate   ja
klassijuhataja vahel, mille juures peatähelepanu on lapsel.
Et laps veedab peaaegu poole oma ärkvelolekuajast koolis, on kodu kõrval just kool järgmine
mõjukas tegur tema arengus. Kui tahame ta edasijõudmist maksimaalselt soodustada ja sellele
kaasa   aidata,   tuleb   teha   koostööd   kooli   ja   kodu   vahel.   Iga   laps   on   ju   individuaalne   ja
omanäoline, teda ei saa ega tohi valada teistega täpselt ühesuguse vormi järgi. Sellepärast on
õpetajatele oluline õppida last tundma ka väljaspool koolitundi, saada teada, kuidas ta käitub
kodus, millised on tema suhted vanematega, millised on tema koolivälised huvid, kas ta leiab
kergesti sõpru jne. Vanemad omakorda on huvitatud tagasisidest lapse õppimise ja käitumise
kohta koolis: mõnigi kord võib laps näidata end kooli- ja kodukeskkonnas sootuks erinevast
küljest. Ka saavad lapsevanemad palju ära teha oma lapse võimalike õpiraskuste ületamisel,
tema suhtlemisprobleemidele lahenduse leidmisel, lihtsalt toetamisel. Arenguvestlusel  peaks   sõna   saama   eelkõige   õpilane,   kokkusaamine   ei   tohiks   kujuneda
õpetaja monoloogiks või õpetaja ja lapsevanema dialoogiks ega samuti süüdistamiseks või
etteheidete   tegemiseks.   Siin   on   number   üks  laps   ise,   siin  on   tal   võimalik   ennast   ja   oma
võimeid   vanemate   ja   õpetaja   kaasabil   analüüsida,   arutada   läbi   oma   tulevikuplaane,
õppetulemusi ja arenemisvõimalusi. Lapsel on võimalik teada anda, mis teda koolis või kodus
segab ja härib, või vastupidi, mida heaks ja tähtsaks peab. Nii vanematel kui õpetajal on
võimalus lapse muredest ja rõõmudest teada saada, seega tõhusam teda aidata.
Info liikumine kodu ja kooli vahel ning ühiste eesmärkide selgus aitab ära hoida kooli- ja
koduses   elus   ikka   tekkida   võivaid   pingeid   ning   vastastikusi   mittemõistmisi.   Nii   on
arenguvestlus väga vajalik lapse võimalike probleemide ennetamiseks ja lahendamiseks. Arenguvestluse korralduse (sagedus, kestus, osalejad,  kasutatavad  materjalid jmt) otsustab
lasteaedade   kaupa   pedagoogiline   nõukogu   ning   selle   eesmärki   ja   olemust   tutvustatakse
lapsevanematele näiteks rühmakoosolekul.


Arenguvestlus   peetakse   vähemalt   üks   kord   õppeaastas,   vajadusel   (näiteks
kohanemisperioodil,   lapsevanema   ettepanekul   vmt)   tehakse   seda   sagedamini.   Sügisesse
planeeritud arenguvestlus annab võimaluse hinnata lapse arengu hetkeseisu 
Arenguvestlused   muukeelsete   peredega   10   ja   teha   vajadusel   muudatusi   tema   edasiseks
arendamiseks,   samuti   luuakse   individuaalsel   kohtumisel   eelised   suhtlemiseks   terve   aasta
jooksul. Kevadel peetav arenguvestlus on pigem lapsest lähtuva kokkuvõtliku hinnangu jaoks.
Arenguvestlust   juhib   rühmaõpetaja   ning   see   nõuab   temalt   eelnevat   ettevalmistust   ja
kavandamist.   Rühmaõpetaja   tutvustab   lapsevanemale   lapse   arengu,   sealhulgas   ka
koolivalmiduse hindamise põhimõtteid ja korraldust. Dialoogi kujunemiseks lapsevanema ja
lasteaiaõpetaja vahel on vaja oma tundeid ja mõtteid selgelt väljendada ning arusaadavalt esile
tuua. Seega  on arenguvestlus  kasvatusprotsessi  osa,  mille  kaugem  eesmärk  on kujundada
intelligentne, väärikas inimene, kes mõistab ennast ja teisi, võtab vastutuse inimsuhetes, tuleb
iseseisvalt   toime   reaalses   elukeskkonnas,   oskab   lahendada   probleeme,   tasakaalustada
emotsioone ja olla avatud 8. Meeskonnatöö olemus, varajase sekkumisega tegelevad meeskonnad 
Eestis.  Kutsestandardite   võrdlemisel   hakkab   silma,   et   lasteaia   õpetaja   puhul   tuuakse   välja   ainult
oskus
varakult lapse erivajadusi märgata. Samas selleks, et leida üles eakaaslastest erinevad lapsed,
on vaja õpetajal kõikide laste arengut jälgida. Samuti on näha, et eripedagoogi ja logopeedi
töö   on   suhteliselt   sarnased,   aga   eripedagoog   peaks   olema   suuteline   hõlmama   kõiki
erivajadusi, logopeed justkui keskendub ainult kõnepuuetele. Eripedagooge ja eriti kliinililisi
lapsepsühholooge   töötab   lasteaedades   väga   vähe,   kuid   asutuse   pidaja   võib   vajaduse   ja
võimaluse korral vastava spetsialisti tööle võtta. Kõikides lasteaedades puutuvad ühe rühma
laste   arengu   hindamisega   kokku   kindlasti   mõlemad   rühmaõpetajad,   liikumise-   ja
muusikaõpetaja ning vajaduse korral tugispetsialistid. 
Ühine on kõikide esile toodud spetsialistide kutsestandardites, aga ka riiklikus õppekavas
välja   toodud   nõue   teha   omavahel   koostööd.   Meeskonnatöö   on   vajalik   kõikide   laste,   sh
erivajadustega laste, arengu hindamiseks ja toetamiseks; vastava töökorralduse peab seadma
sisse   direktor.   Konkreetse   rühma   meeskonna   ülesanne   on   tagada   laste   arenguks   soodsad
tingimused,   meeskonna   moodustavad:   rühma   õpetajad,   õpetaja   abi,   liikumise-   ja
muusikaõpetaja,   lapsevanemad,   vajadusel   tugispetsialistid.   Erivajadustega   lapse   puhul
moodustub meeskond neist lasteaia töötajatest, kes just selle lapsega tegelevad (näiteks lisaks
logopeed,   eripedagoog,   tervishoiutöötaja   vmt.),   ja   lapsevanematest.   Meeskonnatöö
efektiivsusele aitab kaasa koordineerija(te) määramine. Sobivaks isikuks, kes erivajadustega
lapse   meeskonna   tööd   koordineerib,   on   eripedagoogilise   haridusega   või   vastava
täiendkoolituse   läbinud   pedagoog.   Näiteks   lasteaias   Klaabu   on   koordinaatoriks   määratud
logopeed, lasteaias Pääsupesa koordineerib sõime-, aia-, liit- ja sobitusrühmas meeskonnatööd
logopeed ning erirühmas eripedagoog.  Lasteaia pedagoogiline nõukogu (PNK) - kogu pedagoogiline personal.
•   meeskonnatöö   korralduslike   eesmärkide   seadmine   ning   ühtsete   tööpõhimõtete
väljatöötamine
• meeskonnatöö analüüs
• õppe- ja kasvatustegevuse analüüsimine, hindamine, parendusettepanekute tegemine ning
otsuste vastuvõtmine


Rühma arendusmeeskond (RAM) – kuuluvad õpetajad ja õpetaja abi(d), tugispetsialistid ning
määratleb lapse arengutaseme ja (eri-)vajadused, püstitab eesmärgid ja planeerib tegevused,
annab soovitusi majaväliste spetsialistidega konsulteerimiseks, rühmaliigi valikuks ja suunab
vajadusel   lapse   Tartu   linna   Nõustamiskomisjoni.   RAM´i   kutsub   kokku   tugiteenuste
koordinaator.
• lapse arengu hetketaseme meeskondlik arutelu sügisel enne 25. oktoobrit
• laste arendustegevus rühmas ja individuaalselt
• lapse arengu hetketaseme meeskondlik arutelu kevadel enne 25. aprilli. Lapse arendusmeeskond ja lapsevanem (LAM) – kuuluvad õpetajad ja õpetaja abi(d), lapsega
tegelevad   tugispetsialistid   ning   tegeleb   lapsevanemate   erialaspetsiifilise   nõustamisega,
koostöös lapsevanemaga teostab IAK-s püstitatud eesmärkidele vastavad tegevused.
•  IK  koostamine,   vormistamine   ja   allkirjastamine   3   nädala   jooksul   pärast   RAM-i   arutelu
toimumist.
• Vajadusel IAK meeskondlik arutelu ja vormistamine
• IAK arutelu koos lapsevanemaga.
• õppeaasta kestel toimub lapse arendustegevus rühmas ja individuaalselt
• IK ja IAK analüüs ja kokkuvõtete tegemine, vormistamine ja allkirjastamine Rühma esindajate meeskond (REM) – koguneb 1 x aastas ning koosneb kõikide rühmade
esindajatest ja tugiteenuste koordinaatoritest. Lapsele RAM´i otsuse alusel sobiva rühmaliigi
leidmine õppeasutuse siseselt. Rehabilitatsioonimeeskond on kõrgharidusega spetsialistide kollektiiv, mis koostab puuetega
inimestele nende toimetuleku säilitamiseks või parandamiseks rehabilitatsiooniplaane.
Rehabilitatsioonimeeskonda kuuluvad Eesti Vabariigis aastal 2007 järgmised spetsialistid:
Arst;   Eripedagoog;   Füsioterapeut;   Logopeed;   Meditsiiniõde;   Psühholoog;   Sotsiaaltöötaja;
Tegevusterapeut.  Nõustamiskomisjon   tuleb   kokku,   kui   piirkonnas   on   laps,   kes   võib   vajada   hariduslikku
soovitust, mida haridusasutusel ei ole võimalik ilma nõustamiskomisjoni otsuseta rakendada
ning kui komisjonile on esitatud taotlus.
Maakonna   nõustamiskomisjon:   eripedagoog,   logopeed,   koolipsühholoog,   sotsiaalpedagoog
või sotsiaaltöötaja
Üleriigiline nõustamiskomisjon: eripedagoog, logopeed, koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog
või sotsiaaltöötaja, Haridus- ja teadusministeeriumi esindaja.
Nõustamiskomisjon lähtub lapse parimatest huvidest ja juhindub Eesti Vabariigis kehtivatest
õigusaktidest,   lapse   hariduslikest   vajadustest   ja   SA   Innove   Õppenõustamisteenuste
korraldamise   töökorrast.   Nõustamiskomisjoni   sihtrühm   on   hariduslike   ja   arenguliste
erivajadustega lapsed, lapse perekonnaliikmed. Õpetaja töö  on toetada õppijate arengut, lähtudes nende tasemest, võimetest ja vajadustest
ning arvestades riiklikes õppekavades seatud eesmärkidega ja arendada oma kutseoskusi.
Õpetaja kavandab iseseisvalt ja koos teiste õpetajatega õpitegevust, õpetab ja kujundab selleks
õppija   arengut   toetava   õpikeskkonna.   Professionaalse   arengu   eesmärgil   reflekteerib   oma
tegevust. Vajadusel toetub oma töös nõustamisele ja mentorlusele ning nõustab ise õppijaid ja
lapsevanemaid.   Õpetaja   osaleb   meeskonna   liikmena   haridusasutuse   arendus-   ja
loometegevuses, teeb koostööd kolleegide, tugispetsialistide, lapsevanemate ja õppijatega. Logopeedi töö eesmärgiks on:


- kommunikatsioonivõime, s.t suulise ja kirjaliku kõne loome- ja mõistmisoskuse, hääle ning
mitteverbaalse suhtlemise arendamine ja/või parandamine;
- neelamisfunktsiooni kujundamine ja/või taastamine. Logopeedi põhilisteks tööülesanneteks on:
- kommunikatsiooni- ja neelamishäirete väljaväljaselgitamine (logopeediline diagnostika);
- kommunikatsiooni- ja neelamishäirete ennetamine (preventsioon);
-   kommunikatsioonivõime   ja/või   neelamisfunktsiooni   arendamine,   taastamine   ja
kompenseerimine;
-   kommunikatsiooni-   ja/või   neelamishäirega   isiku,   tema   lähedaste   ja   teiste   erialade
spetsialistide nõustamine.
Logopeediline   diagnostika   on   protsess,   mille   käigus   uurib   logopeed   inimese
kommunikatsioonivõimet  ja   neelamisfunktsiooni,  selgitab   välja  kliendi  võimalikud  häired,
kaasates   vajadusel   teisi   spetsialiste.   Oluline   on   arvestada   samal   ajal   ka   kliendi   toimivaid
funktsioone,   oskusi   ning   suhtlus-,   õpi-   ja   töökeskkonna   tingimusi   edasise   teraapia
planeerimiseks.
Kommunikatsioonihäirete   ennetamine   seisneb   riskirühmade   väljaselgitamises   ja   sobiva
suhtluskeskkonna   kujundamises.   Oluline   on   ühiskonna   teavitamine   kommunikatsiooni-   ja
neelamishäiretega   inimeste   probleemidest   ja   nende   abistamise   võimalustest   logopeedilises
töös.
Kommunikatsioonivõime   ja/või   neelamisfunktsiooni   arendamine,   taastamine   ja
kompenseerimine kulgeb logopeedilise õpetuse ja/või ravi käigus. Paljudel juhtudel on vaja
teiste spetsialistide abi.
Logopeediline töö on sisult ja meetoditelt kliendi õpetuslik ja psühholoogiline suunamine ja
mõjutamine.   Olulisel   kohal   on   keskkonnatingimuste   loomine   või   kohandamine
kommunikatsioonivõime ja/või neelamisfunktsiooni kompenseerimiseks, kujundamiseks või
taastamiseks.
Logopeedilise   töö   eesmärk   on   aidata   kliendil/patsiendil   (re)integreeruda   igapäeva   ellu   ja
säilitada või tõsta tema elukvaliteeti.
Logopeed  töötab  nii laste  kui täiskasvanutega  haridus-, tervishoiu-  ja  sotsiaalasutuses  (sh
rehabilitatsiooniasutustes) või erapraksises.
Tervishoiuteenust osutav logopeed spetsialiseerub kliiniliseks logopeediks, kes tegeleb lisaks
kõne- ja keelehäiretele ka hääle- ja neelamishäirete diagnoosimise ja teraapiaga.
Logopeedi töös on vajalik pidev enesetäiendamine ja supervisioon Eripedagoog on tugispetsialist, kelle tegevuse eesmärk on eakaaslastest eristuva õppija arengu
toetamine ja suunamine, arvestades õppekava(de) nõuete ja võimalustega. Ta teeb koostööd
vanemate, õpetajate, teiste erialaspetsialistide ja kolleegidega ning nõustab neid. Eripedagoog
töötab koolieelses lasteasutuses, koolis jt haridusasutustes, tervishoiu- ja sotsiaalasutustes, sh
rehabilitatsioonimeeskonnas. 9. Erivajadustega lapse koolivalmidus, sujuv üleminek kooli. Koolivalmidus on kogum kognitiivseid, sotsiaalseid ja füüsilisi oskusi, mis aitavad lapsel üle
minna   mänguliselt   põhitegevuselt   formaalsele   õppimisele.   Kuna   viimane   eeldab   päris
kindlasti   kognitiivset   valmisolekut,   on   oht,   et   koolivalmiduses   nähaksegi   põhiliselt
kognitiivseid   oskusi,   mis   peegelduvad   selles,   kuivõrd   oskab   laps   lugeda,   arvutada   või
kirjutada. Siiski ei ole need oskused ainsad, mida koolis vaja läheb ja nii on väga oluline lapse
tervis ja füüsiline suutlikkus pikalt pingis istuda ja kooliteed käia nagu ka lapse sotsiaalsed


oskused - teha koostööd võõra täiskasvanuga, alluda juhistele, mida jagatakse tervele klassile,
suhelda klassitäe võõraste lastega jne. Mänguoskused: Õppe- ja kasvatustegevuse tulemusel 6–7aastane laps:
  1) tunneb mängust rõõmu ning on suuteline mängule keskenduma;
  2) rakendab mängudes loovalt oma kogemusi, teadmisi ja muljeid ümbritsevast maailmast;
  3) algatab erinevaid mänge ja arendab mängu sisu;
  4) täidab mängudes erinevaid rolle;
  5) järgib mängureegleid ning oskab tuttavate mängude reegleid teistele selgitada;
  6) suudab mängu käigus probleeme lahendada ja jõuda mängukaaslastega kokkuleppele;
  7) tunneb rõõmu võidust ja suudab taluda kaotust võistlusmängus;
  8) kasutab mängudes loovalt erinevaid vahendeid.  Tunnetus- ja õpioskused: Õppe- ja kasvatustegevuse tulemusel 6–7aastane laps:
  1) saab aru lihtsamatest seostest (hulk, põhjus, tagajärg), tajub esemeid, sündmusi ja nähtusi
tervikuna;
  2) mõtleb nii kaemuslik-kujundlikult kui ka verbaalselt, saab kuuldust aru, reageerib sellele
vastavalt ning kasutab arutlevat dialoogi;
  3) tegutseb sihipäraselt, on suuteline keskenduma kuni pool tundi;
  4) kavandab ja korraldab oma igapäevategevusi ja viib alustatud tegevused lõpuni;
  5) tegutseb uudses olukorras täiskasvanu juhiste järgi;
  6)   suhtub   õppimisse   positiivselt   –   tahab   õppida,   uurida,   esitada   küsimusi,   avastada   ja
katsetada;
  7) rühmitab esemeid ja nähtusi erinevate tunnuste alusel;
  8) kasutab materjali meeldejätmiseks kordamist. Sotsiaalsed oskused: Õppe- ja kasvatustegevuse tulemusel 6–7aastane laps:
  1) püüab mõista teiste inimeste tundeid ning arvestada neid oma käitumises ja vestluses;
  2) tahab ja julgeb suhelda – huvitub suhetest ja tunneb huvi teiste vastu;
  3) hoolib teistest inimestest, osutab abi ja küsib seda vajadusel ka ise;
  4) osaleb rühma reeglite kujundamisel;
  5) oskab teistega arvestada ja teha koostööd;
  6) loob sõprussuhteid;
  7) saab aru oma-võõras-ühine tähendusest;
  8) teeb vahet hea ja halva käitumise vahel;
  9) mõistab, et inimesed võivad olla erinevad;
  10) järgib kokkulepitud reegleid ja üldtunnustatud käitumisnorme;
  11) selgitab oma seisukohti.
Enesekohased oskused: Õppe- ja kasvatustegevuse tulemusel 6–7aastane laps:
  1) suudab oma emotsioone kirjeldada ning tugevaid emotsioone, nt rõõmu, viha, sobival
viisil väljendada;
  2) kirjeldab enda häid omadusi ja oskusi;
  3)   oskab   erinevates   olukordades   sobivalt   käituda   ning   muudab   oma   käitumist   vastavalt
tagasisidele;
  4) algatab mänge ja tegevusi;
  5) tegutseb iseseisvalt ja vastutab oma käitumise eest;
  6) teab, mis võib olla tervisele kasulik või kahjulik ning kuidas ohutult käituda;
  7) saab hakkama eneseteenindamisega ja tal on kujunenud esmased tööharjumused;


  8) kasutab  erinevaid  vahendeid   heaperemehelikult  ning  tegevuse   lõppedes  koristab  enda
järelt.

Document Outline

• Erivajadustega laps vanuses 0-7a, arengukeskkonna mõjutegurid: