Enesekehtestamine (0)

1. ENESEKEHTESTAMINE
Elus tuleb tihti ette olukordi , kus on tarvis end jõu või nõuga maksma panna – oma huve ja väärikust kaitsta. Kedagi veenda, mingi ettepanek läbi suruda, kellegi nõue või pealesunnitud kohustus tagasi lükata jne. Mida toimekam, ärksam ja ettevõtlikum inimene, seda enam tuleb tal äri- või ametiasjade ajamisel oma isiksuse mõjujõud mängu panna ning valmis olla ka teiste isikute vastuseisuga toime tulema ( Kidron , 2001).
Väljapaistva ameerika psühholoogi H. Murray järgi on paljud inimlikud tarbed seotud täisväärse eneseteostamisega suhtlemisel. Paarikümne põhilise inimvajaduse hulgas on nii sõprussidemete loomise kui iseseisvuse, jonni ja enesekaitse , abistamise ja abistatuse, keeldumise ja osavõtlikkuse ilmutamise tarbed. Konkreetne olukord tingib ühe või teise vajaduse esiletuleku määra. Niisiis ootame ja loodame abi, lähedust ja mõistvust, kuid samas püüame kas või jonni varal jääda iseendaks, säilitada oma sõltumatuse ning ennast ka vääriliselt “kehtima panna“.
Juhul kui mainitud vajadused ei leia rahuldamist, tekib olukord, kus me tunneme end abitu või üksildase, ahistatu, alahinnatu, tühise, seltskonnast väljajäetu või lausa häbistatuna. Sellega kaasneb mitte üksnes rahulolematuse pinge, vaid ka enesehinnangu langus (Kidron, 2001). Sellises olukorras sa langedki nagu mingisugusesse musta auku , kust väljapääsu omal jõul on vahel isegi võimatu leida.
Et saada aru emotsioonide jõust meie psüühikas, on kõige põnevamad need keevalise tegutsemise hetked , mida me hiljem, kui möll on vaibunud, kahetseme; küsimus on selles, kuidas me nii kergesti arutult käituma võime hakata (Goleman, 2001).
Mida enese kehtimapanek õieti tähendab, millistele välistele tingimustele või isikuomadustele see toetub ?
Arvatavasti leidub küllalt palju neid, kellele see pole mingi probleem – nad ei teadvusta enese maksmapaneku vallas midagi puudujäävat. Psühholoogi vaatevinklist pole asjad nii lihtsad. Tihtilugu inimesed lihtsalt libisevad oma enesekehtestamise probleemist üle, ei tee sellest numbrit või haaravad eespool kirjeldatud viisil vabandava selgituse, ettekäände või õigustuse järele. Selle tagajärjel kannatab aktiivne eluhoiak ja kahaneb vastutustunne. Et elus edu saavutada, tuleb oma huve kaitsta ja end ka isiklikul tasandil kehtestada (Kidron, 2001).
Enesekehtestamise psühholoogiline tarkus seisneb selles, et usku iseendasse tuleb võtta kõigutamatu ja endastmõistetavana, seda ei tule üldse n-ö välja teenida ega kahtluse alla seda. Tegelikult ei ole siin midagi keerukat. Kui suudad ise end tõsiselt võtta, ei tõuse teised su vastu sõtta! Ennastkehtestav isik läheb välise toe vahendeilt (teiste sallivus, hoolivus ja vastutulek , abi, tähelepanu, osavõtlikkus, kaastunne; raha, võimu või tutvuse kasutuselevõtt jne) üle seesmisele toele. Ta toetub oma väärikusele, rollile, õigustele, põhjendatud huvidele. Mõistab, et see isiksuslik ressurss, millele oma kindlameelsus rajada, on õige lai. Siia kuuluvad nii teadmised-oskused kui meeldiv välimus, kombekas käitumisviis ja missioonitunne, moraalne kindlus ja rõõmsameelsus, aga ka ilumeel , headus, osavõtlikkus, siirus ...
Oma seesmisest rikkusest teadev isik suudab ka ilma välise põhjuseta endast rõõmu tunda. Sellest saab olulist tuge suhtlemisel. Tuntud jaapani vanasõna väidab, et naeratavasse näkku ei sihita noolt (Kidron, 2001).
Enesekehtestamine on ei või jahi esitlemise kunst
Ei ning jah on vahest ühed ürgsemad sõnad. Küllap seepärast kõlavad need paljudes keeltes üsnagi sarnaselt ja peaaegu kõigile arusaadavalt.
Millal ja kuidas öelda ei või jah, on enesekehtestamise kunsti põhiprobleem ning üks kesksemaid oskusi. Ei ütlemine on oskus, mida osa inimesi valdab paremini, teised kipuvad aga kogu aeg endale lisakohustusi võtma. Väga palju sõltub ka inimese taustast , kasvatusest ja tõekspidamistest.
Mina tunnen tihti, et kuulun nende inimeste hulka, kes lausa upub lisakohustustesse. Tihti öeldakse mulle, et rahune maha inimene, sa ei suuda kõiki maailma asju korras hoida! Ja nii ongi.
Esmalt tuleb iseendaga hästi läbi saada ning osata endale õigel ajal ei või jah öelda (Niiberg & Urva, 2009). Meid ei vii edasi eitav kõnepruuk, virisemine ega hädaldamine. Selle asemel sea latt endale sobivale kõrgusele ning ära võrdle end teistega . Kõigil meil on sääraseid tuttavaid, kelle kaela võib alati mingi kohustuse veeretada. Kes ei teaks kripeldavat tunnet , kui midagi jäi ütlemata või tegemata - oleks pidanud, aga ei julgenud . Kõik tahavad, et neid respekteeritaks; kõik tahavad teha seda, mida nad tegelikult soovivad. Ent kõigil see ei õnnestu. Miks?
Mina arvan, et siin tulebki mängu inimese nõrkus, ta ei suuda, võibolla ka ei oska enda sisse vaadata, ei taba hetke n-ö pidurit tõmmata.
Kuidas siis käituda, et need teised meid rohkem omaks võtaksid ning elu rohkem meie soovide järgi sujuks?
Neile, kes tahavad kogu aeg teistele meeldida, on raske abivajajale ei öelda, ehkki on ise oma igapäevaste toimetuste ja tööga juba maksimaalselt koormatud .
Enesekehtestamise võtmesõna on valik
Kehtestava käitumise puhul on eesmärk õppida valikuid langetama, mitte igas situatsioonis end kehtestama. On olukordi, kus alistuv käitumine on igal juhul eelistatud, sama on agressiivse käitumisega. Ennastkehtestav inimene käitub targalt ja kaalutletult. Tema tegevus ning selle võimalikud tagajärjed/tulemused on läbimõeldud enne tegutsema hakkamist. Omades enda jaoks hästi ärapõhjendatud „miks just nii on hea“ vaatevinklit, on lihtsam konfliktolukorras endale kindlaks jääda.
MIKS INIMESED EI OSKA KEHTESTAVALT KÄITUDA?
Inimesed on sageli võimetud enesekindlalt käituma, kuna nad ei oska formuleerida suuda välja mõelda, kuidas tõhusalt toimida. Selle tulemusena ütlevad nad kas liiga vähe või ei ütle üldse mitte midagi (Kidron, 2004).
Ka mina olen teinekord tegelikult pigem hoopis vait. Kui tulebki mõni hea idee, siis selle asemel et kohe suu lahti teha, lasen teistel rääkida, püüdes mitte vahele segada.
KUIDAS ÕPPIDA ÜTLEMA „EI“
Kuna inimene annab silmast silma suhtlemisel põhilise info (93%) edasi kehakeelega, määrab just paljus see ära sõnade „ei“ või „jah“ tegeliku tähenduse antud olukorras. Inimese jaatavat või eitavat kehakeelt suudavad lugeda ka loomad, nagu meiegi saame aru nende kehakeelest (Niiberg & Urva, 2009).
Ütle „ei“ kohe
Tavaliselt teeb olukorra raskemaks see, kui „ei“-ga liiga kaua viivitad (Niiberg & Urva, 2009).
Olen lõpuks ometi hakanud aru saama, et ei saa kõike siin elus ise ära teha. Alguses oli jah halb tunne esimest korda eitavalt vastata ja seda just tuttava inimese puhul. Pikaks ajaks oli kogu minu senine rahu kuidagi häiritud. Siis aga, endas selgusele jõudes, avastasin mingi kummalise kergustunde. Kaotasin hiljuti eitavalt vastates küll ammuse tuttava, kuid ei saa tõesti lõputult heategijat mängida, seda enam, et jään alati ise abi paludes oma probleemidega üks.
Kuidas siis öelda ei?
Tuleb välja, et tasemel enesekehtestamine algabki ei ütlemisest. Kui tahad oma elu ise korraldada, on sul alati õigus ära öelda, ent seda tuleb teha läbimõeldult (Niiberg & Urva, 2009).
Ilmselt minu puhul on kuskile kadunud teadmine, et mul ju ometi on see õigus olemas!
Osa inimesi arvab , et ei ütlemine on ebaviisakas ja võib rikkuda suhteid kolleegidega. See pole õige. Äraütlemine ei tähenda, et see inimene sulle ei meeldi, vaid et sinu vastus mingis küsimuses on eitav. Kindlasti peab meeles pidama , et ei öeldes tuleb olla aus, rahulik ja viisakas.
Ei võib öelda poollubavalt, paindlikult vabandaval moel, räigelt ja malbelt, vaikselt ning valjusti, sõbralikult ja sõjakal toonil (vahel aitab just see keeldumine kurbusest kergemini üle elada). Parim viis ära öelda on mitte sõnadega, vaid anda sõnum edasi mingil muul viisil. Seda kunsti valdab enamik naisi meestest paremini.
KINDLAMEELNE KEELDUMINE
Kindel ja selge ei annab inimesele rahulolutunde ning teise inimese respekti tema vastu. Kui sinu reeglid ütlevad, et teiste palvetele peab (neile meeldimiseks) alati vastu tulema, on keelduda raske. Ometi esitatakese meile elus arvukalt selliseid palveid ja nõudmisi, millest meil on õigus keelduda. Keeldudes otsustad ise, milleks soovid oma aega kasutada. Väärtustega kooskõlalised teod ja valikud eeldavad mõnikord kindlat keeldumist palve täitmisest, mis viiks su oma väärtustest kaugemale. Kõige lihtsam on öelda „Ei, tänan“ või „See ei paku mulle huvi“. Seda võib asjalikult öelda näiteks sulle helistavale müügiagendile, kui sa ei soovi vestlust jätkata (Pietikäinen, 2011).
Minu praktika on näidanud, et selline variant töötab. Kui ma varem püüdlikult kuulasin, mida mulle pakutakse, siis nüüd keeldun alati viisakalt. Mõnikord vastatakse väga ebaviisakalt ja nipsakalt keeldumist kuuldes, kuid see ajab mind pigem omaette muigama ja mitte välja tegema.
OSKUS JA JULGUS ÖELDA “EI“
Kehtestamisel peetakse oluliseks kindlameelse, ent samas heasoovlikus toonis keeldumise ja eriarvamusele jäämise oskust. Õppides ütlema ei ilma süütundeta ja suhteid kahjustamata, saame mitmed elulised asjad taas oma kontrolli alla, võidame vaba aega, vabaneme pealesunnitud kohustustest ning järgime kindlamalt põhimõtteid. Saades vastumeelse palve või nõude adressaadiks, satume nn klassikalisse topeltlõksu. Vastutahtsi pealesurutud või süütundest tingitud nõustumine mitte üksnes ei tõsta, vaid isegi langetab meie autoriteeti teiste silmis . Keeldumise korral tekib aga oht, et meid peetakse vastutulematuks ja egoistiks. Täbarat olukorda vaistlikult tajudes on meile nii vastumeelse nõude täitmine kui ka eiramine mõru maiguga (Kidron, 2004).
Keeldumine salvestub tihti kõhupiirkonnas ning võib põhjustada nii füüsilisi vaevuseid, peavalu kui kõhuprobleeme. Pikas perspektiivis võib põhjustada läbipõlemist.
Läbipõlemist olen näinud kõrvalt, omal nahal tunda saanud ja ei soovitaks seda kellelegi. Loomulikult on tore olla sõbralik, lahke ja empaatiline , kuid kui sellega kahjustad oma enesetunnet , on targem sellest loobuda .
Mis on see, mis paneb meid teistega nõustuma, isegi kui me tegelikult seda ei tahaks? Kui oleksid meelsamini kodus, kuid teed siiski lubatud ületunde? Või lähed kohvikusse tuttavaga, kuigi sooviksid selle asemel vana lapsepõlvesõbraga kohtuda ?
Töö osas võib põhjuseks olla hirm, et järgmisel korral ei paluta abi, ning kui majanduslik olukord peaks ettevõttes minema kehvemaks, siis eelistatakse neid, kes alati on valmis osa oma ajast ohverdama. Samuti on võimalik, et tuntakse hirmu konfliktide ja solvumiste ees, mis keeldumise puhul on kerged tekkima. Hirm on aga sageli põhjendamatu, sest vahel võib ei-ütlemine anda vastupidise tulemuse. Kui sulle soovitakse anda täiendavaid tööülesandeid, võid keelduda ja põhjendada oma otsust sellega, et lisatöö ei võimalda sul piisaval määral põhikohustustele keskenduda. Alati on võimalik paluda ülemusel seada ülesanded tähtsuse järjekorda. Selline käitumine tekitab sageli inimestes hoopis respekti.
Paljud ütlevad koheselt "jah", mõtlemata järele, mida nad tegelikult soovivad. Keeldumine on kergem, kui vastusega natuke viivitatakse, paludes aega järele
mõtlemiseks. Oluline punkt keeldumise juures on konkreetsus, seda nii kehakeeles kui ka sõnades. Kui ütled "ei" langetatud pilguga, kasutad keeldumiseks pikki ja lohisevaid lauseid ning sinu kehakeel on ebakindel, on sind kerge ümber veenda.
Otsusta enda eest seisma hakata, harjutades seda peegli ees. Seisa sirgelt, vaata vestluspartnerile otse silma sisse, ütle viisakalt "ei". Peegli ees harjutamine teeb reageerimise reaalses elus lihtsamaks, samuti on soovitav harjutada igapäevastes situatsioonides , mis ei ole nii olulised nagu näiteks kaupluses või telefonimüüjaga suheldes. Loomulikult aita ka edaspidi teisi, kuid oluline on leida tasakaal. Iga kord kui millegagi nõustud, ütled sa automaatselt "ei" millelegi muule; millekski muuks kipuvad sageli olema sinu enda vajadused. Leia aega iseenda jaoks, sest nii kogud jõudu ja jaksu, et järgmisel korral taas teisi aidata.
KOKKUVÕTE
Üha kordudes võib iga sündmus või tegu kujundada meis selgeid muutusi. Kui alati endaks jäämise põhimõttest kinni pidada, märkad peatselt, et elus hakkab tekkima tähendusrikkaid muutusi. Tõenäoliselt rõõmustab sind kogemus ,et mõnigi varasem suhtlemisprobleem laheneb lihtsalt tänu sellele, et tead, mida tahad, ja oskad olla sina ise.
Tänu läbitöötatud materjalidele tunnen end palju kindlamana. Ei olegi tähtis, et kaotasin paar sõbrannat – ju nad siis polnudki tõelised!
Tõusud ja mõõnad lisavad elule vürtsi, kuid nende vahel peab valitsema tasakaal (Goleman, 1997).
Ühtlasi tunnen, kuidas minusse tuleb uut energiat, kogen end rikkamana kui varem, näen nii uusi väljakutseid kui ka valikuvõimalusi, leian uusi elurõõmu allikaid ja võidan kindlasti juurde ka neid inimesi, kes minust lugu peavad.