Eestlaste emotsioonisõnavara (0)

Tartu Ülikool
Haridusteaduskond
Eestlaste emotsioonisõnavara
Referaat
Sally Lepik
Juhendaja Karin Kaljumägi
Tartu 2011

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1. Emotsioon ja emotsioonisõnade liigid 4
1.1. Emotsioon 4
1.2. Emotsioonisõnade olemus 4
2. Emotsioonisõnavara 5
2.1. Emotsioonisõnavara kogumine ja uurimine 5
2.2. Emotsioonisõnavara vorm ja sisu 5
3. Eestlaste kollektiivne minapilt 7
3.1. Naiivteooria 7
3.2. Eestlaste iseloomuomaduste sõnavara 7
3.3. Eestlaste prototüüpsemad iseloomuomadused 8
3.4. Eestlaste põhiemotsioon – viha 10
3.5. Töökus ja vihameel on omavahel seotud? 10
Kirjandus 11

Sissejuhatus

Käesoleva referaadi aluseks on kogumikust Keel ja Kirjandus 8 Ene Vainiku artikkel „Millest on tehtud eestlaste emotsioonisõnavara?“, ilmunud 2002 aastal ja Ene Vainiku ja Heili Orava artikkel kogumikust Keel ja Kirjandus 4 „Tee tööd ja näe vaeva,...aga ikka oled vihane “, ilmunud 2005 aastal. Esimese artikli puhul on aluseks EKI-s läbiviidud empiiriline eestlaste emotsioonisõnavara uuring ning selle tulemuste põhjal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö. Viimast kasutatakse ka teises artiklis, lisaks iseloomuomaduste uurimusele.
Välja on toodud küsimused eestlaste emotsioonisõnavara kogumise, uurimise, mahu ja iseloomu kohta ja kirjeldatakse eestlaste tüüpilist iseloomupilti ja emotsioonide pilti.
Materjal on järjestatud artikliti.

Emotsioon ja emotsioonisõnade liigid

Emotsioon

Üldiselt peetakse emotsiooniks organismi seisundit , millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused, mida subjektiivselt teadvustatakse mingi tundmusena ja mille nimetamiseks on keeles oma sõna. ( Allik J., Rauk M. 2001: 188)

Emotsioonisõnade olemus

Emotsioonisõnavara moodustavad leksikaalsed üksused (sõnad, sõnaühendid, püsiväljendid), mille tähendus viitab emotsioonidele. Funktsiooni põhjal jaguneb emotsioonisõnavara kahte liiki: ekspressiivseteks ja deskriptiivseteks.
Ekspressiivsed emotsiooniväljendid on keelendid, mida kasutatakse vahetult emotsioonide väljendamiseks, nt kurat võtaks!, ups!, issake!, jestas! jne. Ekspressiivi kasutamise ja teda esile kutsunud emotsiooni vahel on kas ajalise samaaegsuse või vahetu järgnevuse seos. Ekspressiivi täpne tähendus on mõistetav kindlas olukorras (nt kas kurat võtaks! tähendab viha, pettumust, frustratsiooni või midagi muud). Samuti võib ekspressiiv sisaldada viidet konkreetsele emotsioonile (nt rõõmule: rõõm sind näha!), aga ei pruugi (nt hurraa!, jess !).
Deskriptiivsed emotsiooniväljendeid kasutatakse emotsionaalse kogemuse määratlemiseks või kirjeldamiseks. Ajalist samaaegsust ega põhjalikku seost emotsiooni ja seda tähistava väljendi vahel ei eeldata. See tähendab, et näiteks sõna viha ei kasutata ainult vihasena ning selle sõna mainimine ei peaks veel ka kelleski viha esile kutsuma. Deskriptiivsete emotsiooniväljendite hulgas eristatakse otseseid ja piltlikke emotsiooniväljendeid. Viimaste hulka kuuluvad eesti keeleski leiduvad arvukad emotsioonide kohta käivad fraseologismid , nt püksid sõeluvad püüli tähistab hirmu. Piltlike väljendite hulgas eristatakse metafoorseid (tähenduse ülekanne ühest inimkogemuse valdkonnast teise nt ta keeb vihast) ja metonüümilisi väljendeid ( emotsionaalset kogemust kirjeldatakse selle ühe osa iseloomuliku muutuse kaudu nt silmad nagu tõllarattad).
Otsesteks emotsiooniväljenditeks on emotsiooninimetused, mille esmane funktsioon on tähistada erinevaid emotsioone (nt sõnad viha ja rõõm), aga ka eristada emotsioonide eri kvaliteete (nt vihavaen, äkkviha, kahjurõõm, kabuhirm).

Emotsioonisõnavara

Emotsioonisõnavara kogumine ja uurimine

Eesti keeles on olemas sõnu, mida kasutatakse emotsioonide, tundmuste, tunnete, emotsionaalsete seisundite tähistamiseks. Selleks, et emotsioonisõnavara hulka uurida, on mitu teed, nt koguda sõnavara tekstidest või sõnaraamatutest. Teine võimalus on võtta ette mõni psühholoogide koostatud nt ingliskeelne emotsioonisõnade loetelu ja anda selles sisalduvatele sõnadele eestikeelsed vasted.
Ene Vainiku uurimuses kasutati emotsioonisõnavara uurimiseks välimeetodit ja viidi 100 inimesega suuliste intervjuude vormis läbi emotsioonide loetelukatseid. Katsete tulemusel selgus ligi 5000 väljendit ja see ongi eestlaste emotsioonisõnavara, mida iseloomustatakse ja analüüsitakse.
Loetelukatseid oli kokku seitse . Esimeses pidid keelejuhid nimetama kõik sõnad, mis neil emotsioonide või tunnetega seostuvad. Teises katses tuli nimetada vastandeid esimese ülesande sõnadele, kolmandas moodustada emotsioonide pingerida vabalt valitud alusel ning neljandas nimetada küsitlemise hetkel kogetavad emotsioonid . Seejärel tuli nimetada emotsioonid, mida mäletatakse end lähiminevikus kogenuvat. Eraldi katsetes tuli nimetada emotsioonidega seostuvaid tegusõnu ning positiivseid, negatiivseid ja neutraalseid emotsioone.
Loetelukatsete tulemusel selgus 4886 väljendit, neist 1737 olid erinevad. Lähemalt analüüsiti vaid neid väljendeid, mida tuli kõikides katsetes esile vähemalt kolmel korral (314 väljendit, millega oli kaetud 65% kõikidest nimetamistest).
Suur hulk esiletulnud väljenditest seostub isikute individuaalsete assotsiatsioonide, teadmiste ja kogemustega, kuna inimesi julgustati vabalt nimetama kõiki sõnu, mis neil emotsioonidega seostuvad (nt kohvikus istumine , kosmos, lehm , Sven jne).

Emotsioonisõnavara vorm ja sisu

Valdava osa (90%) ainestikust moodustavad üksiksõnad, vaid 10% juhtudest öeldi sõnaühendeid. Sõnaliigiliselt valdavad substantiivid (73%), enam-vähem võrdselt esines adjektiive (14%) ja verbe (13%).
Päritolu poolest oli valdavalt tegu omadussõnadega, võõrsõnu tuli esile vaid 0,3%.
Morfoloogiliselt moodustavad kõige suurema osa (45%) korduvalt esiletulnud emotsioonisõnavarast tuletised , liitsõnu oli 13% ja morfoloogiliselt lihtsaid tüvisõnu 14%.
Üks katse eesmärke oli välja selgitada, mis on eestikeelsed emotsioonide põhinimetused ja kas nad kuuluvad või ei kuulu eesti keele põhisõnavara hulka. Keele põhisõnavara iseloomustab morfoloogiline lihtsus, kõigisse kontekstidesse sobimine, põhitasandi objekti või nähtuse tähistamine. Lapsed omandavad kõigepealt põhisõnad ja neile sõnadele on omane psühholoogiline esiletulevus. Kõige täpsemini mõõdab sõnade psühholoogilist esiletulekut nn kognitiivse esilduvuse indeks, mis seob sõna esinemissageduse loetelukatses tema esiletuleku keskmise positsiooniga. Eesti keeles on emotsioonide põhinimetusteks viha (0,175), armastus (0,137), rõõm (0,135), kurbus (0,134). Eestlaste põhiemotsioonide hulka kuuluvad vaid osaliselt need emotsioonid, mida psühholoogid põhiemotsioonideks peavad. Nimelt on põhiemotsioonid need, mille näoväljendusi kõikide rahvaste esindajad keelest olenemata ühtmoodi ära tunnevad , viha, hirm, kurbus, rõõm, üllatus ja vastikus.
Sõnavara mitmekesisuses võib esile tuua tähendusrühmi, mis näitavad seda, millised aspektid inimtegevuses, -kogemuses ja väliskeskkonna juures on need, mida küsitletud kollektiivselt emotsioonidega seotuks pidasid . (Vainik 2002: 546)
Esimese rühma moodustavad primaarsed emotsiooninimetused, mille ülesanne on eristada ja tähistada erinevaid emotsioone. Primaarsetes emotsiooninimetustes on eristatavad emotsioonide põhinimetused viha, armastus, rõõm ja kurbus ja mittepõhinimetused. Mittepõhinimetused on sõnad, mille esiletuleku sagedus ja keskmine positsioon jäid katsetes tagasihoidlikuks , kuid mille põhifunktsioon on osutada emotsioonile või tundele. Näiteks põhiemotsioonist rõõm spetsiifilisemad, kuid sama kvaliteediga on õnn, lõbu, mõnu, joovastus. (Vainik 2002: 546)
Sekundaarsed emotsiooninimed on sõnad, millel on algselt muu ülesanne, kuid mis tulid emotsioonide nimetamise ülesandes keelejuhtidele kergesti meelde. Siin saab eristada mitut rühma:

Sõnad, mis väljendavad emotsioonide protsesse ja tegevusi, näiteks rõõmu tavapärane väljend on naer (naermine, naerma ); kurbust väljendab nutt ( nutmine , nutma).

Sõnad, mis on keeles kasutusel kui isiksuseomadused . Lisaks emotsioonide puudumist või varjamist iseloomustavatele omadustele (nt tõsidus, kinnisus, tuimus), jagunevad ülejäänud omadused positiivseteks (nt lõbusus, kergus, headus , leebus) ja negatiivseteks (nt laiskus, kurjus , tigedus, rumalus ).

Emotsioonidega seotud sõnavara. Siin osutatakse mõistetele, mis ilmnevad rahva teadvuses kui emotsionaalsed väljendid. Nt tegevused: reisimine , jalutamine, lugemine, tantsimine , naermine ja asjad: lilled, päike, meri, uni, usk jne.
Järeldub, nagu poleks eestlaste emotsioonisõnavaras konkreetsed emotsioonisõnad, vaid emotsioonimõisted. Selgus, et keelendite rohkuses viitas samale emotsioonile palju mitmesuguseid erineva morfoloogilise komplekssusega ja eriliigilisi väljendeid, milles kordus teatav ühisosa. Näiteks oli tüvi arm selliseks ühisosaks, mis iseseisva sõnana selles uurimuses esile ei tulnud, kuid millele näis vastavat palju konkreetseid tuletisi ja liitsõnu ühendav üldine tähendus.
Emotsioonimõisted tulevad esile erinevates sõnaliikides (nimisõna, omadussõna, verb ). Teiseks modifitseeritakse emotsioonimõisted sufiksitega, nüansseerides sellega tähendust (nt *mitte-valu, *mitte- agressiivsus , *eba-hirm). Kolmandaks tulevad emotsioonimõisted esile erineval komplekssuse astmel (liht- ja liitsõnadena, sõnaühenditena), mille koostis vastab ikooniliselt semantilisele komplekssusele. (Vainik 2002: 539-550)

Eestlaste kollektiivne minapilt

Naiivteooria

Sellest, kuidas kujuneb inimeste kollektiivne maailmapilt, on huvi tundnud paljud uurijaid. Ene Vainiku ja Heili Orava artiklis „Tee tööd ja näe vaeva, ...aga ikka oled vihane“ lähtutakse uurimissuunast, mida nimetatakse naiivteooriaks. Naiivteooria pole naiivne mitte selles mõttes, et oleks kuidagi lapsik , vaid selles mõttes, et see ei rajane teaduslikult seatud hüpoteesidel, nende katselisel kontrollil ega väidete verifitseeritavusel, vaid pigem keelekollektiivi pikaaegse kogemuse interpretatsioonil.
Naiivteooriate teooria leiab, et ühelt poolt korrastavad need meie maailmapilti ja organiseerivad seda temaatiliselt, teiselt poolt aga võivad need teooriad ise olla fragmentaarsed, omavahel nii suhteliselt autonoomsed kui ka ristkasutuses ja läbipõimunud.
Emotsioonide kohta saame oma teadmised subjektiivse kogemusena vahetult. Selles subjektiivsete kogemuste mitmekesisuses aitavad meil orienteeruda keeles leiduvad emotsiooninimetused, näiteks rõõm, viha, mure, kurbus jne. Isiksuseomaduste kohta saame oma teadmised hoopis teistviisi. See, mis on näiteks abivalmidus, ülbus, lahkus, siirus või kes on norija, jõhkard jne, ei ole vahetute aistingute ega tajudena kogetav. Öelda, milline on inimese iseloom, saab ainult siis, kui võrrelda teda kas teiste inimeste või vaikimisi aktsepteeritud normiga. (Vainik, Orav 2005: 259)

Eestlaste iseloomuomaduste sõnavara

2003 - 2004 aastal viis Heili Orav eestlastest katseisikutega läbi suulise intervjuude seeria, et välja selgitada isiksuseomaduste sõnavara. Küsitluses osales võrdselt mehi ja naisi, kokku 100 inimest vanuses 14 - 90. Küsitlus koosnes neljast osast, kus paluti inimesel öelda hetkel meeldetulevaid omadusi tähistavaid sõnu: 1) inimese iseloomu kohta üldiselt, 2) sümpaatse/ebasümpaatse tuttava iseloomu kohta, 3) eestlase iseloomu kohta ning 4) iseenda iseloomu kohta. Kaks viimast osa koosnesid omakorda allülesannetest: paluti täpsustada eestlase ja iseenda juures meeldivaid ja ebameeldivaid iseloomuomadusi .
Väljendeid tuli kokku 5461, 5,5 väljendit inimese kohta. Väljendied, mida öeldi ainult üks kord, oli 2215.
Iseloomuomadused, mida nimetati sagedamini, peaksid olema meie kultuuris olulisimad. Kõige sagedasem iseloomujoon on töökus: omadussõna töökas nimetati 150 korral. Alljärgnev tabel annab ülevaate sagedamini öeldud sõnadest.
Tabel 1. Loetelukatse sagedusloend (sagedusega 18 + n)
SÕNA
SAGEDUS
SÕNA
SAGEDUS
SÕNA
SAGEDUS
Töökas
150
Hooliv
32
Sihikindel
22
Sõbralik
109
Lõbus
32
Valelik
22
Tark
86
Julge
30
Auahne
21
Abivalmis
85
Jonnakas
29
Kannatlik
21
Kade
82
Sportlik
28
Armas
20
Laisk
78
Mõistev
27
Halb
20
Kinnine
68
Egoistlik
26
Seltsiv
20
Ilus
62
Enesekeskne
26
Andekas
19
Aus
60
Endassetõmbunud
26
Armastav
19
Lahke
60
Pahatahtlik
26
Hoolimatu
19
Kuri
51
Omakasu-
püüdlik
25
Kena
19
Edasipüüdlik
47
Tasakaalukas
25
Paks
19
Tagasihoidlik
47
Ülbe
25
Tige
19
Rahulik
46
Avatud
23
Aeglane
18
Hea
45
Heatahtlik
23
Intelligentne
18
Õel
35
Enesekindel
22
Närviline
18
Rumal
34
Kohusetundlik
22
Siiras
18
Ahne
33
Otsekohene
22
Ükskõikne
18
Rõõmsameelne
33
Pikk
22

Eestlaste prototüüpsemad iseloomuomadused

Tabel 2. Eestlaste prototüüpsed iseloomujooned
SÕNA
SAGEDUS
SÕNA
SAGEDUS
Töökas
96
Enesekeskne
13
Kade
63
Aus
12
Kinnine
52
Tark
12
Edasipüüdlik
30
Visa
12
Sõbralik
24
Aeglane
11
Jonnakas
23
Egoistlik
11
Rahulik
23
Laisk
11
Tagasihoidlik
23
Sihikindel
10
Ahne
21
Tasakaalukas
10
Abivalmis
17
Tuim
10
Omakasupüüdlik
15
Nagu eespool kirjeldati, koosnes küsitlus mitmest erinevast ülesandest, millest ühes paluti inimestel iseloomustada eestlast üldiselt. Selle tulemusena iseloomustati eestlast kokku 1975 väljendiga, millest kõige sagedamini nimetati töökas (96 korral). Selline stereotüüpne arusaam meist endist tuleb välja ka selles, et kui eestlasel on vaja ennast kirjeldada, siis antakse tihti vastuseks oma ametikoht või elukutse . Töökuse väärtustamise traditsioonidest räägivad sellised eesti vanasõnad nagu Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi või Mis täna tehtud, see homme hooleta.
Lisaks töökusele peetakse eestlase prototüüpseteks iseloomujoonteks ka kadedust ja kinnisust. Kadedusele viitavad iroonilised ütlused nagu eestlase parim toit on teine eestlane või uurib naabri rahakotti.
Kui vaadata ülejäänud sagedasemaid eestlast iseloomustavaid omadussõnu, siis 12 sõnal on tavamõistes positiivne ja üheksal negatiivne hinnang.
Iseloomumõistete skalaarsus ja skaalade iseloom on üks olulisemaid aspekte isiksusesõnavaras. Tavaliselt vastanduvad skaaladel positiivsed ja negatiivsed väärtused. Näiteks ruumisuhetega skaalad: ülal-all, kõrge-madal jm. Isiksuseomaduste skalaarsus pole nii selge, sest paljudele isiksuseomadustest me vastandit nimetada ei oska, ehkki implitsiitne skaala võib olemas olla. Näiteks sõnadele kade, vassija, klatšija ei ole konkreetseid vastandeid, kuid nende omaduste määra saab mõõta hulgasõnadega (natuke, pisut) ja määrsõnadega (väga, õudselt, liiga vms).
Teiseks, kas skaalade vastandpoolused on alati iseloomustatavad kui positiivne – negatiivne? Näiteks enesekindlus on meie kultuuris positiivne nähtus, selle puudumine pigem negatiivne, aga võib olla ka liiga enesekindel ja seda peetakse negatiivseks omaduseks.
Positiivne ja negatiivne hinnang ei kattu üks-üheselt heaks ja halvaks liigitamisega. Tähenduslikult on suur vahe, kas inimest (inimese iseloomu) hinnata heaks-halvaks või positiivseks -negatiivseks. Positiivsus tähistab hoiakut maailma suhtes, rõõmsameelsust ja avatust. Headus näitab aga isiku iseloomu üldist mustrit ja kuivõrd see sobib ütleja väärtuste ja vajadustega, mispuhul on tegu ütleja subjektiivse hinnanguga. (Vainik, Orav 2005: 263)
Sellise negatiivse - positiivse skaala puhul jääb segaseks, kuhu liigitada näiteks liiga töökas. Sõna liiga on pigem negatiivse alatooniga ja seega on liiga töökas negatiivne omadus. Liigse töökuse kohta on käibel ka ütlusi, nagu Liigne agarus on ogarus või Ega töö jänes pole, et eest ära jookseb .

Eestlaste põhiemotsioon – viha

2001 aastal Ene Vainiku poolt läbi viidud uurimuse tulemusel selgus, et eesti keeles leidus neli emotsioonide põhinimetust: viha, armastus, rõõm, kurbus. Loetelukatsete metoodikast lähtuvalt peeti üheks olulisemaks kriteeriumiks sõna kognitiivset esilduvust, mis tähendab, et keelejuhid ütlesid neid sõnu sagedamini ja esimeste seas.
Sõnal viha on eriline roll eestlaste emotsiooniteadvuses, kuna neljast emotsioonide põhinimetusest osutus viha esilduvus teistest palju suuremaks . Viha on eestlastele emotsioonikategooria kõige esindavam liige, emotsiooni prototüüp või parims näidis. Teiste rahvuste puhul on see aga erinev, näiteks võib tuua belglased, prantslased , itaallased ja šveitslased, kelle emotsiooni prototüüp on rõõm, türklaste kõige rohkem esile tulev emotsioon on armastus, jaapanlastel, Indoneesia ja Surinami elanikel ja hirm hollandlastel. Huvitav on see, et soomlased peavad eestlastega sarnaselt tüüpilisimaks emotsiooniks viha.
Vihal on mõnel juhul ka positiivne kategooria. Seda peetakse kasulikuks, kuna viha võib aidata subjektil liikuda oma püstitatud eesmärgi poole, ennast kehtestada, seada õiglus jalule. Ühesõnaga võib viha anda teotahet.
Kui viha (vihastamine) on lühiajaline nähtus, on ta vastandiks rõõmule. Kui viha on aga kestvam protsess ehk vihkamine , siis on ta vaste armastus.

Töökus ja vihameel on omavahel seotud?

Tüüpilist eestlast iseloomustavaks jooneks peab tüüpiline eestlane töökust, seesama tüüpiline eestlane peab kõige tüüpilisemaks emotsiooniks viha. Kas kahe nähtuse paralleelne üliesilduvus võiks tähendada nende omavahelist seost? (Vainik, Orav 2005: 271)
Tuginedes sõnade töökas ja viha esilduvuse võrdlusele, mis lähtus eri sotsiodemograafiliste rühmade andmetest ning katse läbiviimise keskkonnast, on sõnad töökas ja viha eestlaste kollektiivses teadvuses üliesilduvad kui olelusvõitluse kaks eristrateegiat. Esimene neist seostub sõna olelusvõitlus esimese poolega (töökus kui ainelise baasi ja seega kvaliteetse oleluse kindlustamise strateegia), teine teise poolega (viha kui valmidus vajaduse korral võitlusesse asuda oleluse ja selle põhiväärtuste eest).
Kuigi primitiivset olelusvõitlust peetakse kultuuristamata looduse evolutsiooniprotsessi nähtuste hulka, leiab tsiviilühiskonna keelekasutusest siiski ühisjooni olelusvõitlusega. Ehk on tegemist meie isekate geenidega, mis soovivad üle võtta avalikult võitluslik kultuurimudel, kus ühe edu tõlgendatakse teise ebaedu põhjusena ja et isiklikult läbi lüüa, tuleb edu kas töökalt tegutsedes või vihaga välja teenides. (Orav, Vainik 2005: 258-277)

Kirjandus

Allik J., Rauk M. (2001) Emotsioonid. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu Ülikooli kirjastus. lk 188.

Orav H., Vainik E. (2005) Tee tööd ja näe vaeva,...aga ikka oled vihane. Keel ja kirjandus 4: 258-277

Vainik E. (2002) Millest on tehtud eestlaste emotsioonisõnavara? Keel ja kirjandus 8: 539-550
11