Emotsioonid (1)

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 3
1. EMOTSIOONIDE MÕISTE 4
2. EMOTSIONAALSED SEISUNDID 7
2.1 Ärev ootus 7
2.2 Õnn 8
2.3 Kirg 9
3. EMOTSIOONIDE VÄLJENDAMINE 10
3.1 Sisemine ja väline emotsioonis 10
3.2 Emotsioonide osa suhtlemises 11
KOKKUVÕTE 13
KASUTATUD KIRJANDUS 14

SISSEJUHATUS

Minu referaadi teema on emotsioonide teemaline. Ma valisin selle teema, kuna me kõik oleme tuttavad inimlike tunnetega: elame neid ise iga päev läbi, tajume teiste inimestega suheldes, jälgime kinos ja teatris. Emotsioonid on seotud mõtlemise ja loomingulise tegevusega, ning annavad värvingu kogu meie elule.
Tundmused ehk emotsioonid peegelduvad suurel määral ka väljendusliigutustes, nii miimikas kui ka pantomiimikas. Eriti olulised on muutused näoilmes.
Kõik tundmuste välised ilmingud on olulised sõnatud suhtlusvahendid . Inimese näoilme kõneleb sageli tema tundmustest paremini, kui kõik tema sõnad.

1. EMOTSIOONIDE MÕISTE

Emotsioonideks (ladina k. emovere – erutuma, ärrituma) nimetatakse inimese poolt läbielatud suhtumist maailma ja iseendasse, seega objektiivse tegelikkuse peegeldamise vormi. Emotsioon annab värvingu peegeldatavale sisule, meie poolt aistitavale, tajutavale, mõeldavale. Nii laias tähenduses langevad emotsioonide ja tundmuste mõiste ühte. Kitsamalt mõeldakse emotsioonide all lühiajalisi elamusi. Tundmused on seotud inimkonna ajaloolise arengu jooksul tekkinud vajadustega, eeskätt sellistega, mis on seoses inimestevaheliste suhetega .
Emotsioonid tekivad orgaaniliste vajaduste (toidu, elamu, une jt.) rahuldamise või mitterahuldamise korral, samuti siis, kui inimene vahetult reageerib ümbritseva maailma esemetele ning nähtustele.
Emotsioonid tekivad ka kõrgemate tundmuste läbielamisel, kuid emotsiooniks ei nimetata näiteks armastust muusika vastu kui inimese väljakujunenud iseärasust, vaid naudingu ja vaimustuse seisundit , millesse inimene satub, kuulates head muusikat heas esituses. Sama tundmust elatakse läbi meelepahana, negatiivse emotsioonina, kui kuulatakse muusikapala halvas esituses. Emotsioonid on omased nii inimestele kui loomadele. Inimese emotsionaalse sfääri füsioloogilised mehhanismid erinevad esimesel pilgul võrdlemisi vähe kõrgemate loomade omadest, tundmuste kvalitatiivne sisu ja nende avaldumisvormid on aga sootuks teistsugused . Keerukaid tundmusi on loomadel vähe.
Inimesel on väga palju selliseid tundmusi, mida loomadel ei ole ega saagi olla, ning neile ühised emotsioonid (viha, hirm, uudishimu, rõõm, kurbus jt.) on kvalitatiivselt erinevad. Inimese emotsioonidele on pitseri vajutanud tema ühiskondlik eluviis, mille tagajärjel on muutunud emotsioonide iseloom ja väljendusviisid. Inimene ei torma joogi ega toidu kallale, vaid rahuldab oma vajadusi sündsust ja olemasolevaid võimalusi arvestades.
Emotsioonid ja tundmused avaldavad inimese elule väga suurt mõju. Ühtedel juhtudel nad suurendavad inimese energiat, muudavad tema elutegevuse intensiivsemaks, annavad uut jõudu. Need on steenilised ehk aktiivsed emotsioonid ja tundmused. Teistel juhtudel nad suruvad maha organismi eluprotsesse, vähendavad energiat, desorganiseerivad tegevust. Need on asteenilised ehk passiivsed emotsioonid ja tundmused. (2,46-49)
Üks ja sama inimene võib saada erineva emotsionaalse laengu sõltuvalt üleelatud tundmuse intensiivsusest ja iseloomust. Näiteks tormiline ja erutav rõõm on reipust andev tundmus . Öeldakse, et rõõmu pärast on inimesed valmis mägesid paigalt nihutama. Vaikne ja rahulik rõõm, mis vabastas inimese tööst ja muredest ning tekitab rahuigatsuse, on nõrgestav tundmus.
Emotsioonide ja tundmuste iseärasusi on ka polaarsus – vastandlike tundmuspaaride olemasolu ühe ja sellesama objekti suhtes: armastus – viha, rõõm – kurbus, veetlus – vastumeelsus jne. Polaarsus on nende suhete tulemus, mis kujunevad inimesel ümbritseva tegelikkusega.
Negatiivseid tundmusi on rohkem kui positiivseid. Emotsioonide esmane bioloogiline roll on signaalne, printsiibil meeldiv – ebameeldiv, ohutu – ohtlik. Signaalid “ohtlik” ja “ebameeldiv” on eluliselt tähtsamad, sest nad suunavad käitumist ohtlikes situatsioonides. On võimalik ka vastupidiste tundmuste üheaegne üleelamine. Tundmuste kaksipidisus (ambivalentsus) tuleneb nende liikuvusest, dünaamilisusest, keerukusest ja ühtsusest. Ka inimese käitumist ei määra sageli üks vajadus, vaid mitu vajadust. Ühtede soovide rahuldamisel jäävad teised sageli rahuldamata. See põhjustab positiivsete ja negatiivsete tundmuste segunemise ja kaksipidiseid tundmusi: “Kui piinavalt õnnelik olen ma sinuga”, “Mul on lõbus ja kurb, mu mure on helge ” (Puškin). (7, 20)
Veel üks omadus, mis iseloomustab subjekti emotsionaalset suhtumist tema tundmuse objektidesse, on ebamäärasus. See esineb tavaliselt koos lühiajalise emotsionaalse reaktsiooniga, kuid mõnikord ka pikemaajaliste tundmuste korral, mis on seotud mingites objektides orienteerumisega. Inimene, kes puutus elus kokku uue objektiga, satub sageli ärevusse, elab läbi selliseid tundmusi nagu imestus , hämmastus, uudishimu. See on uutes muljetes orienteerumise emotsionaalne külg. Mingi asi, elusolend või arusaamatu nähtus muutub emotsionaalse seisundi objektiks enne, kui seostub selge vajadusega ja kutsub esile püsiva suhtumise . Sageli on niisuguste elamuste aluseks ainuüksi vajadus mõista “mis see on”. Orienteerumistundmus pole püsiv ega pikaajaline ja läheb kergesti üle negatiivseks või positiivseks suhtumiseks objektidesse. (3, 20)

2. EMOTSIONAALSED SEISUNDID

Emotsionaalseid seisundeid eristatakse emotsionaalse erutuvuse iseärasuste järgi, mis väljenduvad tundmuste tekkimise kiiruses, jõus ja kestvuses. Emotsionaalne erutuvus kulgeb eri juhtudel erineva kiirusega. Mõnikord tekivad tundmused väga kiiresti, äkki, näiteks rõõmu-, viha-või solvumispuhangud. Teinekord kujunevad needsamad tundmused aeglaselt, järk-järgult (algul ei tunnegi hirmu, kohe ei rõõmustagi). On ka elamusi, mille tekkimise kiirust on raske või peaaegu võimatu määrata. Sellised on enamasti meeleolud. Emotsionaalsetes seisundites avanevad nii inimese karakteersed iseärasused kui ka juhuslikud, temale mitteomased psüühilised ilmingud. Tüüpilistes emotsionaalsetes seisundites väljenduvad isiksuse individuaalsed iseärasused. Näiteks melanhoolikud kalduvad pikaajalistele minoorsetele meeleoludele, sangviinikuid iseloomustab elurõõmus, ergas emotsionaalne seisund. Juhuslikud emotsionaalsed seisundid ei peegelda isiksuse olulisi iseärasusi: näiteks ka kõige tasakaalukam inimene võib mõnikord sattuda afektiivsesse seisundisse.
Kõik emotsionaalsed seisundid on mööduva iseloomuga , kuid tüüpilisi seisundeid esineb üsna sageli ja nendega kaasnevad iseloomulikud käitumisilmingud. Emotsionaalsed seisundid, olgu nad nii subjektiivsed kui tahes, on põhjuslikult tingitud, ehkki inimene sageli ei tunneta selgelt oma seisundi põhjust. (3, 20-23)

2.1 Ärev ootus

Post tuli, kuid mu tuttavale ei olnud kirja. Juba mitmendat päeva ootas ta teadet uue korteri saamise kohta. Kuid kirja ei tulnud ikka veel ja päevast päeva kasvas tema ärev ootus, mis rikkus täiesti tema puhkuse. Ta jäi kõhnaks, langes näost ära, muutus närviliseks. Tema meeleolu kandus üle ka teistele meie seltskonna liikmetele . Kuigi emotsioonid ei ole pisikud , nakatavad nad ka teisi.
Hirmuga sarnanev ärevustunne – see on tähtsate sündmuste ootus, mille käik ei ole meile teada ja mis seepärast meid erutavad.
Selle loo juures ilmnes ka huvitav fakt. Kui mu tuttav naiskodanik lõpuks sai kirja, milles kodused teatasid, et korterit neile ei antud, sest teistel kandidaatidel oli elamispinda veel rohkem tarvis ja enne poolt aastat ei anta , tema meeleolu … paranes .
“Parem juba teada, et ei saanud, kui vaevelda teadmatuses,” ütles ta, “kahju muidugi. Kuid me elasime ju seni vanas korteris ja võime veel natuke kannatada.” Ärevat ootust elatakse sageli läbi raskemini kui sündinud ebameeldivust. (4, 224-225)

2.2 Õnn

“ Olge õnnelikud!”, “Palju õnne!” – nii me kirjutame tihti, ja see on kõikehaarav soov. Aga milles seisneb õnn?
Heaolu, vastavad mõned. Muidugi. Neil on õigus. Lonks vett inimesele, kes on janusse suremas, on ju heaolu. Ja tükk leiba näljasele. Ja soe tuba pärast tuisust teed on samuti õnn.
Inglise füsioloog James Olbe sooritas mõned aastad tagasi katse, viies elektroodi roti aju teatud koorealusesse piirkonda. Surudes erilisele pedaalile sagedusega kuni 5000 korda tunnis. Ta unustas söömise, kurnas end täieliku jõuetuseni.
Kuid kõrvuti selle keskusega asuvad ajus keskused, mis tekitavad ebameeldivuse tunnet . Kui elektrood oli viidud sinna, siis rott , surunud korra pedaalile, loobus sellest tegevusest. Käesoleval ajal võib selliseid rõõmust tansisklevaid õnnelikke rotte näha P. K. Anohhini laboratooriumis. Ma ei eksinud sõnadega. See rott on õnnelik oma rotiõnnes. See ei erine millegagi elektrilaengu kaudu esilekutsutud heaolutundest. Millekski rohkemaks rott ei ole võimeline. Sellepärast ta ongi rott.
Aga kas meie õnn on vahest ka ainult heaolu? Muidugi mitte. Meie ei ole rotid . Inimese õnn on rahuldustunne oma tegevuse üle, mis toob kasu teistele, see on loominguline tunne, mis tekib loovas töös.
Psühholoogiliselt võttes tekib õnnetunne alati siis, kui tegevuse tulemus langeb kokku varem püstitatud eesmärgiga. Mida suurem see on, mida raskem oli seda saavutada, seda õnnelikum on seda saavutanud inimene. (4, 227-228)

2.3 Kirg

Kirg on tugev, püsiv tundmus, mis haarab ja valitseb inimest, avaldab mõju tema tegevusele. Kired köidavad inimest sageli kaua, mõnikord isegi kogu elu (kirg teaduse vastu), kuid ei saa eitada ka hoopis lühemaajaliste kirgede olemasolu, mida võib nimetada kirglikuks kiindumuseks. Inimeste suhtumine oma kirgedesse on erinev. Ühel juhul inimene mõistab kire kahjulikkust ja vajadust võidelda sellega, kuigi tegelikult ei võitle; teisel juhul püüab ta mitte märgata kire kahjulikkust või isegi õigustab seda ( alkohoolik ütleb, et mis mees see on, kes ei joo). Oma olemuselt ei ole kirg ei hea ega kuri; ta väljendab ainult seda, et subjekti pani oma hinge, talendi, karakteri , naudingu, kogu elulise huvi ühte sisusse. Kireta ei ole kunagi olnud ega saagi olla midagi päris suurt. Negatiivse hinnangu peaks pälvima kiretus, mis teeb inimese indiferentseks ja külmaks ümbritseva maailma hindamisel: ta ei armasta ega vihka , on külm ja ükskõikne kõige suhtes. Kirgede ja veendumuste puudumine on nõrga tahte tunnus. Maailmas pole kunagi midagi suurt korda saadetud ilma suure kireta. (3, 75-76)

3. EMOTSIOONIDE VÄLJENDAMINE

3.1 Sisemine ja väline emotsioonis

Emotsioonis eristatakse kaht koostisosa : esimene (ja peamine) – subjektiivne emotsionaalne elamus (meeldiva või ebameeldiva iseloomuga); teine – emotsiooni väljendamine, s.t. selle elamusega kaasnevad miimika, žestide ja poosi muutused ning vegetatiivsed reaktsioonid ( punastamine või kahvatamine, südamepekslemine jne).
Emotsioonid põhjustavad muutusi kõikide siseorganite tegevuses. Kõige sagedamini ja kõige märgatavamalt ilmnevad muutused südame ja veresoonte tegevuses. Südamelöökide kiirenemine ja aeglustumine, samuti korratused rütmis, nn. ekstrasüstolid, juussoonte laienemine (punastamine, kuumustunne) või ahenemine (kahvatamine) on nähud, mida iga inimene on enda või teiste juures märganud seoses emotsionaalsete reaktsioonidega. Tugeva emotsionaalse erutuse korral täheldatakse vererõhu tõusu.
Emotsionaalsete protsesside korral muutub ka hingamine : see kiireneb või aeglustub, muutub mõnikord ohkeks, teinekord, näiteks ehmatuse korral, katkeb mõneks ajaks, naeru või suure nutu puhul omandab spasmaatilise iseloomu. Rahulolu korral täheldatakse nii hingamise sageduse kui amplituudi suurenemist, rahulolematuse korral vähenemist; kui inimene erutub, muutuvad hingamisliigutused sagedasemaks ja sügavamaks.
Tugeva emotsionaalse erutuse korral täheldatakse muutusi ka seedeprotsessides. Ärevate ja ebameeldivate emotsionaalsete olekute korral tekib sageli raskustunne maos. Ebameeldivad emotsioonid pidurdavad soolte peristaltikat. (3, 229)

3.2 Emotsioonide osa suhtlemises

Emotsioonide väliseid väljendusi peetakse nn. mitteverbaalseks suhtlemisvahendiks. On olemas tunnete keel, eriline kood, mille abil me anname teada oma tundmustest. Tahtmatute reflektoorsete väljendusreaktsioonide sünnipärane alus diferentseerub, muutub, areneb peente nüanssidega täidetuid pilkude, naeratuste, miimika, žestide, pooside, liigutuste keeleks, mille kaudu ka siis, kui vaikime, ütleme üksteisele nii palju.
Väljendusevälised skeemid omandab iga laps juba varases lapsepõlves; ta võtab need üle lähedastelt inimestelt. Miimika, žestid, poosid, intonatsioon on selliste skeemide elemendid, n.-ö. emotsionaalse keele sõnastik. On arusaadav, et vanemate tähelepanuta ja armastuseta kasvanud lastel on tundmused vähem arenenud, nad omandavad vaid lihtsustatud skeemid. Hiljem, tunnetades oma mittetäisväärtuslikkust (nagu häbenedes halba hääldamist), püüavad nad vältida olukordi, kus see võib avalduda, häbenevad oma tundmusi avaldada.
Niisiis ei pea me oma mõtteid ja tundeid tingimata väljendama suu või sule kaudu. Võime need panna ilmesse, võime neid öelda liigutustega . Kõige ilmekam ilme ja liigutavam liigutus on naeratus.
Tundmuste väljendamine on küll tahtmatu iseloomuga, kuid enamasti reguleeritav. Selline regulatsioon kujundatakse kasvatusega sedamööda, kuidas inimene omandab tema ringkonnas omaksvõetud käitumisnormid, omavahelise suhtlemise viisi. Juba laps õpib tagasi hoidma pisaraid, mitte välja näitama hirmu jne. (5, 41-46)
Teine tundmuste väljendamise tee on sõnad, kõne. Me räägime: “Ma olen kurb”, “Ma olen rõõmus”. “Ma armastan ”, “Ma vihkan” jne. Tundmused võivad väljenduda intonatsiooni muutumises, kõne rütmis, tempos , pausides, hääle tõusudes ja langustes – nn. vokaalses miimikas. Me ei tarvitse isegi olla täiesti teadlikud oma emotsionaalsest suhtumisest mingisse nähtusesse või mõnesse inimesse, oma sümpaatiast, kiindumusest, armastusest, vastumeelsusest, külmusest, kuid selle järgi, kuidas me sellest inimesest või nähtusest räägime, kui sageli vestluses teeme juurde pöördume, milliseid väljendusi kasutame, võivad teised inimesed otsustada meie sümpaatia või antipaatia üle tolle inimese või nähtuse vastu, meie ärrituse või rahulolematuse üle. Sõna, kui suhtlemisvahendiga saame teisele inimesele rääkida oma tunnetest, kuid säärase otsese ütlemise selgus ja täpsus sõltuvad sellest, kui teadlik on inimene oma tunnetest, kui hästi ta ise mõistab oma tundemaailma. Sõnadega võime rääkida ka tundmustest, mida tegelikult pole, maskeerides sellega tõelisi tundmusi.
Inimese tõeliste elamuste, tõeliste tundmuste lugemine on võimalik ka siis, kui ta meelega neid varjab . Selline lugemine on tulemusrikkam, kui on olnud võimalik seda inimest pikema aja kestel jälgida, kui tunneme ta iseloomu ja harrastusi. Samuti on oluline inimesele omaste sotsiaalsete karakteristikute nägemine, näiteks riietuse iseärasused, iseloomulikud kõneväljendid ja käitumismaneer, mis räägivad tema kuuluvusest ühte või teise sotsiaalsesse keskkonda, mõnikord ka elukutsest, elukohast jms. Meie poolt lausutud sõnades võib kõlada nii erutus ja rõõm kui ka palve , käsk, nõudmine, imestus, ähvardus, kahtlus , laitus, pilge , armastus. Peale sõnade loeme seda kõike välja miimikast ja žestidest (žest võib tähendada “palun istuge”, “minge välja”, “jätke mind rahule” jne.). See on juba ekspressioon laiemas tähenduses, käitumise ekspressioon, mida kasutatakse suhtlemises. Ekspressiooni emotsionaalne ja mõjutav külg on omavahel tihedalt seotud. A. Makarenko arvates peab iga pedagoog õppima hääleseadet, miimika valitsemist, et osata täpselt, sugereerivalt, käskivalt väljendada oma mõtteid ja tundeid. Kõige paremini oskavad oma emotsioone valitseda ja muuta näitlejad. (1, 7-8)

KOKKUVÕTE

Antud referaati koostades sain teada väga palju uut informatsiooni. Emotsioonid on inimestel kaasasündinud oskused, mille kasutamist ei saa piirata. Referaadi koostamine oli arendav . Loodan, et saan tulevikus saadud uut informatsiooni ka edukalt rakendada.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. http://www.cs.ut.ee/~karinr/KEHAK.html (1; 7-8)
2. Bachmann, T: “Õiguspsühholoogia alused III” Tartu Ûlikool, 1989 (lk. 46-49)
3. Kirdon, A: “Suhtlemispsühholoogia” Tallinn: Valgus, 1986 (lk. 229)
4. Kirdon, A: “Psühholoogia põhisuunad” Tallinn: Mondo, 2001 (lk. 47-48)
5. Lunge, A: “Emotsioonide psühholoogia” Tallinn: Valgus, 1980 (lk. 41-46;51)
6. Platonov , K: “Huvitav psühholoogia” Tallinn: Valgus, 1984 (lk. 229)
7. Sõerd, J: “Psühholoogia kõigile” Tallinn: Koolibri, 1992
0