eluks. Tanutamine Peale söömist algas pulmade tähtsaim toiming tanutamine. Alles pärast seda kui mõrsjale oli pähe pandud naise tanu, oli ta saanud tõeliselt abielunaise seisusesse.6 Tanutamist viidi läbi ainult väga lähedaste pulmaliste juuresolekul peiu ema või isamehe naise poolt. Veimevaka jagamine Erinevate allikate järgi toimus veimevaka jagamine kas pulmapea teisel või siis viimasel päeval, kuid üks tähtis toiming oli ta kindlasti. Vanemate tavade järgi oli veimevakk täis sukki, kindaid, salle, särke, säärpaelu. Esimesed kingitused jagati peiu lähedastele sugulastele ja pulma ametimeestele. Peigmehe ema-isa ning isamees said ka kõige enam veimeid, mis olid vööga punti seotud. Kuna üldiselt oli veimevakk veimi täis, siis jagus neid ka kõigile. Jagamisel olid küll väga erinevad traditsiooni, kuid alati saatis tegevust laul ja tants, mis ei puudunud pea ühestki pulmatoimingust
eluks. Tanutamine Peale söömist algas pulmade tähtsaim toiming tanutamine. Alles pärast seda kui mõrsjale oli pähe pandud naise tanu, oli ta saanud tõeliselt abielunaise seisusesse. Tanutamist viidi läbi ainult väga lähedaste pulmaliste juuresolekul peiu ema või isamehe naise poolt. Veimevaka jagamine Erinevate allikate järgi toimus veimevaka jagamine kas pulmapea teisel või siis viimasel päeval, kuid üks tähtis toiming oli ta kindlasti. Vanemate tavade järgi oli veimevakk täis sukki, kindaid, salle, särke, säärpaelu. Esimesed kingitused jagati peiu lähedastele sugulastele ja pulma ametimeestele. Peigmehe ema-isa ning isamees said ka kõige enam veimeid, mis olid vööga punti seotud. Kuna üldiselt oli veimevakk veimi täis, siis jagus neid ka kõigile. Jagamisel olid küll väga erinevad traditsiooni, kuid alati saatis tegevust laul ja tants, mis ei puudunud pea ühestki pulmatoimingust
suitsu ARENGU LUGU AIT varude hoidmiseks mõeldud laohoone asus võimalikult kaugel tulekolletest ehitati ühele poole rehielamut paiknes kambripoolsel küljel- aidavarguste ärahoidmiseks esiküljes oli lai räästaalune, mis kaitses seina ja aidatreppi sademete eest aidatrepp pidi kergendama viljakottide tõstmist aidas hoiti viljakusjumalat Tõnni AIT ait oli seotud pulmakommetega, seal seisis veimevakk ehitati eraldi veel kala-, piima- jm aitu ait pärineb ajast, mil ei tegeletud intensiivse põllundusega see on vana soome-ugri sõna kasutati ohverdamiskohana, kuna viljasalves hoiti vilja- ja karjaõnne hoidjat Pekot pühade ajal pandi ande jumalatele, nähtamatutele hingedele RIIDEAIT kirstudes hoiti pesu ja kangaid seda kasutasid noored teenijad ja sulased magamiseks seal magavate tüdrukute juures käidi salaja
Eesti rahvakunstis on märkimisväärne koht vastavalt omaaegsetele tavadele pulmadeks valmistatud esemetel. Kestsid ju pulmad veel möödunud sajandil mitu päeva ning olid seotud sajandite jooksul välja kujunenud tavadega. Nende kommete kohaselt tuli pruudil oma uutele sugulastele jagada mitmesuguseid kingitusi, veimi, mis pidid olema võimalikult nägusad. Sageli hakkasid emad tütardele varakult veimi koguma, nii et "tütar põlve kõrgune, veimevakk vaksa kõrgune". Eriti hoogu läks veimede valmistamine enne pulmi, kosjade ja pulmade vahelisel perioodil. Traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas. Keskmisteks pulmadeks pidi pruudil olema varutud kindaid üle 50 paari, vöid ning paelu üle 100, lisaks sukki ning muid riideesemeid. Muidugi ei tohtinud pruudi kaasavarast puududa ilus kirjaline vaip-sõidutekk, millele 19. sajandil lisandus ka vooditekk.
Vööga kinnitati seelikuid, särke, ülerõivaid. Vöö kandmist on põhjendatud ka maagiliste uskumustega. Rahva pärimuses on vöö pideva kandmise vajadust seletatud sellega, et vöö kinnitab keha, vöötatud keha on kõvem; vööga ei katkestanud ega venitanud end ära. Vööd hakati kandma juba lapsepõlves. Usuti, et vöötatuna kasvab tütarlaps keskelt peenemaks. Vöö oli samuti rahvatraditsioonidega seotud rituaal- ja kinkeesemeks. Igal abiellujal tütarlapsel pidi olema veimevakk ja veimevakas olid tingimata ka vööd. Vanad pulmakombed lubavad oletada , et just vööd ja paelad on 4 kuulunud vanimate andide hulka. Jõuka pruudi veimevakas võis vööde arv ulatuda sajani. Tavaliselt oli veimevakas siiski kümme-kakskümmend vööd. Kuigi naiste vöökudumisoskus oli üldine, tellisid jõukamad pruudid vöid külakäsitöölistelt. Vöökudujate meisterlikkusest annab tunnistust viiekümne nelja erineva kirjaga
lusikad, koodid, vardad, adra rauapuud, äkkepakud jne. Läbinisti kasest on tavaliselt valmistatud ka vokk. Eestis kasutusel olnud ja kasutusel olevad puidust tarbeesemed valmistatakse väga erinevatest puuliikidest. Igal esemel, mis vähegi võis erineda oma välimuse poolest teisega, oli esemel ka kohe oma nimetus. Nendest on kann, tünn ja vann veel üsnagi lihtsa ja meeldejääva nimetusega. 2. Puidust tarbeesemed 2.1 Eseme nimetus ja kirjeldus Veimevakk- e. annivakk v. pruutvakk: Enamasti ohtralt kaunistatud. Kasutati eelkõige naiste pidulikemate rõivastusesemete ja ehete hoidmiseks. Veimevakad olid ühtlasi tähtsaks atribuudiks Eesti vanas pulmakombestikus- neist jagas pruut pulmalistele kinke (veimi). Karpe kasutati peamiselt üksikute rõivastusesemete säilitamiseks, millest ka nimetused tanu-, rätiku-, paela-, sõrmuse- jne. karp. Hoiti ka näputööriistu, raha ja muid pisiesemeid. Ida-Eestis olid vakad tavaliselt kaunistamata
Kimbu sisu olenes sellest, kellele ta kingiti. Muidugi varieerus kimbu sisu ka paikkonniti, kuid mitte oluliselt. Vähemal määral mõjutas kimbu suurust nooriku jõukus. Kimbud pandi juba aegsasti (mõrsja kodus) kokku, tavaliselt annetejagaja (kõrvatsenaise) juuresolekul. Nõuandjaks oli sageli juures olnud ka ämm. Kinkide jagamise algatajaks oli saajarahvas, kes nõudis lauldes veimekirstu avamist ja veimede näitamist. Veimed asusid tavaliselt erilises nõus (veimevakk, andevakk, pruutvakk), mis asetses veimekirstus. Kirstu avamine toimus pidulikult, lokaalselt erinevate tavadega. Kirstu avas tavaliselt see, kes kirstu peiukoju oli toonud (ajumees, kirstusõitja). Põhja- Eestis oli tuntud nn. vakatants. Iga veimekimbu saaja pidi hüppama või kirstumehega (~kaasanaisega) tantsima. Ilmselt uuemaks veimevaka jagamise kombeks oli raha nõudmine andide eest. Ükshaaval kutsuti pulmalisi ette ja kõik pidid raha panema.
Pruutpaari hobuse look oli punutud värviliste lintidega. Aiste küljes kõlisesid kellad. Samas ei olnud pulmapeo korraldamine kõigile eesti talupoegadele jõukohane, siis abistasid neid sugulased ning ka naabrid, kogudes annetusi veimede jaoks, täites pulmakotti pulma kaasaviidavate toiduainetega ning tehes kinke noorpaarile. Veimed olid mitmesugused "nägusad" kingitused oma uutele sugulastele. Sageli hakkasid emad tütardele varakult veimi koguma, nii et "tütar põlve kõrgune, veimevakk vaksa kõrgune". Enne pulmi hakati hoogsalt veimi valmistama, traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas. Ka pulmalaud kaeti kollektiivsel abistamisel. Talurahva toidulaud oli naguniigi üsna kesine (aganaleib, silk, jahurokk jne.), alles 19. sajandil muutus valik veidi mitmekesisemaks. Iga perekond viis pulma ühiseks tarvitamiseks toiduaineid, vallalistel seda kohustust ja õigust polnud. Küll olid aga poistel viinad või siis hulga peale ankrutäis õlut kaasas
on, seda ma tean! AADU (süües): No muidugi, muidugi, Peeter, aga… ANNE: Tule jumal appi, nagu mulk enam inimene ei olegi? Võtke õlut veel kõrva, Kure onu! Jah, situatsiooni- mis ma pidin ütlema, meie Maiel on nüüd ka koomika: üht kosilasi küllalt käinud, no aga ega meie laps ka meelitab, igaühte vastu ei võta! Ja Maie on usin ja teisega tõreleb viisakas ja oskab keeta, küpsetada, kedrata, kududa, sukavarrast veeretada: küll ma näitan veimevakk - teile pärast, mis ilus veimevakk tal on, Kure ümar või ovaalne onu! Ja lehmad-mullikad tunnevad tema puust nõu, kuhu pruut tüdrukueast kaugelt ära – jumaluke, jah, – nagu iseennast! saati Ja tema nägu nüüd ja jume nimetada – jumala isevalmistatud ristike jäägu juurde – ei pea küll ise omasid esemeid
See ruum järgis arhailist sisustust, kus laud koos kahe pika pingiga on asetatud ahju vastas olevasse nurka. Tuba oli rikkalikult kaunistatud nikerdatud ja maalitud mööbliga, seinal rippusid glasuurkeraamika (veinikannud ja taldrikud), kodukootud ja tikitud seinakatted ning voodid olid kaunistatud sulgtekkide ja paljude patjadega. Riidekapid ilmusid üldiselt hiljem linliku sisustuse osana. Pehmest puidust valmistatud maalitud lillemotiividega mööbli hulka kuulusid ka veimevakk - ,,tulbikirst" (tulipánláda), seinakapid ja pingid. Hiljem kadus rikkalikult kaunistatud värvikas talupojavarustus, majapidamissisustus võttis lihtsama ja linlikuma väljanägemise. Suurim klassikalise ungari rahvakunsti kollektsioon asub Budapesti Etnograafiamuuseumis. Vabaõhumuuseumid tuletavad meelde traditsioonilist talupoegade elu. Szentendre lähedal asuv püsinäitus mikroküladega kujutab Ungari
annaabi.ee 
