pruuttüdrukuga. Hilisemalt, kui laulatus ning pulmad hakkasid rohkem ühte sulanduma, võtsid pea kõik pulmalised ka laulatusest osa. Pulmategelased 4 Tedre, Ü. (1973). Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus "Eesti Raamat", lk 36. 6 Pulmatsermoonias olid mõrsja ja peig ainult formaalsed peategelased. 5 Kõrvalised olid ka abiellujate vanemad. Peategelasteks olid hoopiski isamees ja kaasanaine koos oma abilistega. 2.1.1. Isamees Isamees (ka mõõgaisa, saajavanem, ninamees, raudkäsi, kaudkäpp, peiuisa) oli peiupoolseid pulmalisi esindav vanem abielus mees. Enamasti oli tema pulmarongis eessõitja ning ka söögilauas istus ta pruutpaari kõrval või siis nende läheduses. Samuti oli isamees tähtsal kohal ka rahakorjamisel ja tõrjemaagias. Isamehe tunnusmärgiks pulmas oli mõõk puusal või käes, samuti oli tal valge rätt üle õlgade, mis oli eest kinnitatud kolme preesiga.
pulmapeost võttis osa palju suurem seltskond kui laulatusest. Laulatuselt puudusid isegi mõrsja vanemad, kohal olid vaid pruut ja peig koos isamehe, peiupoisiga, kaasanaise ning pruuttüdrukuga. Hilisemalt, kui laulatus ning pulmad hakkasid rohkem ühte sulanduma, võtsid pea kõik pulmalised ka laulatusest osa. Pulmategelased Pulmatsermoonias olid mõrsja ja peig ainult formaalsed peategelased. Kõrvalised olid ka abiellujate vanemad. Peategelasteks olid hoopiski isamees ja kaasanaine koos oma abilistega. 2.1.1 Isamees Isamees (ka mõõgaisa, saajavanem, ninamees, raudkäsi, kaudkäpp, peiuisa) oli peiupoolseid pulmalisi esindav vanem abielus mees. Enamasti oli tema pulmarongis eessõitja ning ka söögilauas istus ta pruutpaari kõrval või siis nende läheduses. Samuti oli isamees tähtsal kohal ka rahakorjamisel ja tõrjemaagias. Isamehe tunnusmärgiks pulmas oli mõõk puusal või käes, samuti oli tal valge rätt üle õlgade, mis oli eest kinnitatud kolme preesiga. 2
õige. Seejärel hakkab mõrsja otsimine. Kui mõrsja on leitud ja peiu kõrvale toodud algab söömine. Pulmapäeva hilisõhtul või varahommikul toimub pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanemate kodust. Mõrsja viiakse alati pimedas. Mõrsja asub teele, nägu kinni kaetult, et ta tagasi ei oskaks tulla. Isamees või peiupoiss viib mõrsja süles saani. Mõrsjaga koos lähevad kaasanaine, pruuttüdrukud ja pruudi vennad. Pulmarongiga on seoses mitmesuguseid uskumusi: mõrsja ei tohi tagasi vaadata, sest muidu sünnivad lapsed tema nägu, ristteest üle sõites peab mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kahju ei sünniks, jõest üle sõites viskab mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Kui jõutakse peiu koju siis jookseb peiu poiss teavitama ,et nüüd tullakse, ta sai kaasa õllekannu kostitamaks saajalisi
Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Eesti pärimuslike pulmade oluline tunnusjoon on laulurohkus. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks
Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Eesti pärimuslike pulmade oluline tunnusjoon on laulurohkus. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija.
o. sõlest ja keedest koosneva ehte komplekti. Vaesematele pruutidele laenati ehteid. Pulmad Pulm oli suurim pidu kogu omaaegse külaühiskonnas ja seda tuli tähistada võimalikult suurejooneliselt. Pulma tulid nii kaks suguvõsa kui külarahvas. Pidu võis kesta kuni nädala. Pulmas olid pruut ja peigmees tollal üsna vaikivad kõrvaltegelased. Ka nende vanematel ei olnud pulmakommetes erilist osa. Peategelased ja põhilised korraldajad olid isamees ja kaasanaine. Kaasanaine esindas pruudi ja tema suguvõsa, tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruuvi vallalised sõbrannad, ning pruudivend. Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk mõõgaema. Tema oli tavaliselt see isik, kes pruudile tanu pähe pani. Isamehe abilisteks olid peiupoisid vallalised noormehed, peigmehe sõbrad või sugulased. Pulmatavad on Eestis olnud paikkonniti väga erinevad, nii et raske on rääkida lihtsalt vanadest pulmakommetest
Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel ning ehalkäimine. Eesti pulm on nii-öelda laulupulm: laul saadab kombetalitust täielikult. Pulmaliste mõlemat pool esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele. Abielluti üldiselt talvel, siis polnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka talud olid sel ajal kõige jõukamal järjel. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud
Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Eesti pärimuslike pulmade oluline tunnusjoon on laulurohkus. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle
Eesti pulmakombeid ja - tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammu. Komme pulmi pidada on kõigil maailma rahvail. Eesti pulmad kestsid vanasti 3 päeva. Neid peeti enamasti sügisel 3 nädalat pärast kosje. Pulmapidu juhtisid isamees ja peiupoisid, kes esindasid saajarahvast( peigmehepoolseid pulmalisi), ning kaasanaine, kes pruudivend ja pruuttüdrukud, kes kes esindasid vakarahvast (mõrsjapoolseid sugulasi). Pulmatseremoonia olulised järgud olid saajarahva saabumine, mõrsja nõudmine, mõrssja lahkumine isakodust, pulmasõit, mõrsja vastuvõtmine, uue kodu tutvustamine, vakarahva saabumine peiukoju, tanutamine e mõrsjapärja vahetamine naisetanuga, põllelappimine e pruutpaarile raha kogumine ja veimede jagamine (veimed on pruudi kingitused peigmehe lähisugulastele ja pulmategelastele)
Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema
Iga kord pidid kaasas olema viinad, mistõttu öeldi, et kutsumisele läheb rohkem viina kui pulmas. Laulatus oli pulmadega nõrgalt seotud ja see ei käinud pulmakommete juurde. Ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis kui talle pulmas tanu pähe pandi. Vahel toimus laulatus nädal või paar enne pulmi, vahel ka hiljem. Laulatusele tuli vähe rahvast tavaliselt isegi mitte noorte vanemaid. Kohal olid vaid peigmehe poolt isamees ja peiupoiss ning pruudi poolt kaasanaine ja pruuttüdruk. Kirikusse mindi eraldi, tagasi aga koos. Pulm oli inimese elus kõige olulisem sündmus. See tähendas ühest sotsiaalsest rollist teise minekut, eriti naise jaoks. Pulm oli suurim pidu omaaegses külaühiskonnas ning seda tähistati suurejooneliselt. Pulmakommetes polnud pruudil, peigmehel ega nende vanematel suuremat osa peategelasteks olid isamees ja kaasanaine. Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa.
Talurahva pulmalaud oli üsna kesine. Pulmakoti sisuks oli leib, hiljem spetsiaalne pulmaleib ja ka nisuleib. Lisaks neile leidus seal ka suitsutatud liha, kala, kohupiima, kartuleid, piima ja mune. Pulmategelased Pruut ja peigmees olid ainult ametlikud peategelased. Peakohustused olid isamehel ja kaasanaisel oma abistajatega. Abiellujate vanematel oli kõrvaline roll. Isamees oli kogu pulma jooksul nii juhi kui ka liidri rollis. Pruudi suguvõsa esindas kaasanaine, kes oli võimekuselt isamehega enamvähem võrdne Pulmatseremoonia Kõige kärarikkam ja väliselt silmapaistvaim osa oli juba vara hommikul ettevõetav saajasõit ehk sõit pruudi järele. Pruut oli aga tavaliselt ära peidetud ning teised pidid ta siid laulusaatel üles otsima. Külapoisid seadsid teele igasuguseid tõkkeid, mis sümboliseerisid elus ette tulevaid raskusi. Pulmade kõrghetkeks oli tanutamine ehk linutamine. Pruut vabastati nägu ja pead katnud
pähepanemine. Alles selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati pidama noorikuks. Tanutamisega oli abielu sõlmitud. Enamasti tanutati mõrsja peiukodus sinna jõudmise päeval. Kohati tehti seda ka mõrsjakodud. Tanutamist toimetati tavaliselt poolsalaja, tähtsamate pulmategelaste juuresolekul kuskil kõrvalruumis aidas, saunas või laudas. Tanutajaks oli üldiselt peiu ema (kui see oli surnud, siis isamehe naine). Kui tanutamine toimus mõrsjakodus, siis oli tanutajaks kaasanaine (harva oma ema). On ka teateid isamehest kui tanutajast. Ilmselt uuemad andmed kõnelevad peigmehest kui lõplikust tanu pähepanijast. Tanutamisel istusid mõrsja ja peig kõrvuti. Sealjuures peeti silmas mitmesuguseid maagilisi toiminguid ja ennustuskombeid, mis pidid tagama õnneliku ja küllase elu. Näiteks pandi linutamise ajal viinapudelid ja leivakannikad laua peale- siis ei saa noorpaaril elu sees leib otsa. Tanutamine toimus üldiselt järgmiselt. Mõrsjaema (e
Tegelikult täitsid peakohustust isamees ja kaasanaine oma abistajatega. Tähtis koht oli ka pruudivennal ehk veljel. Abiellujate vanematel oli kõrvaline roll. Isamees oli noormehe pulmaliste esindaja, tema partneriks aga mõni mõrsja sugulane, vanem abielus olev naine. Abilisteks olid vallalised noormehed. Isamees oli kogu pulma jooksul nii juhi kui ka liidri rollis tavaliselt oli selleks kõige võimekam ja lugupeetum mees peigmehe suguvõsast. Pruudi suguvõsa esindas kaasanaine, kes oli võimekuselt isamehega enamvähem võrdne. Nende ülesandeks ei olnud külalisi lõbustada, pigem olid nad rohkem seotud rituaalse tegevusega. Pruudivend viis läbi mänge ja tegi pulmanalju, tema ülesanne oli ka varastada pruut. Peiupoisid olid tegevad pulmarongis, söögilauas ja pruudi valvamisel. Pruuttüdrukud abistasid kaasanaist. Pulmamuusikat tehti enamasti torupillidega, hiljem 19. sajandil lisandus ka viiul. Pillidega saadeti erinevaid tantse
Pulmi peeti üldiselt talvel, viimane piir oli veebruar. Talvel ei olnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 4 päeva. Pulmade alguspäev on olnud väga erinev. Varasemad teated märgivad pulmade alguspäevaks neljapäeva ja pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Vakarahva juhiks oli kaasanaine vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülsanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva
Jüri Gümnaasium Pulmatraditsioonid erinevates riikides Referaat Koostaja: Madis Kadastik Klass: 10.a 2012 Sisukord Sissejuhatus...................................................................................................................3 Pulmasümboolika.........................................................................................................4 Abielusõrmused..........................................................................................................4 Rõivad.........................................................................................................................5...
Tavaliselt peeti pulmi mardipäeva ja jõulude vahelisel ajal, sest selleks ajaks olid põhilised talutööd tehtud ja ka talu oli sellel ajavahemikul kõige jõukamal järjel. Kindlasti peeti pulm noore kuu ajal, sest usuti, et see edendab sigivust, toob õnne ja tervist ning hoiab naist kaua noorena. Pulmas olid pruut ja peigmees tollal üsna vaikivad kõrvaltegelased, ka nende vanematel ei olnud pulmakommetes erilist osa. Peategelased ja põhilised korraldajad olid isamees ja kaasanaine. Isameheks oli sama meesterahvas, kes koos peigmehega kosjas käis ja tegelikult talle naise välja kauples. Isameheks oli ilmselt sugukonna vanem, hilisemal ajal oli oluline, et tegemist 7 oleks väärika ja hea esinemisega ning kindlasti abielus oleva mehega. Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa, tunnuseks oli mõõk. Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk
Seevastu räbaldunud särgi selga panemine või paelte lahti jätmine, et sünnitamine tulevikus kergem oleks, on tänasetele pruutidele teadmata. Eluviiside ja traditsioonide muutudes on teisenenud ka pulmarõivas. Kui tänapäeval on rahvarõivas erandlik nähtus, siis eelmisel sajandil kandis pulmarahvas veel tavakohast rahvarõivast ja pruudil oli see eriliselt külluslik ja kaunis. Määrava tähtsusega olid pulmas isamees ja kaasanaine koos peiupoiste ja pruuttüdrukutega. Üldlevinud vanema tava järgi sõitsid pruut ja peig kirikusse eraldi ja tagasi juba koos. Kirikusse sõideti kolme hobusega: isamees ja mõrsja, peigmees kaasnaisega ja kõige lõpus pruutneitsi ning peiupoiss. Pulmi peeti nii pruudi kui peigmehe kodus Pulmaliste arva ulatus üldiselt mõnekümne inimeseni. Kui peiupoisi lärmakas saatjaskond mõrsjakoju jõudis, siis algas „kauplemine“, et 8
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
