......................................................6 Laulatus........................................................................................................................................6 Pulmategelased............................................................................................................................6 Söömine....................................................................................................................................... 8 Tanutamine..................................................................................................................................8 Veimevaka jagamine................................................................................................................... 8 3. PULMADE LÕPP........................................................................................................................ 9 KOKKUVÕTE................................................................................
Kihla- ja pulmatraditsioonid Kihlumine Kihlus = prooviabielu Pulmad Abiellumisel sõlmitakse leping, mis seob naise ja mehe juuridiliselt abikaasadeks. Eesti pulm Teetõkete ületamine, suguvõsa au kaitsmine. Pruudi majjaviimine. Rituaalid söögilauas Tanutamine Pruudipärja mahamängimine Itaalia pulm Tulevane peig palub mõrsja kätt eelkõige tulevaselt äialt. Teemantsõrmus. Abielu sõlmitakse alati kirikus. Külalised loobivad kirikust väljunud äsjaabiellunuid riisiga. Lastakse lendu tuvide paar. Visatakse katki veiniklaas Pulmapeol on 12-14 söögikorda. Vanasõnu pulmade kohta Märjaks saanud pruut on õnnelik (vihmasadu pulmapäeval). Hea naine teeb ka oma abikaasast hea mehe. Naine on maja võti. Esimene naine on abielu, teine seltskondlikkus, kolmas ketserlus. Kel pole naist, sel ...
Selleks kasutati rege või saani, millega liitusid ka teised pulmalised. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Mõrsjakodus kutsuti rahvas kohe sööma ja seejärel nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk mis oli väga laulurohke. Teise päeva tähtsaim sündmus oliu mõrsja lahkumine vanematekodust. Ta silmad seoti kinni ja mänguliselt üritati teda nö röövida. Teisel pulmapäeval mõrsja ka tanutati. Tanutamine toimus poolsajala, ainult tähtsamate pulmakülaliste juuresolekul ning mõrsja pidi samal ajal nutma, et mitte nutta hilisemas eas. Peale tanutamist sai mõrsjast noorik. Kolmanda päeva keskseim sündmus oli nn rahakorjandus. Kõik külalised pidid teatud taldikule panema mündi ning seejärel tohtisid nad võtta lonksu viina. Sageli kujunes rahapanemisest ka võistlusi, mille tarbeks oli oluline pulma palju raha kaasa võtta. Väljakäidud raha sai noorpaar endale.
.....................................................5 Söömine....................................................................................................................................... 6 Söömine....................................................................................................................................... 6 Söömine....................................................................................................................................... 6 Tanutamine..................................................................................................................................6 Tanutamine..................................................................................................................................6 Tanutamine..................................................................................................................................6 Veimevaka jagamine................................................................
Sissesõiduloa kauplemine Mõrsja näha nõudmine, otsimine ja väljatoomine Kui pruut oli leitud, algas söömine Pulmade esimese poole tähtsaim sündmus Esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise pulmapäeva varahommikul lahkus mõrsja vanematekodust. Mõrsja viidi alati pimedas. Teine päev Teisel pulmapäeval mindi peiukoju Kehtisid samasugused tavad nagu siis, kui mõrsjakoju mindi Hakati sööma, kui mõrsja välja ilmus Pärast söömist oli tähtsaim hetk: mõrsja tanutamine Tanutamist tehti poolsalaja Tanutamine Tanutamisel istus noorpaar kõrvuti laua ees, millel olid leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead, võttis siis tanu, lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Seda korrati kolm korda. Kahel esimesel korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha
Neid peeti enamasti sügisel 3 nädalat pärast kosje. Pulmapidu juhtisid isamees ja peiupoisid, kes esindasid saajarahvast( peigmehepoolseid pulmalisi), ning kaasanaine, kes pruudivend ja pruuttüdrukud, kes kes esindasid vakarahvast (mõrsjapoolseid sugulasi). Pulmatseremoonia olulised järgud olid saajarahva saabumine, mõrsja nõudmine, mõrssja lahkumine isakodust, pulmasõit, mõrsja vastuvõtmine, uue kodu tutvustamine, vakarahva saabumine peiukoju, tanutamine e mõrsjapärja vahetamine naisetanuga, põllelappimine e pruutpaarile raha kogumine ja veimede jagamine (veimed on pruudi kingitused peigmehe lähisugulastele ja pulmategelastele). Kõike seda saatis kaasitajate e pulmalaulikute laul. Meelelahutuseks tehti nalja, tantsiti ja mängiti mänge.Pulma kutsuti peamiselt sugulasi. Kutsumata külalisi nimetati lapulisteks. Mõningaid pulmakombeid on üritatud nüüdisajal elustada. Kosjad Kosjad eelnesid pulmadele. Kosjakombestik kujunes välja 19
Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti
pähepanemine. Alles selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati pidama noorikuks. Tanutamisega oli abielu sõlmitud. Enamasti tanutati mõrsja peiukodus sinna jõudmise päeval. Kohati tehti seda ka mõrsjakodud. Tanutamist toimetati tavaliselt poolsalaja, tähtsamate pulmategelaste juuresolekul kuskil kõrvalruumis aidas, saunas või laudas. Tanutajaks oli üldiselt peiu ema (kui see oli surnud, siis isamehe naine). Kui tanutamine toimus mõrsjakodus, siis oli tanutajaks kaasanaine (harva oma ema). On ka teateid isamehest kui tanutajast. Ilmselt uuemad andmed kõnelevad peigmehest kui lõplikust tanu pähepanijast. Tanutamisel istusid mõrsja ja peig kõrvuti. Sealjuures peeti silmas mitmesuguseid maagilisi toiminguid ja ennustuskombeid, mis pidid tagama õnneliku ja küllase elu. Näiteks pandi linutamise ajal viinapudelid ja leivakannikad laua peale- siis ei saa noorpaaril elu sees leib otsa.
aastane isik. Sellisel juhul on vajalik eestkostja või vanemate nõusolek. Ei reegistreerita abielu, kui piiratud teovõimega inimesega; lähisugulasega lapsendajate ja lapsendatute, samuti sama isiku poolt lapsendatute vahel samasoolise inimesega; rohkem kui ühe inimesega samaaegselt; isikuga, kes on juba abielus. Pulmakombed Neiupõlve nimest loobumine (uputamine, lendu laskimne, vms) Pruudipärja (maha)mängimine, eesmärgiga leida järgmine noorpaar Tanutamine Tabaluku lukustamine tseremoonia (sildadele vms) Pruudi saadab altari ette tema isa Viljateradega loopimine Sõrmuste sõrmepanek Pruudi otsimine ja äratundmine teiste seast Pulmavanem Pulmavalss Erinevates maades erinevad tavad Taanis panevad pruut ja peig selga vastassugupoole riided, et tekitada segadust kurjades vaimudes. Pruudil on kasulik toppida tükk suhrkut oma kinda sisse Kreeka traditsioonide kohaselt muudab suhkur teie abielu magusaks.
pulmatraditsioonidest lahus. Alles 19. sajandi teisel poolel sai pulmakommete osaks kiriklik laulatus. Abielu tähistavad pulmad kujunesid kunagises külakogukonnas olulisimaks peoks, mida peeti pidulikult ja toretsevalt. Pidu ise peeti palju tähtsamaks, kui ametlikku kiriklikku laulatust. Viimane oli vajalik vaid abielu seaduslikuks muutmise jaoks. Siiski ei loetud paari abiellunuks ei peale pulmapidu ega isegi mitte peale laulatust. Abielu sõlmimise otsustaivamaks toiminguks oli tanutamine. Pruudi tanutamine tähendas talle naise peakatte pähe panemist. Mõrsjale seoti ette ka põll ehk ta põlletati. Edaspidi ei tohtinud naine minna "tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda". Nende toimingutega muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Algselt oli tanutajaks isamehe naine, keda nimetati mõõgaemaks. Ajapikku muutus see ema ja ämma ülesandeks. Teadaolevalt toimusid pulmad
sajandi algusest, mil pandi kirja esimesed pulmakombed. Kiriklik laulatus sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Eelnevatel aegadel suutsid eestlased kirikut traditsioonidest eemal hoida. Pulmapidu peeti palju tähtsamaks kui ametlikku kiriklikku laulatust, viimane oli vajalik vaid asja seaduslikuks muutmiseks. Samuti ei peetud laulatuse ja pulmade vaheajal paari veel abiellunuks. Abielu sõlmimise keskseimaks ja otsustavaimaks toiminguks oli kombekohane tanutamine. Edaspidi ongi vaadeldud pulmakombeid alates 19. sajandist. Abielluda võis nagu ka praegu 18-aastaseks saanud inimene. Poisist sai aga mees ja tüdrukust naine alles peale leeriskäimist. Leer viis kokku omaealised poisid-tüdrukud ning tutvustas neid kogu kihelkonnarahvale. Pärast leeri võisid tütarlapsed kanda naisteehteid ning poisid hakkasid tegema meestetöid ning sulastena saama meestepalka. Samuti võisid mõlemad osa võtta täiskasvanute meelelahutustest
kasutati rege või saani, millega liitusid ka teised pulmalised. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Mõrsjakodus kutsuti rahvas kohe sööma ja seejärel nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk mis oli väga laulurohke. Teise päeva tähtsaim sündmus oliu mõrsja lahkumine vanematekodust. Ta silmad seoti kinni ja mänguliselt üritati teda nö röövida. Teisel pulmapäeval mõrsja ka tanutati. Tanutamine toimus poolsajala, ainult tähtsamate pulmakülaliste juuresolekul ning mõrsja pidi samal ajal nutma, et mitte nutta hilisemas eas. Peale tanutamist sai mõrsjast noorik. Kolmanda päeva keskseim sündmus oli nn rahakorjandus. Kõik külalised pidid teatud taldikule panema mündi ning seejärel tohtisid nad võtta lonksu viina. Sageli kujunes rahapanemisest ka võistlusi, mille tarbeks oli oluline pulma palju raha kaasa võtta. Väljakäidud raha sai noorpaar endale.
majapidamishooneid. · Tingimata käidi kaevul. Mõrsja pidi andeid andma igale poole, kindlasti aga koldele, kaevule ja igale näidatud loomale. · Teine pulmapäev algas vakarahva saabumisega peiukoju. · Ka nüüd küsiti saabumise põhjust. Lauldi vastastikku ja peeti sõnasõda, kuni tulijad sisse said. · Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. · Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma · Pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine · Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks · Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega · Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. · Veimekirst toodi koos vakarahvaga. · Veimede jagamise algatas saajarahvas. · Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale.
rollis. Pruudi suguvõsa esindas kaasanaine, kes oli võimekuselt isamehega enamvähem võrdne Pulmatseremoonia Kõige kärarikkam ja väliselt silmapaistvaim osa oli juba vara hommikul ettevõetav saajasõit ehk sõit pruudi järele. Pruut oli aga tavaliselt ära peidetud ning teised pidid ta siid laulusaatel üles otsima. Külapoisid seadsid teele igasuguseid tõkkeid, mis sümboliseerisid elus ette tulevaid raskusi. Pulmade kõrghetkeks oli tanutamine ehk linutamine. Pruut vabastati nägu ja pead katnud linikust ning see asendati tanuga, ette seoti põll. Mõrsjast sai sellega noorik. Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks. Noorpaari esimest ööd saatsid erinevad naljad ja laulud. Noorpaar äratati hommikul laulu ja pillimänguga. Külalised püüdsid lõpuks pulmakulutusi ühiselt katta, kinkides raha või mitmesuguseid esemeid. Pruudi riietus, soeng, peakate.
Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees. Tema abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Mõõgaema oli isamehe naine. Tema ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja omaksed aga mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks
Eesti pulmakombestik Pulmad olid mitte üksnes kahe noore inimese isikliku elu keskne sündmus, vaid juba muistsetest aegadest peale kahe sugukonna sõprusvahekorda ja liitu astumine, millega omakorda kaasnesid mõlemapoolsed huvid ja kohustused uue rajatava pere vastu. Kosjad Pulmadele eelnesid kosjad. Kui noormees oli jõudnud abielluikka, peeti perekonnas nõud, keda ta peaks kosima. Määrati kindlaks ka pruudile esitatavad nõuded. Otsiti tugevat ja tervet, töökat, hoolast ja usinat naist. Teiseks tuli arvesse jõukus, viimases otsas oli alles ilu. Iga tüdruku hing ihkas mehele saada ja seetõttu on meie rahvatraditsioonis suur hulk kombeid ja endeid, mis on seotud kosilaste ootamisega. Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu tekitas tüdrukutes alati ärevust ja siis mindi vargsi õuele kuulama, ega kosjakellad kuskil ei kosta. Aga kui juba kolm leeris käinud tüdrukut majas elas, siis öeldi, et sinna ei läh...
Saajarahva
juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid
peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende
tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu
saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema -
isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti
pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult
kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva
hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased
mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru.
Söömisele järgnes pulmarituaalis uue kodu tutvustamine mõrsjale. Teine pulmapäev algas vakarahva saabumisega peiukoju. Ka nüüd küsiti saabumise põhjust. Lauldi vastastikku ja peeti sõnasõda, kuni tulijad sisse said. Mõrsja oli peidetud. Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. Ka vakarahvale pakuti ebamõrsjat. Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma. Kohati juba söömise ajal, kohati pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead, võttis siis tanu, lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Seda korrati kolm korda. Kahel esimesl korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha. Tanutamise ajal pidi nooruk nutma, et mitte
Oluline märk oli peakate, mis tähistas tema naise seisundit: neiu, mõrsja, naine. Neiud käisid paljapäi, juuste kooshoidmiseks ja ehtimiseks peapael või pärg. Abielunaise pea pidi kombekohaselt kaetud olema. Saaremaal, Hiiumaal ja Põhja-Harjumaal kandsid pruudid pruudipärga, Lõuna-Eestis (talve)mütsi, nt Hupeli (1777) teatel kandis mõrsja laulatusest pulmadeni karusnahkse äärega talvemütsi. Pulmatseremoonia keskne sündmus oli mõrsjale naise peakatte pähepanek linutamine ehk tanutamine. On teateid eriliste nooriku (lapseta abielunaise) peakatete kohta, nt Mustjalas kandis noorik kuni lapse sünnini ülli ja seejärel sai tanu. Abielunaise peakate pandi pähe samuti lapseootel tüdrukule. Lapsega tüdruku pott- või kabimütsil puudusid paelad ja abielunaise mütsi äärt kaunistav kitsas pitsääris treemel. Oluline abielule viitav märk oli põll, vähemalt mandri-Eesti valdavas osas. Põlle sai pruut
Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Pulmade lõpetamine Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega
Kuressaare Ametikool Disaini õppesuund Dekoraator-stilist Pulmad Rühmatöö Mirge Arge Kristel Tikerperi Kuressaare 2014 Sissejuhatus Meie gruppi kuuluvad Kristel Tikerperi ja Mirge Arge . Me valisime oma rühmatöö teemaks pulmad. Selle valiku tegime sellepärast, et see teema tundus huvitav ja teised valikud olid juba võetud ning samas ise me ei ole veel pulmi korraldanud ja see on uus kogemus. Kui varasemalt oleme korraldanud oma sünnipäevi, koolis klassiõhtuid ja ka lõpupidu, siis pulma kogemust meil veel ei ole. Samuti tulevikuks on see väga hea kui hakkame ka ise pulmi pidama või meie tuttavad hakkavad abielluma, saame abi sellest tööst ja ülevaate hindade suhtes ning palju üldse raha läheb vaja ja kui napib ideid siis saab neid samuti siit, ei pea hakkama jälle interneti avarustest neid otsima. ...
Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaal. Selles peituski kogu pulma tähendus. Nii saadi abielunaiseks, mitte aga kirikus jah-sõna öeldes. Tanutati esimese päeva õhtupoolikul ja peigmehe kodus. Tanutamisega kaasnes ka pruudi pea piiramine-pikad neiujuuksed lõigati lühikeseks. Tanutamise toiming oli püha ja salajane. Tanutamise ajal istusid pruut ja peigmees kõrvuti, tanutajaks oli peigmehe ema või isamehe naine ehk mõõgaema
edenemise. Laulatuse lõppedes ei tohtinud pruutpaar käe alt lahti lasta, vaid pidi ennast 11 päripäeva ümber pöörama. Kui pruut laskis peigmehe käe lahti ja kumbki pööras isepidi ringi, tähendas see õnnetut abielu. Pulmapidu Palju vanu kombeid segunes uute ja põhiliselt saksapärastega. Nii hakati pruudipärga maha mängima ja seejärel tanutama, kuni lõpuks tanutamine hoopis ära jäi. Pulmapidu hakkas ka sajandivahetuse paiku lühemkas muutuma. Suures osas sõltus see kindlasti ka noorpaari vanemate jõukusest ja positsioonist. Varasemate sügistalviste pulmade asemel hakkati pulmi sagedamini pidama ka suvel, sest siis oli mõnusam õuemurul trallida. Möödunud sajandi algul olid veel kombeks kahe otsaga pulmad sel juhul, kui pruut ja peigmees olid mõlemad talust pärit. Aga üha sagedasemaks muutusid ainult ühe otsaga
varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Ilmselt vanem on tava saata mõrsja järele pulmaliste esindus: isamees ja peiu ning peiupoisid. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Esimesed teated pulmade kohta märgivad pulmaliste ratsutamist. Ent 18.
11 saunas ja ehtimine. Pulmasõit viis pruudi peiukoju, kus pruut vastu võeti ja talle uut kodu tutvustati. Teisel päeval saabus peiukoju saunjarahvas koos pruudikirstuga. Peiukodus nõudis saunjarahvas pruuti näha ja hakkas omakorda pruuti otsima. Teisel päeval toimus ka pulmakombestiku keskne rituaal tanutamine: selle käigus pandi pruudile pidulikult pähe abielunaise peakate, mis tegi pruudist nooriku. Tavaliselt toimus see mõnes kõrvalises ruumis nagu aidas või saunas ja ainult kõige tähtsamate pulmategelaste juuresolekul. Harilikult järgnes tanutamisele põlletamine, st. noorikule põlle kui abielunaise kohustusliku riietuseseme ettesidumine. Sellega kaasnes põllelappimine, st. noorikule raha korjamine, mille puhul pidid pulmalised põlle sisse raha viskama
Eesti pulm ennemuiste Eesti pulm ennemuiste Me ei saa iial teadma, mis ajendas ennemuiste eestlasi abielluma. Oli see armastus? Või vajadus oma sugu jätkata? Kuid pulmi peeti ja nende jaoks olid välja kujunenud oma kindlad etapid ja traditsioonid, mida hoolega läbiti. Kui noored said täiskasvanuks seda aega on raske määratleda, seostub üldiselt leeriskäimisega muutus vastassugupoolega suhtlemine keerulisemaks. Ei tohtinud enam poiss tüdrukuga ega tüdruk poisiga tänava peal suhelda või ühiselt kuhugi kõndida. Samas võisid poisid öösel ehal (suveajal öösiti tüdrukute juures käimine/olemine) käia ja tüdrukud poisse vastu võtta. Nad võisid koos pidusid pidada ja õitsil käia ning marti ja katri joosta. Noored suhtlesid omavahel elavalt ja oli lausa auasi, et poiss öösel sinu juures on olnud. Kui juba keegi kindel tekkis, muutus ehalkäimin...
seal olema puutumatuna kogu pulma aja, et kindlustada noorpaarile leivaõnne kogu eluks. Kui mõrsjakodus ühiselt pidutsetud ja söödud, siis algas mõrsja ära saatmine rohkete lauludega, mille peamiseks sisuks olid õpetussõnad neiule tema uues kodus ja muutunud seisuses. Peale seda suunduti peiukoju, kus algas taas erinevate rituaalsete toimingute täitmine ja mõrsjale uue kodu tutvustamine. (Meri, 2003:30) Sellele järgnes pulmade kõige olulisem toiming- tanutamine. Alles pärast seda kui mõrsjale oli pähe pandud naise tanu, oli ta saanud tõeliselt abielunaise seisusesse. Tanutamist tehti ainult väga lähedaste pulmaliste juuresolekul, tanutajaks oli tavaliselt peiu ema või isamehe naine. Sellele pidi järgnema nooriku põlletamine, mis justkui rõhutas abielunaise otseseid kohustusi. (Karu, 1997: 11) Pulmades on alati oluliseks peetud lõbutsemist ja nii endisaegadel kui tänapäeval peetakse tähtsaks tantsu
Kommetes kajastusid muistsed hõimu- ja perekonnasuhted ning usundilised kujutelmad. Lepingu tähtsust rõhutas rikkaliku kombestiku ja muusikaga pikk pidu, mis kestis keskmiselt kolm päeva. Eestis peeti pulmi tavaliselt sügisel, kui saak oli koristatud. Olulisi hetki pulmas rõhutasid rituaalsed laulud, itkud või loitsud: saaja (peiu ja tema saatjate) vastuvõtmine mõrsjakodus, mõrsja välja nõudmine ja ehtimine, mõrsja lahkumine isakodust, peiu ja mõrsja kiitmine ning laitmine, tanutamine, veimevaka jagamine jpm. Mõnikord laulsid peiu- ja pruudipoolsed suguvõsad võistu, näiteks pidi saajarahvas saabudes ennast mõrsja "väravast sisse laulma". Rahvaluulekogudes on pulmalaulude osa kõige suurem. Kindlasti pidid kohal olema pulmalaulik ja -pillimees. Pulmalaulik pidi olema abielus naine (harvem mees). Kui laulikut oma sugulaste seast ei leitud, kutsuti keegi võõram. Vanade uskumuste kohaselt pruut ja peig laulda ei tohtinud. (Üks põhjendus oli, et muidu sünnivad neil
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
