Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina). 2.1.4 Pruuttüdrukud ja pruudivend Pruuttüdrukud (vallalised neiud) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad, sokid või salli. Samuti pidid algselt pruuttüdrukud esimese pulmaöö veetma peiupoistega, mis hiljem aga asendus uue kombega: pruuttüdruk pidi peiupoisile roosi rinda kinnitama
Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina). 2.1.4. Pruuttüdrukud ja pruudivend Pruuttüdrukud (vallalised neiud) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad, sokid või salli. Samuti pidid algselt pruuttüdrukud esimese pulmaöö veetma peiupoistega, mis hiljem aga asendus uue kombega: pruuttüdruk pidi peiupoisile roosi rinda kinnitama
Eesti pulmakombed Pulm on abielusõlmimispidustus. Eesti pulmakombeid ja - tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammu. Komme pulmi pidada on kõigil maailma rahvail. Eesti pulmad kestsid vanasti 3 päeva. Neid peeti enamasti sügisel 3 nädalat pärast kosje. Pulmapidu juhtisid isamees ja peiupoisid, kes esindasid saajarahvast( peigmehepoolseid pulmalisi), ning kaasanaine, kes pruudivend ja pruuttüdrukud, kes kes esindasid vakarahvast (mõrsjapoolseid sugulasi). Pulmatseremoonia olulised järgud olid saajarahva saabumine, mõrsja nõudmine, mõrssja lahkumine isakodust, pulmasõit, mõrsja vastuvõtmine, uue kodu tutvustamine, vakarahva saabumine peiukoju, tanutamine e mõrsjapärja vahetamine naisetanuga, põllelappimine e pruutpaarile raha kogumine ja veimede jagamine (vei...
suur ja kõliseks ). Enne tuppa astumist lööb peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsutakse saajarahvas kohe lauda sööma. Mõni suutäis maitstakse, kuid sööma ei asuta ja nõutakse mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine on pulma rituaali teine järk ja samuti väga laulurohke. Mõõgaema toob mõrsjakoos pruuttüdrukutega mõnest kõrvalhoonest välja. algab mõrsja mõistatamine mõrsja ja pruuttüdrukud istuvad kõrvuti, ujuga kaetud ning saaja esindaja (isamees, peig) peab mõrsja ära tundma. Peiule pakutakse mõrsja pähe naiseks riietatud vanameest või vananaist ( ebamõrsja ) keda peig tantsitab ja leiab, et mõrsja ei ole õige. Seejärel hakkab mõrsja otsimine. Kui mõrsja on leitud ja peiu kõrvale toodud algab söömine. Pulmapäeva hilisõhtul või varahommikul toimub pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanemate kodust. Mõrsja viiakse alati pimedas
Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Lunaks oli suur raha pung. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. · Nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Kombel oli mitu kohalikku eriarendust: 1. mõrsja väljatoomine - mõõgaema toob mõrsja koos pruuttüdrukutega mõnest kõrvalhoonest peiu kõrvale; 2. mõrsja mõistatamine - mõrsja ja pruuttüdrukud istuvad kõrvu, ujuga kaetud - saaja esindaja peab mõrsja ära tundma; 3. ebamõrsja pakkumine - peiule pakutakse mõrsja pähe naiseks riietatud vanameest, keda peig tantsitab ja leiab, et mõrsja pole õige; 4. mõrsja otsimine - mõrsja on sõna otseses mõttes peidetud ja saaja esindaja peab ta üles otsima. · Kui mõrsja oli leitud ja peiu kõrvale toodud algas söömine. · Kombega taotleti, et esimene laps oleks poiss. Ka sedapuhku oli noorpaari
Pulmakommetes polnud pruudil, peigmehel ega nende vanematel suuremat osa peategelasteks olid isamees ja kaasanaine. Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa. Tema abilisteks olid peiupoisid, kes valvasid pruuti ja täitsid muid jooksvaid ülesandeid. Isamehe naine ehk mõõgaema pani pruudile pähe tanu. Kaasanaise abilisteks olid pruuttüdrukud ning pruudivend. Pruuttüdrukutel olid peiupoisid, kes nende eest hoolitsesid ja tüdrukud vastutasuks neile kindaid või sokke kinkisid. Kõik pruuttüdrukud pidid oma peiupoisiga öösel magama, et pruudil ja peigmehel tülisid poleks. Pruudivend juhtis pulmamänge ning tema varastas ka pruudi, kui peiupoisid valvsuse kaotasid. Pulmade ajal lauldi palju ja pulmalaulikud juhtisid heade rituaalitundjatena pulma. Esimene osa peost peeti pruudi kodus, teine peigmehe omas. Kogu talus tehti selleks tarbeks suurpuhastus. Kuna üks talu kogu see aeg ei oleks suutnud kõiki külalisi toita ja joota, võtsid külalised ka ise söögi- ja joogipoolist kaasa.
Hoolimata sellest, et tänapäeva peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda või smokingusse, eelistab keskmine eesti peigmees tumedat ülikonda, suviste pulmade puhul siiski ka heledat. (P. Õunapuu 2003. ,,Eesti pulm") 2.3. "Tegelased" Mõõgaisa ehk pulmaisa Ei tegelenud rahva lõbustamisega, vaid pigem rituaalsete toimingutega. Kaasanaine Tegi samuti rituaalseid toiminguid Peiupoisid Isamehe abistajad Pruuttüdrukud Kaasanaise ja pruudi abilised. Peiupoisid ja pruuttüdrukud pidid esimese pulmaöö ühes voodis magama, et noorpaari vahel tüli ei tekiks. Veli ehk pruudi vend Ülesanne oli juhtida mänge ja pulmanalju. Mõõgaema Pruudi otsija ja tanutaja. Kirstumehed Ülesanne oli veimekirstu peiukoju toimetamine. Ajumehed Saatsid ja sõidutasid pulmarongi. Pulmalaulikud Meelelahutuslik ülesanne. Kink Hoolitses õlle eest. Pillimees Korraldas pillimänguga saadetavaid mange ja tantse. 2.4. Pulmatort
kirjas on ja sellpärast tahtis ka saksa keele ruttu selgeks saada kuna Priiuskirjad olid saksa keelsed. 14. Kirjelda tolleaegseid pulmakombeid? Ema pidi enne pulmi ära näitama talu valdused ja varanduse. Ema pidi selga vaatama pulmariided; kirikukellad olid märgiks kogunemisele; kõik tulid jala , hobusega tulid ainult pruutpaar ja peiupoisid pruuttüdrukutega; esimesena sisenesid kirikusse peiupoisid, pruuttüdrukud, siis pulmaisa ja pulmaema ning nende vahel pruut; kõige lõpuks tulid pulmalised ja ülejäänud külarahvas. Kirikust suunduti pruutpaari koju, kus oli toit laual, pidutseti kogu öö, mängiti ja lauldi. 4 15. Miks Getter lahkus pulmaööl talust? Kuhu ta läks? Getter lahkus pulmaööl talust ,sest ta ei tahtnud jääda clemetile ja walborgile
muutunud. Aja jooksul on hakanud järjest suuremat kaalu omandama inimeste endi soovid. Tegevused ja tavad, mis kaasaaega ei sobi uuendatakse, asendatakse või jäetakse üldse ära. Kombed kui sellised on saanud Eesti pulmades teisejärguliseks. Need varieeruvad iga pruutpaari enda tahte kohaselt. Siiski on hulgaliselt elemente, mida peetakse traditsiooniliseks ja millele on aluse pannud Vana Eesti pulm. Pulmas on endiselt pruudi valitud pruuttüdrukud ja peiu poolt valitud peiupoisid. Endiselt on suur osa pulmapeo läbiviijal- kunagisel isamehel, tänapäeva pulmaisal. Ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija, küll aga on muutunud nende rollid ja ülesanded. Nüüdisajal on pulmaisa meelelahutaja rollis. Vanemas pulmas oli aga isamehel pulmaisa roll, tema jälgis, kas kõikidest kommetest kenasti kinni peetakse. Viimasel ajal on taas moodi läinud "süldipulm". See on pulm, kus isamehel
Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla
Vaesematele pruutidele laenati ehteid. Pulmad Pulm oli suurim pidu kogu omaaegse külaühiskonnas ja seda tuli tähistada võimalikult suurejooneliselt. Pulma tulid nii kaks suguvõsa kui külarahvas. Pidu võis kesta kuni nädala. Pulmas olid pruut ja peigmees tollal üsna vaikivad kõrvaltegelased. Ka nende vanematel ei olnud pulmakommetes erilist osa. Peategelased ja põhilised korraldajad olid isamees ja kaasanaine. Kaasanaine esindas pruudi ja tema suguvõsa, tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruuvi vallalised sõbrannad, ning pruudivend. Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk mõõgaema. Tema oli tavaliselt see isik, kes pruudile tanu pähe pani. Isamehe abilisteks olid peiupoisid vallalised noormehed, peigmehe sõbrad või sugulased. Pulmatavad on Eestis olnud paikkonniti väga erinevad, nii et raske on rääkida lihtsalt vanadest pulmakommetest. Üldine on olnud laulurohkus, sest kõiki sündmusi kommenteeriti lauluga
Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 4 päeva. Pulmade alguspäev on olnud väga erinev. Varasemad teated märgivad pulmade alguspäevaks neljapäeva ja pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Vakarahva juhiks oli kaasanaine vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülsanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu
Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla
Pulmad peiukodus Mõrsja vastuvõtmise ja tuppaviimisega seotud tavad lähtuvad enamasti kõik tõrje- ja sigivusmaagiast. Nende eesmärgiks on eemale tõrjuda kurja ja kindlustada õnne ning edukust noorpaari tulevases elus. Tõrjemaagiaga ongi seletatav, et mõrsjat ei lastud astuda maapinnale. Peiu ema asetas sõiduki ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Mõrsjat tõstis tavaliselt peiu isa. Tekile või kasukale astumisest loodeti kas head lambaõnne või pehmet, leplikku südant mõrsjale. Mõrsja pidi vaibale (kasukale) viskama vöö (hilisemal ajal aga raha), mis sai ämmale. Veel levis komme, et ukselävele laotati vanad püksid, millele mõrsja tarre tulles pidi astuma (püksid põletati). Mõrsja kas talutati tuppa isamehe poolt või jälle kanti majja peiu süles. Igale ukselävele pidi mõrsja heitma kindad (~raha). Mõnes Lääne-Eesti kihelkonnas oli tavaks, et mõrsja toodi tarre rehealuse ...
Abielluti üldiselt talvel, siis polnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka talud olid sel ajal kõige jõukamal järjel. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees. Tema abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu
Isamees oli kogu pulma jooksul nii juhi kui ka liidri rollis tavaliselt oli selleks kõige võimekam ja lugupeetum mees peigmehe suguvõsast. Pruudi suguvõsa esindas kaasanaine, kes oli võimekuselt isamehega enamvähem võrdne. Nende ülesandeks ei olnud külalisi lõbustada, pigem olid nad rohkem seotud rituaalse tegevusega. Pruudivend viis läbi mänge ja tegi pulmanalju, tema ülesanne oli ka varastada pruut. Peiupoisid olid tegevad pulmarongis, söögilauas ja pruudi valvamisel. Pruuttüdrukud abistasid kaasanaist. Pulmamuusikat tehti enamasti torupillidega, hiljem 19. sajandil lisandus ka viiul. Pillidega saadeti erinevaid tantse. Väga oluline koht tolle aja pulmades oli laulmisel. Tänapäeval on hoogu kogumas taas vanade kommete ennistamine ja nii mõnigi tegelane taas ellu kutsutud, kuigi isamees valitakse pigem kutseliste või harrastustegijate seast, kelle tegemisi pulmas juba teatakse. Põhirõhk ei ole mitte niivõrd kombestikul kui just lõbusaks tegemisel.
Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla
Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa, tunnuseks oli mõõk. Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk mõõgaema, tema oli tavaliselt see, kes pani pruudile tanu pähe ehk kelle käte läbi kõige olulisem riitus toimus. Isamehe abilisteks olid peiupoisid-vallalised noormehed, peigmehe sõbrad või sugulased, kelle ülesanne oli valvata pruuti. Pruudi ja tema suguvõsa esindajaks oli kaasanaine ehk kõrvatsinaine, kes pidi ka olem auväärikas, toimekas ja abielus. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruudi vallalised sõbrannad, ning pruudivend. Viimane oli juhtiv tegelane pulmamängudes ning tema peale jäi ka pruudi varastamine, kui peiupoisid valvsuse peaksid kaotama. Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe otsaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
