Historitsism (3)

TARTU RAATUSE GÜMNAASIUM
Grete Jeltsov
Historitsism
Referaat
Juhendaja : Raimond Lepiste
Tartu 2008
Sisukord
Sissejuhatus................................................................................................................3
Historitsistlik arhitektuur ...............................................................................................3
Neogootika maailmas...............................................................................................4-5
Vastuolu fassaadi ja siseruumide vahel...................................................................5-6
Neobarokk ...................................................................................................................6
Eklektika ......................................................................................................................7
Raudkonstruktsioon..................................................................................................7-8
Historitsism Eestis.....................................................................................................8-9
Lõpetuseks...................................................................................................................9
Sissejuhatus
19. sajand oli maailmas suurte muudatuste aeg. Toimus tormiline linnastumine , mis tõi endaga kaasa ka transpordi arengu. Euroopas ja Ameerikas arenes välja rongiliiklus. Inimeste elu muutus tänu olulistele leiutistele tunduvalt mugavamaks – suuri linnu hakati valgustama, kasutusele võeti telegraaf ja telefon. Elamistingimused muutusid tundmatuseni tulenevalt ehitus- ja majandusbuumist.
Historitsistlik arhitektuur
Historitsismile eelnes klassitsism . Viimane oli 19. Alguseks saavutanud tõelise õitsengu, ent ühes sellega oli arhitektuur muutunud dogmaks, mis väljendus elementide lõputus kordamises ja ülekandmises reaarhitektuuri. Kunstis oli toimunud ammendumine. Vaimset atmosfääri iseloomustas Napoleoni sõdade järgselt ideeline tüdimus, iha rahu nin harmoonia järele. Lahenduseks oli ärapöördumine kaasaja olustikust, põgenemine ajalukku ja inimkonna ning tsivilisatsiooni lätetele.
19. sajandi romantikud näevad lahendust suundumises „minevikustiilide” poole, mida asutakse idealiseerima kui ehedaid ja looduslähedasi. Püstitati eesmärk – kas õilsa arhitektuuri taaselustamine või uue ajastustiili loomine ajalooliste stiilide eeskujul. Samuti püüti taastada harmooniline ühiskonnakorraldus. Seda historitsismi põhiideed püütakse realiseerida kogu 19. sajandi vältel. Eriti hakatakse hindama eri aegadel elanud rahvaste ja kunstistiilide originaalsust, võimet luua isikupärast. Eeskujuks võeti minevikuarhitektuur. Seda soodustasid lihtne harjumuse jõud ja romantismi ideoloogia. Kuigi ka klassitsism põhineb mineviku jäljendamisel, on historitsism üldnimetu kõigi Antiik- Rooma ja –Kreeka kunstist erinevate stiilide taaselustamisele.
Historitsismi teoorias oli kaks põhilist lähtepunkti. Esimene rõhutas kõigi arhitektuuristiilide kordumatust, nähes eri rahvaste kultuuris neile iseloomulikke avaldusi . Teine deklareeris kõigi ajalooliste arhitektuuristiilide võrdsust.
Iseloomulikuks saab „mõtlemine stiilides”. Kaasaja arhitektuuri ees seisvaid probleeme püüti lahendada ajaloolistele eeskujudele toetudes. Historitsismile omane stiilide võrdsust tunnustav loomismeetod pakkusparemaid võimalusi arhitektuuri kohandamisel kaasaja nõuetega kui klassitsism.
Historitsismile on omased mitmed vormisüsteemid nagu näiteks neogootika, neobarokk või neorenessanss . Erilise koha omandab just juba 18. Sajandi klassitsismile alternatiivi pakkunud gooti arhitektuur, mida hakati ülistama kui õhtumaise kunstivaimu kõige omapärasemat saavutust.
Neostiilid levisid peamiselt aastast 1820. Inglismaal algas klassitsismi uus tõus 18. sajandi keskel, umbes samal ajal tärkas ka neogootika.
Neogootika maailmas
Rahvuslikku eneseteadvust aitas luua neogootika, mis levis ajaloo romantilise tõlgendamise tagajärjel üle maailma. Eelkõige Inglismaal ja Saksamaal, hiljem Prantsusmaal. Kust gootika tegelikult pärines polnud siis veel teada, selle tõttu pidasid nii inglased , sakslased , kui prantslased end selle loojateks.
Kuna heal järjel olnud linnakodanikud eelistasid peamiselt neorenessanssi ja –barokki, olid neogooti -stiilis ehitiste peamisteks tellijateks kirikud, aristokraadid ja monarhistlikud valitsused.
Eksootilise lisandina levis neogootika inglise stiilis parkidesse – kabelite , karjasemajakestena – pärast seda kui üks inglise kirjanik 18. sajandi keskel oma maakodu laiendada otsustas ja selle „gootipäraseks” muutis. Neogootika polnud Inglismaal aga ainuvalitsev. 19. sajandi alguses levis see kõrvuti „uuskreekaliku klassitsismiga ”. Polnud ime, kui mõni arhitekt lausa mõlemas stiilis töötas.
1836.-1860. Aastatel ehitati Inglismaale Londonisse parlamendihoone Charles Barry (1795-1863) ja teiste poolt.
Parlamendihoone Londonis. Charles Barry
Hoone siluett on eri kõrguse ja kujuga tornide tõttu ebasümmeetriline ning maaliline. Gootikale viitavad vaid rohked kaunistused – põhiosa on siiski klassitsistlikult reeglipärane.
Eugene Viollet-Le-Duc ( 1814 -1879) oli gootika tunnustamise ja keskaegsete ehitiste, näiteks Pariisi Jumalaema kiriku restaureerimise õhutajaks.
Jumalaema kirik Prantsusmaal Pariisis. Eugene Viollet-Le-Duc
Saksamaal kerkis samuti klassitsismiperioodiga paralleelselt neogooti-stiilis Kölni toomkirik .
Vastuolu fassaadi ja siseruumide vahel
Historitsismi puhul kerkisid üles mitmed probleemid, mida lõpuni lahendada ei suudetudki. Kui losside ja kirikute puhul oli üleminek minevikuarhitektuurile suhteliselt kerge, siis elamute korral, olgu keskaegsed, renessanslikud või barokk -stiilis, see võimalik polnud. 19. sajandi Euroopa suurlinnade elumajad olid peamiselt 5-6-korruselised, kuid barokklossil oli olnud vaid 4 korrust. Nii sai üle võtta vaid detaile ja ornamentikat.
Vastuolu fassaadi ja ülejäänud ehitise vahel aina süvenes. Insenerid pidi tihti sobitama siseruumid arhitekti joonistatud fassaadi ja sellesse jäetud avade taha. Kuna pearõhk ja -tähtsus oli välisel ilmel, jäid hoonete suursuguste esinduskülgede varju tihti mittemidagiütlevad sisehoovid.
Neobarokk
Napoleon III ajal määrasid Prantsusmaal maitset eelkõige uusrikkad . Saksamaal aga Preisi-Prantsuse sõja järgselt. Nemad olidki neobaroki peamised tellijad.
1861.-1875. Aastatel valmis Charles Garnier’i projekteeritud Pariisi ooperiteater , mis on neobaroki luksuslikuimaks ja ka kuulsaimaks näiteks.
Pariisi ooperimaja. Charles Garnier
Oma paarissammastega meenutab see 17. sajandil ehitatatud Louvre ’i idafassaadi.
Hiiglaslik Vittorio Emanuele II monument Roomas ja Brüsseli Justiitpalee on neobaroklike esindusehitiste ilmekaiks näiteiks.
Eklektika
19. sajandi II poolel oli fassaadikujunduses ajaloolisi stiili välja tõrjuma hakanud eklektika (kreeka keeles eklektikos 'väljavaliv'). Selle iseloomulikeiks joonteks oli erinevate stiilivormide segamine ja originaalsus lisamine detailidesse. Kõigest püüti võtta parim ja see omavahel ühendada. Histritsismi ja eklektika stiilinäiteid võib rohkelt leida näiteks meie lähedalt Stockholmist.
Eesti sai põlvkond kunstiajaloolisi ja arhitekte oma hariduse vaimus, et eesti ja ka muu maailma arhitektuur oli tol ajal languses. Elumaju ja muid hooneid peeti maitsetuteks ja detailidega ülekuhjatuiks. Kuni 1960. aastate lõpuni peeti 19. sajandi II poole arhitektuuri lausa maitsetuse etaloniks. Ajastu vähegi objektiivsema mõistmise puudumine pannakse fakti arvele, et tolle perioodi ehituskunsti lihtsalt ei uuritud.
Raudkonstruktsioon
Ka ehitustehnikas toimus areng -- näiteks võeti kasutusel raudkonstruktsioon. Algul vaid tööstusarhitektuuris või sildade ja raudteejaamade ehitamisel , juba 1781. aastal avati Inglismaal malmist Coalbrookdale’i sild. Kristallpalee aga ehitati 19. sajandi keskel metallsõrestikust ja klaasist.
Oxfordi Ülikooli muuseum Pariisi raamatukogu
Kaua ei kulunud mõistmiseks, et metallkonstruktsioonid ja raudbetoon võimaldavad kandvate ja kantavate ehitusosade vahekorda muuta. Peened raudpostid kannavad näiteks 1843.-1851. aastatel ehitatud Pariisi raamatukogu lage .
Pinge ehitustehniliste võimaluste ja fassaadi konservatiivse kujundamise vahel kasvas. Lahenduseks oli üleminek juugendstiilile 19. sajandi lõpul.
Historitsism Eestis
19. sajandil ehitati Eestis neogooti stiilis vanu ümber ja ka uusi kirikuid. Palju on samas stiilis ka mõisahooneid, mille jaoks laenati ideid üle Euroopa.
Alatskivi mõisahoone. Valminud 1880-85
Laupa mõisahoone Järvamaal. Valminud 1913
Tuntud klassitsist Johann Wilhelm Krause (1757-1828) ehitas Tartu toomkiriku varemete kooriossa väljastpoolt gootipärase raamatukogu hoone, mis praegu ülikooli muuseum on.
Historitsismi ehk neostiilide aeg kestis eesti mõisaarhitektuuris Esimese maailmasõjani. Valdav osa eesti mõisdest on endale saanud midagi historitsismiajastust.
Lõpetuseks
Historitsismis tekkis paraku vastuolu kiirestiareneva insenerikunsti ja ajaloost laenatud fassaadiarhitektuuri vahel, mis jäi lahendamata . Kombineeriti järjest uusi stiilieeskujusid ja elemente, kuid kaasaja nõuetele vastava 19. sajandi ajastustiili loomiseni ei jõutud.