Katusekonstruktsioonid Katuseks nimetatakse ehitise osa, mille ülesandeks on katta kogu ehitist pealtpoolt ning ära juhtida ehitisele langevat vihmavett, rahet, lund jms. Katus koosneb kahest osast: Katusekattekonstruktsioonis ja katusekandekonstruktsioonist. Üldmõisted: Kaldkatus on katus, mille katusekatte kalla rõhtpinna suhtes on 1:10 Lamekatus on katus, mille katusekatte kalle rõhtpinna suhtes on 1:10 koos mistahes kaldega liidetega st. ka neelude kalle. Lamekatuse kalle 1:80. Kalde määramisel võetakse arvesse kandetarindite läbipainde mõju Katuslagi on katuse ja selle all oleva ruumi ühispiire (tarind, mis on nii ruumi laekas kui ka katuseks) Käidev katus on katus, millel on ette nähtud inimeste viibimine muul otstarbel kui katusega seotud töö tegemiseks (näiteks parkimisplats, vaateplatvorm, pesu kuivatusplats, päevitamiskatus, suvekohvik). Pööratud katus on katuselagi, milles soojustus pai...
aastal Karl Friedrich von Stackelbergi valdusse. Alates 1812. aastast kuulus mõis von Wistinghausenite perekonnale, 1874 aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni aga von Buxhoevdeni suguvõsale. Mõisa viimaseks omanikuks oli Hermann von Buxhoevden. Vanim Lihula mõisa plaan pärineb aastas 1645, sellel on näha eluhoonet (peahoone), tall ja ait. Hiljem ehitati mõisale lisahooneid juurde, millest paljud on tänapäevani säilinud. Mõisa peahoonel on tänapäevani ideaalselt säilinud kelpkatus, mille fassaadi kaunistab kolme sambaga portikus ning mida ilmestab kolmnurkfrontoon. Frontooni karniise kaunistab hammaslõige. Hoonele on iseloomulikud ka madalad pööningukorruse, nn mezzanino-korruse aknad. Hoonet on restaureeritud. Mõisast edelas asub Lihula linn, mis kujunes välja ajaloolise Risti-Virtsu maantee äärde. See linn on kasvanud välja juba 13. sajandisse tagasi ulatuvast alevist, kuid sai oma linnaõigused alles 1993. aastal. Mõisas tegutseb hetkel Lihula muuseum. 1870
Esimesed arhitektist eestlased olid K. Burman ja A. Perna ning oma arhitektkond moodustus samaaegselt riikliku iseseisvuse tekkimisega 1918. aastal. Nad alustasid enne I Maailmasõda. Arhitektid olid õppinud peamiselt 1862. a. asutatud Riia Polütehnilises Instituudis ja täiendanud end Saksamaal. 1920. aastate traditsionalism kujutab endast kohaliku luterliku baroki moderniseeringut, mida iseloomustavad rasked väikeste ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus, fassaadid on liigendamata ja kaunistusteta. Eesti 1920. aastate traditsionalism võib võrreldes Soome ja Rootsiga tunduda saksapärane, kuid saksa Heimatkunsti jaoks on ta liiga põhjamaiselt lihtne ja karm. 1920. aastate traditsionalism oli siiski väga loogiline sissejuhatus uue vabariigi arhitektuuri. Kuna Eesti Vabariigi tekkega olid eestlaste jaoks probleemid lahendatud, sest maareform jagas baltisaksa aadlike suurmaavalduse eesti talupoegadele, polnud enam rahvuslikul pinnal tülisid ka
Saksamaal. Vanadest kultuurmaadest erinevalt traditsioonide koorma puudumine hõlbustas funktsionalismi vastuvõttu, teisalt aga kultuurikihi hõredus ei loonud pinnast arhitektuuriavangardiga sügavamaks haakumiseks. Funktsionalismile eelnenud arhitektuuri võib Eestis nimetada 1920. aastate traditsionalismiks. 1920. aastate traditsionalism kujutab endast kohaliku luterliku baroki moderniseeringut, mida iseloomustavad rasked väikeste ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus, fassaadid on liigendamata ja kaunistusteta. Eesti 1920. aastate traditsionalism võib võrreldes Soome ja Rootsiga tunduda saksapärane, kuid saksa Heimatkunsti jaoks on ta liiga põhjamaiselt lihtne ja karm. 1920. aastate traditsionalism oli siiski väga loogiline sissejuhatus uue vabariigi arhitektuuri. Kuna Eesti Vabariigi tekkega olid eestlaste jaoks probleemid lahendatud, sest maareform jagas baltisaksa aadlike suurmaavalduse eesti
Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal laepeal aga heina ja põhku . Rehielamu Elukeskkond hõlmab looduslikku ja inimeste endi loodud keskkonda. Kooskõlas ümbritseva loodusega. Talu ehitati kuiva kohta, tähtis oli vee, metsa lähedus. Hooned paiknesid ümber muruga kaetud õue. Vanadele taluhoonetele olid iseloomulik suur õlgede või rooga kaetud kelpkatus. hobuse- või linnupea Katuseharja kummaski otsas oli kolmnurkne ava, ungas, unkaauk, mille kaudu läks suits välja ja valgus ning õhk sisse. Rehe elamu koosnes kahest suurest poolest rehetoast ja rehealusest . Rehetoas kuivatati partel vilja ja suitsu sees säilis vili väga hästi
film "Mineviku varjud", "Eesti Päevalehe" poolt organiseeriti esimest korda iluduskuninganna valimine. Äärelinnades hakkasid tegutsema ärid, kohvikud, töökojad, juuksurid jne. Hoogustus ka elamuehitus. Paljud suurettevõtted suutsid jalule jääda ja moodustus ka palju uusi. 1920. aastate arhitektuuri peamiseks stiiliks oli moderniseeritud luterlik barokk, mida iseloomustavad rasked väiksed ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus, fassaadid olid liigendamata ja kaunistusteta. Riik hakkas aktiivselt keskenduma ehitustegevusse ja külamaastiku ilmesse. Arhitektuuriliseks muutuseks taludes oli see et palgi asemel võeti kasutusele tsementkivi, hiljem tellis. Uute tuultena hakati ka seinapinda heledaks värvima. Vooderdama ja värvima hakati ka välisseinu. Enim propageeriti välisvärvidest rootsipunast. Soosituks sai rahvusromantismist pärit skandinaaviamõjuline hööveldamata lauast vertikaalne laudis, mille
õue. Tähtsaim hoone, rehielamu, mis koosnes kolmest osast rehetoast, rehealusest ja ühest või mitmest kambrist, ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud väravatel vilja tuulates kasutada Eestis valdavaid lääne- ja idatuuli. Rehielamu katus ehitati kas roost või õlgedest ning hoonel oli mõlemal pool kolmnurkne otskatus kelpkatus. Eluruumiks rehielamus oli rehetuba, mille suurus olenes sellest, kui jõukas seal elav pere oli. Kuna seal kuivatati partel ka vilja, pidi see olema rehealusest kõrgem. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, kus peksti reht ja sügisel veeti sinna vili sisse. Talvel toodi sinna ka mõningaid koduloomi, nagu näiteks sigu ja hobuseid. Kamber oli mõeldud peremehele, perenaisele ja nende väikeste lastele kasutamiseks, teised pereliikmed jäid aga rehetuppa. Kuni 19
õue. Tähtsaim hoone, rehielamu, mis koosnes kolmest osast rehetoast, rehealusest ja ühest või mitmest kambrist, ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud väravatel vilja tuulates kasutada Eestis valdavaid lääne- ja idatuuli. Rehielamu katus ehitati kas roost või õlgedest ning hoonel oli mõlemal pool kolmnurkne otskatus kelpkatus. Eluruumiks rehielamus oli rehetuba, mille suurus olenes sellest, kui jõukas seal elav pere oli. Kuna seal kuivatati partel ka vilja, pidi see olema rehealusest kõrgem. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, kus peksti reht ja sügisel veeti sinna vili sisse. Talvel toodi sinna ka mõningaid koduloomi, nagu näiteks sigu ja hobuseid. Kamber oli mõeldud peremehele, perenaisele ja nende väikeste lastele kasutamiseks, teised pereliikmed jäid aga rehetuppa. Kuni 19
Laineplaadi mõõdud on 2x0,95m, kogupindala on laineplaadil 1,88m2, millest kasulik pind 1,6m2. Ühe plaadi kaal on 6,5kg. Laine mõõdud on 9,5x3,8cm, laineplaadi paksus on 3mm. Laineplaati on saadaval neljas toonis: must, punane, pruun ja roheline. Vajaliku koguse plaatide arvutamiseks korrutatakse katuse pind (m2) koefitsendiga 1,2 ja saadud tulemus jagatakse plaadi pindalaga 1,88m2 . Soovitav ülekate on 30cm. Bituumensindlid s bivad k igile katustele (viil-, mansard-, kelpkatus jne.), mille kalle on vähemalt 11 kraadi. SBS baasil kummibituumenit sisaldav aluskate kasutatakse alati räästaserval ja kogu katusel, kui kalle on alla 18 kraadi Kasutatakse lamekatuste katusekatte materjalina Modifitseeritud bituumenist rullmaterjalid on enimkasutatavad lamekatuste katusekatted nii Eestis kui ka mujal maailmas. Bituumenist rullmaterjalid moodustavad umbes 70% kogu Euroopa lamekatuste turust.
leiuks on 10. sajandist pärineva ehtenõela katke. Ilmselt hävinesid muinasküla ehitised keskaegse aleviku rajamisel. Peale vallutust tekkis muinasküla asemel alevik, mida mainitakse esimest korda 1238. aastal. Alevik paiknes vähemalt 1,5 hektari suurusel alal. Aleviku õitseajaks oli 13. sajandi lõpp ja 14. sajand. Seejärel jäi areng seisma. Alevi peamiseks hoonetüübiks oli raud- või paekivivundamendile püstitatud ühe- või kaheruumiline maja, millel olid väikesed klaasaknad, kelpkatus ning sõrestikseinad (vahvärkhooned). Tolleaegsete majade alusmüürid on maa sees 1-1,5 m kõrguselt säilinud. Alev kadus linnuse eest ilmselt vahetult enne Liivi sõda (16. sajandi algul) ning siirdus praeguse Lihula linna alale, kus seni paiknesid ilmselt vaid eestlaste puitelamud. Kivimaju hakati seal ehitama alles 15. sajandi lõpul. Ka leiumaterjal on iseloomulik eestlastest käsitöölistele. Keskajal oli Lihula üks tähtsamaid kiriklikke keskusi. 1667. aastal on üks Lihula
Eesti asustuse kujunemine 12.märts Kõrtsid ja postijaamad. Eestimaa ja Liivimaa kubermangus 18.saj-20.saj alguseni. Ajalooline piiritlus. 18-20 saj. Alguseni. Tsaariaeg. Põhjasõjajärgselt kehtestatud Vene Impeeriumi Balti provintsid. Provintside vasallriigi staatus koos Balti erikorraga. Kõrtsi mõiste endiaegne söögi- ja joogimaja. Kõrtsid kuulusid maaomanikele, kuulusid mõisnikele (mitte kõrtsmikele) kõrtsmik oli vaid rentnik. Kindlasti tuleb vahet teha linnakõrtside ja maakõrtside vahel linnakõrtsid on trahterid. Maakõrtsid olid teekäijate ja vooriliste kokkusaamise koha kaubatehingute sõlmimine, tööristade-jookide müük (kaubandus), nädalalõpul ka põlisrahvas koos et pidu pidada. Sõlmiti väga ebameeldivaid kokkuleppeid tööandja vastu (mõisnike, riigi vastu). Ka juba rootsi ajast on kokku loetud oma 200 maakõrtsi (enne Põhjasõda). Olles vene riigi koosseisus on Eestimaal esimeste esialgsete andmete...
vähenema, sest tootmine arenes kontsentreerumise suunas. Viinakööke tuli nende olulisuse ja pideva täiustamisvajaduse tõttu kogu aeg ümber ehitada. Seetõttu on XIX sajandist säilinud vähe viinakööke, üks kunstipärasemaid asus Läänemaal Massu mõisas (1839/1861) ja oli tolle aja ranges klassitsistlikus stiilis. Üldiselt olid tolle aja viinaköögid sarnased: massiivsed 8 kiviseinad, kaks korrust, kõrgem kelpkatus. XIX sajandi lõpus ja XX sajandi algusaastatel valminud viinavabrikud olid varasematest veelgi suurejoonelisemad, moodustades kohati terveid komplekse. Harilikult olid korpused eri kõrgusega ja üsna levinud oli kahe materjali kooskasutamine (näiteks Lõuna-Eestis maakivi-tellise segatehnikas viinavabrikud). Lõpetuseks tuleks rääkida haljastusest, mis oli mõisate oluline osa ja kujunduselement. Pargikunsti murdepunkt korrapäraselt kujunduselt vaba planeeringuga haljastusse, jääb
tänavakivid, betoonist katusekivid, kergbetoonist müürikivid ja -plokid, poorbetoonist müürikivid ja -plokid. Looduskivid: Paekivi, maakivi, graniit, marmor, igikivi ... ja ka kvartsiit-, kilt-, liiva- ja lubjakivi ... KATUSED Eesti ja teiste Baltimaade taluehitistele oli kuni 20. saj. alguseni iseloomulik arvatavasti pärast 10. saj. väljakujunenud õlgkatus (rukkiõlgedest) ja pilliroo kasvukohtade lähedal roogkatus. Kujult oli eesti katus enamasti kelpkatus, mille otstesse harja alla jäi laudadega ääristatud unkaauk. Katuse kandekonstruktsioonina oli kasutusel sarikkatus. Lõuna-Eestis tunti paiguti ka rippsarikkatust haripalgiga, mida kandsid nn. pilvepostid. Väiksematel kõrvalhoonetel leidus sarikateta parskatuseid, millel roovlatte ja sarikaid asendasid hoone viiluotstele toetuvad tugevad parred. Kõrvalhoonete katuseid kaeti mõnikord kisklaudadega või puukoore ja mätastega. Põhja-Eestis
väga täpne. Taasvalminud hoone anti 1947 Teaduste Akadeemiale, 1952 jõudis ta täita oblastikomitee ülesandeid ja 1953 kolis sisse Eesti põllumajandusülikool. Henn Kuvasto projekti järgi ehitati 1950.aastate lõpul mõlemad tiivad pikemaks. A.Kotli ja E.Lohu lõplikus projektis, kus säilis A.Kotli mahtude paigutus ja ruumilahendus, ei prevaleeri enam saksa esindusarhitektuuri mõju, vaid avaldub selgelt kohalik 1930.aastate lõpu esindustraditsionalism. Sellele osutavad ajastuomane kelpkatus,akende kuju ja tüüpilised dekoratiivdetailid fassaadidel. Portikuse täies ulatuses säilitamine lõplikul fassaadil annab põhjust näha siin jõulist uusklassitsismi avaldumist. Samas ei haaku viiluta portikus orgaaniliselt kelpkatusega ja hõredalt asetatud peenikesed samad, mille sihvakus valmistas ka ehitajale raskusi, mõjuvad ebaproportsionaalselt. Kõrgendlikke sambaed tingis portikuse taha java saali valgustusnõue, A.Kotli algvariandi portikus tunudb paremini proportsioneeritud
kohalikud elamu tüüpprojektid. Esimesena koostas 1949-1950 A. Kotli üleliiduliste tüüpsektsioonide alusel kolme- neljakorruseliste elamu tüüpsektsioonid ühes nurgalahendusetga. Kahe-kolmetoalised mugavustega korterid on loogilise ning otstarbeka ruumiasetusega. Ajastule iseloomulikult jätavad majad raskepärase mulje, sest krohvrustikaga rõhutatakse esimest korrust, aknad on väikesed ja toekal karniisil lasub madalapoolne kelpkatus. Tollal tihti esines ka väikesi õhuaknaid kohalikule ettekujutusele võõral viisil. Seda tüüpprojekti kasutati Tallinnas sõjas hävinud joonestuse asendamisel Koidu, Virmalise, Videviku tänavatel. Tüüpsektsioon elamu Koidu tänaval Tallinnas Orgaaniline arhitektuur Orgaaniline arhitektuur on funktsionalismi vorm, mis taotleb ehitise ja maastiku ning ehitise osade omavahelist harmoonilist seost
Käidav katus on katus, millel on ette nähtud inimeste muul otstarbel kui katusega seotud töö tegemiseks Pööratus katus on katuslagi, mille soojustus paikneb katusekatte peal Murukatus on katus või katuslagi, mille katusekate on kaetud pinnase ja taimestikuga kaldest olenemata Üldkasutatav katus on katus, kuhu suvalistel isikutel on ligipääs Katuse kuju: - viilkatus 11 - pultkatus - poolviilkatus - kelpkatus - poolkelpkatus - mansardkatus - püramiidkatus - sibulkatus - koonuskatus - sadulkatus - konoidkatus Konstruktsiooni järgi: - soojustamata katused - soojustatud katused tuulutatavad katuslaed suletud katuslaed tarindsoojustusega katuslaed pööratud katuslaed Kasutustingimuste järgi
1.loeng humanism - inimese mõistus ennekõike Algas klassitsismiga. Kasutati metalliga tugevdatud portikust, sambad muutusid kandvaks elemendiks. (Jacques-German Soufflot kirik pariisis) Kenotaat - mälestusrajatis (nt. tahvel või mausaleum) aga pole seda keda mäletastatakse seal. Mida tegi metall mida varem ei saanud teha? Avarad ruumis, masstoodang, kõrged hooned, saledad konstruktsioonid, karkass konstruktsioon. Betoon võeti kasutusele siis kui hakati kasutama raudbetooni. Monoliitne raudbetoonkarkass erinevus rauaga tugevdatud betoonist, kuidas said kokku tala ja post, kuidas need ühendada, ühendas need mõlemad rauast sarrustega, sidus kokku ja tekitas raudbetoon karkassi. Linnastumine Algas tohutu massiline hüppeline linnastumine, linnastumise kiirus oli linnades erinev. Linnastumise põhjus transpordi vahendid (raudtee, aurulaevad, telegraaf-infokommunikatsioon) ja teiseks tööstus mis meelitas tööko...
sissepääsuluukidega seintes, mille kaudu saab tulekahju korral neisse viia tuletõrje voolikut ilma katust lõhkumata · kasutamata pööning peab olema varustatud käiguteedega soojusisolatsiooni tallamise vältimiseks Eesti ja teiste Baltimaade taluehitistele oli kuni 20. saj. alguseni iseloomulik arvatavasti pärast 10. saj. väljakujunenud õlgkatus (rukkiõlgedest) ja pilliroo kasvukohtade lähedal roogkatus. Kujult oli eesti katus enamasti kelpkatus, mille otstesse harja alla jäi laudadega ääristatud unkaauk. Katuse kandekonstruktsioonina oli kasutusel sarikkatus. Lõuna-Eestis tunti paiguti ka rippsarikkatust haripalgiga, mida kandsid nn. pilvepostid. Väiksematel kõrvalhoonetel leidus sarikateta parskatuseid, millel roovlatte ja sarikaid asendasid hoone viiluotstele toetuvad tugevad parred. Kõrvalhoonete katuseid kaeti mõnikord kisklaudadega või puukoore ja mätastega. Põhja-Eestis ja saartel kaeti sepikodade ja
RG on üks Eesti kaunemaid koolimaju. Projekti tegi sama kooli vilistlane Alar Kotli. Hoone kerkis ehitusettevõtja Leonhard Kööbase käe all ning maja pühitseti sisse 27.novembril 1938. Selleks ajaks ületas kooli õpilaste arv juba 400 piiri.17 Päikesepoolne klassidetiib külgneb rahuliku platsiga; sellega ristuvas hooneplokis paiknevad aula, haldusruumid ja söökla. Otstesse on lisatud madalam võimla ja korteritetiib, mille kelpkatus ei harmoneeru ülejäänuga. Funktsionalismile iseloomulikud on hooneosade vaba paigutus, valged liigendamata seinapinnad ja ümaraknad. Ajastule omaselt on fassaadil aktsent: efektne tornitaoline ümarärkel - asudes klassidetiiva koridori keskjoonel, kujundab see koos suurejoonelise trepistikuga mõjuva siseruumi. Väärikust lisavad paekivist vapp trepiakna kohal, sokkel ja pidulik sissepääs. H. Johansonist mõjutatud ruumiprogramm on kõrgetasemeline; see on esimesi eraldi
Katused Iseseisev töö EVS 838:2003 Katused EVS 837-1:2003 Piirdetarindid. Osa 1 Üldnõuded ET & RT kaardid G. Samuel Kivikatused, 1994 RIL 107-2000 Rakennusten veden- ja kosteudeneristysohjeet Toimivat Katot 2007 (http://www.kattoliitto.fi/files/238/Toimivat_Katot_07.pdf) 2 1 Üldmõisted Katus on maapinnast kõrgemal asetsev, hoonet või muud mahulist ehitist või ka väväliskeskkonnast eraldamata ala ülalt sademete eest kaitsev tarind; Katusekate on pindtarind, millelt sajuvesi või mistahes muu sellele sattunud vesi peab ära jooksma, kahjustamata allolevaid tarindeid või vara. Katusekate peab olema kinnitatud alusele nii, et aluse võimalikud liikumised, tuul või jää ...
ühepereelamuid, paljud neist oma maja lähinaabruses. Oma naise vanemad aitasid Franki vajalike kontaktide loomisele kaasa. Suuremad kavandid, nagu American Luxfer Prism Companyle, ei jõudnud siiski projekti staadiumuist kaugemale. Juba oma iseseisvuse esimesel aastal valmis Wrighti olulisim ehitis: Winslow House (vt. Lisa 2) elumaja jõukale ärimehele moodsas River Foresti eeslinnas. Hoone on kahekorruseline, millel on rangelt sümmetriline fassaad ning tugevalt eenduv, suhteliselt lame kelpkatus (neljast kaldpinnast moodustuv harikatus otsimiste kolmurksete kaldpindade ehk kelpadega); alumine korrus on laotud tellistest, ülemist korrust kaunistavad ornamentide terrakotaplaadid. Selle maja juures on juba vaadeldavad põhielemendid, mis viitavad edasisele arengule preeriamaja stiili suunas. Sellega saavutas Wright 20. sajandi alguses läbimurde: lai madalale nihutuatud katus on maja juures domineeriv ning laseb sellel madalamana paista, kui see tegelikult on
Käidav katus on katus, millel on ette nähtud inimeste viibimine muul otstarbel kui katusega seotud töö tegemiseks. (parkla, pesukuivatusplats) Pööratud katus on katslagi, milles soojustus paikneb katusekatte peal. Murukatus on katus või katuslagi, mille katusekate on kaetud pinnase ja taimestikuga kaldest olenemata. Üldkasutatav katus on katus, kuhu suvalistel isikutel on vaba pääs. Samuti saab katuseid liigitada katuse kuju järgi. Viilkatus Pultkatus Poolviilkatus Kelpkatus Poolkelpkatus Mansardkatus Püramiidkatus Sibulkatus Koonuskatus Sadulkatus Konoidkatus Konstruktsiooni järgi Soojustamata katused (soojustamata hooned, soojustusega hooned, kus soojustus paikneb pööningu vahelaes) Soojustatud katus o katuslaed, o tuulutatavad katuslaed, o suletud katuslaed, o tarindsoojustusega katuslaed, o pööratud katuslaed
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
