EESTI KASVATUSTEADUSLIK MÕTTELUGU (Miniuurimus Enn Koemetsast) (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Kutsepedagoogika osakond
EESTI KASVATUSTEADLIK MÕTTELUGU
ENN KOEMETS
Lühiuurimus
Juhendaja : Tiiu Kuurme
Tallinn 2015

Sisukord

1Sissejuhatus 3
2Ülevaade Enn Koemetsa elust 4
2.1Haridustee 4
2.2Töö 4
2.3Eraelu 5
3Looming 6
4Enn Koemetsa mõtteid õppimisest 8
5Enn Koemetsa panus Eesti kasvatusteadlikule mõtteloole 9
6Sõnum tänapäevale 10
7Sõnum minule 11
9Kokkuvõte 12
Allikad 13

Sissejuhatus

Enda kasvatusteadliku mõtteloo miniuurimustöö peategelaseks valisin Enn Koemetsa. Põhjus selleks on lihtne, tema mõtted meeldivad mulle ja tema kirjapandut on huvitav ja põnev lugeda . Töö esitan teoreetilise miniuurimusena ja annan endast parima , et kõik vajalik ja oluline Ennu elust ja loomingust saaks kirja pandud. Samuti võrdlen Ennu loodut tänapäeva mudelitega ja enda arusaamaga. Enn Koemets oli eesti kasvatusteadlane. Ta on andnud suure panuse eesti kasvatusteaduse arengusse . Palju raamatuid ja erinevaid artikleid on ilmunud tema sulest ja paljud õpilased erinevates koolides on saanud koolitarkusi just temalt.

Ülevaade Enn Koemetsa elust

Võrumaal Vana Antsla vallas sündis 23. augustil 1911. a Enn ( Eduard ) Koemets. Ta sündis pere viienda ja noorima lapsena. (Mälestusi, 1991, lk5) Ka tema lapsepõlv möödus Võrumaal, kus ta vanemad pidasid talu, kus olid ka hobused ja lehmad . Enn armastas sealset kaunist loodust juba lapsena, aga ka hiljem veetis ta seal mõtiskledes aega. (Mälestusi, 1991)

Haridustee

Vissis sai Enn alushariduse, Saru Jaanimäe ja Hargla algkoolides. 1924. a ta aga asus õppima Valga poeglaste gümnaasiumi, mille ta ka ilusti 1928. a lõpetas. Peale seda asus ta õppima Tartu Ülikooli, kus ta õppis ajaloo-keeleteaduskonnas filosoofia osakonnas eesti keelt ja kirjandust, samuti ka psühholoogiat. Sealt edasi sai ta tundma ka eesti sõjaväge, sest aastatel 1931 -1932. a teenis ta Eesti sõjaväes. Ta sai sealt endale ka kaprali aukraadi. 1936. a sai Enn kätte diplomi eesti keele ja kirjanduse valdkonnas. (Mälestusi, 1991,5) Septembris 1952. a anti talle aga filosoofiateaduste kanditaadi kraad (Mälestusi,1991, 7)

Töö

Peale diplomi kättesaamist asus ta kohe tööle Harju Keskkooli Raplas. Just seal omandas ta enda esimesed kogemused õpetajana ja sai isiksusena tugevamaks ja targemaks. 1940. a valiti Enn Koemets Tartu Keeltekooli direktoriks ja seal ta töötas kuni saksa okupatsioonini. Sealt edasi algasid tal raskemad aastad. Ta määrati esimese Keskkooli õppejõuks, aga sinna kohale ta minna ei saanud, sest tal avastati raskekujuline põlveliigese tuberkuloos. Ta lahkus 1942. a haiglast amputatsiooni tagajärjel ilma jäädud vasaku jalata . Kui ta haiglast lahkus, siis püüdis ta mõnda aega töötada kodus koduõpetajana. Sealt edasi 1943. aastal sai ta endale Õpetatud Eesti Seltsi juures bibliograafi ametikoha ja sealt veel edasi sama aasta mais läks ta edasi Tartu Ülikooli Psühholoogia Instituuti ja asus seal teaduslikuks kaastööliseks. Kuna Tartu korter 1944. a põles, siis edasi asus ta tööle Väimla Põllumajandustehnikumi direktori asetäitja kohale. Teda austati seal ja peeti targaks ja õiglaseks. (Mälestusi, 1991, 5-6)
1951. aastal läks Enn tööle Tartu Riiklikku Ülikooli loogika ja psühholoogia vanemõpetajana. 1956. a lõpus peale A. Koorti surma viidi Enn üle TRÜ loogika ja psühholoogia kateedriasse. Sealt edasi ta suundus 1959 . aastal edasi Tallinna, kus asus alguses tööle E. Vilde nimelisse Pedagoogilise Instituudi juurde. Peale seda algab Ennul aktiivne ja tegus periood, ta hakkas kirjutama artikleid ja raamatuid, samuti esines ta televisioonis ja raadios. Seda kõike tegi ta õpetamise kõrvalt. Just sel perioodil alustas ta ka põhjalikumaid uuringuid laste vanuseastmetest. Ühiskonnast sai ta tolleaegsel nõukogude liidu ajal palju kriitikat ja 1963. aastal suundus ta tagasi tartusse , kus alustas alguses tööd Tartu Muusikakeskkoolis õpetajana. Tal oli küll väga raske, aga ta suutis kõigest hoolimata jätkata ka kirjutamist. (Mälestusi, 1991, 7) Selle kõrvalt hakati talle tasahaaval tööd pakkuma ka Ülikoolis, kus ta 1996. aastal töötas juba loogika ja psühholoogia kateedri dotsendi ametikohal. Kui aga 1971 . aastal ülikoolis avati eripedagoogika kateeder, sai Enn sinna dotsendi kohale ja seal töötas ta kuni enda elupäevade lõpuni. Enn koemets suri 1973. aastal 14. mai.

Eraelu

1937. a ta abiellus, õnnelikuks väljavalituks sai Aino Luiga. Nende abielust sündis ka kaks tütart , nende nimedeks said Mai- Mirjam ja Inger. Tüdrukutel oli vanusevahe neli aastat. Inger oli neist noorem ja seega ka pere pesamuna.

Looming

Enn koemets on kirjutanud palju erinevaid artikleid ja kirjutisi. Ta on teinud seda nii eesti kui vene keeles. Tema kirjutised hakkasid ilmuma 1951. aastal ja ilmusid 1975. aastani, seega ka veel kaks aastat peale tema surma. (Mälestusi, 1991) Tema artikleid avaldati erinevates ajalehtedes, ajakirjades ja raamatutes. Neid sai lugeda näiteks järgnevatest ajakirjadest ja lehtedest- Nõukogude Naine, Edasi, Nõukogude Õpetaja, Sirp ja Vasar, Rahva hääl, Õhtuleht , Nõukogude kool, Eesti Loodus ja Noorte Hääl. Tema artiklid olid tavaliselt seotud õpetamisega, õppimisega ja psühholoogiaga, aga ta on tundnud huvi ka loomade vastu. (Mälestusi, 1991)
Järgnevalt toon ülevaateks välja tema loomingust mõned teosed ja artiklid:
1959. aastal. Eesti keele grammatika. V klass. – Nõukogude Kool, nr 2 (Enn kirjutas retsensiooni sellele õpikule).
1963. aastal. Vanuselised iseärasused. – Tln.: TPedI .
1963. aastal. Loomapsühholoogia. Eritoimetus.- Tln.
1967. aastal. Ergutamisest ja Karistamisest. Koost .I.Unt.Tln.
1968. aastal. Psühholoogia õpik pedagoogilistele instituutidele (tõlge). Tln. Valgus.
1969. aastal. Mis on arengupsühholoogia ? Nõukogude Õpetaja,- 17.05.
1972. aastal. Kuidas Õppida? – Tln. Valgus
1975. aastal. Ajaloo teaduskonnas õpitavate erialade kutsekirjeldused. Trt.
1975. aastal. Üldpsühholoogia . Õpik pedagoogilistele instituutidele (esimese peatüki tõlge). Tln. Valgus.
Terve tema teoste ja artiklite nimekirja võib leida raamatust „Mälestusi“, kus on välja toodud 166. erinevat kirjutist ja artiklit Enn Koemetsa sulest.
Tähelepanu vajab ka see, et ka teised on Enn Koemetsast kirjutanud. Nende seas ka Arvo Pärt, samuti Elango ja Allese. Kõik nad on meenutanud Enn Koemetsa hea sõnaga ja austusega.

Enn Koemetsa mõtteid õppimisest

Enn oli arvamusel, et õppimine muudab inimese käitumist ja see muutus on püsiv. Ta tõi näiteks ka selle, et inimene muutub ka väsimuse ja haiguse tagajärjel, aga see muutus pole püsiv, püsiv muutus tuleb vaid koos õppimisega. (Kuidas Õppida, 1972) Enn on rääkinud õppimisest tingitud reflekside alusel. Keegi meist ei sünni midagi teadmata, sündides on inimlapsel juba olemas instinkt imeda, köhida, silmi sulgeda ja avada ja veel teisigi omadusi. Need refleksid on kogu liigil samad, kõik näiteks sulgevad ereda valguse puhul silmad või saades löögi põlve alla tõmbavad sirutajalihased kokku. Igasuguse õppimise füsioloogiliseks aluseks on just tingitud refleksid. (Kuidas Õppida, 1972) Õppimise põhireeglite all toob ta välja esiteks selle, et õppimisel pole piire . Õppimisoskus sõltub palju just õpetamisoskusest ja sellest, millega laps igapäevaselt kokku puutub. Teiseks räägib ta sellest, et enneaegne tugev õppimine ei pruugi anda alati positiivseid tulemusi, aga samas mündi teisel poolel on ka see, et harjutamata jätmine võib paratamatult tuua ka kahju. Enamiku asjade õppimiseks on olemas parim vanus, kuid üle ei tohi nõuda, sest siis võib vanem teha lapsele kasu asemel hoopis kahju. Oluline on ka see, et paljud teadmised ja oskused omandatakse juhuslikult, ilma seda eraldi õppimata, näiteks lapsel mängu käigus, matka ajal või lastesaadet vaadates. (Kuidas õppida, 1972) Midagi õppimisel on oluline ka tahe õppida. Tahte aluseks on sageli ka vajadus õppida. On vaja vabaneda mõttest, et sa õpid kellegi teise jaoks, sest igaüks õpib vaid enda jaoks. Samuti ei tee liigne laialivalgumine head ja on vaja teada, et õpid ilusama homse nimel. Ja kui tulemused tulevad head, siis see aitab motiveerida, vanematel on vaja lastel aidata näha nende häid tulemusi, et nad saaksid rohkem enesekindlust (Kuidas õppida, 1972) Kindlasti on oluline ka teada, et uut õppida on lihtsam, kui ümber õppida, seega on vaja õpetada kohe õigesti ja võimalikult hästi. Ja üldiselt on ikka nii, et me saame ainult siis teada, et inimene on midagi õppinud , kui ta seda meile näitab. (Kuidas õppida, 1972)

Enn Koemetsa panus Eesti kasvatusteadlikule mõtteloole

Ennu panus on kasvatusteadlikule mõtteloole on kahtlemata väga suur. Seda võib öelda juba tema artiklite ja raamatute põhjal, mida on kuni tänapäevani hoolikalt edasi kantud ja praegused haridusteadlased heameelega tsiteerivad ja õpetajad koolis õpilastele lugeda annavad. Ta on väga suure panuse andnud just tänu enda psühholoogiliselt küpsetele vaadetele ja selgele mõttele. Tema kirjutisi lugedes on lihtne mõista ja kerge loetut praktikasse rakendada. Tema looming on ilmunud alates 1951.aastast. ja ta kirjutas kuni enda viimsete aastateni. Märkimist väärib kindlasti ka see, et ta tegi seda ka nõukogude ajal ja jätkas isegi siis, kui tema mõtteid heaks ei kiidetud, seega on ta üks teerajajatest ja just nimelt headest teerajajatest kasvatusteadliku mõtteloo arengule kuni tänaseni. 1959.aastal oli ta üks psühholoogia seltsi asutajatest, sealt edasi hargnes palju mõttelõngu, juhendamisi ja loomulikult abi väga paljudele inimestele. Väga suur on tema panus olnud ka kõigis neist koolides, kus ta on töötanud ja enda tarkust edasi kandnud. Kõigist neist seemnetest, mis ta on seal laiali jaganud on tänapäevaks tärganud palju vilju , kes nüüd omakorda neid seemneid ja elutarkusi edasi kannavad. Seega on jõudnud temast suur osa edasi ka tänapäeva.

Sõnum tänapäevale

Ajaga ja raskest elust inimesed muutuvad, aga Enn Koemets ei muutunud. Kui palju elu teda ka räsis ja jooksutas, siis tema jätkas ikka enda kindlat rada ja tal oli enda missioon . Usun, et see just ongi see, mida ka tänapäeva kasvatusteadlased ja tegelikult kõik inimesed peaksid omaks võtma. Nii jõuaks meie ühiskond palju kiiremini palju kaugemale. Ka raamatus „Kuidas Õppida“ ütles, et ta jäi pedagoogiks elu lõpuni, kuigi teda sageli lausa tõrjuti ja murda taheti. Ta säilitas enda mina, au ja uhkuse igas olukorras. Täpselt samuti peaksime meie tegema ka tänapäeval. Teiste arvamus pole oluline ja sellepärast ei pea jätma enda unistusi , tegemisi ja eesmärke, kui kellegile teisele sinu tee ei meeldi. Ikka tuleb minna edasi, olenemata sellest kui mügarlik on tee ja lõpuks nii jõuab väga kaugele nagu Enn seda jõudis.

Sõnum minule

Hea positiivse sõnumi sain endale selle näol, et õppimine ka täiskasvanud eas on võimalik, vajalik ja hea. Nii saab enda aju pidevalt värskena hoida. Lisaks pean ära mainima, et mulle avaldas ka suurt muljet tema oskus kirjutada selgelt ja lihtsalt. Ja ometi selle kõige kõrvalt on tema tekstid sisukad ja huvitavad. See pani mõtlema enda ülikoolitöödele, et kuidas mina saaksin parandada enda kirjutamisoskust tema eeskujul. Muidugi sain palju olulisi teadmisi ka laste õpetamise kohta ja selle kohta, kuidas enda lapsi paremini õpetada. Arvan, et just teadmatus on see, miks emad enda lapsi valesti kasvatavad, kui me oleksime teadlikumad, siis oleksid ka lapsed meie ümber palju teadlikumad ja õnnelikumad. Seega on igaühel võimalik anda enda panus ühiskonna tulevikku ja see panus algab kodust, laste kasvatamisest ja ise õnnelik ja rahul olemisest.

Kokkuvõte

Lõpetuseks tahan öelda, et oli väga huvitav seda uuringut teha ja sain juurde palju kasulikku infot, mida ka enda elus kasutada saan ja samuti teiste õpetamisel. Hea on lugeda mõtlemapanevaid ja tarku ridu ja tore on läbi selle leida ka enda vigu, sest nii saab ka ise muutuda paremaks inimeseks või paremaks õpetajaks. Ennu elu oli küll raske, aga see, mis temast maha jäi oli kristallilise väärtusega kasvatusteaduslikule mõtteloole. Tema püsiv siht ja inimesed, kes on temasse uskunud ja tema õpetusi edasi kandnud on teinud temast olulise kasvatusteadlase. Tema sõnumid kasvatusteadustest ulatuvad tänapäevani ja ilmselt ka veel paljude edasiste põlvkondadeni. Ta oli mees, kes on läinud kindla sihiga läbi elu ja jõudnud sinna, kuhu ta jõuda soovis.

Allikad

Allese Ernest. 1999. Enn Koemets, Mälestusi. [04, detsember 2015].
Koemets Enn. 1972. Kuidas Õppida. [04, detsember 2015].
Valga Keskraamatukogu . 2005. Valga kodulooline andmebaas . [07, detsember 2015].
http://www.valgark.ee/isik/index.php?id=813