Heino Liimets (1)

Heino Liimets

Heino Liimets oli eesti kasvatusteadlane, loogika - ja psühholoogiaõppejõud. Ta on esimene Eesti kasvatusteadlasest akadeemik. Liimets on andnud suure panuse Eesti kasvatusteaduste arengusse . Sellest, milline tema panus täpsemalt oli, annab käesolev väike uurimistöö ülevaate.
Ülevaade Heino Liimetsa elust
Heino Liimets sündis 22.01.1928 Võrumaal Vana-Antsla vallas Perajärvel metsavahi perre , olles viiest lapsest vanim. Ta polnud oma suguvõsa ainuke kuulus kasvatusteadlane, nende suguvõsas on nüüdseks neli põlvkonda kasvatusteadlasi. Esimest põlvkonda esindab Hein Liimetsa onu Enn Koemets (ema poolt), teist põlvkonda Heino ise ja Enn Koemetsa tütar Inger Kraav, kolmandat põlvkonda esindavad H. Liimetsa tütred Reet ja Airi Liimets, neljandat põlvkonda aga Inger Kraavi tütar Siiri-Liisi Läänesaar (Eksta 2008). Seega on Heino Liimets osa üpriski suurest kasvatsteadlaste sugukonnast.
Heino Liimetsa haridustee sai alguse Saru ja Taheva algkoolis. Õpinguid jätkati Valga gümnaasiumis, peale mida jätkas Heino haridusteed Tartu Riiklikus Ülikoolis, õppides eesti keele ja kirjanduse ning loogika ja psühholoogia õpetajaks.
Paralleelselt õpingutega töötas Liimets loogika ja psühholoogia õpetajana Tartu Õpetajate Instituudis ning Tartu Muusikakoolis . Lisaks on ta töötanud Vabariiklikus Õpetajate Täiendusinstituudis, Haridusministeeriumis, Tallinna Õpetajate Instituudis ja Tallinna 2. Keskkoolis (praegune Tallinna Reaalkool).
Alates 1953 aasta lõpust asus Liimets õppima aspirantuuri TRÜ pedagoogika kateedri juures. 1956 alusas ta tööd Tartu Riikliku Ülikooli pedagoogika kateedris õpetajana, olles hiljem ka vanemõpetaja, dotsent ning kateedri juhataja.
1959 . aastal omistati Liimetsale pedagoogikakandidaadi kraad , uurimuse “Koolisisese metoodilise töö süsteem” eest.
Peale akadeemilise töö ülikoolis oli Heino Liimets ka ühiskondlikult väga aktiivne. 1967 valiti ta NSVL Pedagoogika Akadeemia akadeemikuks-tegevliikmeks. 1975-1988 oli Liimets NSVL Psühholoogide Seltsi Eesti osakonna esimees.
1962. aastast alates juhendas pidevalt õpetajate uurimistöö kursusi, oli antud kursuste baasil loodud Ühiskondliku Uurimisinstituudi (ÜPUI) direktoriks selle loomises kuni oma surmani.
Ta on kuulunud ka mitmete väjaannete ja ajakirjade toimetuskolleegiumitesse ning olnud mitmete teaduslepingute juhiks. Neist pikaajaliseim (1973. aastast surmani) oli koostöö Eesti Raadioga õpilaste elustiili uurimisel. 1987. aastal kujunes ta õpetajate kongressi ja sellest lähtunud Eesit kooliuuendusliikumise vaimseks ning ideeliseks juhiks.
1975. aastast siirdus Heino Liimets Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (praegune Tallinna Pedagoogikaülikool), kus töötas kuni surmani pedagoogika ja psühholoogia kateedri professorina, aastast 1985 ka kateedri juhatajana (A.Liimets 1998).
Heino Liimetsa panus Eesti pedagoogilisele mõtteloole
Heino Liimets tegeles põhiliselt kasvatusteooria ja sotsiaalpsühholoogia (raskestikasvatatavus, kasvatav õppeprotsess), diadaktika ( rühmatöö ), kasvatussotsioloogia (õpilaste elustiil) ja pedagoogika metodoloogia (integraalsuse ja isiksuse arengukeskuse ideestik) valdkonnas. Ta on Eesti pedagoogika kui integraalse teadusdistsipliini põhjendaja ning kasvatussotsioloogilise noorsoouurimise koolkonna rajaja. 1980. Aastate alguseks jõudis ta integraalse teadusdistsipliini teooria põhiprontsiipide formuleerimiseni (Eksta 2008).
Heino Liimetsa põhilised ideed:

• 1950. ja 1960. aastatel kasvatuse ja õpetamise süsteemse ning kompleksse käsituse idee.
  
• Eduka õppetegevuse eeldus on õpetaja ja õpilase vastastikune mõju ja vastastikune rikastamine .
  
• Kasvatus on kasvandiku ja kasvataja vaheline vastastikune toime, mis loob soodsad tingimused õpilase isiksuse juhtimiseks .
  
• Kogu elutegevust tuleb uurida inimese arengu kontekstis.
  
• Pedagoogika on integratiivne teadus, mis põhineb psühholoogial, sotsioloogial, füsioloogial ja teistel teadmisvaldkondadel.
  
• Rühmatöö kontseptsiooni välja töötamine, mis on suunatud iga õpilase isiksuse arengule. Ta püüdis orienteerida õpetajat isiksuslikule lähenemisele.
  
• Töötas välja integraalse didaktika kontseptsiooni. Ainult intellektuaalsele arengule orienteeritud didaktikateooria ei peegelda tervikliku isiksuse kujunemise protsessi täielikult. Ainult õppetegevus loob tingimused ellu lülitumist võimaldavate integraalsete isiksuseomaduste kujunemiseks (A.Liimets 1998).
  

Heino Liimetsa uurimisprogramm oli eelkõige suunatud teoreetilis-metodoloogilistele otsingutele didaktikas. Ta püüdles traditsioonilise ainekeskse didaktilise paradigma kummutamise poole ning tahtis luua metodoloogiliselt uue isiksuse arengu keskset kontseptsiooni.
Tema peamiseks panuseks võibki lugeda õpetamise metoodika moderniseerimist, et õppimine väljuks ainekesksuse raamidest ning muutuks õpilase jaoks loogilisemaks ning lihtsamaks. Heino Liimets mõistis kasvatust kui tingimuste loomist arenguks, kui õpilase elutegevuse organiseerimist. Inimene õpib ja areneb aktiivse tegevuse kaudu. Kuiv ainekeskne õpetamine pärsib isiklikku arengut ning sellest tuleks hoiduda.

Sõnum tänapäeva

Liimetsa teaduslikule mõtlemisele oli väga iseloomulikuks võime näha kaugele ette oma teadusharu arengut ning seal tulevikus esile kerkida võivaid uusi probleeme. Selle ettenägevuse tõttu on tema teooriad aktuaalsed ja värsked ka tänapäeval.
Tema ideid vabamast koolist on hakatud aina rohkem rakendama, võttes näitena kasvõi aina rohkem populaarsust koguvad Waldorf- tüüpi koolid, kuid seda võiks rohkem teha.
Olulisim tegevus on õppimisse positiivse suhtumise tekitamine, et õpilastel tekiks tahe õppida. Seda aitab soodustada näiteks aktiivne õppimine, vähem kodutööd ja aktiivsem nn seminari -tüüpi õppetund .
Muuta tuleks ka õpetaja rolli, ta ei ole enam juht ja suur käskija, vaid õpilase abistaja . Õpilased peavad õppima iseseisvalt õppima. Olukord, kus õpetaja annab klassi ees materjali edasi ja õpilased tuubivad selle pähe, pole produktiivne ja ei vii kuhugi . See pigem peletab õpilased koolist ja õppimisest eemale.
Paratamatult võib aga tekkida negatiivne suhtumine õppetööse, kuid negatiivne suhtumine ja sellest positiivse kujundamine on oluliseks õppeprotsessi eelduseks . Selle ülesande täitmiseks on soovitav järgida järgmiseid tegevusreegleid:

• õpetaja peab välja selgitama iga õpilase suhtumise antud õppeainesse
  
• tuleb välja selgitada negatiivse suhtumise põhjused
  
• tuleb parandada suhteid õpilastega
  

Sellised soovitused ja õppetunnid oleksid suurepärased alg, põhi ja keskastmes, kus õpetatakse lastele põhiteadmisi ja kujundatakse hoiakuid edaspidiseks. Paratamatu on, et mõnedes ainetes ei saagi klassikalisest koolitunniformaadist kõrvale kalduda.
Sõnum minu jaoks
Heino Liimetsa töid ja arvamusi uurimine tekitas minus kergendustunde. Olen minagi ju mõelnud, et olen kehv õpilane, sest ei suuda kuiva juttu tükk aega kuulata ja lihtsalt tähelepanu hajub. Olen tekitanud endale stressi, muretsedes asja üle, mis nüüd tundub, et on loogiline.
Samas on naljakas, et koolitunnid, kus õpetaja üritas rakendada aktiivset õppimist tundusid nn naljategemisega ja sel hetkel ma seost õppimisega ei näinud, arvates, et see on lihtsalt lõbus ajaviide . Samas nüüd kui põhihariduse omandamisest on veidi aega möödas, meenuvad just need õppetunnid, kus tehti midagi muud ning suhe nende ainetega on tugevam.
Seega olen täielikult nõus, et inimene areneb aktiivse tegevuse kaudu, kuna pelgalt teooriat pähe tuupides ei saavuta me arengut pikemas perspektiivis ehk ühel korral pähe tuubitud teadmised ei meenu meile juba mõne päeva pärast. Aktiivne tegevus aga tekitab meile alati teatud emotsioone ja sellepõhine õppimine on kindlasti lõbusam ning efektiivsem.
Edaspidi üritan õppimist enda jaoks huvitavamaks muuta, et õpitut endale paremini kinnistada.
Kasutatud kirjandus

• Liimets, A: Liimets- Sorokin , R; Unt, I; Kala, U. 1988. Heino Liimets: Ülevaade elust ja teaduslikest ideedest. Tallinn.TPÜ kirjastus
  
• Eksa, V.2008. Heino Liimets. Personaalbibliograafia. Tallinn
  

5