Eesti välisränne läbi ajaloo (0)

Sissejuhatus

Välisrände temaatika on tänapäeval väga aktuaalne. See on nii praegu kui ka tulevikus üks tähtsamaid Eesti rahvastiku mõjutajaid. Sellepärast on tähtis püüda välisrännet iseloomustada ja aru saada tema põhjustest ja tegureist ning üks parim viis, kuidas seda kõike teha on võrreldes tänapäevast olukorda ajalooga . Selle uurimustööga proovin ma mõista, mis on põhjustel on eestlased rännanud üle riigipiiri minevikus ja selle abil leida, kas tänapäevane välisränne jälgib mingisugust mustrit või reeglipärasust.
Selles uurimustöös on kasutatud uusimaid andmeid ja prognoose Eesti statistikaameti andmebaasist ja Euroopa Liidu statistikasüsteemist. Ajaloolisi andmeid välisrände kohta kogusin mitmelt seda puudutavalt veebilehelt ja raamatutest.
Töö on organiseeritud lähiajaloo perioodide järgi alustades iseseisvumisega ja Teisele Maailmasõjale eelneva perioodiga ja lõpetades taasiseseisvumisega ja 2008 aasta majanduskriisi järgse tänapäevaga.

Teisele Maailmasõjale eelnev periood

Välisränne Eesti Vabariigi loomise eel

Alates 19. sajandi keskpaigast, kui talupojad said sunnismaisusest vabaks, algas Eestist väljaränne. Koliti teistesse Venemaa impeeriumi provintsidesse, sest Eestimaa kiirestikasvaval rahvastikul, mis valdavas osas ikka tegeles ainult põllumajandusega nappis põllumaad ja Venemaa sinnamaani asustamata aladele jagati tsaarivõimu poolt maad tasuta. Venemaale rännati ka suurlinnadesse, nagu Peterburg, kus vajati kõrgelt haritud spetsialiste. Sinna rännati tihti ka haridust saama. Kahekümnenda sajandi alguseks elas Venemaal üle 200 000 eestlase. Suurimad eestlaste kogukonnad tekkisid Peterburi ümber ja Peipsi idapoolsel kaldal. Kolooniaid tekkis Siberisse ja Kaug-Ida aladele tänu raudteede levikuga . Eestlasi leidus ka Riias, mis oli lõunaeestlaste jaoks lähim suurlinn . Eesti asundustes rajati eestikeelseid koole, kogudusi ja seltse. Esimene maailmasõda kiirendas vahetult enne iseseisvumist väljarännet veelgi, kuigi rinne Võnnust kaugemale ei jõudnud.
(Tiit, 2011, lk. 109; Välis-Eesti ühingu ajalugu: http://www.valiseesti.org/ajalugu/ )
Kokku elas praeguse Eesti piiridest väljaspool üle 20 protsendi eestlastest.
Üldiselt toimus ka vastukaaluks tagasiränne ja immigratsioon Venemaalt Eesti linnadesse, kus arenes hoogsalt tööstus, niiet rändesaldo (sisserände ja väljarände vahe) väga drastiliselt miinusesse ei langenud.
(Tiit, 2011, lk. 110)
Selle ajaperioodi kohta usaldusväärseid ja täpseid andmeid rände kohta praktiliselt pole, sest rahvastikuteadus oli alles lapsekingades ja asunduste teket Vene impeeriumi piires ei loetud välisrändeks.
Iseseisvumise põhjustatud välisränne
Pärast Venemaal toimunud revolutsioone pöördus Eestisse tagasi suur osa Peterburis elanud ametnikke ja spetsialiste. Samuti kasvas rahvaarv Tartu rahu tulemusena Eestiga liidetud Petserimaa ja Narva jõe taguse ala 60 000 elanikuga. Iseseisvussõja järel naases Eestisse Venemaalt tagasi veel 40 000 eestlast. Rändesaldo oli ülekaalukalt positiivne.
(Tiit, 2011, lk. 110)
Põhjus, miks paljud eestlased iseseisvasse Eestisse Venemaalt tagasi tulid oli suuresti selles et, revolutsiooniga kaasnenud muudatused mõjutasid eestlaste vanu kogukondi. Keelustati koguduste tegevusi ja suleti kirikuid, haridusseltse ja nende raamatukogusi, suurt osa kirikuõpetajatest ootas ees küüditamine. 1926. aasta Nõukogude Liidu rahvaloenduse andmetel oli eestlaste hulk Venemaal langenud 154 666 inimeseni 200 000 asemel tsaaririigi ajast. Sel ajal veel tegutses Venemaal 180 eestikeelset kooli ja ilmus 13 eestikeelset ajalehte ja 28 ajakirja. Eestlaste hulk Venemaal langeb repressioonide järel 1939 aastaks 140 000 inimeseni.
(Zettenberg, 2009, lk 401)
“Koolid suleti, ajalehtede ja kirjastuste tegevused lõpetati ja “rahvavaenlased” hukati või pagendati.”(Zettenberg, 2009, lk 402).

Välisränne 1924 kuni 1939

Välisrände maht iseseisvas Eestis oli suhteliselt väike, kuid pidev. Esimest korda hakati pidama usaldusväärset registrit välisrände üle. Nii on teada, et suurim väljarände juhtum oli 1925. aastal, kui umbes 2000 inimest rändas Brasiiliasse. Igasse teise riiki jäi läbi aastate rändesaldo alla tuhande inimese aastas. ( Graafik 1)
(Tiit, 2011, lk.110; Eestlased väljarändajatena: http://www.eesti.ca/ajalugu/et/1.html )
Graafik 1
Kumulatiivne väljarände hulk 1924 - 1935:
Aastatel 1924 - 1938 lahkus 16 300 inimest, kellest 41% siirdus Euroopasse, 30% Põhja-Ameerikasse, 19% Nõukogude Liitu ja 8% Austraaliasse. Ameerika ühendriikidesse oleks arvatavasti ränne veel suurem olnud, kuid raske majandusliku olukorra pärast hakati seal immigratsiooni piirama. Selle asemel kasvas eestlaste ränne Lõuna-Ameerikasse ja Austraaliasse.
Euroopas olid lemmiksihtpunktid Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland ja Rootsi. Igal pool rajati Eesti seltse, milledest mitmed tegutsevad siiamaani. Terve iseseisvuse ajal toimus ka stabiilne tagasiränn,e niiet 1939. aastaks elas Nõukogude Liidus 143 500 eestlast, Lätis 7700 ja ja Euroopast väljaspool kokku umbes 25 000 eestlast.
(Zettenberg, 2009, lk 401)
Ülemaailmne majanduskriis aastatel 1929 kuni 1933 sundis valitsust jõulisemalt majandusse sekkuma, mis elavdas sisekaubandust ja tööstust tänu millele Eesti väljus kriisist suhteliselt tugevana. Majanduslik heaolu pidurdas väljarännet veelgi. (Graafik 2)
Graafik 2

Taasisesesvumise järgne välisränne

Välisränne 1990 aastatel

1990. aastate esimesel poolel asendus nõukogode aegne sisseränne väljarändega. Seoses Vene sõjaväe lahkumisega ning nõukogude aegse tööstuse kokku tõmbumisega 1990 kuni 1998 aastani kasvas negatiivne rändesaldo 85 000 inimeseni. Kokku lahkus pea sadatuhat inimest, sisse rändas seevastu umbes 30 000 väliseestlast. 1990 aastal kehtestati ka 0.1% rahvastikust sisserännukvoot, mis vähendas immigratsiooni. (Graafik 3)
(Eesti Entsüklopeedia: Rahvastiku ränne Eestis http://entsyklopeedia.ee/artikkel/rahvastiku_r%C3%A4nne_eestis )
Graafik 3

Välisränne Euroopa Liiduga ühinemise järel

Hoogustus väljaränne lääne poole. Enne Euroopa Liiduga ühinemist piirasid paljud riigid Eestist pärit immigratsiooni, kuid pärast liitumist ränne Euroopasse lihtsustus. Aastal 2005 oli Eesti elanikkond kolmandal kohal väljarände valmiduse poolest Leedu ja Iirimaa järel. Peamised väljarännuriigid on Soome, Venemaa, Saksamaa, USA, Rootsi ja Suurbritannia.
Lahkumine toimub intensiivseimalt maapiirkondades, kus on tööpuudus. Mehed lahkuvad hõlpsamini, kuid naasevad ka kiiremini. Naiste tagasirände protsent on selle eest madalam kui meestel.
( Estonica .org: Sisse -ja väljaränne
http://www.estonica.org/et/%C3%9Chiskond/Rahvastik/Sisse_-ja_v%C3%A4ljar%C3%A4nne/ )
Kuigi väljaränne Euroopa Liiduga ühinemise järel on siiamaani ühtlaselt kasvanud, pole rändesaldo reaalselt väga massiivselt kasvanud. See on tänu kasvavale tagasipöördujate hulgale. 2013 aasta seisuga on näiteks juba üks viiendik kõigist Soome kolinud eestlastest tagasi Eestisse naasnud. Samuti on suur tagasiränne Suurbritanniast ja Iirimaalt. (Graafik 4)
(Statistikaameti andmebaas : http://www.stat.ee/ )
Aastatel 2004 -2007 rändas Eestisse üle 8000 inimese, kellest ligi 40% olid Eesti kodanikud.
(Tiit, 2011, lk.114)
Graafik 4
Erinevalt 1920 ja 1930 aastate välisrändega, leiab praegu aset ka märkimisväärne sisseränne uute asunike näol. Näiteks ainuüksi 2013 aastal kolis Eestisse üle 1200 inimese Venemaalt ja Ukrainast. Eesti on muutumas varasemate Nõukogude vabariikide jaoks kõrge elatustasemega siirderiigiks.
(Statistikaameti andmebaas: http://www.stat.ee/ )
Võrreldes EL keskmist elatustaset Eesti omaga on selge, et isegi majajanduskriisi ajal oli eestlastele tulus kolida rikkamatesse naaberriikidesse, mis sest, et Eesti majandus püsis suhteliselt stabiilne. (Graafik 5 ja 6)
(Maailmapanga statistika: http://data.worldbank.org )
Graafik 5
Graafik 6

Kokkuvõte

Kuna eelmise sajandi Suur depressioon võrdsustas noore Eesti riigi ja ülejäänud Euroopa ja teiste väljarände sihtkohtade elatustaset ja tõi kaasa üleüldsist protektsionistlikku suhtumist majandusse vähendas see väljarännet tugevalt. Võrreldes kohaliku eluoluga oli välismaal elamine ja töötamine lihtsalt palju ebakindlam.
Kuid vaadates sarnaseid andmeid tänapäevast ei paista Euroopa majanduse ebakindlus Eesti väljarännet nii palju mõjutavat. Meie majanduse olukord võib olla stabiilne, kuid elatustasemelt oleme me ikka väljarände sihtmaadest kõvasti tagapool.
Samuti julgustab väljarändajaid palju lihtsam väljarändega seotud asjaajamine tänu Euroopasisesele tolliliidule. Samuti aitab väljarändajaid odavamad transpordikulud ja ka infotehnoloogia, mis hõlbustab hoida alles sidemeid päritolumaaga.
Veel üks selge erinevus nende kahe perioodi väljarände vahel on selles, et kahe- ja kolmekümnendatel lahkunud inimesed või terved perekonnad naasid harva. Paljud emigreerusid, et uut elu alustada ilma tagasi tulemisest mõtlemata ja tihti sulandusid eestlaste kogukonnad sihtriigi kultuuri ära. Tänapäeva väljarändajate lahkumise põhjus on palju selgemalt tööga seotud ja lühiajalisem. Tagasirändajate hulk tõuseb peaaegu samas taktis nagu väljaränne.
Samuti on tänapäeval rändesaldo jaoks arvestatav faktor sisseränne muudest allikatest, kui ainult tagasiränne, näiteks immigrandid mujalt Ida-Euroopast ja ka paljud lääne- eurooplased tänu tagasirändavatest eestlastest tutvustega.

Kasutatud Materjalid

Ene_Margit Tiit “Eesti rahvastik”;
Seppo Zettenberk “Eesti ajalugu”;
http://www.eesti.ca/ajalugu/et/1.html ;
http://www.entsyklopeedia.ee ;
http://www.estonica.org ;
epp. eurostat .ec.europa.eu;
http://www.stat.ee/ ;
http://www.valiseesti.org/ajalugu ;
http://data.worldbank.org
12