Duke Ellington (1)

Sisukord

Sissejuhatus 2
Ellingtoni muusikukarjäär 3
Duke Ellingtoni mõju muusikale 6
Duke Ellington – muusikaline geenius 8
Kokkuvõte 11
Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Edward Kennedy „Duke“ Ellington oli üks kuulsamaid ja omapärasemaid džässi pianiste, orkestrijuhte ja heliloojaid. Ellingtoni peetakse väga mõjukaks suurkujuks džässi ajaloos, kuigi tema looming ulatus mitmete teiste žanriteni. Mõned kriitikud hindavad Ellingtoni loomingut džässiga isegi kauges suguluses olevaks. Ellingtoni palad sündisid ainulaadselt ning vaid tänu haruldasele koostööle ja suhtele oma orkestriga. Duke Ellington arendas muusikat märkimisväärselt tuues sellesse tehnilisi muudatusi, uusi ja erilisi stiile ning kõlavärvinguid.

Ellingtoni muusikukarjäär

Edward Kennedy Ellington sündis 29. aprillil 1899 Washingtonis . Ellington hakkas õppima klaverit seitsmeaastaselt. Oma hüüdnime Duke (ingl. k. hertsog ) sai Ellington koolipõlves silmatorkavalt korraliku riietuse ja viisaka käitumise eest. Juba noorest peale kuulas, jälgis ja imiteeris Ellington ragtime ’i pianiste, mittte ainult Washingtonis, kuid ka Philadelphias ja Atlantic City’s, kus ta suvekuudel oma emaga puhkamas käis. Ka maalikunst oli Ellingtoni suur kirg – tema noorusaja päevad nägid tihti välja valgel ajal plakateid maalides ja öösel klaverit mängides. Ellingtoni muusikakarjääri alguseks võib pidada aastaid 1917-1919.
Tol ajal olid võimalused klaverimänguks nii soodsad ja üheksateistkümne aastaselt oli Ellington nii kaugel, et võis ennast esmakordselt orkestrijuhiks nimetada, kuigi ta mängijad olid veel verinoored algajad nagu ta isegi. Järgnes rida aastaid vahelduva eduga vahelduvates koosseisudes mängimist.
1923. aastal liitus Edward Kennedy Ellington ühe kuueliikmelise komboga. USA pealinna järgi, kus Ellington sündis ja kus ta oma muretu ning turvalise nooruse veetis, võttis kombo endale nimeks Washingtonians. Washingtoniansi kuulusid ka hilisemad kuulsused Bubber Miley , Otto Hardwick ja Sonny Greer. 1925. a oli Washingtoinans oma aja kohta küllalt võimekas ning sai juba esimesi võimalusi heliplaadilindistamiseks, seda teise nime – Duke Ellington’s Kentucky Club Orchestra – all. Edasi tulid orkestrisse juurde Tricky Sam Nanton, Harrey Carney ja Wellman Braud, kõik Ellingtoni orkestri pikaajalised ja tuntud liikmed. Washingtonians suundus edasi esinema New Yorki , kus nende majanduslik olukord läks väga raskeks – Ellingtoni sõnul tuli mõnikord nälja kustutamiseks viie mehel vahel üks hot dog ära jagada. Kuue kuu pärast orkester loobus.
Kolm aastat hiljem proovis Ellington uuesti. Seekord asi õnnestus. Varsti ta mängis klaverit ja juhatas orkestrit Harlemi kõige kallimas ööklubis Cotton Club’is, mis asus küll Harlemis, kuid sellegipoolest võõrustas valgeid turiste. Siis sündisid ka Duke Ellingtoni esimesed kuulsad plaadistused: „ East St. Louis Toodle -oo“, „Jubilee Stomp “, „Birmingham Breakdown“ ja „ Black and Tan Fantasy “. Kuna Ellington töötas klubis nõuti talt palju varieteemuusikat ja muusikalisi illustratsioone kabareenumbritele. Seoses sellega pani Duke Ellington juba algusest peale suurt rõhku omapärastele, väljendusrikastele orkestrivärvidele ja püüdis oma kompositioonidele anda – esalgu vahest küllaltki naiivsete vahenditega – kontsertlikku karakterit. Sellest ajast on pärit paljud Ellingtoni orkestri nn. džunglistiilis loodud palad, kus suurt osa mängisid Bubber Miley, Cootie Williamsi ja Sam Nanton soolod spetsiaalsete sordiinidega ( plunger ).
Järgnesid kolmekümnendad aastad rahvusvahelise tunnustusega. 1932. aastal sõitis Duke Ellingtoni orkester oma esimesele Euroopa tuurile , mis oli väga edukas. Pidevalt loodi uusi heliplaate, mida vist ükski teine ansambel pole rohkem valmistanud. 1930ndatel lõi Ellington ühed oma kõige suuremad hitid, mille hulka kuulusid „Mood Indigo “, „It Don't Mean a Thing (If It Ain't Got That Swing)“, „Sophisticated Lady“, „Solitude“, „In a Sentimental Mood“, „Caravan“.
1940ndaid ja viiekümnendate algust võib pidada Duke Ellingtoni karjääris kerge allakäigu aegadeks. Sellel ajal tõusid esile teised muusikastiilid nagu Bebop , Rythm and Blues , Rock & Roll, mis viisid ära hulga publikut. Bigbändide populaarsus vähenes.
Kuid just siis, kui asjad ei paistnud hästi, lõpetas Ellington kriitikute ennatlikud jutud „langusest“. See juhtus 1956.a Newporti festivalil , kus Ellington oli välja kuulutatud vaid ühena teiste ahvatluste seas. Keegi ei oodanud midagi erakordset, kuid tema etteaste osutus festivali kulminatsiooniks. Duke mängis oma vana „Diminuendo and Crescendo in Blue “, mis oli üks tema esimesi pikemaid kompositisoone, Paul Gonsalves puhus kuueminutilise vaimustava tenorsaksofoni soolo ja band tekitas sellise kaasakiskuva drive’i, millist polnud keegi Ellingtonilt juba pikka aega kuulnud . Ellington taastas oma populaarsuse ning mõne aja päarast sündis rida uusi meistriteoseid, eelkõige Sheakspeare’i süit „Such Sweet Thunder“, pühendusega Stratfordis peetavale Shakespeare’i festivalile.
1967. a suri Billy Strayhorn – helilooja , pianist ja arranžeerija kellega Ellington edukat koostööd tegi. 1970. a suri aldimängija Johnny Hodges ja 1932.a trompetist Bubber Miley. Pärast nende surma polnud Duke Ellington ühtegi isiklikku kaotust nii tõsiselt võtnud. Johnny Hodgesi rikkalikud, tundelised soolod olid peaaegu vahetpidamata alates aastast 1928 peegeldanud Ellingtoni loomuse romantilist, sensuaalset ja impressionistliku poolt. Billy Strayhorn oli orkestri repetuaari rikastanud selliste väljapaistvate paladega nagu „Lush Life“, „Chelsea Bridge “ ja „Take the A- Train “, mis oli saanud Ellingtoni orkestri teemalooks. Kuid Stayhrorni surm päästis Ellingtonis veel kord valla uued loomejõud. Sündisid mitu uut olulist tööd: plaadid Sacred Concert ja selle järel Second Sacred Concert, Duke Ellingtoni 70th Birthday Concert (valiti kõikjal maailmas 1969.aasta džässplaadiks), Far East Suite ja kõige krooniks New Orleans Suite, millest sai 1970. a plaat. Džäss-spetisalistid on öelnud, et Strayhorni surma järgsetesse aastatesse langeb Duke Ellingtoni poole sajandi elutöö üks viljakamaid perioode – seda nii kompositisoonide kui ka Ellingtoni orkestri arvukate kontsertide ja turneede poolest.
1970. a läks Duke Ellington pikimale turneele, mida ükski džässorkester eales on ette võtnud: läbiti Nõukogude Liit, Euroopa, Ladina-Ameerika – kõik see ilma vaheaegadeta, kolme kuu jooksul. 1969. aastal muutusid Berliini Jazzipäevad suureks Ellingtoni 70. juubeli peoks ja talle avaldasid austust kümned kuulsad muusikud – mitte ainult vanemast generatsioonist , vaid ka sellised isiksused nagu Miles Davis ja Cecil Taylor. Oma 70. sünnipäeva puhul andis Ameerika president Richard Nixon Duke Ellingtonile üle Ameerika Vabaduse medali.
Viis aastat hiljem, 25.mail 1974 suri Edward Kennedy Ellington New Yorgi haiglas kopsupõletikku. Talle avaldas austust kogu muusikamaailm Leonard Bernstenist Miles Daviseni.
Duke Ellington koos oma orkestriga

Duke Ellingtoni mõju muusikale

Duke Ellingtoni lugu on orkestri ajalugu džässis. Kõik märkimisväärsed bigbändid – kaasa arvatud kommertsiaalsed tantsuorkestrid – on olnud otseselt või kaudselt Duke’i mõju all. Ellingtoni poolt kasutusele võetud uuendustest ja tehnikatest, mis olid eeskujuks teistele orkestritele ja mängiatele, saab pika nimekirja.
1927.a oli ta esimene, kes kasutas inimhäält kui instrumenti. Hääl kuulus Adelaide Hallile, viisiks oli „ Creole Love Call “. Hiljem lõi ta sarnaseid efekte Kay Davise koloratuursopraniga.
1935. aastal salvestatud „Caravan“, mille ta kirjutas koos puertoriikolasest tromboonimängija Juan Tizoliga, rajas tee sellele, mida alates neljakümnendatest kutsuti „ kuuba džässiks“ ja nüüd „latinodžässiks“: see on kombinatsioon Ladina-Ameerika rütmidest ja Põhja-Ameerika meloodiatest ja harmooniast.
Duke Ellington võttis esimesena kasutusele nn kajakambrid, mis tänapäeval laialt levinud on. Johnny Hodgesi 1938. aasta soololugu „Empty Ballroom Blues“ oli kõikide aegade esimene soolo, mis salvestati kajakambrit kasutades.
Svingmuusika väljakujunenud stiilile tegi Ellington mööndusi alles 1939. aastast alates. Siiski säilitas ta siis ja edaspidi kõigest hoolimata ka oma ainulaadset stiili. Selle oluliseks eelduseks oli orkestriliikmete isikupära hoolikas kokkusulatamine üheks tervikuks, mis lõpptulemusena kandis Ellingtoni nägu.
Paljudes kahekümnendate lõpus salvestatud Ellingtoni palades võib märgata vähendatud kvinti, bebopile iseloomulikku intervalli. Ellington oli koos Harry Carneriga ka baritonsaksofoni sissetooja džässmuusikasse.
Aastaid oli jazzbassi arengulugu seotud Duke Ellingtoni orkestriga. Võib jälgida otsest liini võimendatud bassi esimese salvestuse juurest – „Hot and Bothered“ 1928 Wellman Braudiga bassil – kuni Oscar Pettifordi ja eiriti Jimmy Blantonini, kes tegi bassist Eellingtoni orkestris 1940. aasta paiku selle džässinstrumendi, millisena me seda täna tunneme.
Duke Ellingtoni juures näeme me esimest korda, kuidas džässi saund muutub iseseisvaks. Avastuse, et peljalt saund, helivärv võib olla unikaalne ja määrav element, tegi samuti Ellington. Temalt pärineb ka peaaegu erandlikult kõik, mis puudutab ansamblisaundi ja džässinstrumentatsiooni.
Ellington edestas kümne aastaga teisi selleski , kuidas integreerida komponeeritud muusika peamiselt improvisatsioonil põhinevasse muusikasse. Ta ei komponeerinud pillidele. Ta kirjutas üksikisikutele. Alates Duke Ellingtonist peab hea džässkompositsioon sisaldama dialoogi helilooja ja esitajate vahel. Vahemikust 1925 kuni 1945 on Ellingtoni džässkompositsioonid peaaegu ainsad, mis on tänapäeva nõuete tasemel.
Duke Ellington on tuntud ka džunglistiili poolest, mille ta loonud on. Džunglistiil on saanud oma nime trompeti ja tormbooni helidest palades, mis meenutasid džungliöös kostvaid hääli. Kuid džunglistiil on vaid üks Ellingtonile omistatud neljast stiilist. Ülejäänud kolm on „meeleolustiil“, „ kontsertstiil “ ja „standardstiil“. Viimane pärines üsna otseselt Fletcher Hendersonilt, kahekümnendate tähtsaimalt orkestrijuhilt, ja ei toonud alguses kuigipalju kaasa. Meeleolustiili kannab bluusitunne, seda isegi palades, mis pole tegelikult bluusid. Kõlavärvi poolest kõige ambitsioonikamad Ellingtoni kompositsioonid on seotud meeleolustiiliga. „Solitude“, mis ütleb üksinduse kohta kolme minutiga rohkem kui mõnigi paks raamat, on kõige kuulsam näide. Mis puudutab kontsertstiili, siis on neid tegelikult kaks: tõelised väikesed kontserdid Ellingtoni orkestri erinevatele solistidele ning katsed luua džässi suuremates vormides.

Duke Ellington – muusikaline geenius

Kui Duke Ellington sai muusikuks, loobus ta oma eelmisest tööst, maalimisest, ainult näiliselt. Nüüd ei maalinud ta enam mitte värvide, vaid helidega. Ellingtoni kompsotsioone võib pidada oma rikkalike harmoonia- ja tämbrivärvidega muusikalisteks maalideks. Mõnikord avardub see pealkirjades: „Leegitsev mõõk“, „Ilusad indiaanlased “, „ Bert Williamsi portree, „Videvik kõrbes“ jne. Ellingtoni kunstikirest võibki tuletada, et ta tajus oma muusikat kui „mälestuste transformeerumist helidesse“ - mälestused on ju pildid. Duke Ellington on öelnud: „Mälestused on džässmuusikule tähtsad. Mulle meenub, et kirjutasin kord 64-taktilise pala mälestustest, kuidas ma poisikesena oma voodis lebades kuulsin tänaval meest vilistamas ja sammude kajal kaugenemas.“
Ellingtoni muusika sündis läbi tema orkestri, mille kohta on öeldud ka, et see oli mitme vaimse ja muusikalise elemendi keerukas konfguratsioon. Duke Ellingtoni muusika oli samavõrd ka iga üksiku orkestriliikme muusika – paljud tema palad on tõelised ühissaavutused.
Paindlik surve, millega Ellington rakendas muusikuid oma ideede teenistusse, jättes neile mulje, et ta vaid aitab tuua välja nende varjatud võimeid, oli üks ta paljudest suurtest oskustest. Tänu sellele raskesti sõnastatavale suhtele muusikute ja Ellingtoni vahel näis kõik, mida ta kirjutas, loodud just tema ja ta orkestri jaoks – nii, et vaevalt keegi seda kopeerida suutis. Ükskord käinud Paul Whiteman ja tema aranžeerija Ferfe Grofé õhtu õhtu järel klubis, kus mängis Duke Ellington, sest nad tahtsid kasutusele võtta Ellingtoni tüüpilisi saunde. Lõpuks nad loobusid ja ütlesid: „Temalt on võimatu varastada.“
Cotton Club’i orkestri põhituumik säilis tänu Ellingtonile kuni viikümnendateni. Ükski teine orkestrijuht ei teadnud nii hästi, kuidas orkestrit koos hoida. Kui teistes edukates orkestrites toimusid koosseisuvahetused igal kuul, oli Ellingtonil kahekümne aasta jooksul vaid kuus või seitse märkimisväärset muudatust.
Francis Newton on väljendanud tabavalt Duke Ellingtoni teeneid, väites et Ellington lahendas esimesel katsel suure orkestri džässmuusika kolmekordse probleemi: „džässirepertuaari komponeerimise, džässorkestratsiooni probleemi ja (mängijate läbikaalutud valiku kaudu) instrumentaalsete stiilide küsimuse“
Valter Ojakäär kirjutab oma raamatus „Džässmuusika“ (1966) järgmiselt: „Ellingtoni orkestrit ei saa paigutada ühtegi lahrisse. Ta ei sobi hästi ei traditsionaalse džässi, svingmuusika ega hilisemate džässi mitmesuguste voolude tüüpiliste esindajate kõrvale, kuigi ta kõigist neist perioodidest midagi omandas“
Paljude kriitikute arvates oli Ellington tihti liiga lähedal Euroopa muusikale. Nad peavad silmas tema kiindumust suurematesse vormidesse. Aga see kiindumus paljastab ka nõrkuse, mis pole kindlasti euroopalik: üliarmas naiivsus. Naiivsust oli ka nendes pikkades popuriides, millega Duke kontsertidel aina pahandas oma nõudlikumaid austajaid.
Ellington on korduvalt avaldanud uhkust oma nahavärvi üle. Mitu tema suuremat teost on räägivad mustade ajaloost. „Ma tahan luua Ameerika neegrite muusikat“ ütles Ellington ükskord, rõhutades sõna Ameerika. Ta oli teadlik sellest, et Ameerika neegril oli rohkem ühist valge mehe maailmaga kui musta Aafrikaga.
Duke Ellingtoni suurimate hittide kohta on öeldud, et ükskõik kui meeldejäävad ning meloodilised need on, kaotavad need palju oma võlust, kui neid ei mängi Ellington ise. Keegi ei oska neid nii esitada nagu Ellington.
Ellington püüdles alati džässmuusika võimalikult avara tõlgitsemise poole. Sealjuures ammutas ta oma muusikalisi ideid siiski põhiliselt samadest allikatest, millest voolav välja džässmuusika, erinedes seega diametraalselt nendest , kes kasutavad oma muusikas üksikuid džässi elemente vaid välise võõbana. Vihjates mõnedele Ellingtoni kriitikule, kirjutab ameerika markksistlik muusikateadlane Sidney Finkelstein: „Ellingtoni väärtuse tõendiks oli tema muusika enese jõud. See kõlab nii, nagu pole kõlanud veel mingi Euroopas või mujal kirjutatud muusika. See kõneleb oma enese keelt. Tema saavutused orkestri kõla, tämbri ja harmooniliste suhete valdkonnas rikastavad meie teadmisi muusikast.“ Duke Ellington oli esimene mustanahiline Ameerikas, keda kujutati mündi peal.
Viiekümnendate aastate keskel paluti kümmet autoriteetset kriitikut nimetada džäsmmusika arenguloo viit tähtsamat kuju. Selgus, et Ellington oli ainuke, kes sai maksimumi hääli – kõik kümme kriitikut nimetasid tema nime. Teised neli tähtsat suurkuju olid Louis Armstrong , Charlie Parker , Lester Young ja Count Basie.

Kokkuvõte

Tehes seda referaati sain ma teada palju uut ja erilist Duke Ellingtonist, mulle senitundmatust džässigeeniusest. Ka minu teadmised üleüldiselt džässi ja muusika kohta suurenesid ja ma usun, et mu silmaring samuti laines . Nüüd, kuuldes nime Duke Ellington, ei jää mu emotsioonid enam tühmiks, vaid mulle meenuvad huvitavad asjaolud selle džässilegendi elust ja tema saavutustest. Duke Ellingtoni ja tema orkestri eriline klapp ning nende ühine harmooniline improvisatsioon , mille tulemusena tekkisid meistriteosed , on üks omandatud tarkustest, mida ma kindlasti ei unusta.
Selle referaadiga kinnistus veelkord minus teadmine, et just loovad inimesed on need, kes maailma muudavad ja elus läbi löövad.

Kasutatud kirjandus

Internetisaidid:
http://en.wikipedia.org/wiki/Duke_Ellington
http://www.schirmer.com/Default.aspx?TabId=2419&State_2872=2&composerId_2872=2311
http://www.allaboutjazz.com/php/musician.php?id=6521
Raamatud:
Brendt, J, E. Jazziraamat
Ojakäär, V. Džässmuusika