Duke Ellington (1)

Vaida Põhikool
Tõnu Tootsi
Duke Ellington
Referaat
Õppeaine:
9. klassi muusikaõpetus
Juhendaja :
Helina Indrekans
Vaida 2005 sügis
Sisukord
Sisukord....…………………………………………….…………………………………..3
Sissejuhatus………………………………………….…………….……………….......….4
Ellingtoni tulek jazzmuusikasse……………………….…………………………………..5
Muusikatee algu…………………………………………………………………………...6
Ellingtoni mõju muusikale………………………………………………………………...7
Viimased aastad…………………………………………………………………………...8
Lõppsõna…………………………………………………………………………………10
Kasutatud materjal..…………………………………...……………...…..……………...11
Lisad…………………………………………………….………………………………..12
Sissejuhatus
Duke Ellington on üks kuulsaimaid jazzmuusika orkestri juhte, pianiste ja heliloojaid. Sündinud 29. aprillil 1899 Washingtoni mustas keskklassis, veetis ta oma lapsepõlve muretult. Tema lugusid ei oska peale tema enda mitte keegi nii hästi mängida. Sellepärast otsustasin oma referaadi just temast kirjutada.
Ellingtoni tulek jazzmuusikasse
Olles 18-aastane, soovis Ellington saada maalikunstnikuks . Saades aga muusikuks, oli tema loobumine maalimisest ainult näiline. Nüüd ei maalinud ta aga mitte värvide, vaid helidega. Ellingtoni kompositsioone oma rikkalike harmoonia - ja tämbrivärvidega võib pidada muusikaliteks maalideks. Mõnikord avaldub see pealkirjades: “Leegitsev mõõk”, “Ilusad indiaanlased”, “Maatüdruk”, “Videvik kõrbes” jne. Isegi dirigendina jäi Ellington oma suurejoonelise käitumismaneeri poolest maalijaks: kuidas ta orkestri ette astus ja mõne kindla käeliigutusega helilõuendile värvilaike jättis.
See võibki tuleneda sellest, et ta tajus oma muusikat kui “mälestuste transformeerumist helidesse”. Mälestused on pildid. Ellington on öelnud: “Mälestused on jazzmuusikule tähtsad. Mulle meenub, et kirjutasin kord 64-taktilise pala mälestusest, kuidas ma poisikesena oma voodil lebades kuulsin tänaval meest vilistamas ja sammude kaja kaugenemist.”
Muusikutee alguses
1923. aastal liitus Ellington viieliikmelise kambaga, kus mängisid juba kolm tema pillimeest: Otto Hardwick-altsaksofon; Sonny Greer- trummid ; ja Arthur Whetsol- trompet. USA pealinna järgi, kus Ellington 1899. aastal sündis ning oma turvalise ja muretu nooruse veetis, võttis kamp endale nimeks Washingtonians.
Washintonians läks New Yorki , kus neil tuli Ellingtoni sõnul mõnikord nälja kustutamiseks hot dog viie mehe vahel ära jagada. Kuue kuu pärast nad loobusid.
Kolm aastat hiljem üritas Ellington uuesti. Seekord asi õnnestus. Varsti mängis ta Harlemi kõige kallimas ööklubis Cotton Clubis, mis asus küll Harlemis, kuid sellegipoolest võõrustas valgeid turiste – jätmaks neile mulje, nagu oleksid nad “tõesti käinud Harlemis”. Sündisid Ellintoni esimesed kuulsad plaadistused: “ East St. Louis Toodle -oo”, “Jubilee Stomp ”, “Birmingham Breakdown” ja “ Black and Tan Fantasy ”.
Cotton Clubi orkestri põhituumik säilis tänu Ellingtonile kuni viiekümnendateni. Ükski teine orkestrijuht ei teadnud paremini, kui Ellington kuidas orkestrit koos hoida. Kui teistes edukates orkestrites toimusid koosseisuvahetused iga kuu, oli Ellingtonil kahekümne aasta jooksul vaid kuus või seitse märkimisväärset muudatust. Ellingtoniga Cotton Clubis mänginud tähtsate solistide seas olid trompetist Bubber Miley , trombonist Joe “Tricky Sam” Nanton ja baritonsaksofonist Harry Carney. Ellington lõi oma “džunglistiili” koos Miley ja Nantoniga. Trompeti ja trombooni ekspressiivsed urisevad helid meenutasid džungliöös kostvaid hääli.
Ellingtoni mõju muusikale
Duke Ellingtoni lugu on orkestri ajalugu jazzis. Kõik märkimisväärsed bigbändid – kaasa arvatud kommertsiaalsed tantsuorkestrid – on olnud otseselt või kaudselt Duke’i mõju all. Ellingtoni poolt kasutusele võetud uuendustest ja tehnikatest, mis olid eeskujuks teistele orkestritele ja mängijatele, saab pika nimekirja.
1927 oli ta esimene, kes kasutas inimhäält kui instrumenti. Hääl kuulus Adelaide Hallile, viisiks oli “ Creole Love Call ”. Hiljem lõi ta sarnaseid efekte Kay Davise koloratuursopraniga.
1937. aastal salvestatud “Caravan”, mille ta kirjutas koos puertoriiklasest tromboonimängija Juan Tizoliga, rajas tee sellele, mida alates neljakümnendatest kutsuti “ kuuba jazziks” ja nüüd “latinojazziks”: see on kombinatsioon Ladina-Ameerika rütmidest ja Põhja-Ameerika meloodiatest ning harmooniast. Duke Ellington oli ka esimene, kes võttis salvestamisel kasutusele nn kajakambrid. Tänapäeval peetakse seda iseenesestmõistetavaks. Johnny Hodgesi 1938. aasta soolo loos “Empty Ballroom Blues,” oli kõikide aegade esimene soolo, mis salvestati kajakambrit kasutades.
Kahekümnendate lõpus võib vähendatud kvinti-bebopile iseloomulikku intervalli, märgata rohkem kui ühes Ellingtoni palas.
Koos baritonsaksofonisti Harry Carneyga leidis Ellington sellele instrumendile koha jazzis.
Aastaid oli jazzbassi arengulugu seotud Ellingtoni orkestriga. Võib jälgida otsest liini võimendatud bassi esimese salvestuse juures – “Hot and Bothered” 1928 Wellman Braudinga bassil – kuni Oscar Pettifordi ja eriti Jimmy Blantonini, kes tegi bassist Ellingtoni orkestris 1940. aasta paiku selle jazzinstrumendi, millisena me tunneme seda täna.
Viimased aastad
1967 suri Billy Strayhorn, 1970 aldimängija Johnny Hodges. Pärast trompetist Bubber Miley surma 1932 polnud Ellington ühtegi isiklikku kaotust nii raskelt võtnud, kui nende kahe lahkumist . Johhny Hodgesi rikkalikud, tundelised soolod olid peaaegu vahetpidamata alates aastast 1928 (42 aasta vältel!) peegeldanud Ellingtoni loomuse romantilist, sensuaalset ja impressionistlikku poolt. Helilooja ja arranžeerija Billy Strayhorn oli orkestrirepertuaari rikastanud selliste väljapaistvate paladega nagu “ Lush Life”, “ Chelsea Bridge” ja “Take The A- Train ”, mis oli saanud Ellingtoni orkestri teemalooks. Orkestreerijana häälestas ta end nii peenelt Ellingtoni lainele, et isegi spetsialistidel oli tihti raske eristada, mida oli kirjutanud Ellington või Billy “Sweet Pea” Strayhorn.
Kuid Strayhorni surm päästis Ellingtonis veel kord valla uued loomejõud. Kuuekümnendatel jättis ta aina sagedamini kirjutamise ja arranžeerimise Strayhorni hooleks. Nüüd, olles taas üksi, võttis ta selle uuesti käsile. Sündis mitu olulist uut tööd: plaadid Sacred Concert ja selle järel Second Sacred Concert, Duke Ellingtoni 70th Birthday Concert (valiti 1969 kõikjal maailmas aasta jazzplaadiks), Far East Suite (kus Ellington kajastab väga isikupäraselt riigidepartemangu poolt sponsoreeritud Aasia -turneed) ja kõige krooniks New Orleans Suite, millest sai 1970 Aasta Plaat. Seal avaldab Ellington austust New Orleansi pärandile ja vormib selle ellingtonilikuks muusikaks.
Jazzispetsialistid on üelnud, et Strayhorni surma järgsetesse aastatesse langeb Ellingtoni poole sajandi pikkuse elutöö üks viljakaid perioode – seda nii kompositsioonide kui ka Ellingtoni orkestri arvukate konsertide ja turneede poolest.
1970 läks Ellington pikimale turneele, mida jazzorkester eales ette võtnud: Nõukogude Liit, Euroopa, Ladina-Ameerika – kõik see ilma vaheaegadeta, kolme kuu jooksul. Ikka ja jälle jäi mulje, et 72-aastane Ellington on kirja järgi noorematest meestest koosnevas orkestris kõige noorem, aktiivsem ja dünaamilisem. Tihti, kui orkestrandid kippusid oma pultide taga tukkuma, oli Ellington see, kes kütkestas publikut oma huumori, vaimu ja sarmiga. Ja kui pillimehed olid kontserdi lõpus juba väsinud, kogus ta neljast-viiest solistist väikse rühma ja pakkus koos nendega nooruslikult säravaid tipphetki.
1969. aastal muutusid Berliini Jazzipäevad suureks Ellingtoni 70. juubeli peoks ja talle avaldasid austust kümned kuulsad muusikud – mitte ainult vanemast generatsioonist, vaid ka sellised isiksused nagu Miles Davis ja Cecil Taylor.
Viis aastat hiljem, 25. mail 1974 suri Duke Ellington New Yorgi haiglas kopsupõletikku. Vaid paar nädalat varem pühendas Down Beat talle 75-sünnipäevaks oma erinumbri. Talle avaldas austust kogu muusikamaailm Leonard Bernsteinist Miles Daviseni.
Lõppsõna
Duke Ellington oli üks silmapaistvaimaid jazzmuusikuid. Tema muusika sündis orkestri ühistööna ja sõna otseses mõttes improvisatsioonina. Kui Ellington hakkas mingi ette antud teema järgi klaveril mängima, järgnesid talle varsti ka kõik teised. Ta tajus oma muusikat kui mälestuste transformeerumist helidess. Ellington on korduvalt väljendanud uhkust oma nahavärvi üle. Mitmetes oma suuremates teostes on teemad just mustade ajaloost.
Paljude kriitikute arvates oli Ellington tihti liiga lähedal Euroopa muusikale. Ellington suutis oma orkestrit koos hoida kauem kui keegi teine orkestrijuht ja tehes sealjuures vähe muudatusi.
Ellington lõi ka oma “džunglistiili” koos Miley ja Nantoniga, kus trompeti ja trombooni ekspressiivsed urisevad helid meenutasid džungliöös kostvaid hääli. Võttis ka esimesena kasutusele inimhääle kui instrumendi ja nn. kajakambri. Tihti ennustasid kriitikud talle langust, mida aga ei juhtunud. See juhtus 1956 Newporti festivali, kus Ellington oli välja kuulutatud vaid ühena teiste ahvatluste seast. Keegi ei oodanud midagi erakordset, kuid tema etteaste osutus kogu festivali kulminatsiooniks. See oli üks viiekümnendate suuri jazzõhtuid. Pärast Billy Strayhorni surma päästis Ellington veel kord valla uue loomejõu. Sündis mitu olulist uut tööd ja plaati . 1970 võttis Ellington ette pikima turnee , mille jazzorkester eales ette võtnud: Nõukogude Liit, Euroopa ja Ladina-Ameerika. 25. mail 1974, kui Ellington suri, avaldas talle austust kogu muusikamaailm Leonard Bernsteinist Miles Daviseni.
Kasutatud materjal
“Jazziraamat”, Joachim E. Berendt, 1999. a.
www.freemaninstitute.com/BCF%20Dukephoto.htm
www.authentichistory.com/ audio /1930s/music/1932-It_Dont_Mean_a_Thing.html
www.allaboutjazz.com/albums/pedroscassa/ellington.sized.jpg
www.americaslibrary.gov/DukeEllingtonPoster.jpg
www. users .globalnet.co.uk/~mcgoni/ella/
www.schirmer.com/composers/Ellington.gif
www.ellington-music.co.uk
www.images.allposters.com
www.dukeellington.com
www.redhotjazz.com
www.dellington.org
www.dike-ellington.com
15