hh, ll, mm, nn, rr, ss, aa, ee, ii, oo, uu, õõ, ää, öö, üü õ, ä, ö, ü ää, öö, üü tsehhid, kallata, kassa, kuurid tsehhide, kallama, kasse, kuuride ahi, kala, asi, kuri h -- pika vokaali või diftongi järel h -- ülipika vokaali või diftongi järel (stiihia) (stiihiline, psüühiline) pp, tt, kk b, d, g p, t, k kappide, nutta, lukke
7. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vastupidiselt konsonantidele on vokaal häälik, mille artikuleerimisel pääseb õhk vabalt ja takistuseta pidevalt välja suust või suust ja ninast 8. Kirjelda vokaale kolme artikulatoorse mõõtmega (lähtuvalt keele ja huulte asendist). Vokaale saab kirjeldada kolme artikulatoorse mõõtmega (keele ja huulte asendiga): 1. keele kõrgus 2. keele ees-tagapoolsus 3. huulte ümardatus 9. Mis on diftong, millised vokaalid võivad olla diftongi esikomponendiks, millised järelkomponendiks? · Diftong e kaksiktäishäälik on ühte silpikuuluva kahe kvaliteedilt erineva vokaalfoneemi järjend nt lau-lud, mäed, õu-nad, päev, prae-gu · Hääldamisel on oluline diftongi mõlemad osised välja hääldada nt köetakse, öeldakse, päevitama · Diftongi esikomponendiks võivad olla kõik vokaalid (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü) nt sai, pea, kiunuma, koer, kuiv, sõel,käima, köis, süit
Vokaalid Ladina keeles on 6 vokaali, millest enamus hääldub nagu eesti keele vastavad täishäälikud. Mõned täpsustused vokaalide hääldamise kohta: Y (üpsilon) = ü; esineb ainult kreeka laensõnades, näit. pyramis, syllaba, systema, analysis U Ladina keele vokaal u hääldub teatud kombinatsioonides konsonandina, s. t. v-na, vt. konsonandi ja vokaali ühendid. Diftongid Ladina keeles on 4 diftongi: au, eu, ae, oe. Kaht esimest loetakse nii nagu kirjutatakse (au, eu). AE = ää, näit. aeger, aegrotus, diaeta, Graecus, puellae OE = öö, näit.lagoena, foedus, poena Klassikalisel ajal (1. saj. e. Kr.) hääldusid diftongid ae ja oe ai-na ja oi-na. Esimestel sajanditel p. Kr. hakkasid nad häälduma ä-na ja ö-na ning hiljem ka e-na. Kui ae ja oe puhul on e kohale märgitud kaks punkti (ë) või pikkusmärk (), siis ei moodusta
üksikhääliku õigekiri Helilised häälikud - täish. + kaash.(j,l,m,n,r,v) Helitud häälikud - kaash.(sulgh.+f,h,s,s,z,z) · helitu kõrvale k, p, t (-ki) erandina liitsõna (raudtee) liite ees (jalgsi) sama sõna eri vormides (kärbse, leidsin) võõrsõna (absoluutne) erand- ärksa, tõrksa, erksa · helilise kõrvale g, b, d (-gi) 2x täish./diftongi järel üks k, p, t (koopad) mitmesilbiliste sõnade lõpus k, p, t viimane silp pole pearõhuline- k,p,t (taburet) viimane on pearõhuline- kk,pp,tt (omlett) h sõna alguses sõltub traditsioonist sõna sees: i silbi lõpus, j silbi alguses (maias, majas) ü ja i järel ei kirj. j-i - ei kehti tegijanim., liits. häälikuühendi õigekiri iga häälik ühe tähega (metalne) ei kehti kui 1) liitsõna (plekkpurk) 2) liide algab sama kaash
a madal tagavokaal, illabiaal, primaarne õ keskkõrge tagavokaal, illabiaal, sekundaarne. Vokaalid moodustavad monoftonge ja diftonge. Monoftong üks või kaks sama laadiga vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Diftong kaks teineteise järel asetsevat, laadilt erinevat vokaali moodustavad silbi tuuma (laud, sai). Eesti keeles saavad pearõhulises silbis esineda kõik 9 vokaali, väljaspool pearõhulist silpi ainult 5: a, e, i o, u. Pearõhulises silnis esinevad kõik 36 diftongi, väljaspool pearõhulist silpi ainult kolm (ai, ei, ui: aastaid, raamatuid). Diftonge kirjeldatakse keele liikumise alusel. Diftongide liigitus: - kõrgenevad diftongid (keel libiseb ülespoole, diftongi teine komponent on kõrgem kui esimene: saun, täis, sõi, laev) - madalduvad e. avarduvad diftongid (keel libiseb allapoole, diftongi teine komponent on madalam kui esimene: pea, oa, suo, tüö, tie)
Ortograafia ja hääldus Reegel Näide Milles eksitakse 1. Pärast diftongi kirjutatakse k, Seifi Kirjutatakse häälduse järgi seiffi ja p, t ja f ühekordselt Kõiki kõikki, sest ei teata reeglit. Diftongis peab olema kõrvuti kaks või enam erinevat täishäälikut 2. Kaashäälikuühendis Kaslane Kirjutatakse valesti kuulmise järgi,
preemia, keemia. Erand on tegijanime liide –ja: müüja, käija, viija, ronija, tulija, organiseerija. (Harj 6 + paljunduselt) TÄHEORTOGRAAFIA Häälikute pikkuse märkimine Lühike häälik märgitakse kirjas ühe, pikk kahe tähega. Mõnel juhul märgitakse pikalt hääldatud häälikuid ühe tähega: o Üks k, p, t kirjutatakse: 1. Pika täishääliku või diftongi järel: Vokaali järel Diftongi järel Saapad, vaata, Võita, hoopis, hoopis, süütas, kõike, lõikas, jaatama, peatas, koukis, tuupida teatas, TÄHEORTOGRAAFIA Häälikute pikkuse märkimine (h 2) o Üks k, p, t kirjutatakse: 2. Mitmesilbilise sõna lõpus, kui viimane silp pole pearõhuline (k, p, t kirjutamine ei sõltu ainult sõnarõhust, vaid ka tavast):
u), keskkõrge (e, o), keskmadal, madal (nt a). Vokaalide kirjelduse kolmas oluline on labiaalsus: huuled on ümardatud nagu labiaalsete vokaalide (y, u, o) puhul või ümardamata nagu illabiaalsete vokaalide (nt i, e) puhul. Neljas eristus on häälduse pingsus, mis puudutab mõningate keelte (nt inglise) kõrgeid vokaale. Selle järgi võivad vokaalid olla pingsad või lõdvad. Diftong koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, kuna diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. On olemas kõrgenevad ja madalduvad diftongid. Kõrgenevates diftongides on teine vokaal kõrgem kui esimene. Eesti keeles on 36 diftongi (neist 10 esinevad ainult võõrsõnades). Kõrgenevad diftongid on (nt ei, ou -> nt täis), madalduvad on nt uo, ue -> pea, oa. Kui kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijärjendiga (hiaatus)
Tooge näiteid! 1) keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees ja tagapoolsus. 2) keeleselja tõusuaste (kõrge, keskkõrge, madal) 3) huulte asend: labiaalsus (ümardatud) ja illabiaalsus (ümardamata) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Diftong kaks teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi (esimeseks osaks kõik 9 vokaali, teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u), 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades, 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi esineb ainult 3 diftongi: ai, ei, ui. Eesti keeles pole triftonge. 21. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Kõrged vokaalid madalduvad. 22. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele
Juba üheksa põhivokaali on küllalt suur vokaalide arv. Eesti keele üheksa vokaali ei moodusta igas suhtes tasakaalustatud süsteemi. Näiteks õ ei sobitu hästi süsteemi ning tema suhted teiste vokaalidega tekitavad hääldusprobleeme. Väga ebaühtlane on ka vokaalide esinemissagedus: ö kogusagedus on a omad vähemalt 30 korda madalam. (Hint 2002: 29-30) Veel rohkem on eesti keeles diftonge: teisevältelisena võib esineda kuni 19 diftongi, kolmandas vältes koguni 27 diftongi. Kui võtta veel arvesse, et ka vokaalid esinevad pikkadena ja ülipikkadena, teises ja kolmandas vältes, siis saabki kontateerida fakti, et eesti keel on väga erilise helisusega ja kõlavusega. (Hint 2002: 30-31) Üheks konsonantide süsteemi iseärasuseks on š puudumine eesti rahvakeeles. Sellegi poolest pole eesti keele konsonantide süsteem vaene: kokku 17, mis on üsna keskmine. See teistes keeltes vähem esinenud nähtus võimaldab eesti keeles palatalisatsiooni
Näited. · Huulte järgi labiaalsed häälikud: ü, ö, o, u · Keeletõusu astme järgi madalad (ä, a), keskkõrged (õ, e) või kõrged (i, u, ü) · Keele liikumise järgi eesvokaalid (i, e, ä) ja tagavokaalid (õ, a) 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Näited. Diftong on 2 teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: 26 diftongi omasõnades või vanades laenudes, 10 diftongi võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi on ainult ai, ei, ui. Diftong saab olla kas II või III vältes. · Tekkimise järgi: algupärased ja hilistekkelised · Hääldamise kõrguse suuna järgi: tõusvad (ai, õi, au, äi, oi), langevad (ea, oa, ao) ja kesksuunalised (eo). 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Kõrged vokaalid madalduvad. 21
mäslev, kasjas, metalne, tipmine, portugallane - r/n+s - kirjuta kõigis käänetes ühekordselt, nim- bors, om.- borsi , os.- borsi - erandid : tüvi+rõhuliide - ki/-gi : lillgi, ehkki, sokkki, vattki ; liitsõnad (tüvi+tüvi) : keskkool, purskkaev ; Tüve lõpus sama kaashäälik, mis liite algul - modernne, siinne ; l,m,n,r + ss , kui ei järgne kaashäälikut ja ühendi pikkus kannab ss : simss, ressurss, forsseerima, kirss ; - nud+ n-lõpuline tüvi : veennud, möönnud ; diftongi asemel on 2 silpi : poeem, viiul, müüa - t kõrvale kirjutan s ja d kõrvale käib z ( tsekk, tsello , dzuudo,dzinn ) 3. Võõrsõnade õigekirja ja tähenduste tundmine (harjutuste lehed, konspekt, töövihik, õpik) 4. Osata võõrsõnu ja likkus-liitelisi sõnu käänata esimeses viies käändes, põhjendada sõnade õigekirja. - likkus-liitelistes sõnades säilib käänamisel alati -kk ( koera sõbralikkus, koera
Juba üheksa põhivokaali on küllalt suur vokaalide arv. Eesti keele üheksa vokaali ei moodusta igas suhtes tasakaalustatud süsteemi. Näiteks õ ei sobitu hästi süsteemi ning tema suhted teiste vokaalidega tekitavad hääldusprobleeme. Väga ebaühtlane on ka vokaalide esinemissagedus: ö kogusagedus on a omad vähemalt 30 korda madalam. Veel suurem on eesti keele diftongide rikkus: teisevältelisena võib esineda kuni 19 diftongi, kolmandas vältes koguni 27 diftongi. Kui võtta veel arvesse, et ka vokaalid esinevad pikkadena ja ülipikkadena, teises ja kolmandas vältes, siis nendib Hint, et väited eesti keele erilisest helilisusest ja kõlavusest ei ole tuulest võetud. Eesti konsonantide süsteemi iseärasuseks on ka s puudumine eesti rahvakeeles. Sellest hoolimata väidab Hint, et eesti keele konsonantide süsteemi ei saa vaeseks pidada: kokku 17 konsonantfoneemi on üsna keskmine. See Lääne-Euroopa keeltes vähem tavaline nähtus
`vallseljak' harutama arutama hurm urm `veri' harv arv hõng õng hea ea (iga) hädal ädal Lühikesed sulghäälikud Lühikesed sulghäälikud kirjutatakse b, d, g, pikad p, t, k, ülipikad pp, tt, kk: Üks nõrk täht üks tugev täht kaks tugevat tähte hobuse kabi ostis uue kapi hiir läks kappi töökoda vanad kotad jalas minge töökotta toa lagi ära põrandat laki ostis põrandalakki Üks p, t, k kirjutatakse: pika täishääliku või diftongi järel: saapad, vaipu, ruupor, paat, laut, saatma, demokraatia, looka, kõike; kahe- või enamasilbilise sõna lõpul, kui viimane silp pole pea-rõhuline: sinep, piiskop, salat, kotlet, ahelik, mäestik, kompvek, händikäp, kabinet, katelok. Pearõhulises silbis kirjutatakse kaks tähte: galopp, kvartett, ballett, saslõkk, hopakk. Häälikuühendid Häälikuühendis (kaashäälikuühendis või diftongis) kirjutatakse iga
laul gi, kanngi, kohvgi · Helitute häälikute (g, b, d, k, p, t, s, h, f, s, z, z) järel on ki: Lukkki, dusski, beezki, leibki V f ja s · Pikk f ja s kirjutatakse ühe tähega, ülipikk kahe tähega (nagu sulghäälikudki): pikk (kapid) ülipikk (kappe) profid, dusi (all), sefid, blufib bluffima, (võtab) dussi, proffe · Mõnede sõnade õigekiri defekt, efektne, brosüür, professor, ufo · Pika vokaali ja diftongi järel kirjutatakse alati üks f ja s graafika, kaifima, seifides, geisa · kaashäälikuühendis on alati üks f ja s mängis harfi, tellis borsi · t kõrvale kirjutatakse s, d kõrvale z tsekk, maadlusmats, tsempion, klats dzemper, dzungel, dzäss, pidzaama
mis hääldub ühe häälikuna, nt ck, ch, sch, sh, th, tz, sz: Bro-cken, Man-ches-ter, Rem- scheid, Pemb-roke-shire, Sou-thern, Ko-tze-bue, Báta-szek. Liitvõõrnimesid võib poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Pet-ro-grad ~ Pet-rog-rad, Neu-stadt ~ Neus-tadt, Gold-smith ~ Golds-mith. Silbid võivad olla kas lühikesed või pikad. Lühike silp on niisugune silp, mis lõpeb lühikese vokaaliga, nt ma-ga-ma. Pikk silp on niisugune silp, mis lõpeb pika vokaali, diftongi või konsonandiga, nt suu-red, kau-nis, kur-vad.
Jagatakse häälduskoha järgi ees- [i, ü, e, ö, ä], kesk- , ja tagavokaalideks [õ, a, o, u]. Kirjelduses mõõtme üldnimetuseks kõrgus; 4 kõrgustaset kõrge [i, ü, u], keskkõrge [e, õ, o], keskmadal ja madal [a]. Kolmas kirjelduse osa on labiaalsus huuled on ümardatud labiaalsete vokaalide puhul v ümardamata illabiaalsete vokaalide puhul. * Diftongid koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Neid ei saa teineteisest lahutada, kuna diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Ingl k nt kõrgenduvad (ape) ja madalduvad (shower) diftongid. Eesti k 36 diftongi. Kui kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijärjendiga (hiaatus). Nt avaus, rodeo, duo. * Konsonandid artikulaatoriks on tavaliselt mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Häälduskohad paiknevad ülemisest huulest piki kõva ja pehmet suulage nelust glotiseni. Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule
Keele ja huulte. 18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgima punkti asukoht: Ees- ja tagapoolsus, keeleselja tõusuaste: kõrgus, huulte asend: labiaalsus. Nt illabiaalne kõrge eesvokaal. 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! 2 erineva kvaliteediga täishäälikut, kuuluvad ühte silpi. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitada saab komponentide asukoha järgi vokaalikaardil: kõrgenevad (ai, au), madalduvad (ea, oa). Omasõnades: algupärased i või u-ga lõppevad , hilisdiftongid e, o, a -lõpulised. 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? A, e, i, o, u, ä, ü, õ, ö. Võivad moodustada monoftonge ja diftonge. 21. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele? Hääldamisel moodustub
tagavokaalidest tublisti eespoolsem; b. kõrgeteks (/i, ü, u/), keskkõrgeteks (/e, ö, õ, o/) ning madalateks (/ä, a/) vokaalideks. eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid iü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Diftongid. Kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Diftongi esikomponendiks võib olla mis tahes vokaal, nt sai, pea, kiunuma, koer, kuiv, sõel, käima, köis, süit, järelkomponendiks i, e, a, o, u, nt lai, soe, vead, teod, au. Konsonandid. Moodustuskoha järgi jagunevad konsonandid vastavalt sellele, missuguses suu osas nende hääldamisel takistus moodustatakse. Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon ehk peenendus. Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi, võrreldes
allpool inglise foneemide skeem). Soome kirjakeeles ja mitmes läänemeresoome (k.a eesti) põlismurdes on kunagistest keskkõrgetest pikkvokaalidest /e:/, /ö:/, /o:/ saanud puhtad diftongid ie, üö, uo. Sarnaselt harilike vokaalide ehk monoftongidega võib diftong olla keele foneemivara täisõiguslik liige (see eeldab, et ta esinemises ilmneb samalaadilist süsteemsust nagu on monoftongidel). Kui see puudub, tõlgendame diftongi kahe vokaalfoneemi järgnevusena. Üks võimalusi on ka see, et üks komponent nn diftongis osutub funktsionaalses mõttes poolvokaalseks konsonandiks, nt /j/, /w/ või //. 4. Häälikumoodustuse fonoloogiline aspekt 4.1. Erisused keeliti: näiteid vokaalisüsteemidest Eesti kirjakeele i, e, ä ning a, o, u moodustuvad faktiliselt kardinaalvokaalidena, s.t trapetsi otstes (vt seal lõikuvaid põikjooni). Teisisõnu, tänapäeva haritud eestlase kõnet iseloomustab keele
rõhuta silbis. Samamoodi vastavalt näiteks /e/ ´peso peso ‘kaalun’ ja pe´so pes´o ‘kaalub’; /a/ ´paso paso ‘läbin’ ja pa´so pas´o ‘läbib’; /o/ ´poso poso ‘poseerin’ ja po´so pos´o ‘poseeris’; ´puso puso ‘ta pani’ ja pu´χo puj´o ‘She struggled’. Näidetest võib märgata, et tihti võib sõltuda rõhust ka sõna tähendus. 2.1 Diftongid Hispaania keeles on nii kõrgenevaid kui madalduvaid diftonge, mille moodustavad kaks laadilt erinevat diftongi, mis kuuluvad ühte silpi. Kõrgenevad on moodustatud poolvokaalidega /j/ ja /w/ pluss silbi tuum, näiteks /je/ ´pjel piel ‘nahk’ või /wi/ ´fwimos fuimos ‘me läksime’. Madalduvad moodustatakse silbituumast, millele lisandub poolvokaal /ii/ või/ui /, näiteks /eii/ ´peiine peine ‘kamm’ või /eui / ´neui tɾo neutro ‘neutraalne’. Kui kahel vokaalil on sama tämber, siis nad sulanduvad nt la Alhambra [la ´lambɾa].
nasaalid ehk ninahäälikud on häälikud, mille tekitamisel on pehme suulagi madalal ja õhk väljub läbi nina tremulandid ehk konsonandid, mille puhul pannakse häälduselund vibreerima lateraalid ehk külghäälikud on konsonandid, mille moodustamisel õhuvool väljub ühelt või mõlemalt poolt keelt poolvokaalid ehk siirdehäälikud on konsonandid, mida hääldatakse vokaaliga sarnanevalt hõõrdumiskahinata Eesti keeles on 9 täishäälikut ja 36 diftongi, millest 28 on iseloomulikud eesti keelele. /y, ø, , æ/ esinevad ainult esimestes silpides. Teised vokaalid (/i, u, e, o, /) võivad esineda nii esialgsetes kui teistes silpides. /o/ esineb teistes silpides ainult nimedes ja laenusõnades. Täishäälikud võivad olla nii lühikesed kui ka pikad. Diftongid on oma olemuselt alati pikad ning nende puhul ning esineb alati kaks supersegmantaalset pikkust. Morfoloogia Nimisõnad
2. liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi, vargsi, üldse (nagu üld-, üldine), kodakondsus, õndsus, õigsus (nagu õige); liidepartikli -ki ees: tulebki, kõrbki, tuledki, mändki, sulgki, vangki; 3. sama sõna muutevormides: sead/ma – sead/sin, sead/ke, kärb/es – kärb/sed, üleaed/ne – üleaed/sed, mood/ne – mood/sa, mood/salt, õud/ne – õud/sed, õud/selt Üks p, t, k kirjutatakse: 1. pika täishääliku või diftongi järel: saapad, vaipu, ruupor, paat, laut, saatma, demokraatia, looka, kõike; 2. kahe- või enamasilbilise sõna lõpul, kui viimane silp pole pearõhuline: sinep, piiskop, salat, kotlet, ahelik, mäestik, kompvek, händikäp, kabinet, katelok. 3. Pearõhulises silbis kirjutatakse kaks tähte: galopp, kvartett, ballett, šašlõkk, hopakk. Vt ka võõrsõnade kirjutamine. f,š Lühikest f-i ja š-d ei ole
Keele, huulte. 20. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Missuguses keeleselja osas paikneb kõige kõrgem punkt (eeskeel, keskkeel, tagakeel) Kui kõrgele keel tõuseb? (madalad, keskkõrged ja kõrged) Missugune on huulte asend? (labiaalne, illabiaalne) 21. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Diftong koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitus: 1) keel liigub vertikaalselt madalduvad (nt pea) ja kõrgenevad (nt laiad) dif. 2) Horisontaalselt esisuunalised (laul) ja tagasuunalised (lüüa) 3) Poolte asendi muutumine huulte asend muuub, keel on paigal (söe) 22. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid?
· Vokaalid moodustavad diftonge. Diftong on siis kui kaks erinevat vokaali asetsevad kõrvuti. · Nt käes EESVOKAALID TAGAVOKAALID Kõrged vokaalid i ja ü u Keskkõrged vokaalid e ja ö õ ja o Madalad vokaalid ä a Diftongide liigitamine: · Kõrgenevad diftongid keel libiseb ülespoole, diftongi teine komponent on kõrgem kui esimene: saun, täis, sõi, laev. · Madalduvad e. avarduvad diftongid keel libiseb allapoole, diftongi teine komponent on madalam kui esimene: pea, oa, suo, tüö, tie. · Kesksuunalised diftongid keel liigub vokaaldiagrammi tsentri suunas ehk inglise - lõpulised diftongid: ear, poor, air. · Esisuunalised diftongid keele kõrgeim koht liigub hääldamisel ettepoole: uim.
Ameerika traditsioon: kõrge (high), keskkõrge (mid), madal (low) Huulte asend: labiaalsus ümardatud/labiaalsed (rounded) ümardamata/illabiaalsed (unrounded) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Vokaalid moodustavad diftonge (kr di `kaks', phthongos `heli, häälik') kahe teineteise järel asetseva laadilt erineva vokaali järjend, mis kuulub ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: esimeseks osiseks kõik 9 vokaali teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u (ä-, ü-, ö-, õ-lõpulised murretes) 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades 18 esinevad vältevahelduses, nii Q2-s kui Q3-s (i-, e-, u-lõpulised); need saavad esineda ka 1-silbilistes sõnades 8 tekib laadivahelduse tulemusel, ainult Q3-s: öe, öa, õa, oa, eo, äo, õo, ao 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades (ie, üe, ue, ia, üa, ua, io, üo, uo, eu). Suurem osa neist kasutusel ka murdekõnes.
Eriti on tunda põhjaeesti jooni, seda seetõttu, et Mulgimaa keskused on asunud põhjaeesti piirkonnas ning geograafiline asend - see on põhjus, miks mulgi murdel on lõunaeesti murretest kõige enam põhjaeestiga sarnaseid jooni (näiteks: -se lõpuline illatiiv, -de mitmus, pluurali nominatiivis – d, -de, -da esinemine, sõnaalguses konsonantühendi puudumine, e-mitmus, v kadu). Mulgi murde tunnuseks on h kadu sõnaalguses (hobune < obene), ks muutmine ss-iks (nõgessa), diftongi kadu madalate tagavokaalide vahelt (sõage), t ja d kadu sõna lõpust (mihe nakassive), seesütlev kääne –n lõpuline (mõtsan), e- mitmus (rihmade=rihme), üheks tüüpiliseks erijooneks on da-infinitiivi käskiva kõneviisi ainsuse 2. pöörde eitav vorm (ära mine < ärä minnä). (Ilves 2012) Numbrid mulgi keeles: üits (üks), kaits (kaks), kolm (kolm), neli (neli), viis (viis), kuus (kuus), seitse (seitse), katessa (kaheksa), ütessa (üheksa), kümme (kümme), üitstõist
olema eesti keelne etikett 7) geograafiliselt hea asukoht kahes kohas on vesi, venemaaga eraldab järv ja sood, läti keel on meiega sama suur Eesti keele fonotaktika 1) õ, ä, ö, ü, o saavad esineda ainult 1. silbis 2) j-i järel ei ole i (tühi tühji) 3) täht h esineb üksnes sõna alguses või 1. silbi lühikese vokaali järel (hall, kahtlema) 3) pikk vokaal ei saa eelneda i-le (maid, maaid) 4) i ei ole pika ii, üü ega i-lõpulise diftongi järel ( süid, süüid) 5) ai, ei, ui ei saa esineda 1. ja 2. vältes sõna 2. silbis (emasid, emaid) 6) Mõned konsonant ühendid ei sobi eesti keelde (nt pst) 7) eesti omasõnad ei alga g, b, d-ga (baar, diivan) 8) kaugemal kui eessilbis ei ole pikka täishäälikut (trikoo) Uurali keelkonna kõige elujõulisemad keeled 1) ungari keel see on riigikeel, mitu miljonit kõnelejat 2) soome keel riigikeel, mitu miljonit kõnelejat 3) eesti keel riigikeel, miljon kõnelejat
II-vältelise silbi järel diftong ei esine, mistõttu on tekkinud kumulatiivne sid-lõpp (hapu/sid, tubli/sid), analoogia ne-/s- sõnade muutmisega. Selles tüübis väljendub mitmus koos osastava käände lõpuga. 1) lõpp on -d, mille ees on mitmuse tunnus i, seda nimetatakse diftongiliseks e aglutinatiivseks partitiiviks, nt kindla/i/d, ide/i/d. Lõpu ees paikneb mitmuse tunnus i, mis moodustab koos tüvevokaaliga diftongi. 2) sid-lõpuline partitiiv, mõnes tüübis on see ainuvõimalik, nt I kk koi-tüübis, suuremal osal pesa-tüüpi sõnadest, nimi-alltüübis, III kk tervikuna (kõne, tubli, lauljanna), VI kk-s rööpvormina peaaegu kõikides sõnades. 3) lõputa osastav e tüvemitmus (tunnuseks on e, i, u). Tüvemitmus on enamiku sõnade puhul reaalselt võimalik vaid partitiivis, muudes vormides on selle kasutamine enamasti stilistiliselt markeeritud. Erilise
2.4 Veel sulghäälikutest Inimestele tekitab probleeme ma-tegevusnime ilmaütleva käände ehk -mata vormi kirjutamine. Õige on kirjutada esitamata, kordamata, pesemata, koristamata jne. Ühegi mata vormilise sõna puhul ei kasutata topelt sulghääliku. Klusiili kirjutamise reeglid: · tugevneva astmevaheldusega käändsõnad: ei ole mõtet mõttele, rikketeade,ettevõtte nimetus - ettevõttena, kokkulepe kokkuleppel. · pika vokaalainese ja diftongi järel: pakume kaupa, ei tea kõiki ega kõike, kõike head. · seisundivormide puhul: uks on lukus, käed rüppes, lukk on rikkis. · omadussõnades täpne ja hõlbus: täppisteadlane, hõlbsa. · piki-osisega liitsõnades: pikikivi, pikilõige, pikisaagimine. Sõna algvormile tuleb mõelda, kui kirjutame järgmisi sõnu: · peatne peatse, võrdne võrdse, soodne soodsa. · andma andsin, leidma leidsin, püüdma püüdsin. 2.5 I ja J
tugev sulghäälik(k,p,t):ka-pi, so-ki - kolmanda välte korral järgneb ühekordsele täishäälikule pearõhulises silbis kahekordne tugev sulghäälik(kk,pp,tt): tup-pa, rut-tu -Kahekordne v(vv) ja j(jj) võivad esineda vaid kolmandas vältes. -s ja f õigekiri allub sulghäälikute õigekirja reeglitele, mistõttu teises vältes kirj s ja f ühekordselt, hääldatakse aga ikkagi pikalt. - Pika täishääliku või diftongi järel kirj üks k, p, t: koopad, vaatab, kooki, auku -Häälikuühendi õigekirja 1.reegel: - Häälikuühendis(kaashäälikuühend või diftong) kirj iga täishäälik ühe tähega: kupli, aktus. -4 erandit, mil kaashäälikuühendis kirj üks häälik kahe tähega: - l,m,n,r järel olev ülipikk s kirj kahe tähega: valss, simss, kirss - Rõhuliite-gi,-ki ees jääb sõna kirjapilt muutumatuks: linngi, pallgi, värsski
kollane, mets kõllane, mõts · keskkõrged vokaalid nasaalide ees: tema, on · kõrgenenud vokaalid nasaalide ees: timä, um · Silbilõpu klusiili nõrk vaste vokaliseerunud: · Silbilõpu klusiili nõrk vaste säilinud: nagel nael, teinud või assimileerunud: tennü · Diftongi järelkomponent i alanenud v ees: · Diftongi järelkomponent i säilinud v ees: laev, poeg laiv, poig · Diftongi järelkomponent ü > i: täis, leidma · ü lõpuline diftong: täüs, löüdma · Järgsilbi o kadunud: janu, tegu · Järgsilbi o: jano, tego · Mitmuse nom d: kalad · Mitmuse nom larüngaalklusiil/-t/-de: kala
infinitiiv (pidada) f) diftoniline mitm os · Pikkade madalate vokaalide diftongistumine: mua 'maa' · Pikkade keskkõrgete vok diftongistumine: üö 'öö' · Kaasrõhuline pikk silp: toredaid, toredalle · Teise rõhutu silbi lühenemine: pidand · Assimlatsioonid mb > mm, nd>nn, lj>ll, sj>ss: lammad, nõnna, väl'la, kossad · Rõhutute vokaalide madaldumine: eela õhta · Algup. Diftongi järelosis alaneb Q2-s: sõitma : sõedab, saun:saanad · Ains os pikemates sõnades kaasrõhulise silbi järel d-tunnus: kandjad 'kandjat' Keskmurde liigendusi Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned (mies, tüö, kerst, kerves), teisely poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned (kavva, ühessa ütessä, 'istu 'istuda') Lääne- (tugev seesütlev (nurkas), nõrga aste üldustumine (kurv:kurva), mb>mm
oleneb keeleselja kõige kõrgema koha ja selle lähima suulae koha vahelisest kaugusest (kõrgus). Jaotatakse kolme rühma: eesvokaalid, keskvokaalid ja tagavokaalid. Eristatakse nelja kõrgusastet: kõrge, keskkõrge, keskmadal, madal. Labidaalsus(kolmas oluline): labidaalse- huuled on ümardatud; illabidaalsed - huuled ümardamata Häälduses pingsus (mõningate keelte kõrged vokaalid): pingsad ja lõdvad. Diftong - koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist.Diftongi vokaale ei saa lahutada, kuna diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Nt Inglise keele on diftongid: kõrgenevad (teine vokaal kõrgem kui esimene) ja madalduvad. Eesti keeles on 36 diftongi (neist 10 ainult võõrsõnades). Konsonantide arikulaator on tavalisel mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule. Tähtsamad hääldusviisid:
[ɨ] – illabiaalne kõrge keskvokaal [ʉ] – labiaalne kõrge keskvokaal [ə] – neutraalvokaal, keel jõudeolekus Monoftong – 2 laadilt samasugused vokaalid. Lühikesed ja pikad on tavalisemad. Kolm vokaali pikkust on harva esinevad (nt eesti keel: kalu-kaalu-kaa:lu). Diftong – 2 laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Võivad olla lühikesed ja pikad. Pika sees veel kaks erinevad eesti keeles, lühikesed eesti keeles puuduvad. Eesti keeles 36 pikka diftongi, millest 26 oma- ja 10 võõrdiftongi (võõrdiftongide puhul kaheldav, kas ikka on diftongid või lihtsalt vokaalijärjendid). Triftong – 3 laadilt erinevat vokaali (, mis kuuluvad ühte silpi? Häälduse poolest ei tundu kuuluvat.), nt inglise keeles hour, fire. 4.10 puudu HÄÄLDUS- EHK MOODUSTUSVIIS Klusiil ehk sulghäälik Klusiili moodustamisel on 3 faasi: sulu tekitamine, sulu hoidmine (õhk ei pääse välja) ja sulu vallandamine
järgsilbi vokaaliga) – osaline regressiivne kaugassimilatsioon. i. v, j-i, n-i vokaliseerumine silbi lõpul vokaali järel: *pojka > *poika, *levtä- > *leütä- > *löütä- >> leida-, *janša >>[š > h; n > u] *jauha- > jahva- – osaline progressiivne lähiassimilatsioon. j. *ti > si (*käte > *käti > käsi; *tinä > *sinä; *tilta > *silta; *arvati- > *arvasi-) – osaline regressiivne lähiassimilatsioon. k. Mõne diftongi järelkomponendi madaldumine: *ai > ae; *äi > äe; *oi > oe (*aika >> aeg, *päivä >> päev, *poika >> poeg) – osaline progressiivne lähiassimilatsioon. Dissimilatsioon – assimilatsiooni vastand (häälikud muutuvad erinevaks) Nt kui sõnas on kaks r-i, siis laenamisel üks asendatud l-ga või n-ga: *rööver > röövel, *rüüter > rüütel, *rööre > lõõr, *rekrut > nekrut. 14. Peamised vokaalimuutused eesti keele ajaloos. 15
pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades): mua ’maa’, jeal ’hääl’, vuasta ’aasta’; pikkade keskkõrgete vokaalide diftongistumine: üö ’öö’, suo ’soo’, tie ’tee’, Krõet ’Krõõt’; kaasrõhuline pikk silp: toredaid, toredalle; teise rõhutu silbi lühenemine: pidand; assimilatsioonid mb > mm, nd > nn, lj > ll, sj > ss: lammad, nõnna, väl´la, kossad ; rõhutute vokaalide madaldumine: eela õhta; algup. diftongi järelosis alaneb Q2-s: sõitma : sõedab, saun : saanad; ains osastavas pikemates sõnades kaasrõhulise silbi järel d-tunnus: kandjad ‘kandjat’; Keskmurde liigendus 1. Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned (mies, tüö, kerst, kerves), teiselt poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned (kavva, ühessa ~ ütessa, `istu ‘istuda’). 2. Lääneosa: (tugevaastmeline seesütlev (nurkas), nõrga astme üldistumine (kurv : kurva), mb > mm (`(h)ammad),
Ulatuslik varieeruvus ortograafias, leksikas, vormistikus, süntaktilistes tarindites, hääliku kujus. Rohked saksapärasused sõnavaras, morfosüntaktilistes struktuurides, lauseehituses. Järjekindel ja ühtlustatud ortograafia. Eelnevat lühikeest vokaali märgib 2- kordne konsonant (ei kehti j ja h puhul). H = vokaalipikendus. Pikka vokaali võib kinnises silbis märkida 2 tähega. e = ä, ö, o = õ. Võõrtähed ck, tz, x, ff. Diftongi i-line järelkomponent on madaldumata kujul säilinud. Kuigi Stahli grammatikas ei leidu partitiivi, leidub seda tema tekstides. Komitatiivi asemel on tagasõnakonstruktsioon kah(s). Leidub umbisikulisi verbivorme. Imperatiivi mitmuse 2. ja 3. pöördel t-lõpp. Lihtminevik i- või is-tunnuseline. Eitusverb pöördub vahel. Enesekohasuse väljendamine end-pronoomeniga. Mitte-eitus. Misjonilingvistika: levis 17.saj. Misjonärid pidid võõrkeelt
häälikuna, nt ck, ch, sch, sh, th, tz, sz: Bro-cken, Man-ches-ter, Rem-scheid, Pemb-roke- shire, Sou-thern, Ko-tze-bue, Báta-szek. Liitvõõrnimesid võib poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Pet-ro-grad ~ Pet-rog-rad, Neu-stadt ~ Neus-tadt, Gold-smith ~ Golds-mith. Silbid võivad olla kas lühikesed või pikad. Lühike silp on niisugune silp, mis lõpeb lühikese vokaaliga, nt ma-ga-ma. Pikk silp on niisugune silp, mis lõpeb pika vokaali, diftongi või konsonandiga, nt suu-red, kau-nis, kur-vad. Sisehäälikud. Vältevastandus saab esineda ainult rõhulistes silpides. Seepärast on sõnavälte määramisel oluline jälgida sõna sisehäälikuid, st häälikuid, mis algavad (pea)rõhulise silbi esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees, nt ka-la, kal-lis, kau-nis, kar-tul, arheoloo-gia, põu-e. Morfoloogilistesse tunnustesse kuuluvaid häälikuid
Kvantiteedi akustiline vaste on ajaline kestvus, kõne vastuvõtul vastab sellele tajutud pikkus. Pikkus eesti keeles: I, II ja III välde Vokaalid e täishäälikud: kõrged eesvokaalid- i, ü; kõrged tagavokaalid- u; keskkõrged eesvokaalid- e, ö; keskkõrged tagavokaalid- õ, o; madal eesvokaal- ä; madal tagavokaal- a diftong - täishäälikuühendid ühes silbis, eesti keeles on neid 36, nt täis, pea, oa hiaatus - kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, nt avaus, paleus, rodeo, duo Konsonantide jagunemine: a) helilised: l, m, n, r, v, j, n sabaga helitud: p, t, k, h, s, s, f, h b) moodustusviisi järgi sulghäälikud e klusiilid: k, p, t ninahäälikud e nasaalid: m, n, sabaga n (nt sõnades kõrvuti ng: king, kang) ahtushäälikud e spirandid: w, v, f, s, r, l, j, s, h c) moodustuskoha järgi huulhäälikud: p, m, v, f, w
annaabi.ee 
