üi erandid on laensõnad rüiu ja süit. ü ja i järel ei kirjutata üldiselt j-i, kuigi hääldatakse: süüa, süüakse, käia, käiakse, siia, laiad, riiul, ioon, minia, preemia, keemia. Erand on tegijanime liide -ja (morfoloogilise põhimõtte järgi alati ainult -ja): müüja, käija, viija, ronija, tulija, organiseerija. Häälikuühendis (kaashäälikuühendis või diftongis) kirjutatakse iga häälik ühe tähega, tema pikkusest olenemata: kupli, lahke, katsed, aktus, purke, kastene, kiskuma, värtna, (mitu) lonksu, värske, mõtlik, linlane, tuuleliplus, kausjas, jõmlus, monarh, harf, revans, bors; poeg, laul, liuda, pael, pea, sõudma, seisev (vrd juhtumid, kus ei ole diftong, vaid kaks silpi: poeem, oaas, rituaal, viiul, müüa). Erand l, m, n, r järel olev pikk s kirjutatakse kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut:
ORTOGRAAFIA Ortograafia mõiste Sõnal ortograafia on kolm tähendust: 1. õigekiri kui tavaline, üldkasutatav kirjutusviis (vastandina foneetilisele transkriptsioonile ehk häälduskirjale); 2. õigekiri ehk õigekirjutus kui kirjakeele normile vastav kirjutus (vastandina vigasele, normist hälbivale kirjutusele); 3. õigekirjutus kui õpetus kirjakeele õigeist kirjutusnormidest: kuidas kasutada tähti, kirjavahemärke, tühikuid. TÄHEORTOGRAAFIA Täheortograafia sisaldab eesti keele häälikute kirjas märkimise reeglid. Need on siin esitatud traditsioonilisel kujul, rääkides häälikutest, mitte foneemidest. b, d, g, p, t, k Sõna algul kirjutatakse eesti põlissõnades ja vanades kodunenud laensõnades (seega omasõnades) p, t, k, võõrsõnades on lähtekeele järgi b, d, g. Nt omasõnad puu, päev, tuul, tulema, kala, katsuma; pluus, piibel, taanlane, tohter, kindral, kips; aga võõrsõnad broiler, bioloogia
Tüüpsõna aitab reeglit meeles pidada ja krjutamisprotsessis samalaadset sõna ära tunda. Täheortograafia Õigekirjareeglid on enamasti kokkuleppelised. Kuigi eesti keeles kirjutatakse suhteliselt häälduspäraselt, rakendatakse häälduspärase põhiprintsiibi kõrval traditsiooni- ja vormiprintsiipi. Hääldusest erinevat kirjutatakse nii üksikhäälikuid kui ka häälikuühendeid. Hääliku pikkuse õigekiri Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest. Lühike häälik kirjutatakse ühe ( nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid - kasse). Erand viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega Sulghäälikutel ja f ning s-l on iga pikkuse jaoks oma märkimisviis, vt Sulghäälikute pikkuse õigekiri. Sulghäälikute õigekiri Sulghäälikud e klusiilid (g, b, d, k, p, t) on helitud häälikud ja esinevad nii sõna algul, keskel kui lõpus
.................................................................................................................... 17 ORTOGAAFIA Täheortograafia Eesti keeles kirjutatakse suhteliselt häälduspäraselt, rakendatakse häälduspärase põhiprintsiibi kõrval traditsiooni- ja vormiprintsiipi. Hääldusest erinevat kirjutatakse nii üksikhäälikuid kui ka häälikuühendeid. Hääliku pikkuse õigekiri Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest. · Lühike häälik kirjutatakse ühe ( nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid - kasse). ·Erand viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega ·Sulghäälikutel ja f ning s-l on iga pikkuse jaoks oma märkimisviis, vt Sulghäälikute pikkuse õigekiri. Sulghäälikute õigekiri Sulghäälikud e klusiilid (g, b, d, k, p, t) on helitud häälikud ja esinevad nii sõna algul, keskel kui lõpus
mona-lisalik ÜLAKOMA nime ja liite piiril lisatakse siis, kui nime lõpposa hääldus ja kirjapilt erinevad tugevalt. LÜHEND TULETISE OSANA NATO-lane SS-lane KGB-lane aü-lane wifi-stama TSITAATSÕNA macho`lik funk` iv house`ilik art deco`lik Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrvale K, P ,T. Ka S on helitu häälik ja seega s-i kõrval ikka K, P, T. kiitma kiitsin, kiitke kartma kartsin, kartke ERANDLIKULT võib s-i kõrval olla ka G, B, D. SÕNA PÕHIVORM ERANDLIK VORM tegusõna ma-tegevusnimi and/ma and/sin, and/ke sead/ma sead/sin, sead/ke tund/ma tund/sin, tund/ke käändsõna: nimetav kääne
EESTI KEEL Häälikuõigekiri Häälduse järgi kirjutatakse: HÄÄLIKU PIKKUSE ÕIGEKIRI · Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest: Lühike häälik kirjutatakse ühe (nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid kasse). · Sageli tekib õigekirjaviga valest hääldusest. Tuleb hääldada õigesti (st jälgida hoolega, et hääldatakse ühe tähega kirjutatut lühidalt ja kahetähelist pikalt), jätta meelde kriitiliste sõnade õigekeelsus: samet, amet, komisjon, talitama, kuni, karikatuur; varrukas, kummardama, intelligentne, kolleeg, grammofon, barrikaad, paralleelne,
4. h kirjutamine sõna alguses sõltub traditsioonist: haare, hobune, hajameelne, hetk. 5. Sõna sees kirjutatakse silbi lõpus /' ja silbi alguses j: mai-as - ma-jas, hoi-ab - ko-jas. 6. ü ja / järel ei kirjutata üldiselt j- i: müüa, käiakse, minia, keemia. See reegel ei kehti tegijanimes ja liitsõnades: müüja, otsija, värsijalg. 1.2 Kaashäälikuühendi õigekiri Kaashäälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega: kastma, kurke, metalne. Kaashäälikuühendi reegel ei kehti järgmistel juhtudel: 1) liitsõnades: plekkpurk, allkiri, klapptool; 2) kui liide algab sama tähega, millega lõpeb sõnatüvi: modernne, õhkkond; 3) rõhuliidete -gi ja -ki ees: kasski, vurrgi, epohhki; 4) I, m, n, ja r järel kirjutatakse ülipikk s kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut: valss, seanss. Võõrsõnade õigekiri: 1
H ÕIGEKIRJUTUS h sõna algul h sõna keskel h sõna lõpus hajameelne psüühika psühholoogia almanahh harrastama mehhaanika mehhanism kasahh halastamatu sahhariin krahh herilane arahhis tsehh hubane stiihiline tsehh hulgus papaaha epohh hurtsik mahorka sahh hütt abstraheerima Aga: Kaashäälikuühendis: Aga hüüdsõnades: ulguma tsehlanna aitäh ulgumeri korjas pohli nonoh
Kõik kommentaarid