Sissejuhatus ortograafiasse (0)

ORTOGRAAFIA
Ortograafia mõiste
Sõnal ortograafia on kolm tähendust:
1.
õigekiri  kui  tavaline,  üldkasutatav  kirjutusviis  (vastandina 
foneetilisele transkriptsioonile ehk häälduskirjale);
2.
õigekiri  ehk  õigekirjutus  kui  kirjakeele  normile  vastav 
kirjutus  (vastandina vigasele, normist  hälbivale kirjutusele);
3.
õigekirjutus  kui  õpetus  kirjakeele  õigeist  kirjutusnormidest: 
kuidas kasutada tähti, kirjavahemärke, tühikuid.
TÄHEORTOGRAAFIA
Täheortograafia sisaldab eesti keele häälikute kirjas märkimise reeglid. Need on siin 
esitatud traditsioonilisel kujul, rääkides häälikutest, mitte foneemidest.
b, d, g, p, t, k
Sõna algul  kirjutatakse  eesti põlissõnades ja vanades kodunenud laensõnades (seega 
omasõnades) p, t, k, võõrsõnades on lähtekeele järgi b, d, g. Nt omasõnad puu, päev, tuul, 
tulema , kala, katsuma; pluus ,  piibel , taanlane, tohter,  kindral , kips; aga võõrsõnad  broiler , 
bioloogia, disain , dilemma,  galaktika , geen. Võõrsõnade algul oleva b, d, g hääldus on 
ikkagi [p, t, k] nagu omasõnadeski.
Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrval p, t, k: kopsik, vispel , peatselt, haistab, 
aktus, matkama , apteek, kaske , pehkima, nafta , baškiir.
Seepärast on helitute häälikute järel liidepartikkel -ki, teiste, s.o heliliste häälikute järel on 
liidepartikkel -gi. (Helitud häälikud on: b, p, d, t, g, k, s, h, f, š, z, ž.) Nt haabki, suppki, 
vendki, tuttki, sangki, helkki, paaski, žahhki, šeffki, dušški, Almazki, beežki; aga kanagi, 
mahlgi, vihmgi, käsngi, koorgi, krohvgi.
Erandina  võib helitute häälikute kõrval olla b, d, g:
liitsõnades: varbsein,  umbkaudu , raudtee, kuldsõrmus,  kingsepp , algkool;
liidete ees:  leibkond , valdkond,  ringkond ,  jalgsi , vargsi, üldse (nagu üld-, üldine), 
kodakondsus , õndsus, õigsus (nagu õige);
liidepartikli -ki ees: tulebki, kõrbki, tuledki, mändki, sulgki, vangki;
sama sõna muutevormides: sead/ma – sead/sin, sead/ke, künd/ma – künd/sid, künd/ku, 
kärb/es – kärb/sed, üleaed/ne – üleaed/sed, kodakond/ne – kodakond/ sete , mood/ne – 
mood/sa, mood/ salt , õud/ne – õud/sed, õud/selt, alg/ne – alg/se, jõud/us – jõud/sa, 
jõud/ sale ;
NB! 1) – 3) kirjutatakse sama morfeem siis alati ühtmoodi. Iseasi on astmevaheldusest 
tingitud muutused rg : rk ärgas : ärksa, ergas : erksa , tõrges : tõrksa, lb : lp hõlbus : 
hõlpsa.
võõrsõnades:  asbest , abt, absoluutne,  anekdoot , sünekdohh, vodka, röntgen, -gangster.
h kirjutamine sõna algul
on traditsioonipärane, kuigi häälduses ei ole see nõutav.
 Nt habras,  hagijas , haigutama, hajameelne, halastama,  haljas , 
hangeldama,  hani , hanguma, harras, harrastama,  herilane , 
hernes, hirnuma, hubane, hulkuma, hunnik, hurtsik , huugama, 
hõre, hõõguma, hõõruma, hämar, härdalt, hütt.
On sõnapaare, kus h eristab kirjas samasuguse hääldusega sõnu (homo­
foone):
haar  – aar hei – ei  haare – aare heit – eit  hagu  – agu helama – 
elama hai – ai higi – igi-  hais  – ais hiilid – iilid  hala  – ala hind – ind 
hale  – ale  hirv – irv halg – alg-  hoiatus – oiatus hall (halla) – all 
hoid  – oid hallikas – allikas hoie – oie haru – aru  hoos (hoog) – oos 
‘vallseljak’ harutama – arutama hurm – urm ‘ veri ’ harv – arv hõng 
– õng hea – ea (iga) hädal – ädal
Lühikesed sulghäälikud
Lühikesed sulghäälikud kirjutatakse b, d, g, pikad p, t, k, ülipikad pp, tt, kk:
Üks nõrk täht üks tugev täht kaks tugevat tähte hobuse kabi ostis uue kapi hiir 
läks  kappi  töökoda vanad kotad  jalas minge töökotta toa  lagi  ära põrandat laki 
ostis põrandalakki 
Üks p, t, k kirjutatakse:
      pika täishääliku või diftongi järel:  saapad , vaipu, ruupor, paat,  laut , saatma, 
demokraatia, looka, kõike;
      kahe- või enamasilbilise sõna lõpul, kui viimane silp pole pea-rõhuline: 
sinep, piiskop, salat,  kotlet , ahelik, mäestik, kompvek, händikäp,  kabinet , 
katelok. Pearõhulises silbis kirjutatakse kaks tähte:  galopp , kvartett, ballett , 
šašlõkk,  hopakk .
Häälikuühendid
Häälikuühendis (kaashäälikuühendis või diftongis) kirjutatakse iga 
häälik ühe tähega, tema pikkusest olenemata: 
kupli , lahke, katsed, aktus, purke, kastene, kiskuma, värtna, (mitu) 
lonksu, värske, mõtlik,  linlane , tuuleliplus, kausjas, jõmlus,  monarh , 
harf , revanš, borš; 
poeg, laul, liuda, pael, pea, sõudma, seisev (vrd  juhtumid , kus ei ole 
diftong , vaid kaks silpi:  poeem , oaas,  rituaal , vi ul, müüa).
Erand
l, m, n, r järel olev pikk s kirjutatakse kahe tähega, kui ei järgne 
kaashäälikut: 
valss,  simss , avanss, ekstrasenss, reveranss,  seanss , balansseerima, 
kirss , kurss,  purssima , ressurss; aga värske, varsti,  farslik . 
Sõnas börs (sel e börsi, seda börsi) kannab konsonantühendi pikkust r, 
mitte s.
Tüvi
Tüvi kirjutatakse nii, nagu seisaks ta eraldi,
liidepartiklite ­gi ja ­ki ees: linngi, tammgi, pallgi, seppki, sokkki, ehkki, 
tuttki, värsski, krahhki, šeffki, tušški, luukki, saakki;
liidete ees, mis algavad sama kaashäälikuga, millega tüvi lõpeb: lindude 
sugukond tülllased (tüll + lased, vrd linlane), portugallane, modernne , 
suveräänne, sünkroonne, kompleksseid, kurioosseid, religioossed, 
õhkkond, keskkond;
      liitsõnades: keskkool, võrkkiik,  plekkkatus , pappkarp, kepphobu, 
allkiri;
nud­kesksõna tunnuse ees: veennud, möönnud.
Võõrsõnade kirjutamine
Võõrsõna on keeles muganemata või osaliselt muganenud laensõna, millel on 
võõraks peetavaid struktuurijooni.
Võõrsõnal on vähemalt üks järgmistest struktuurilistest võõrjoontest:
1) b, d, g sõna algul – banaan,  doping , giid;
2) tähed f, š, z, ž – firma, šampanja, šerbett, zooloog, prožektor, šarž, loož;
3) pearõhk järgsilbil – miniatuur,  vanill , semester, grammatika, narkootikum, 
dražee, popurrii, paralleelne;
4) pikad täishäälikud järgsilbis – akadeemia, galerii, idee, marinaad, poliitiline, 
annulleerima;
5) o järgsilbis – foto,  logo , stereo,  neutron ;
6) eesti keeles tavatud häälikuühendid –  bluff , sfäär, džemper,  pasha , 
standard, strateegia, röntgen, anekdoot, foogt, absoluutne, pidžaama, 
hüatsint, müokard.
Võõrsõnu kirjutatakse häälduspäraselt,
st lähtekeele lihtsustatud hääldusreeglite alusel. Võõrtähti (nagu c, č, q, w, x, y) 
võõrsõnades kasutada ei saa. Vrd nt charleston (ingl) ja tša(a)rlston, racket 
(ingl) ja räkit, Čechy ja tšehhid,  quantum  (ld) ja kvantum,  Wien  ja viiner, fax 
(ingl) ja faks, curry ja karri.
h Ühe tähega kirjutatakse a) pika täishääliku järel olev h: psüühika, 
psüühiline, stiihia, stiihiline, papaaha; b) lühike h täishäälikute vahel: 
abstraheerima, ekstraheerima,  boheemlane , mahorka.
Kahe tähega kirjutatakse pikk h sõna lõpus või täishäälikute vahel: 
almanahh , almanahhid, epohh, epohhil, krahh, mahhinatsioon, 
psühholoogia, psühhoos, mehhanism , baldahhiin,  rahhiit .
Normikohane
Normikohased on nii mehaanik, mehaanika,  mehaaniline  kui ka 
mehhaanik, mehhaanika, mehhaaniline. Õigekeelsussõnaraamat eelistab 
esimesi.
f, š f­i ja š õigekirjutus käib p, t, k, mitte s­i kirjutamise reeglite järgi. See 
tähendab, et lühikest f­i ja š­d ei ole, pikk kirjutatakse ühe tähega ja 
ülipikk kahe tähega. Vrd esimeses tulbas pikk f ja š, teises tulbas ülipikk 
ff ja šš: profid (kaks) proffi šefid (seda) šeffi (selle) pilafi (sööb) pilaffi
Keerulised võõrsõnad
blufib bluffima
mafiooso maffia
 duši (all) (võtab) dušši        t
 afišil (seda) afišši 
(selle) guljaši (sööb) guljašši 
guašid guašše 
(leidis) niši (poeb) nišši
F
Sellepärast on üks f ka sõnus:  afekt , aferist, aforism , afäär, efekt, efektiivne, 
grafiti, ofitsiaalne, ofort, rafineerima, ufo; pika täishääliku järel:  biograafia , 
graafika,  graafiline , süüfilis.
Päris vanades laenudes on f-i asemel hv: ahv,  kahvel , kohv,  kohver , krahv, 
paragrahv, tuhv ‘trepiaste’, muhv.
Š
Üks š on sõnus: atašee, brošüür, dešifreerima, ešelon, fetišeerima, fini­
šeerima, kašelott, klišee, kušett, paša, retušeerima; pika täishääliku või diftongi 
järel: geiša, gorbuuša; viimases silbis, mis pole pearõhuline: derviš, fetiš, finiš, 
hašiš, tšaardaš (tšaardaši, tšaardašit).
Kaashäälikuühendis kirjutatakse ka ülipikk f ja š ühe tähega: harf, šurf,  golf ; vrd 
teise tulba pikka š-d esimese ja kolmanda tulba ülipika š-ga:
borš (selle) borši (seda) borši burš burši burši punš punši punši revanš revanši 
revanši revanšeerima
Võõrsõnade kirjutamine
Näpunäiteid mõne võõrsõnarühma  kirjutamisel
1. Kolmesilbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishäälik
Kirjutus ei olene rõhust, sest eri isikud rõhutavad erinevalt.
Kui võõrsõna lõpeb helitu kaashäälikuga, siis kirjutatakse 
lõppsilbi täishäälik kahe tähega:  antiloop , garderoob, 
atentaat , limonaad,  tomahook , sünagoog,  paradiis , fotograaf, 
reportaaž.
VÕÕRSÕNAD
Kui võõrsõna lõpeb helilise 
kaashäälikuga l, m, n, r, siis enamasti 
kirjutatakse vanemais muganenud 
laensõnades lõppsilbi täishäälik ühe 
tähega, uuemais kahe tähega, aga 
kindlat seaduspärasust ei ole:
Üks täishäälik
aktsionär kontrolör musketär sekretär  alkohol  
koridor  palagan  semafor  apelsin  kormoran 
pelikan seminar brigadir leegionär pensionär 
sumadan  etalon  makaron personal talisman 
formular martsipan  portselan  terminal följeton 
materjal  restoran  tribunal  inventar  medaljon 
revisjon  tärpentin  komissar  miljonär sanitar 
veteran
Kaks täishäälikut
agronoom  inventuur  margariin  silikoon  
arhivaar  magistraal  panoraam sutenöör 
giljotiin  mandariin  parafiin suveniir 
huligaan 
mandoliin  plastiliin  trikoloor  hüperbool 
maniküür poroloon  vaseliin  interjöör 
mannekeen  režissöör  vitamiin
VEAOHTLIKUD SÕNAD
Sõnades
 aktsionär, 
leegionär, pensionär 
    on võimalik kahesugune hääldus: [-si-o-] ja [-sjo-], [-gi-o-] ja [-gjo-].
Kahesilbilise nimetavaga sõnad
Kahesilbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishäälik
Kirjutus oleneb enamasti rõhust.
Vanemais muganenud laenudes on rõhk esisilbil ja lõppsilbi täishäälik 
kirjutatakse ühe tähega:  arter ,  bakter , bulvar, hektar,  kanal , kvartal, meetod, 
tomat jt.
Kahel kujul on võimalikud:
keefir ja  kefiir  sablon ja šabloon oktav ja  oktaav  tambur ja  tambuur  sümptom ja 
sümptoom
Kahe­ või kolmesilbilise nimetavaga sõnade 
lõppsulghäälik
Kirjutus ei olene alati rõhust, vaid põhineb osalt traditsioonil:
k, p, t kk, pp, tt 
      kompvek   šašlõkk   etikett   kotlet  kabinet  
fokstrott   katelok kabatšokk   pankrot   
laatsaret  spaget t minarett piiskop liliput 
sandalett  paharet  siluett  siksak   sigaret   
vagonett  taburet trafarett
 
Võõrnimede kirjutamine
Võõraid isiku-, koha- jm nimesid 
kirjutatakse nii nagu lähtekeeles – 
ladinakirjalisest keelest võtame 
need üle lähtekeelsel kujul, 
muukirjalisest keelest kanname 
reeglite järgi üle eesti kirja.
Näited
Nt Liechtenstein (sks),  Canberra  (ingl),
  Venezuela  (hisp), Andrea Cesalpino (it), 
Jean­Pierre Chabrol (pr), 
     Almatõ (kasahhi), Usveja järv (valgevene), 
Samara  (vn), Juri Kazakov (vn), Šotha 
Rusthaveli ( gruusia ), Orõna Otroštšenko (ukraina).
Erandid
Isikunimedest on erandiks ainult mõne ajalootegelase nimi, nagu 
Aleksander Suur, 
Karl XII, 
Peeter I,
 Katariina II,
jne

Document Outline

• Slide 1
• TÄHEORTOGRAAFIA
• Erandina võib helitute häälikute kõrval olla b, d, g:
• h kirjutamine sõna algul
• Lühikesed sulghäälikud
• Häälikuühendid
• Tüvi
• Võõrsõnade kirjutamine
• Võõrsõnu kirjutatakse häälduspäraselt,
• Normikohane
• Keerulised võõrsõnad
• F
• Š
• Võõrsõnade kirjutamine
• VÕÕRSÕNAD
• Üks täishäälik
• Kaks täishäälikut
• VEAOHTLIKUD SÕNAD
• Kahesilbilise nimetavaga sõnad
• Kahe- või kolmesilbilise nimetavaga sõnade lõppsulghäälik
• Võõrnimede kirjutamine
• Näited
• Erandid
• Slide 24