Demokraatia liigid (0)

SISUKORD

SISSEJUHATUS 2
1. DEMOKRAATIA LIIGID 3
1.1 Liberaaldemokraatia 3
1.5 Otsedemokraatia 5
1.6 Kristlik demokraatia 5
1.7 Osalusdemokraatia 5
1.10 Konstitutsiooniline demokraatia 6
1.11 Korporatiivne demokraatia 6
1.12 Rahvahääletuse demokraatia 7
1.13 Esindusdemokraatia 7
1.14 Elitaardemokraatia 8
1.15 Kogukonnademokraatia 8
2.TÄNAPÄEVA DEMOKRAATIA 9
2.1 Polüarhia 9
KOKKUVÕTE 11
VIIDATUD KIRJANDUS 12

SISSEJUHATUS

Teema valikul lähtuti selle aktuaalsusest, ajatusest ning seotusest autoriga. Demokraatia on iidne valitsemisvorm , mida on uuritud sajandeid , kuid sellest räägitakse ikka ja jälle ka tänapäeval. Referaadis kirjeldatakse demokraatia liike ning nende seoseid .
Sõna „demokraatia“ tuleneb vanakreeka keelest, mis tähendab rahva võimu (Demokraatia, 2014). Demokraatia viitab poliitilisele valitsemisvormile, milles inimesed või nende esindajad pigem juhivad endid ise, kui lasevad end juhtida näiteks totalitaarsel parteil või monarhil. (J. Keane, 2014)
Vanim klassikaline demokraatia tekkis Kreeka linnriikides, kus otsustajateks olid vabad täisealised mehed. Keskajal oli demokraatia esindatud maapäevade näol, kus otsustajateks olid maad ja talupoegi omavad maahärrad. Keskaja lõpul hakkas monarhide absoluutvõim nõrgenema ja demokraatlikult valitud parlamentide roll tugevnema. Teisest maailmasõjast alates on demokraatlik valitsusviis maailmas järjest enam levinud ning sõna demokraatia on saanud ülemaailmseks. Selle populaarsus on nii suur, et kõik poliitikud ja huvigrupid püüavad oma ideoloogia seostada demokraatiaga, sest poliitikud saavad ühiskonnas läbi lüüa või tähelepanu keskmesse tõusta vaid rahva toetusel.
Demokraatiat tõlgendab ja mõistab aga iga inimene ning poliitik eri moodi ning vastavalt ka suhtub erinevalt kõigesse, mida selle sõnaga tähistatakse. Selline ebamäärane ettekujutus ja mitmetähenduslikkus kehtib abstraktsioonide puhul, millele ühiskonnas pole võimalik vastavusse seada konkreetset käega katsutavat, silmaga nähtavat, kõrvaga kuuldavat või muul moel üheselt tajutavat . (Demokraatia, 2004)

1. DEMOKRAATIA LIIGID

Ülevaade demokraatia erinevatest liikidest.

1.1 Liberaaldemokraatia

Liberaalne demokraatia taotleb indiviidi õigusi ja vabadust ning on iseloomulik lääneriikide demokraatiatele. Liberaalid rõhutavad, et seaduste põhieesmärk on indiviidi enda vabaduse ja õiguste kaitse. Liberaaldemokraatide jaoks on indiviidi vabadus ja parteide poliitiline konkurentsivõime õiges suhtes neil olevate ressurssidega ning mingit ümberjaotamist või reguleerimist riigi poolt ei vajata, kui siis vaid minimaalsel määral. Liberaalne demokraatia on kõige paremini esindatud USA-s, kus individuaalsed kodanikuõigused on läbi ajaloo olnud olulised ning püsivad aktuaalsena ka tänapäeval. ( Toots , 2007)
1.2 Sotsiaaldemokraatia
Sotsiaalse demokraatia põhieesmärgiks on võrdsus, eriti võimu võrdsus ühiskonnas ja valitsuses. Sotsiaaldemokraatide arvates koosneb võim poliitilisest ja majanduslikust võimust , mille mõju avaldub valitsusele. Kaasaegses maailmas on üks peamisi võimu allikaid raha ja seepärast omavad rikkad võimu vaeste üle. Sotsiaaldemokraadid seisavad rikkuse teatud määral ümberjagamise eest, et vähendada ebavõrdsust. Näiteks nad eelisatavad pigem avalikku kontrolli maavarade ja peamiste tööstuste üle. Sotsiaaldemokraadid soovivad säilitada tsiviilvabadusi ja edendada ausat konkurentsi poliitilistel ametikohtadel. Lääne-Euroopas ja eriti Põhja-Euroopas on eelistab rahvas sotsiaaldemokraatlikku võimuvormi. (Demokraatia, 2004)
1.3 Rahvademokraatia
Rahvademokraatia vorm on levinud kommunistlikes riikides. See sarnaneb originaalsele kreeklaste demokraatiale, kus reeglid on inimeste poolt ja nende huvides. Tavalised inimesed on nö töölisklass ja demokraatia eksisteerib siis, kui valitsus toimib nende huvides. Seejuures ei eelda rahvademokraatia, et töölisklass ise otse peab juhtima valitsust. Rahvademokraatias põhinevad seadused nendele ettepanekutele, mis on tehtud kommunistliku partei poolt enamuse heaks. (Demokraatia, 2004)
1.4 Kolme ideoloogia võrdlus
Liberalism arvestab mitte niivõrd ühiskonna, riigi või kogu rahva hüve, vaid eelkõige indiviidi enda hüve. Sotsiaaldemokraatlik poliitika aga eeldab ressursside eraldamist ja maksumaksjate raha kulutamist mitte ainult riigiaparaadile, volikogudele ning rikkamatele ja haritumatele, vaid lisaks ka laia spektri avalike teenuste ning suure massi tavaliste ja vaesemate kodanike peale. Liberaaldemokraadid lasevad protsessidel vabamalt areneda, kuid sotsiaaldemokraatlik valitsus püüab natuke suuremate maksude kehtestamise kaudu kindlustada parema heaolu ka vähem maksujõulistele kodanikele . Kõige nõrgemad ja vaesemad sotsiaalsed rühmad võivad sellele vaatamata saada vaid minimaalset toetust või koguni jääda ühiskonna toetussüsteemist väljapoole. Rahvademokraatlik valitsus püüab aga veelgi suuremate ressursside ümberpaigutuse ja maksude kaudu kindlustada kõigile kodanikele mingi töö, elatusmiinimumi, tervishoiu ja peavarju. Seega on sotsiaalses mõttes kõige kindlustatum ühiskonnakord viimane. Kuid rahvademokraatlikes riikides on rahvas isoleeritud seaduste väljatöötamisest ning riigi ja omavalitsuste juhtimisest. Need funktsioonid on täielikult endale võtnud poliitilised parteid, sagedamini üks poliitiline partei, et oma võimupositsiooni säilitada ja peita vastuolu, mis valitseb näilise võrdsuse ja demokraatia ning tegeliku olukorra vahel, kehtestavad sellised valitsused ranged piirangud poliitilisele vabadusele ja sõnavabadusele. Rahvademokraatlikes maades eiratakse demokraatia peamisemaid nõudeid. Üheski ühiskonnas ei ole puhast liberaal-, sotsiaal- või rahvademokraatiat, vaid ühiskonnas toimib muutuv ideoloogiline süsteem, kus need läbisegi esinevad. Üks või teine võib teiste suhtes teatud tasanditel selgemalt esile tulla. Kõikide vormide puhul on riigi tasandil suuremal või vähemal määral esinevale formaalsele demokraatiale lisaks veel demokraatiaid, mis hõlmavad koguni enamust rahvast, kes kõik on seaduse ees võrdsed ja ette antud poliitiliste piirangute raames võrdselt vabad toimima omavahel demokraatlikult. Kodanikud võivad demokraatliku osana ebademokraatlikus ühiskonnas liikuda tõelise demokraatia poole. (Demokraatia, 2004)

1.5 Otsedemokraatia

Kodanikud võtavad enamuse huvides vahetult osa otsuste tegemisest ja seaduste vastuvõtmisest. Ükski poliitiline süsteem rahvuslikul tasandil seda tänapäeval ei kasuta, kuid selle on omandanud kodanike liikumised ja ühendused , eriti väljaspool poliitiliste parteide tegevust, kus osavõtjate arv ei ole liiga suur. (Demokraatia, 2004)

1.6 Kristlik demokraatia

Demokraatia üks ideoloogiad ja kontseptsioone, mis rõhutab perekonna kui sotsiaalse grupi tähtsust seoses ühiskonnaga ning on reguleerimata turu ja tugeva riigi vastu. Kristlik demokraatia on mitmete lääneriikide parempoolsemaks vooluks. (Demokraatia, 2004)

1.7 Osalusdemokraatia

Ideaalis tähendab osalusdemokraatia kodanike tõelist osalemist seaduseloomes ja poliitilises otsusetegemises. Kuid praktikas piirdub osalusdemokraatia suurelt jaolt kodanike osalemisega referendumites ja väljatöötatud ettepanekute hääletamises, mis võivad hõlmata ka avalikke arutelusid ja otsusetegemise protsesse. Osalusdemokraatia püüab reformida esindussüsteemi, näiteks sagedam hääletuste läbiviimine või ametikohtade täitmine hääletuse teel, mis peaks kodanikke aktiivsemalt kaasa haarama kommuunidesse, sotsiaalsetesse liikumistesse ja huvigruppidesse. USA on osalusdemokraatias Lääne-Euroopa maadest tunduvalt kaugemale jõudnud. (G.Kurian, lk.257)
1.8 Arutlusdemokraatia
Demokraatia mis rõhutab lahenduse leidmisel vestluse ja diskussiooni tähtsust, hääletamise tähtsuse arvelt, kuna arutelu andvat kvaliteetsemaid ja vastuvõetavamaid otsuseid. Seda meetodit võib kasutada nii väikekollektiivis kui ka suure huvigrupi esindusorganis. (Demokraatia, 2004)
1.9 Kaasühiskondlik demokraatia
Demokraatia vorm, kus lõhestumised on aktsepteeritud ja võim valitsuses on jagatud kõigi tähtsamate etniliste, religioossete või keeleliste gruppide järgi. Võimalusel võim detsentraliseeritakse territoriaalselt. Kaasühiskondlik demokraatia omab sellist mehhanismi, mis peaks ühiskonnas edendama kompromisse ja konsensusi erinevate gruppide vahel. Iga sotsiaalne grupp omab vetoõigust. (G.Kurian, lk 83)

1.10 Konstitutsiooniline demokraatia

Konstitutsioonilises demokraatias on ülimaks riigi põhiseadus. Kõigepealt peab põhiseadus ise olema demokraatliku arutelu tulemus. Demokraatia olemus määratletakse ühemõtteliselt ja täpselt, et sellele tuginevad probleemikäsitlused ja otsusetegemised ei sõltuks ainuüksi juristide ja kohtunike endi subjektiivsetest tõlgendustest. (D. Robertson, lk.88).

1.11 Korporatiivne demokraatia

Valitsemissüsteem, milles riigi poolt tunnustatud korporatsioonid esindavad ühiskonna piiratud hulga tähtsamaid huve ning osalevad poliitilistes läbirääkimistes ja vastavate poliitiliste otsuste täideviimises. Liberaalkorporatismi seostatakse peamiselt tööliste, ametiühingute, põllumajanduse, usuliste jt huvigruppidega, kellel poliitilistel läbirääkimistel riigiga on privilegeeritud seisund. (Demokraatia, 2004)

1.12 Rahvahääletuse demokraatia

Otserahvahääletuse demokraatias on konstitutsioonilised parandused pandud rahvale hääletamiseks, kus näiteks riigipea saab oma volitused otsesel rahvahääletusel. See on rahvalik demokraatia, sest rahvale apelleerivad liidrid , mitte poliitilised parteid. (Demokraatia, 2004)

1.13 Esindusdemokraatia

Esindusdemokraatias on poliitilise otsuse tegemine väikese grupi inimeste käes, kes on välja valitud poliitiliste ja majanduslike huvigruppide poolt ja hääletamise tulemusena paika pandud kogu valijaskonna poolt, seega on rahva osavõtt valitsemisest piiratud hääletamisega. Oluline on see, et esindajaid oleks piisavalt palju esindamaks võimalikult laia kodanikkonda ja et esindajad valitaks välja mitme konkureeriva kandidaadi hulgast nende omavahelise võistluse tulemusena ja rahva poolt osutatud toetuse alusel. Esindusdemokraatia põhiküsimus on, kuidas hoida usaldusväärset ja efektiivset sidet valijate ning valitute vahel.
Omane tendents on, et kord juba esindusorganitesse valitud rahvaesindajad valitakse suuremalt jaolt ikka ja jälle tagasi. Mida püsivamalt ja pikemalt selline valitsev poliitiline eliit paigal püsib, seda enam eemaldub ta lihtrahva tahte arvestamisest, kuni rahva arvamuse ignoreerimiseni välja ning seda enam kaldub selline eliit korruptsiooni. Ainsaks tõsiselt toimivaks vahendiks sellise korruptsiooni vähendamiseks on rahvaesindajate sunduslik ümbervalimine ja väljavahetamine nagu seda tehakse USA kongressi liikmetega.
Esindusdemokraatia sarnaneks rohkem demokraatiaga, kui oleks sotsiaalne õiglus ja puuduks korruptsioon . Need tingimused oleksid tagatud, kui seadusloome juurde pääseksid peale poliitikute kitsa ringi ka teised võimekad kodanikud ja kui poliitilistel ametikohtadel sundkorras roteeritaks juhte, nii parteides endis kui ka riigi juhtimises ning kui valimiskampaaniate rahastamine oleks täiesti avalik ja läbinähtav. Esindusdemokraatiat, milles ei piirata raha kasutamist valimiskampaaniates nimetatakse esindusrahakraatiaks. (Demokraatia, 2004)

1.14 Elitaardemokraatia

Esindusdemokraatia üks suundi, kus ühiskonna juhtimine on koondunud väikesearvulise eliidi kätte, kes peab tähtsaimaks valitsemise efektiivsust . Elitaardemokraatia ei tähenda automaatselt eliidi vastandamist kodanikkonnale. Elitaardemokraatia kontseptsiooni alusepanija Joseph A. Schumpeteri nägemuses pole rahvas mitte midagi muud kui „valitsuste tootja“, pärast hääletamist pole edasine enam valija asi. (Toots, 2007).

1.15 Kogukonnademokraatia

Peab keskseks solidaarsust ja koostegutsemist kohalikul tasandil. Riik ei mängi selles mudelis domineerivat rolli ning ühiskond toimib kogukonnaliikmete tugeva vastutustunde ja hoolivuse tõttu. Kodanikud on kaasatud otsustamisse ja otsuste rakendamisse, seega võib kogukonnademokraatiat pidada ka osalusdemokraatia sünonüümiks. Kogukonnademokraatia mudel ei paneb rõhku dialoogile ja koostööoskustele. Ühistegevuses ühed panustavad teadmiste, teised meeskonnatöö psühholoogia ja kolmandad eestvedamise oskusteabega. (Toots, 2007)

2.TÄNAPÄEVA DEMOKRAATIA

Võimalik on eristada erinevaid võrdsusi: võrdsus inimväärikuse alusel, võrdsus seaduste ees, varaline võrdsus, võrdsus võimu omamisel jne. Demokraatia väärtusteks on kõik loetletud võrdsused, v.a. varaline võrdsus. Lääneühiskondades on võrdsuse ja demokraatia ideed ühiskonna põhiideedeks ning sinna jõudmise on ka Eesti endale sihiks seadnud.
Demokraatia näeb ette, et kogu rahvas võiks osaleda või vähemalt oleks esindatud ühiskonda puudutavate probleemide arutamisel ja otsuste vastuvõtmisel. Tänapäeva demokraatia on esindusdemokraatia, milles enamuse kodanikkonna hääletamise tulemusena on välja valitud vähemus, kes ise otsustab ja määrab, millised reeglid ühiskonnas kehtima hakkavad. (Demokraatia, 2004)
Demokraatia sünnib siis, kui riik selleks eeldused loob:

• riik väljastab inimestele infot või vähemalt loob sellised eeldused, et kodanikud oleks võimelised objektiivset infot võimalikult lihtsalt hankima;
  
• riik pooldab inimeste osalemist kogukonna, ühiskonna ja riigi oluliste probleemide arutamisel, otsuste vastuvõtmisel ja kaasarääkimisel.
  

2.1 Polüarhia

Polüarhia arendas välja demokraatia asjatundjaid Robert A. Dahl, kelle arvates peaks ühiskonda saama iseloomustada vähemalt järgmiste institutsioonide ja omadustega, et see vastaks demokraatiale:

Ametikohtade täitmine valimiste kaudu.

Vabad ja ausad valimised.

Hääleõigust omavad praktiliselt kõik täiskasvanud.

Õigust kandideerida valitsuse ametikohtadele omavad praktiliselt kõik täiskasvanud, kuigi teatud vanusetsensus võib kehtida.

Kodanikud omavad õigust väljendada end poliitika, ametiisikute, valitsuse, sotsiaalmajandusliku korra, valitsev ideoloogia jms suhtes, ilma ohuta saada karistatud.

Kodanikel on õigus kasutada ja otsida alternatiivseid, seaduse kaitse alla olevaid infoallikaid.

Kodanikud omavad õigust luua autonoomseid ühendusi, organisatsioone, sõltumatuid poliitilisi parteisid ja huvigruppe. (Demokraatia, 2004)

KOKKUVÕTE

Antud referaadis käsitletakse 15 erinevat demokraatia liiki, mis on suuremal või vähemal määral maailmas kasutusel, kuid üksi neist ei ole puhas demokraatia ehk rahvavõim. Kõige ligilähedasem sellel on otsedemokraatia, mida ükski poliitiline süsteem rahvuslikul tasandil ei kasuta, kuid mis on säilinud kodanike liikumistes ja ühendustes. (Demokraatia, 2004)
Polüarhia ehk tänapäeva demokraatia liik on kohandatud kaasaegse maailma reeglite ning seaduste järgi, mille on loonud riiki juhtiv vähemus, sellepärast on polüarhia esindusdemokraatia. Polüarhia esindab demokraatiat edukalt, kui ei teki korruptsioon või kui liidrid enda võimu ja positsiooni ära kasutades ei unusta , keda nad teenivad ning kes peaks riigis olema kõrgeimaks võimukandjaks.

VIIDATUD KIRJANDUS

(2014). Demokraatia. [WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/Demokraatia (29.09.2014)

(2004). Demokraatia. [WWW] http://www.hot.ee/eririnne/demokr/01sissej_dem.ht m (01.10.2014)

J. Keane (2014). Democracy – A Short History. [WWW] http://johnkeane.net/36/topics-of-interest/democracy-a-short-history (30.09.2014)

G. Kurian (2002). Dictionary of World Politics .

D. Robertson (2002). A Dictionary of Modern Politics

.A.Toots (2007). Demokraatia mudelid…[WWW] http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11131 (04.10.2014)