Barokk Prantsusmaal (0)

BAROKK PRANTSUSMAAL

ARHITEKTUUR

● Prantsuse 17. saj arhitektuuri lähtekohaks on suurel määral itaalia barokk, kuid sellesse suhtutakse reservatsiooniga ning hiljem võtab arhitektuuri areng täiesti iseseisva suuna. Esindatud on eelkõige tagasihoidlik barokk, eeskuju võetakse renessansi traditsioonidest ning antiikarhitektuurist.
● Puhtbarokne laad oma liialdatud dünaamilisuse ja maalilisusega jäi prantslastele võõraks. Prantsuse arhitektuuril on juba 17.saj tugev klassitsistlik põhitoon; klassitsism , st. antiik- ja renessansskunsti jäljendamise püüd saab lausa valitsevaks 18.saj ja levib siit üle kogu Euroopa.
● Prantsuse 17. ja 18.saj ehituskunstile on iseloomulik veel see, et kõiki ülesandeid lahendati peaaegu teadusliku järjekindlusega. Kunagi ja kuskil pole nii palju diskuteeritud ja kirjutatud ehituskunsti probleemide kohta kui Prantsusmaal 17.-18.saj. Veel on iseloomulik, et profaanarhitektuuris (ilmaliku funktsiooniga arhitektuur - nt kindlused, lossid, paleed, elamud, tootmishooned jne) peeti alati ülimal määral silmas siseruumide mugavust ja otstarbekohasust. Moodne elamukultuur on tekkinud Prantsusmaal 17.-18.saj. Ja just suurest huvist siseruumide mugavuse vastu on tingitud sisekujunduse suurepärane õitseng rokokooajastul.
● Prantslased nimetavad oma stiilide arenguastmeid tavaliselt valitsejate järgi:
□ 1625-1660 – Louis XIII stiil
□ 1660-1710 – Louis XIV stiil
□ 1710-1725 – nn. regendistiil (style Régence) e. vararokokoo
□ 1725- 1760 – Louis XV stiil e. täisrokokoo
□ 1760-1790 – Louis XVI stiil e. varaklassitsism.
□ NIMETUSED KEHTIVAD EELKÕIGE SISEKUJUNDUSE KOHTA.

● Jacques Lemercier (1585-1654)

Prantsuse varabaroki esindaja, kes oli viljakamaid ja fantaasiaküllasemaid tolle aja arhitekte. Lemercier oli Salomon de Brosse`i õpilane ja veetis noorpõlves mõne aja Itaalias. Ta ehitas a. 1635-1656 Sorbonne`i kiriku Pariisis, mis on esimene suur kuppelkirik Prantsusmaal. Eeskujuks oli Lemercier`le sealjuures Maderna Santa Susanna, kuid prantsuse meistri teos on lihtsam, kainem ja rangem. Lemercier jätkas ka Louvre `i lossi ehitust, osalt Lescot`kavandite järgi; Lescot`stiili vaimus on teostatud läänepoolne läbikäigupaviljon, nn Kellapaviljon (Pavillon de l`Horloge), prantsuse arhitektuuri ilusamaid meistriteoseid.
Jacques Lemercier. Kellapaviljon

● Francois Mansart (1598- 1666 )

Kõige rahvuslikum ja prantsusepärasem varabaroki arhitekt , kelle kuulsus põhineb lossehitistel. Need osutavad suurt osavust põhiplaani kujundamisel ja suurt maitset ning jõudu välisarhitektuuri teostamisel. Mansart`i suurim meistriteos on a. 1642- 1650 ehitatud loss Maisons-sur-Seine`is Pariisi lähedal. Seinte liigendus selles on väga lihtne, rahulik, sirgjooneline ja harmooniline. Mansart hülgab täielikult itaalia baroki võtted; itaalia ehitiste rahutust maalilisusest ja detailide raskepärasest kuhjamisest ei ole siin jälgegi. Ehitis osutab antiikeeskujude ja prantsuse renessansi mälestiste maitsekat jäljendamist. Natuke liikuvam ja rahutum on hoone katusearhitektuur. Mansart võttis ka siin tarvitusele vana prantsuse põhimõtte – katta iga ehitiseosa, kõrge ja järsu katusega. See on varustatud kõrgete korstnate ja eenduvate viilakendega. Säärast katust nimetatakse mansardkatuseks.
Francois Mansart. Maisons-sur-Seine
Mansart`i teine šedööver on a. 1633 alustatud, kuid kahjuks pooleli jäänud juurdeehitus Blois` lossile. See võlub oma lihtsa maitsekusega ja esineb samuti julge ning järjekindla katsena kõrvale heita oma võidukäiku alustanud itaalia baroki printsiibid .
Francois Mansart. Blois
Francois Mansart. Blois
Mansart`i plaanide järgi on ehitatud veel Val-de-Grace`i kloostrikirik; selle ehitamisest võtsid hiljem osa veel Lemercier ja Lemuet. Siin on Mansart rohkem alistunud Itaalia mõjudele.
Francois Mansart. Val-de-Grace
Prantsuse barokoarhitektide tähtsamaid saavutusi on uue lossiarhitektuuri väljakujundamine; prantsuse meistrite loodud on hotel – mugav ja avar rikkama kihi elumaja, milles peamine rõhk on pandudpõhiplaani otstarbekusele.

● Louis Le Vau (1612-1670)

Uued ideed lossiehituse alal on kõige selgema kehastuse leidnud a. 1657-1661 Le Vau ehitatud Vaux -le-Vicomte`i lossis. Le Vau (nagu Mansart`ki) loobus lõplikult vanast prantsuse põhiplaanist, mille iseärasuseks oli nei õue ümbritsevat tiiba. Uus loss koosneb ühest peaehitisest kahe eenduva külgtiivaga. Ruumide jaotusel ja teostusel on ülimal määral lähtutud praktilistest kaalutlustest: silmas on peetud esmajoones mugavat ühendust ruumide vahel, kütmise huvides on ruumid võrdlemisi väikesed jne. Hoone keskel on suur ovaalne saal, selle ees nelinurkne vestibüül, vestibüüli kõrval on trepid.
Louis Le Vau. Vaux-le-Vicomte`i loss ja põhiplaan
Le Vau ehitas ka väiksemaid losse, jätkas Louvre`i ehitamist ja lisas Tuileries`lossile kaks nurgapaviljoni. Le Vau tähtsaim monumentaalhoone on Prantsuse Instituudi (endine College des Quatre Nations) hoone Pariisis, ehitatud a. 1661-1680. See koosneb kuppelkirikust, millest lähtuvad kaks kõvera põhiplaaniga tiiba.
Louis Le Vau. Prantsuse Instituudi hoone
● Kõrgbaroki ajastul, Louis XIV valitsemise ajal muutus klassitsistlik suund prantsuse arhitektuuris üha tugevamaks. Tähtsaks etapiks klassitsismi võidukäigul oli võistlus Louvre`i lossi idafassaadi pärast a. 1665. Prantsuse nimekamate arhitektide kavandid ei meeldinud ja Louis XIV kutsus Bernini Pariisi. Bernini kavand, teostatud kõige tüüpilisemas itaalia baroki vaimus, seisis nii terviku kui ka üksikasjus täielikus vastuolus prantsuse rahvuslike traditsioonidega ega leidnud kellegi poolehoidu. Võidukalt tuli võistlusest lõpuks välja uus osavõtja Claude Perrault ( 1613 -1688), kelle kavandi järgi teostati fassaad a. 1667-1674. Perrault`Louvre`i idafassaad ehk „Louvre`i kolonnaad“, nagu prantslased seda nimetavad, tekitas üldist vaimustust, sest ta vastas ülimal määral prantsuse maitsele. See on rangelt klaasitsistlik ja äärmiselt monumentaalne. Alumine korrus on kuni vaesuseni lihtne, teist ja kolmandat kaunistavad läbi kahe korruse ulatuvad korintose stiili sambad. Louvre`i idafassaadil on esmajärguline tähtsus prantsuse ehituskunsti edaspidises arengus.
Claude Perrault. Louvre`i lossi idafassaad

● Francois Blondel (1617/18-1686)

Blondeli ehitatud on monumentaalne Saint-Denis`võiduvärav Pariisis. Oma raamatus „Cours dàrchitecture civile“ (1675-1683) esineb ta itaalia maalilise barokkstiili teadliku vastasena ja palladianismi eestvõitlejana.
Francois Blondel. Saint-Denis`võiduvärav
● Kõige baroklikumad tendentsid ilmnevad Versailles ’ lossi ehitamisel. Louis XIV tellimisel töötas seal prantsuse arhitektide, skulptoride ja maalijate paremik - arhitektid Louis le Vau (1612-1670), Jules Hardouin -Mansart (1646-1708) andis lõpliku kuju lossile – aiafassaad ja külgtiivad ning sisekujundus; sisearhitektuuri ja dekoori loojaks oli Charles le Brun (1619-1690); aiakujunduse looja Andre le Notre (1613-1700), kes töötas välja prantsuse pargi stiili.
● Versailles’ loss on pikerguse põhiplaaniga hoone kahe võimsalt eenduva tiivaga, mille vahel on avar õu. Selline põhiplaan sai eeskujuks kogu Euroopa hilisemale palee -ehitusstiilile. Ehitis on monumentaalne, suurejooneline ja toretsev. Lossi üldpikkus on 580 meetrit. Aiafassaad on mõjuv oma vägevates proportsioonides, detailid on teostatud maitsekalt ja harmooniliselt. Veidi ebaühtlasemaks jääb linnapoolne fassaad, mida on 18. ja 19. sajandil ümberehituste käigus muudetud.
● Sisekaunistused on teostatud tüüpilises Louis XIV stiilis (toretsev ja pompöösne) Le Bruni juhtimisel. Parimad täiesti säilinud ruumid on 72 meetri pikkune Peegligalerii, mille kummaski otsas asuvad Rahusalong ja Sõjasalong. Le Bruni loodud dekoratiivstiili printsiibid on laenatud itaalia barokist, kuid ta käsitleb neid ehtsa prantsusepärase püüdega reeglipärasuse, selguse ja ülevaatlikkuse poole.
● Versailles`lossi ilusamaid osi on lossikabel , mille ehitust alustas Hardouin-Mansart ja lõpetas Robert de Cotte. Selle sisemus meenutab dispositsioonilt keskaegseid ehitisi , eriti keskaegseid lossikabeleid; see on nimelt teise korruse kõrgusell varustatud empooridega, mida kaunistavad korintose stiili sambad. Empooride korrus asetseb kuninga eluruumidega ühel tasandil; siin viibis kuningas jumalateenistuse ajal. Kabeli arhitektuur osutab viimase võimaluseni suursugust ja rafineeritud maitset.
● Versailles` lossi tähtsus kunstiajaloos on määratu suur. See oli kaua aega kas kaudseks või otseseks eeskujuks arvukatele vürstilossidele peaaegu kogu Euroopas. Ja veel a.1878 ehitas Baieri kuningas Ludwig II endale Chiemsees lossi, mis on peaaegu koopia Versailles`lossi keskosast.
Versailles` loss
Versailles` loss
Versailles` loss
Versailles`loss. Peegligalerii
Versailles` loss. Kuninganna trepikoda
Versailles` loss. Lossikabel
Versailles` loss. Lossikabel seestvaates
● Hardouin-Mansart püstitas veel rea teisi ehitisi. A. 1688 alustati tema juhatusel nn Suure Trianoni ( Grand Trianon) lossi ehitamist Versailles` pargis . See on ühekorruseline pikk hoone, lihtne, kuid võluv oma maitsekate proportsioonide ja marmorkatte toredusega.
Hardouin-Mansart. Suur Trianon
Hardouin-Mansart. Suur Trianon
● Hardouin-Mansart`i viimane ja võib-olla harmoonilisim ehitis on Invaliidide varjupaiga vägev kuppelkirik Pariisis, mis valmis a 1706. See on tsentraalehitis kõrgel alusel seisva kupliga ja majesteetlikumaid kuppelehitisi maailmas. Selle võlu on tingitud kuplist, millel on absoluutselt domineeriv tähtsus ja mis seetõttu tingimusteta mõjule pääseb. Arhitektuur on viimase võimaluseni lihtne ja range, ainult kupliosa detailides on märgata baroki vastukaja.
Hardouin-Mansart. Invaliidide kuppelkirik

● Charles Le Brun (1619-1690)

Louis XIV stiili sisearhitektuuri ja dekoori väljakujundamisel juhtiv meister. Oli maalija , kuid andis joonistusi ka sisekujunduse, skulptuuri, mööbli ja üldse kõigi kunstkäsitööalade jaoks. Le Bruni loodud dekoratiivstiili printsiibid on laenatud itaalia barokist, Pietro da Cortonalt. Kuid Le Brun käsitleb neid ehtsa prantsusepärase püüdega reeglipärasuse, selguse ja ülevaatlikkuse poole. Selle stiili paremaid näiteid on Versailles`lossi siseruumid eesotsas Peegligaleriiga ja kuulus Apolloni galerii Louvre`i muuseumis . Louis XIV sisedekoratsiooni stiil on äärmiselt pompöösne ja tore.
Charles Le Brun. Apolloni galerii

● Andrè Le Notre (1613-1700)

Prantsuse aiakunsti looja. Tema loodud on Vaux-le-Vicomte`i ja Versailles` lossi park. Juhtmõte oli aiakujunduse abil suurendada hoone monumentaalsust ja mõjukust. Lossi fassaadist lähtub peaallee, mis läbib kogu pargi; see võib koosneda ka üksikutest terrassidest, millel on lilleparterid, muruväljakud, basseinid, purskkaevud jne. Kogu parki läbivad lossist ja teistest punktidest lähtuvad, ikka sirgelt ja sümmeetriliselt paigutatud kõrvalalleed. Puudele ja põõsastele andi pügamisega geomeetriline välimus. Aeda elustasid arvukad paviljonid, grotid, skulptuurid , purskkaevud. Le Notre`i stiil levis üle kogu Euroopa.
Andrè Le Notre. Vaux-le-Vicomte aed
Andrè Le Notre. Versailles` aed
Rokokoo
● Prantsuse arhitektuuri arengut 18.saj esimesel poolel iseloomustab vastuolu välisarhitektuuri ja sisekujunduse vahel. Välisarhitektuuris jääb üldiselt domineerima klassitsistlik rangus ja lihtsus, kuna sisekujunduses pääseb valitsema kerge, mänglev ja graatsiline rokokoo. Siseruumide kujundamisel oli seni valitsenud printsiip, mille kohaselt välisarhitektuuri elemente kakendati ka sisekujunduses. Sellele astuvad nüüd vastu rokokoomeistrid, kes tõrjuvad siseruumidest ranged arhitektuurivormid välja. Tugevasti toonitatud simsid ja poolsambad kaovad, ka pilastreid näeb harva. Rokokoostiili siseruumi sein koostatakse puupannoodest, mida ümbritsevad õhukesed liistud. Liistudest hargnevad rikkalikud, kuid kerged nikerdised. Mitmekesine , kapriisselt ja mänglevalt käsitletud ning tihti ebasümmeetriliselt kujundatud ornamentika eelistab stiliseerimata, naturalistlikke motiive . Tüüpilisemaid rokokoo-ornamente on orvand (kujutab enesest voldistatud servadega lamedat lahtist teokarpi); see on tavaliselt kese, mille ümber on koondatud kaunistused ja nikerdised. Sirget joont püüab rokokoo vältida; tüüpiline rokokoostiilile on spiraalina väänlev joon. Seinu katvate õrnatooniliste pannoode keskel on rikkalikes raamides peeglid ja dekoratiivmaalid.
Kuninganna Marie-Antoinette buduaar, Fontainebleau loss
The Council Chamber, Fontainebleau loss
Orvand
● Rokokoostiili arengus eristatakse kaht faasi. Varajast rokokood nimetatakse regendistiiliks ehk style Règence`iks. Selle tähtsamaid esindajaid on Robert de Cotte ja Gilles Oppenordt. Robert de Cotte ( 1651 -1735) lõpetas Versailles`lossi kabeli. Eraisikutele ehitatud majade sisekaunistustega valmistab ta teed rokokoole. Eriti kuulus on Pariisi Hotel de la Vrilliére` Kuldne galerii (Galerie Dorée), mis on regendistiili tüüpilisem näide. Esinevad tugevad pilastrid, ornamentika osalt veel raskevõitu ja kuhjatud.
Kuldne galerii
Kuldne galerii
● Gilles Marie Oppenordt (1672-1742) etendas suurt osa uue stiili väljakujunemisel nii oma ehitiste kui ka kavanditega, mida paljundati vaselõikes.
● Rokokoo (louis XV) stiili viivad võidule Boffrand ja Meisonnier.
Germain Boffrand`i (1667-1754) loodud on Hotel Soubise`i (praegu riigiarhiivi hoone) sisekujundus, mida õigusega loetakse Louis XV stiili klassikaliseks meistriteoseks. Tema ehitistes moodustab välisarhitektuur, mis on äärmiselt tagasihoidlik ja lihtne, täieliku kontrasti sisekujundusega.
Germain Boffrand. Hôtel de Soubise, Pariis
Germain Boffrand. Ovaalsaal, Hôtel de Soubise, Pariis
● Juste Aurèle Meissonnier (1693-1750).
Esindab äärmuslikku suunda rokokoostiilis. Tema teostatud on Hòtel Brèthous` sisekujundus Pariisis. Veel suurem tähtsus on tema joonistustel mitmesuguste kunstkäsitööesemete jaoks. Neis valitsevad kapriisne fantaasiaküllus, täielik naturalism, asümmeetria , sirge joone vältimine .
Juste-Aurele Meissonnier engraved design for a side table, c 1730, engraving
● Rokokoo on peamiselt sisekujunduse ja kunstkäsitöö stiil. Välisarhitektuuris võib rokokoost rääkida vaid tingimisi. 18.saj esimesel poolel hakati osade elumajade fassaadidel aknaid ja uksi lillornamentidega ümbritsema, kuid need olid erandlikud juhused. Välisarhitektuuris jäi valitsema siiski klassitsism.
● Rokokoo valitsemisaeg oli hiilgav, kuid lühike. Juba 18.saj keskel tekib püüd mehisema ja tõsisema kunstilaadi poole. 1760.a saab klassitsism valisevaks ka sisekujunduses. Välisarhitektuuris kaovad lõplikult kõik baroki ja rokokoo elemendid. Uut stiili nimetavad prantslased Louis XVI stiiliks; üleeuroopaliselt on see tuntud kui varaklassitsism. Seni valitsenud klassitsismist erineb see selle poolest, et eeskujuks hakatakse võtma antiikkunsti. Algas antiikmälestiste süstemaatiline uurimine .
● Jacques Germain Soufflot (1713-1780).
Louis XVI stiili suurmeister.
Jacques Germain Soufflot Panthèon kirik
Pantheon on võimas ristkuppelkirik, püstitati 1764-1789 ja oli pühendatud Pariisi kaitsepühakule Püha Geneviève`ile.
Jacques Germain Soufflot Panthèon kirik
● Jacques Ange Gabriel (1698-1782).
Teine varaklassitsismi silmapaistvaim esindaja.
Jacques Ange Gabriel. École Militaire
Kõrgema sõjakooli (Ècole Militaire) hoone Marsi väljakul Pariisis.
Jacques Ange Gabriel. Concorde`i väljak
Kaks suurepärast paleefassaadi Concorde`i väljaku ääres Pariisis. Veidi meenutavad Louvre`i idafassaadi.
Jacques Ange Gabriel. Väikese Trianoni loss
● Väikese Trianoni (Petit Trianon) loss Versailles` pargis, mis ehitati 1762-1768. Vaatamata oma väikestele mõõtmetele on see ehituskunsti kõigi aegade täiuslikemaid meistriteoseid. Selle liigendus on ülimalt lihtne, kogu mõju on tingitud vormide üllast harmooniast.

SKULPTUUR

● Prantsuse plastika säilitab 17. sajandil suure iseseisvuse ja omapära.
● Olulised on kolm tegurit:
- vanad, prantsuse renessansi traditsioonid
- itaalia barokkskulptuuri eeskujud
- antiikkunsti mõjud
Säilib rahulik selgus, terav karakteristika ja sale sarmikas joon.

● Simon Guillain (1581-1658)

Tema tähtsaim töö oli Louis XIII ja tema naise suur pronksmonument Pariisis.
Simon Guillain. Louis XIV, Louis XIII ja Anne of Austria vahel
● 17. sajandi teisel poolel on skulptuur peamiselt õuekunst, selle ülesandeks on kaunistada peamiselt kuningalosse. Seetõttu saab rääkida Versailles’ koolkonnast, kelle plastika on sümmeetriline , tasakaalukas ja idealiseeritud – klassitsistliku mõjuga.

● Francois Girardon (1628-1715)

Hulk tema töid kaunistab Versailles` parki ja lossi. Populaarseim on marmoris teostatud elusuurune grupp, mis kujutab Apollonit, keda teenivad nümfid (1664-1671). Asetseb grotis.
Francois Girardon. Apolloni grupp
Francois Girardon. Kardinal Richelieu hauamonument Sorbonne`i kirikus pariisis. Ebasümmeetriline kompositsioon .

● Antoine Coysevox (1640-1720)

Antoine Coysevox. Louis XIV
Antoine Coysevox. Neptune 1699-1705 (Louvre)
Antoine Coysevox. Kardinal Mazarini hauamonument
Antoine Coysevox. Suure Conde büst
Isiku suurejooneline käsitlus ja teostuse viimase üksikasjani viidud markantne laad.

● Pierre Puget (1622-1694)

Silmapaistvaim meister, kes seisis väljaspool õukonnakunsti. Ta on järjekindlaim barokksuuna esindaja prantsuse plastikas, saanud mõjutusi just Berninilt.
Vastandina Bernini voogavale pehmusele on Puget’ vormikäsitlus teravam, järsem ja kirglikum, selles puudub igasugune ilutsemine. Ka on valu ja ahastuse väljendus tema töödes ilmekam ning haaravam, ta on meister, kelle töödes valitseb täielik naturalism.
Kuulsaim teos on Krotoni Milon, kus atleet kaitseb end lõvi vastu – teos on traagiliselt emotsionaalne.
Pierre Puget. Krotoni Milon, 1682
Pierre Puget. Reljeef Aleksander ja Diogenes
● 18.saj on prantsuse plastika ajaloos hiilgav õitseaeg. Kui 17.saj plastikat võiks nimetada oma laadilt barokk-klassitsistlikuks, siis on 18.saj plastika rokokoo-klassitsistlik. Monumendiplastika on kahjuks enamuses hävinud Suures Prantsuse revolutsioonis.

● Robert Le Lorrain (1666-1747)

Robert Le Lorrain. Reljeef Hotel de Rohani (praegune Riigi Trükikoda) talli portaali kohal Pariisis. Kujutab päikesehobuste jootmist.

● Guillaume Coustou vanem (1677-1746)

Guillaume Coustou vanem.
Kaks võimsat gruppi hobusetaltsutajatega Concorde`i väljaku ääres.
● Edme Bouchardon (1698-1762).
18.saj kuulsamaid plastikameistreid. Antiikkunsti austaja.
Edme Bouchardon.
Amor, kes Heraklese nuiast endale vibu teeb.
Edme Bouchardon. Grenelle`i kaev – see on monumentaalne fassaad ja neli reljeefi aastaaegade kujutisega.

● Jean Baptiste Pigalle (1714-1785)

Jean Baptiste Pigalle. Sandaale siduv Merkuur, 1744

● Etienne Maurice Falconet (1716-1791)

Etienne Maurice Falconet. Krotoni Milon 1744
Etienne Maurice Falconet. Amor
Etienne Maurice Falconet.
Peeter Suure ratsamonument 1766 , looduslikul graniitrahnul.
● Jean Antoine Houdon (1741-1828)
18. saj plastika kuulsaim meister. Sarmikas kergus, naeratav graatsia, loomulikkus ja elulähedus. Säilitab kontakti loodusega.
Jean Antoine Houdon. Diana marmorfiguur 1781
Jean Antoine Houdon. Marmorfiguur Talv, Montpellier`i muuseumis –alasti naine, kelle ülakeha ümber on mähitud rätt.
● Portreebüste on säilinud u 200. Näiteks kunstniku naise ja tütarde portreed. Karakteri suurepärane esiletoomine, meisterlik tehnika.
Jean Antoine Houdon.
Houdon`i naine
Jean Antoine Houdon.
Houdon`i tütar
Jean Antoine Houdon. Suur portreefiguur Voltaire , 1781

MAALIKUNST

● Prantsusmaal olid maalikunstnikud, nii nagu skulptorid ja arhitektidki enamasti õukonna teenistuses. 17. sajandil käib enamik noori maalikunstnikke end Itaalias täiendamas. Temaatikast on esindatud enamik žanreid – allegooria, portree, piiblistseenid, maastik jne. 17. sajandi esimese poole maalikunstis võib eristada kahte suunda – realistlikku ja idealiseerivat (või klassitsistlikku).
● Vennad le Nain`id (Antoine, Louis, Mathieu) (17. saj. I pool)
● Realistliku suuna esindajad, kelle töid on raske üksteisest eristada – autorluseprobleemid.
● Kujutavad olustikustseene ja talupoegade elu rahulikus, eepilises ja tõetruus laadis; lähenevad žanrilt belgia ja hollandi meistritele.
● Maalivad ka piibliteemalisi teoseid.
Louis Le Nain. Talupoegade eine. Pariis, Louvre
Peasants at their Cottage Door ,1640s
Venus at the Forge of Vulcan, 1641

● Georges de la Tour ( 1593 -1652)

● Samuti realistlikus laadis maalikunstnik, teda nimetatakse kui „küünlavalguse maalijat“. Kujutab üldistava, tasapinnalise vormiga väga ilmekaid tüüpe enamasti küünlavalgel. Kompositsioon on lihtne, figuurid omavahel sidumata ja neid on vähe, detaile vältiv maneer.
Georges de la Tour. Karjaste kummardamine. Pariis, Louvre
Georges de la Tour.
Christ in the Carpenter's Shop, 1645

● Philippe de Champaigne (1602-1674)

Silmapaistev portreemaalija.
Philippe de Champaigne.
Kardinal Richelieu portree, 1642, National Gallery, London

● Jacques Callot (1592-1635)

Realist. Meisterlikult kujutab liikuvaid inimmasse.
Kuulus on „Sõjakoleduste“ sari.
Jacques Callot. Hukkamine tamme all (Poodute puu)

● Nicolas Poussin (1594-1665)

● Idealiseerivasse suunda kuuluv kunstnik, teda peetakse ka suurimaks prantsuse maalijaks. Klassitsistliku doktriini aluseks oli sellel ajal prantsuse vaimuelule nii tüüpiline ratsionalism . Ebatäiuslikule tegelikkusele vastandati täiuslik, mõistuspärane ideaal ning seda püüti kehastada kunstis. Poussini looming tähistab prantsuse maalikunsti lõplikku vabanemist välismaa mõjude alt, selles on esmakordselt barokiajastul selge väljenduse leidnud prantsuse kunstivaimu iseärasused: püüd ülevaatliku selguse ja ühtsuse poole, vormikäsitluse julge kindlus , liialduste vältimine, väärikus ja peen maitse.
● Poussin on kõige järjekindlam klassitsistliku suuna viljeleja barokiajastu maalikunstis ja dünaamise ning naturalistliku suuna vastane. Tema töödele on omane suurepärane rahu, tasakaal ja reeglipärasus. Neis ilmneb suur fantaasiaküllus, kuid ühtlasi on kõik neis surutud kindla ja suursuguse stiiliskeemi raamidesse; neis ei puudu midagi ega ole ka midagi üleliigset. Poussini laadi kujunemisel olid olulised Raffael ning antiikkunsti eeskujud.
Nicolas Poussin. Bakhanaal
Nicolas Poussin. Flora triumf
Nicolas Poussin. Seeria „Neli aastaaega“. Suvi, 1660–1664, Louvre Museum
Nicolas Poussin. Et in Arcadia ego (ka Arkaadia karjased), 1630-ndate lõpp, õlimaal lõuendil, Louvre
Nicolas Poussin. The Assumption of the Virgin, 1650
● Poussini laad ei olnud nii erinev kõrgrenessansi stiilist kui hispaanlaste või flaamlaste oma. Kuulsaimad Poussini tööd on suuremõõtmelised allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Neis on tähtsal kohal kontuuride ilu ning kehade plastiline modelleerimine.
● Poussin on tähtis kui nn. ideaalmaastikumaali looja. Need maastikud ei kujuta ühtki konkreetset lõiku loodusest, pildile on koondatud põnevaid, sageli võõramaiseid maastikudetaile, mis on liidetud fantaasiaküllaseks ja suurejooneliseks tervikuks. Enamasti ei ole säärased teosed puhtakujulised maastikumaalid, neil on kujutatud ka mõni ajalooline või mütoloogiline stseen tillukeste inimfiguuridega, nn. stafaažiga. Seetõttu nimet. sellist maastikku ka heroliseks maastikuks.
● Poussini teostel domineerivad soojad toonid, maastikuline foon on sügav, terve käsitluslaad on läbinisti maaliline.
Nicolas Poussin. Herakles ja Cacos
Nicolas Poussin. Maastik Polyphemosega
Nicolas Poussin. Maastik Orpheuse ja Eurydikega
Nicolas Poussin. Maastik kahe nümfiga

● Claude Lorrain (1600-1682) ehk Gellée

● Lorraini peetakse suurimaks peisažistiks, nn. maastikumaali Raffaeliks.
● Lorrain arendas edasi maastikumaali stiili ja lõi uue kompositsiooniskeemi. Pildi külgedel asuvad tumedate, kulissitaoliste massidena puud, varemed vms., keskel aga avaneb vaade kaugusesse. Hakkab esimesena kujutama päikest – lähtub valguse ja armosfääri meeleoludest. Julgeb päikest kujutada ka tema keskpäevases heleduses.
● Tema varasemates töödes valitsesid rasked pruunid toonid; keskperioodi tööd on maalitud soojades kuldtoonides, hilisema aja maalidele (u. a. 1650) on omane selge, läbipaistev hõbehall koloriit.
● Lorrain pühendas palju aega looduse tundmaõppimisele, sellest annavad tunnistust arvukad natuurist tehtud joonistused. Nendest konstrueeris ta hiljem ideaalmaastikud, kus valitseb rahulik, idülliline ja lüüriline meeleolu.
Claude Lorrain. Port Scene with the Villa Medici
Claude Lorrain. Merkuur varastab Admetose härjad, 1645
Claude Lorrain. Puhkus põgenemisel Egiptusesse, 1651 või 1661
Claude Lorrain. Akis ja Galatia, 1657
Claude Lorrain. Harbour Scene at Sunset, 1643
● 17.saj teisel poolel tuleb kunstielus muutus. Selle peamiseks ülesandeks saab kuninga ja õukonna tarvete rahuldamine:
1648.a asutati Kuninglik Maalikunsti ja Skulptuuriakadeemia
1671.a rajati Kuninglik Arhitektuuriakadeemia
1666.a Prantsuse akadeemia Roomas

● Hyacinthe Rigaud (1659-1743)

Maalis peamiselt kuningat, tema perekonnaliikmeid, aristokraate. Psühholoogilised portreed.
Hyacinthe Rigaud. Louis XIV, 1701
Hyacinthe Rigaud. Portrait of Charles Le Brun
Hyacinthe Rigaud.
Portrait de Louis XV, (1727–1729)
Hyacinthe Rigaud.
Portrait de Marie-Anne Varice de La Ravoye
Hyacinthe Rigaud.
Portait of Count Sinzendorf, 1712
Hyacinthe Rigaud. Augustus III of Poland
Hyacinthe Rigaud. Portrait of the Artist's Mother, 1695

● Nicolas de Largillière (1656 – 1746)

Stiil pehme, painduv. Figuurid loomulikud, koloriit selge, hele (rokokoo).

Nicolas de Largillière. Louis XIV pärijatega
Nicolas de Largillière. Autoportree perekonnaga
Nicolas de Largillière. Study of hands

● Antoine Watteau (1684-1721)

18.saj esimene ja kuulsaim maalija. Rokokoo kergus ja elurõõm.
Antoine Watteau. Kapriisitseja
Antoine Watteau. Armastuse Gamma
Antoine Watteau. Ärasõit Kythera saarele, 1717
Antoine Watteau. Armastuse pidu, 1718-1719

● Jean Simeon Chardin (1699- 1779 )

Esmajoones natüürmordimeister, peaaegu iseõppija.
Jean Simeon Chardin. A Soup Tureen with a Cat Stalking a Partridge and Hare Painting
Jean Simeon Chardin. Still life with turkey hanged
Jean Simeon Chardin.
A Mallard Drake Hanging on the Wall and a Seville Orange
Jean Simeon Chardin. A Rabbit Two Thrushes and Some Straw on a Stone Table
Jean Simeon Chardin.
Cat with Salmon Two Mackerel Pestle and Mortar Painting
Jean Simeon Chardin.
Cat with Ray Oysters Pitcher and Loaf of Bread Painting
Jean Simeon Chardin. Pesunaine, 1735

● Francois Boucher (1703-1770)

Rokokoo dekoratiivmaali peameister. Heleroosa, helesinine.
Francois Boucher. Diana pärast suplust, 1742
Francois Boucher. Venuse tualett, 1751
Francois Boucher. Putti lindudega, 1730-1733

● Jean Honroe Fragonard (1732-1806)

Kergemeelne, pikantne, temperamentne, vaimukas.
Jean Honroe Fragonard. Kiik, 1767
Jean Honroe Fragonard. Salajane suudlus, 1780
Jean Honroe Fragonard. Suplejad, 1765

● Maurice Quentin de La Tour (1704-1788)

Portreemaalija.
Maurice Quentin de La Tour, Louis XV
Maurice Quentin de La Tour. Marquise de Pompadour

● Hubert Robert (1733-1808)

Varemetemaalija.
Hubert Robert. Terrass Marly pargis
Hubert Robert. Imaginary view of the Gallery of the Louvre as a Ruin

KUNSTKÄSITÖÖ

*Mööblikunst.

● Andre Charles Boulle (1642-1732)

Andre Charles Boulle, kapike Versailles`s
*Kullassepakunst.
*Prantsuse keraamika (Sevres`i vabrik ) Sügavad ja intensiivsed värvid.
*Vaibakunst. Gobelinide manufaktuur – selle järgi tuli nimetus gobelläänid.