Prantsuse kunst 17. saj (0)

Sajandi alguses jätkus prantsuse ehituskunstis Fontainebleau maneristliku koolkonna mõju. Iseloomulikud olid kõrged ja järsud katused. Arhitekt Francois Mansart ( 1598 -1668) paigutas kõrge katuse alla lisakorruse, mida tema järgi on hakatud nimetama mansardkorruseks.
Louvre ’i lossi idafassaad. Suur muutus kogu kunstielus algas sajandi keskel, kui võimule sai Louis XIV. Kunst muutus absolutistliku valitseja ülistamise ning jäädvustamise vahendiks. Pariisis otsustati edasi ehitada Louvre’i lossi ja kujundada selle idakülg. Itaaliast kutsuti kuulus arhitekt ja skulptor Bernini, kuid tema äärmuslikult maaliline barokilik fassaadikavand ei meeldinud kuningale . Töö usaldati 1665. aastal prantsuse arhitektidele, kelle hulgas oli juhtiv arsti koolitusega Claude Perrault ( 1613 - 1688).
Prantslased eelistasid kõrgrenessansi ja selle kaudu ka antiikkunsti traditsioone ning Louvre’i idafassaad (nn. Louvre’i kolonnaad) sai klassitsistlikuma lahenduse.
Fassaad on kolmekorruseline. Alumisele lihtsale, nn. soklikorrusele toetuvad võimsad, üle kahe korruse ulatuvad paarissambad (kolossaalorder), mis loovad rahuliku ja piduliku rütmi. Fassaadi keskel oleva värava kohal on antiiktempli viilu meenutava katusega paviljon. Louvre’i idafassaadi suursugune paraadilikkus vaimustas mitte ainult Päikesekuninga kaasaegseid , vaid seda on järgnevate sajandite jooksul eeskujuks võetud paljude maade riigiasutuste fassaadide kujundamisel.
Versailles ’ loss. Louis XIV otsustas siiski oma peamiseks residentsiks ehitada Pariisist 40 km kaugusele jääva Versailles’ lossi. Seal hakati looma ansamblit , mis pidi ületama oma hiilguselt kõik varasemad valitsejate elupaigad. Sinna koondati parimad prantsuse arhitektid , maalijad, skulptorid ja tarbekunstnikud. Juhtivaks arhitektiks sai Jules Hardouin - Mansart (1646- 1708). Varem samas kohas asunud jahilossi laiendati oluliselt, nii et selle kogupikkuseks sai 580 m. Lossi juurest lähtuvad sirgete kiirtena kolm teed, neist keskmine Pariisi suunas. Seda mööda läheneja näeb künka harjal kõrguvat lossi, mille keskosa ja eenduvate tiibade vahele jääb rangelt pidulik nn. Marmorõu.
Versailles’ park. Lossi teisel küljel on hiiglaslik park, mida kasutati lossiruumi jätkuna kõikvõimalike rituaalide, etenduste ja pidude ajal. Park on reeglipärase või arhitektuurilise pargikunsti täiuslikeim näide (nn. regulaarpark ). Sellise pargikunsti põhimõte on, et ilu tuleb luua loodust täiendades, seda mõistuse loodud süsteemile allutades. Versailles’ pargi teljeks on Pariisi tee pikendus , mille ümber paiknevad sümmeetriliselt basseinid, reeglipärane teedevõrk, geomeetriliselt kujundatud lillepeenrad ning kuupideks, keradeks või silindriteks pügatud puud ja põõsad. Tohutul hulgal on allegoorilisi ja dekoratiivseid marmorskulptuure- fontäänide osana, gruppidena väikestel väljakutel taimestikust moodustatud nurgakestes või ridadena teede ääres. Pargi peamiseks kujundajaks oli Andre Le Notre (1613- 1700), kuid ka kuningas olevat tihti ise otsustanud, kuidas tema isikut kujunduse abil esile tõsta.
Versailles’ lossi siseruumid . Ka ruumide paigutus rõhutab kuninga isiku tähtsust. Hoone keskuseks võib pidada kuninga magamistuba, kuhu igal hommikul koondusid aadlikud kuninga ärkamist jälgima ja teda teenindama. Suurim ja kauneim ruum on Peegligalerii, mille kaaraknad avanevad pargi poole, aga akende vastasseinas on suured peeglid. Galerii otstes on kaks salongi (vastuvõturuumi). Kuninga ruumidena on seotud nn. Sõja salong, kuninganna omadega aga Rahu salong. Lossi tähtsamad ruumid on külluslikult kaunistatud värvilise marmori, valgete või kullatud stukkreljeefide ning seina- ja laemaalidega.
Barokilik klassitsism arhitektuuris. Versailles’ ansambel on barokilikum kui Louvre’i idafassaad, kuid siiski mõistuspärasem ja mõõdukam kui itaalia barokk , mistõttu ka seda võib nimetada barokilikuks klassitsismiks. Samas stiilis ehitati mitmed hooned Pariisis. Louis XIV laskis ehitada oma sõjaveteranidele ligi 4000 kohaga vanadekodu . Selle kasarmutaolise hooneterühma juurde kavandas J. Hardouin- Mansart kullatud kupliga Invaliidide kiriku.
Barokilik realism kujutavas kunstis. 17.sajandi I poole kujutavas kunstis oli oluline barokilik realism. Caravaggio mõju oli tajutav Georges De La Tour ’i ( 1593 - 1652 ) maalides. Need on olustikupildid, kuid tihti vihjega mõnele religioossele teemale. Inimesed on enamasti kujutatud mitte täispikkuses, vaid põlvedeni. Piltide üldisele tumedusele vastandub valgusvihk, mille allikas on kollane küünlaleek. See loob esemete ja kehade natuke metalsena mõjuva plastilisuse ning südamliku, kuid salapärase meeleolu. Olustikumaailjad olid vennad Le Nainid, kellest tähtsaim oli Louis Le Nain (u. 1593- 1648). Nemad kujutasid lihtrahvast, peamiselt talupoegi tõsiste ja väärikatena, näidates ka nende töö raskust ja olme viletsust.
Karm realist oli graafik Jacques Callot (1592- 1635), kes tähelepanelikult jälgis, aga jaheda ka skeptilise kõrvaltvaatajana kujutas kõikvõimalikke kaasaegseid inimtüüpe- aadlimeestest kerjuste ka vigasteni. Eriti sünge on tema ofordisari- „Sõjakoledused”.
Kunstiakadeemia asutamine. 17. sajandi II poolel kujunes kunstielus määravaks õukondlik maitse ja valitsevaks sai barokilik klassitsism. 1648. aastal asutati Kunstiakadeemia kui õppeasutus, aga alates 1664. aastast muutus akadeemia lisaks veel kunstielu normeerijaks ja maitsekohtunikuks.
Peaaegu diktaatorliku võimu kunstiküsimustes sai maalikunstnik Charles Le Brun (1619- 1690), kes oli tähtsaim Versailles’ lossi sisekujundaja ja laemaalide autor. Akadeemia nõudis kõrgrenessansi eeskujuks võtmist ja püüdis välja töötada üldkehtivaid kunstiseadusi. Maaliskunstis peeti ainuõigeks täpset, selget ja idealiseerivat joonistust ning alahinnati värvide osatähtsust- Le Bruni arvates eristab just joonistusoskus kunstniku maalrist- käsitöölisest. Antiikskulptuurist tuletati kindlad poosid ja näoilmed, mis pidid väljendama erinevaid inimlikke emotsioone.
Prantsuse kunst hakkas 17. sajandi lõpul eriti Versailles’ kujunduse kaudu omandama üle-euroopalist autoriteeti, kuid Prantsuse Kunstiakadeemia õpetas, et väärtusliku kunsti peamine allikas on Itaalias, sealsetes antiigi ja kõrgrenessansi mälestusmärkides. Nendesse süvenemise võimaldamiseks asutati 1666 Prantsuse Akadeemia Roomas.
Nicolas Poussin (1594- 1665). Roomas töötasid juba varem parimad prantsuse barokiliku klassitsismi esindajad Poussin ja Lorrain . Poussin sai hea klassikalise hariduse, arendas selle najal kunstiteooriat ja kasutas oma loomingus teemasid antiikmütoloogiast ja –kirjandusest. Tema teosed sobisid selliste aadlimeeste kodudesse, kellel jätkus haridust Poussini teemade ja tegelaste äratundmiseks.
Poussin kujutas üllaid ja tõsiseid tegusid . Tegevus toimub tavaliselt antiikarhitektuuri foonil ning mõjub mõnevõrra teatraalselt, tegelaste tunded on aga kujutatud jahedalt, ilma spontaansuseta. Piltide meeleolu on suursugune ja pidulik, kuid mitte rõõmus ja muretu . Tihti on Poussini piltides nukker vihje aja vääramatule kulgemisele ja surma paratamatusele. Ta on maalinud ka nn. ideaalmaastikke. Sellised pildid ei kujuta ühtki tegelikku maastikulõiku, vaid neile on koondatud põnevaid, sageli antiigile viitavaid üksikasju. Kui ideaalmaastiku foonil tegutsevad stafaažina mütoloogilised kangelased, nimetatakse seda ka heroiliseks maastikuks. Poussini kunst on mõistuspärane, selles valitsevad kord, selgus ja mõõdukus, aga ka meeleline värskus. Poussini looming on jäänud prantsuse maitse oluliseks normikujundajaks tänaseni.
Calude Lorrain (1600- 1682). See kunstnik arendas edasi maastikumaali stiili ja lõi uue kompositsiooniskeemi. Pildi külgedel asuvad tumedate kulissidetaoliste massidena puud, varemed vms., keskel aga avaneb vaade kaugusesse. Lorraini laad on maalilisem ja barokilikum kui Poussinil, kuid ikka selge ja ülevaatlik. Lorraine’i ideaalmaastikes on stafaaži osatähtsus väike ja lüüriline meeleolu sünnib peamiselt õhu, valguse ja atmosfäärinähtuste kujutamisega.
Portreemaal . Ohtralt viljeldi Prantsusmaal portreekunsti. Õukondlased soovisid , et neid näidatakse tähtsate, ilusate ja võimukatena. Kujunes välja eriline paraadportree tüüp, kus tähtis pole inimese vaimse palge avamine, vaid eelkõige toreda riietuse, aumärkide, valitsejaliku poosi ja luksusliku interjööri täpne, sageli kuiva protokollimiseni ulatuv kujunemine. Esialgu oli ülekaalus Poussinist lähtuv klassitsistlikum laad, hiljem suurenes (peamiselt Rubensi loomingu mõjul) värvide osatähtsus, portreed muutusid maalilisemaks ja barokilikumaks, näiteks Hyacinthe Rigaud (1659- 1743) looming. Tema tuntuim portree kujutab muidugi kuningas Louis XIV-t.
Skulptuur . Prantsuse barokkskulptoritest oli silmapaistvam Pierre Puget (1620- 1694), kes oma väga omapärases ja haaravas loomingus ühendas dünaamilise dekoratiivsuse ja jõulise, mõnikord traagikasse kalduva emotsionaalsuse. Õukonna juures töötas Antoine Coysevox (1640- 1720), kelle parimates teostes, eriti portreebüstides võime näha niihästi barokilikke, klassitsistlikke kui ka puhtrealistlikke jooni. Põhiliselt klassitsistliku stiili esindaja oli Francois Girardon (1628- 1715). Tema teoste sümmeetria, tasakaalukus ja objektide idealiseerimine meenutavad antiikkunsti. Louis XIV isikut jäädvustati juba eluajal mitme monumendiga.