Ameerika (0)

Ameerika
Ameerika Ühendriigid ehk Ühendriigid (ingl United States of America, USA) on riik, mille põhiosa paikneb Põhja-Ameerika mandri keskosas. Ta piirneb idas Atlandi ookeani ja läänes Vaikse ookeaniga. Põhjas on Ühendriikidel maismaapiir Kanada ja lõunas Mehhikoga. Põhja-Ameerika mandri loodeosas asub Alaska osariik , millel on kagus maismaapiir Kanadaga ja loodes merepiir Venemaaga. USAle kuuluvaid alasid on veel mitmel pool maailmas, sealhulgas Hawaii osariik Vaikses ookeanis.
USA koosneb 50 osariigist, millel vastavalt riigi föderalistlikule süsteemile on osaline autonoomia . Osariikidel on õigus luua iseseisvalt majandus- ja kultuurialaseid kontakte teiste riikidega või välisorganisatsioonidega tingimusel, et need registreeritakse vastavas föderaalasutuses. Kaitsealased ja välispoliitilised küsimused otsustab ning lepingud tehakse ainult riiklikul tasandil vastavas ministeeriumis.
Ameerika Ühendriigid said alguse 13 Suurbritannia asumaa iseseisvusdeklaratsioonist, millega nad kuulutasid end vabadeks ja isesisvateks riikideks.
20. sajandi keskpaigas sai Ühendriikidest majandusliku, poliitilise, sõjalise ja kultuurilise mõju poolest kõige võimsam riik maailmas.

Riigivalitsemine

Ameerika Ühendiikide kõrgemaks seadusandlikuks võimuks on Ameerika Ühendriikide Kongress, mis koosneb kahest kojast: ülemkojast ehk Senat ja alamkojast ehk Esindajatekojast. Mõlemad kojad peavad istungeid pealinnas Washingtonis asuvas Kapitooliumis.
Riigi juhiks on President , täidesaatvaks võimuks on Ameerika Ühendriikide Presidendi kabinet ehk valitsuskabinet, mille liikmeks olevad ministrid teostavad riigijuhtimisülesandeid läbi neile alluvate ministeeriumite. Riigi välispoliitikat teostatkse läbi välisminisitri ehk Ameerika Ühendriikide riigisekretäri.
2008. aastast on Ameerika Ühendriikide President Demokraatliku Partei esindaja Barack Obama , asepresident on Joe Biden ,

Pinnamood ja maastikuline liigendus

USA-s domineerivad vanade mägede ja platoode ahelik Apalatšid, mis kulgevad põhja-lõuna suunas piki Põhja-Ameerika mandri idarannikut, ning kõrgete noorte mägede ahelikud Kaljumäestik, Kaskaadid ja Sierra Nevada , mis kulgevad põhja-lõunasuunas mandri lääneosas. Kanada kilbist Mehhiko laheni laiub suur sisemaamadalik.

Atlandi ja Mehhiko lahe rannikumadalik

Atlandi ja Mehhiko lahe rannikumadalik laiuvad 3540 km ulatuses Codi neemest Rio Grandeni. Läänes piirneb madalik Apalatšide Piedmontiga, kuid osa madalikust ulatub laia kaarega mööda Mississippi jõe alamjooksu orgu Mehhiko lahest Caironi Illinoisi osariigis ning lääne poole Balconese astanguni Texases .
Kalda lähedal on ulatuslik mandrilava .
Kõrgus merepinnast on väike ja pinnavorme on minimaalselt.
Idarannikul on liustikumoreenist moodustunud Long Islandi saar, lehtersuudmed New Yorgi , Delaware 'i ja Chesapeake'i laht ning Albemarle'i ja Pamlico väin ning meresaared Georgia ranniku lähedal.
Cairost kuni Mehhiko laheni moodustab Mississippi jõe keskmine langus üksnes umbes 12...13 cm/km, lahe lähedal alla 10 cm/km. Jõgi lookleb ning moodustab palju järvi. New Orleansist lõuna pool on hiiglaslik ja kasvav delta.

Geograafiline asend, riigikuju

Ameerika Ühendriigid asuvad eemal Euroopast ja Aasiast ning seal sageli laastanud sõjad pole Ühendriike otseselt puudutanud. Naaberriigid Põhja-Ameerika mandril – Kanada ja Mehhiko – on majanduslikult ja sõjaliselt palju nõrgemad ega ole kunagi olnud Ameerika Ühendriikidele ohtlikud. Vastupidi, USA on ise laienenud naabrite arvel. Ka on naaberriigid varustanud USA-d mitme loodusvara ja odava tööjõuga, olnud tema majandusele turuks ja kapitalile tegevusväljaks, aidanud niiviisi kaasa USA õitsengule.
Olgugi, et USA asub muust maailmast eemal, pole ta sellest eraldatud. Üle ookeanide kulgevad head ja mõõduka pikkusega ühendusteed.
Kõigile merepiiridele pääseb hästi või vähemalt rahuldavalt ligi ka riigi siseosadest. Idas asuva Atlandi ookeani kaudu on peetud sidet Euroopa, Vahemeremaade ja Musta Aafrikaga. Euroopa-sidemed olid varem ülitähtsad – tuli ju sealt suurem osa Ameerika Ühendriikide rahvastikust, seal asusid peamised kaubanduspartnerid. Need sidemed on praegugi olulised, kuid jäävad üha enam muude sidemete varju.
Varem suheldi Euroopaga peamiselt põhjapoolsete sadamate kaudu, mis on lõunapoolsega võrreldes Euroopale märksa lähemal ja ka loodusoludelt soodsamad. Kahjuks jäävad need sadamad riigi siseosadest mõnevõrra eemale. Pärast rekonstrueerimistöid Saint Lawrence ’i jõel ja mitme kanali ümberehitust pääsesid ookeanilaevad Suurele järvistule ja sealsed sadamad muutusid meresadamateks. Talveks see meretee , aga kahjuks külmub.
Lõunas saavad Ameerika Ühendriigid üle Mehhiko lahe soodsalt kaupu vahetada. Kariibi mere istandusriikide ja mitme Ladina-Ameerika maaga. Pärast panama kanali valmimist 1914. aastal viib siit otsetee ka Lõuna-Ameerika lääneranniku riikidesse.
Järjest tähtsamaks muutuvad lääneranniku sadamad, mille kaudu peetakse ühendust paljude Vaikse ja India ookeani maadega. Küll on aga läänerannikul vähe häid looduslikke sadamaid . Rannik ise asub enamikust USA osariikidest võrdlemisi kaugel ja partneriteni teisel pool Vaikset ookeani, nagu näiteks Jaapan ja Hiina, on palju maad.
Riik koosneb kahest suurest osast, põhiosast ja Alaska osariigist. Enamus põhiosa piirist Kanadaga on praktiliselt sirge ning annab riigile ristkülikukujulise vormi. Ainult kirdes ja kagus on riigi maa-ala nagu „välja veninud“. Kirdes ja edelas on väljaulatuvad osad. Riigil on ka saari , näiteks Hawaii saared.

Riigi pikkus ja laiuskraadid, pealinna geograafilised koordinaadid

Riigi põhiosa (välja jäävad Alaska ja Hawaii) asub vahemikus 125 – 68W ja 50 – 25N. Pealinna Washingtoni geograafilised koordinaadid on 78W ja 39N.

Pinnamood

Umbes poole USA territooriumist moodustavad tasandikud ja madalad mäestikud, kõrgmäestikke on ainult lääne- ja loodeosas. Idaosas paikneb vana ja tugevasti kulunud Apalatši mäestik (kõrgeim Mount Mitchell 2037m.). Lääneosas on Kordiljeerid, mille kõrgeima osa moodustab alpiinne Alaska ahelik (USA ja kogu Põhja-Ameerika kõrgeim tipp Mount McKinley 6193 m). Alaskast lõuna pool on põhja-lõuna- suunaline mäestikuvööde, kuhu kuuluvad Ranniku-Kordiljeerid, Kaskaadid ja Sierra Nevada (Mount Whitney 4418 m) ning idas Kaljumäestik. Nende teke võib olla seotud laamtektoonikaga. (Põhja-Ameerika ja Vaikse ookeani laama mõjul).

Pinnamoe mõju

Üheks peamiseks teguriks on mäestikud. Ääremäestikud takistavad niiske õhu pääsu sisemaale. Külm arktiline õhk tungib ida-läänesuunaliste mäestike puudumise tõttu kaugele lõunasse, seepärast on USA siseosades talvel temperatuur Ligi 10 °C madalam kui samadel laiustel Euroopas. Kliimat kujundavad soojad ja külmad hoovused , frondid , tsüklonid, päikesekiirgus. Mägised järsunõlvalised alad asuvad peamiselt lääneosariikides, idaosas on tasandikud ja madalad mäestikud. Kliima takistab maakasutust oluliselt vaid külmas Alaska osariigis ja mõningal määral mitmes kuivas lääneosariigis.

Loodusvarad ja nende majandamine

Loodusvarade poolest on Ameerika Ühendriigid palju rikkamad kui enamik teisi kõrgelt arenenud maid. Loodusvarade majandamine on seni jätnud aga mõneti soovida.
Territooriumi suurus ilma Suure järvistuta on 936 miljonit hektarit, seega umbes korda väiksem kui Venemaa ning veidi väiksem kui Kanada ja Hiina. Majanduslikult väärtuslikku territooriumi, mis on küllalt tasane ja asub võrdlemisi soodsas kliimas, on USAl rohkem kui ühelgi teisel riigil maailmas – umbes 700 miljonit hektarit ehk peaaeg 3 hektarit inimese kohta.
Üle kolmandiku pindalast ehk umbes 350 miljonit hektarit on riigimaa. Enamasti on see kehv või päris kõlbmatu. Suur hulk maid on parandatud või taastatud. Maakasutuse poolest on erandlik suurim osariik Alaska. Sealsest 152 miljonist hektarist on metsa all umbes 50 miljonit hektarit, ülejäänu on aga peaaegu kõik kõlbmatu maa.

Metsavarad

Ameerika Ühendriigid on metsarikas maa. Metsad on tootlikud ja liigirikkad. kaks kolmandikku puidust annavad okaspuud ja kolmandiku kõvad lehtpuud . Väheväärtuslikke puid tuleb harva ette.
USAs kasvab mitmesuguseid metsi. Alaska sisealadel on tüüpilised vähetootlikud okasmetsad . Neid ürgseid metsi peaaegu ei kasutata. Lääneosa kuivemas kliimas kasvavad peamiselt männimetsad. Kliimast olenevalt on need kidurad, keskmise või üle keskmise tootlikkusega metsad . Kirdeosariikide segametsad olid varem samuti üsna tootlikud. Kahjuks laastati need metsad juba 19. sajandil. Sooja parasvöötme lehtmetsi on säilinud vaid mägedes lootuskaitse-, vee- või mullakaitsemetsadena. Varasematel aegadel oli palju niiskeid lähistroopilisi metsi riigi edelaosas. Eriti väärtuslikud olid männi- ja küpressimetsad. Lähistroopilisi metsi laastati tugevasti 20. sajandi algupoolel. Seetõttu on lääneosariikide metsad praegu paremas seisukorras ja seal on valdavalt okaspuud. Lehtpuitu saab peamiselt idaosariikide laastatud metsadest.

Kalavarud

Vanasti olid Ühendriikide kalavarud rikkalikud. Palju kalu oli sisevetes, eriti Suures järvistus. Juba XV sajandist tuntud heeringa- ja tursapüügi piirkonnad olid Atlandi ookeani põhjaosa rannikuvetes . Heeringat, turska, sardiine, eriti lõhelisi oli väga rikkalikult ka Vaikse ookeani rannikuvetes, kõige rohkem Alaska lõuna- ja läänerannikul. Kalarikas oli Mehhiko laht, kuhu Mississippi ja teised jõed tõid tohutul hulgal toitained . Ent kalavarade majandamine oli kaua aega väga halb: territoriaalvete laius ainult 5 kilomeetrit, kaugemates vetes levis röövpüük, millega tegelesid enamasti välismaalased. Oluliselt kahjustas kalavarasid rannikumere ja suure järvistu saastamine . Niisugustes tingimustes vähenesid kalarikkused tohutult.
Alles viimase paarikümne aasta jooksul on tehtud tõsiseid pingutusi kalavarude kaitseks ja taastamiseks. Vaikses ookeanis ja Mehhiko lahes on olukorra edasine halvenemine peatatud ning Suurde järvistusse kalajuurde tulnud. Atlandi ookeani veed USA rannikul on kalast aga peaaegu tühjad.

Veevarud

Ameerika Ühendriigid oma enamasti niiske kliima, suurte jõgede ja tohutute põhjaveevarudega on veega väga hästi varustatud. Sellised jõed nagu Mississippi, Yukon ja Columbia kuuluvad maailma 25 veerikkama jõe hulka. USA jõgede aastane äravool kokku on 2345 km3 (5.koht maailmas). Sellele tuleb lisada 125 000 km3 taastumatut põhjavett. Ometi on Ameerika Ühendriikides olnud viimasel aastakümnetel veega palju probleeme, peamiselt kahel põhjusel: vee tarbimine on liiga suur ja veevarad osariikide vahel ebaühtlaselt jaotunud.

Mineraalsed varad

Suure pindala ja mitmekesise geoloogilise ehituse tõttu on Ühendriikides mineraalseid varasid palju. Mitme tooraine paremad varud on aga kestva kaevandamisega ammendatud ja alles on jäänud vaid halvema kvaliteediga osa. Siiski on Ameerika Ühendriigid mineraalsetelt varadelt palju rikkamad kui Jaapan või Lääne-Euroopa riigid. Neid mineraalseid varasid, mida endal pole, saab tihti hõlpsasti hankida naaberriikidest.
Rauamaagi ülisuured varud paiknevad Ülemjärve ääres, kust neid on lihtne vedada mistahes suunas. Nüüdseks on järele jäänud ainult madala kvaliteediga maak, mida üha enam asendavad Kanadast ja teistest riikidest sisseveetavad rikkad maagid . Mujal USAs leidub rauamaaki suhteliselt vähe.
Ameerika Ühendriikidel on vähe nende metallide maake , mida lisatakse terasele selle omaduste parandamiseks. Täiesti puudub nikkel, seda saadakse Kanadast. Näiteks mangaani aga peab ostma kaugematest maadest. Alumiiniumimaaki ehk boksiiti leidub USAs ainult ühes keskpärases leiukohas Arkansase osariigis. Seda maaki on otstarbekas sisse vedada Kariibi mere istandusriikidest. Vase, plii, tsingi, hõbeda ja teiste värviliste metallide maake leidub mitmel pool lääneosariikides üsna palju. Ka nende maakide paremad varud on ammendatud ja järele jäänud maakide metalli sisaldus on võrdlemisi väike. Rikkamaid maake veetakse sisse Mehhikost. Ameerika Ühendriikides on palju kulda, eriti Californias ja Alaskas . Nende alade asustamisel oli kullapalavikul tähtis osa. Väga palju on fosforiiti, kaalisoola, väävlit.

Energiavarad

Ka energiavarade poolest kuulub USA maailma rikkaimate riikide hulka. Et energiat tarbitakse aga tohutult palju, on suur osa energiavaradest ammendatud. Ameerika Ühendriikides on mitmeid nafta - ja maagaasi leiukohti. Vanimad leiukohad Ühendriikide kirdeosas ja Californias on ammendunud või ammendumas. Üsna tühjad on ka praegusajal tähtsaimad Mehhiko lahe ja mandri kesosa basseinid Texase, Oklahoma ja Louisiana osariigist. Perspektiivsed on uued leiukohad Wyomingi osariigis. Väga palju leidub naftat ka Alaska põhjarannikul, kuid sealt on seda suure kauguse ja karmi kliima tõttu raske kätte saade. Suurem osa maailma söevarudest kuulub USAle, Venemaale ja Hiinale. Vanemad, kuulsamad ja kvaliteetsema söega leiukohad asuvad idas, Apalatši mäetikus. Sealsed varud on aga ammendumas. Hiigelmaardlad keskosariikides on seni peaaegu kasutamata – süsi on madala kvaliteediga ja kõlbab üksnes elektrijaamade kütteks. Uraanimaaki tuumakütuse valmistamiseks on piisavalt, kuid seda tarvitatakse perspektiivitundega ja imporditakse ka mujalt, näiteks Kanadast.

Laamtektoonika

USA paikneb Põhja-Ameerika laam, võttes enda alla 60% laamast. Ta on vanaaegkonna, keskaegkonna ja uusaegkonna kurrutuse piirkonnas ja eelkambriumi pealiskorral.

Maavärinad ja vulkaanipursked

Riigis on aktiivseid vulkaane ja seismiliselt aktiivseid piirkondi. Kõige aktiivsemateks aladeks loetakse lääne kurdmäestikega kaetud ala. Suurimaid purustusi põhjustanud maavärinad on olnud San Francisco maavärin aastal 1906, Anchorage'i maavärin 1964. ja Los Angelesi maavärin 1994. aastal. Vulkaanidest on purustusi toonud Saint Helensi pursked 1980. aastal. Yellowstone 'i platool tegutseb ka geisreid.

Kliima

USA põhiosa asub parasvöötmes ja lähistroopikas, Florida lõunaosa ulatub troopikavöötmesse, Alaskas valitseb lähisarktiline kliima. Ääremäestikud takistavad niiske õhu pääsu sisemaale. Külm arktiline õhk tungib ida-läänesuunaliste mäestike puudumise tõttu kaugele lõunasse, seepärast on USA siseosadest talvel õhutemperatuur ligi 10 °C madalam kui samadel laiustel Euroopas. Jaanuari keskmine temperatuur on Yukoni platool −30 °C, Ülemjärve ääres Duluthis −13,9 °C, Vaikse ookeani rannikul Juneau’s −1,6 °C ja Los Angeleses 12,3 °C. Juuli keskmine temperatuur on siseosades valdavalt üle 18 °C, jahedam on rannikul; kõige kõrgem temperatuur on mõõdetud Surmaorus (56,7 °C; läänepoolkera kõrgeim).
Keskmine temperatuur
Suvi
Talv
Põhjaosa
8…16 °C
0…-32 °C
Lõunaosa
16…24 °C
0…-8 °C
Sademeid on kõige enam Kordiljeeride läänenõlval: 3000–4000 mm, Kaskaadides kohati kuni 6000 mm aastas. Rohkesti sajab ka riigi ida- ja kaugosas (1000–1200 mm aastas). Tasandikel väheneb sademete hulk lääne suunas: Kesktasandiku idaosas on see kuni 1000 mm, Kaljumäestiku idajalamil 300 mm aastas. Riigi keskosas sajab aastas keskmiselt 250…500 mm ning lääne- ja idarannikutel 1000…3000 mm.

Ilmastikukatastroofid

Suuremas osas Ameerika Ühendriikides ei tarvitse karta laastavaid loodusõnnetusi. Mehhiko lahe rannikut ohustavad orkaanid , jõgedel tuleb ette üleujutusi, esineb kuumalaineid ja külmalaineid.

• El Nino – põhjustab orkaane, tugevaid vihmasadusid, kliimasegadusi (põud, üleujutus)
  
• Orkaan Mitch – 1998. a , nõudis tuhandeid ohvreid (üle 11 tuhande) ja tekitas tohutult purustusi, paiguti sadas alla kuue tunniga Eesti aastane kogus vihmavett,
  
• Orkaan Andrew – 1992. a , tuuletugevust polnud võimalik mõõta, sest seadmed langesid lihtsalt rivist välja, tekitas riigi majandusele rekordilise kahju (üle 30 miljardi dollari), inimohvreid oli kõigest 43 tänu õigeaegsele hoiatusele
  
• Kuumalaine (juuni-september) 1980 – 44 miljardi dollariline kahju põllumajandusele ja tööstusele, umbes 10 000 hukkunut
  
• Üleujutus Texases, Oklahomas, Louisianas, Mississippis – mai 1995, kaasnesid tugevad vihmasajud, rahe , tornaadod – 6 miljardit kahju, 32 surnut .
  
• 
  

Veevarad

Ameerika Ühendriikide kliima on enamasti niiske, suurte jõgede ja tohutute põhjaveevarudega on veega väga hästi varustatud. Ometi on viimastel aastakümnetel olnud veega palju probleeme, sest vee tarbimine on liiga suur ja veevarud osariikide vahel ebaühtlaselt jaotunud. Veenappus on üleriigilises ulatuses ilmne. Umbes veerand USA veevarudest asub Alaskal, kus neid kuigivõrd ei vajata. Suhteliselt hea on olukord niiskes idaosas – seal teeb muret hoopis vee ajutine üleküllus ehk üleujutused.

Veestik

Valdav osa USA territooriumist kuulub Atlandi vesikonda, ainult läänepoolsete mäestike jõed voolavad vaiksesse ookeani. USA keskosas hõlmab Mississippi jõestik. Idapoolsed lisajõed nagu Ohio on veerohked ja laevatavad, läänepoolsed nagu Arkansas ja Red River jäävad suvel palju madalamaks, sest vett kasutatakse niisutuseks. Apalatšidest algavad lühikesed veerohked jõed, mis Piedmonti platoolt lasuvad kõrgete jugadena. Vaikse ookeani vesikonna jõed voolavad osalt kanjonites ja on energiarikkad (Columbia, Colorado). Suures nõos on perioodilised või lühiaegsed jõed. USA põhjapiiril asub Suur järvistu. Kordiljeerides ja Apalatšide keskosas on palju väikesi liustikujärvi, lääneosa platoodel ja nõgudes leidub jäänukjärvi nagu Suur Soolajärv.
Jõed saavad oma vee põhjaveest, sadametest ja lumesulamisveest. Alaskas on toitumisallikaks ka liustikud. Veetase kõrge, kui on palju sademeid. Esineb põudasid, mis langetavad veetaset. Jõgedel esineb üleujutusi, põhjustajaks liigsed sademed, orkaanid.

Suuremad jõed

Jõed saavad oma vee põhjaveest, sadametest ja lumesulamisveest. Alaskas on toitumisallikaks ka liustikud. Veetase kõrge, kui on palju sademeid. Esineb põudasid, mis langetavad veetaset. Jõgedel esineb üleujutusi, põhjustajaks liigsed sademed, orkaanid.

Suuremad järved

Maailma neljakümne suurema järve nimistusse mahuvad järgmised osaliselt või täielikult USA territooriumil asuvad järved: Ülemjärv (82 414 km2; suurim sügavus 406 m), Huroni järv (59 596 km2; suurim sügavus 229 m), Michigani järv (58 016 km2; suurim sügavus 281 m), Erie järv (25 821 km2; suurim sügavus 64 m), Ontario järv (19 477 km2; suurim sügavus 237 m) ja Suur Soolajärv (4662 km2; suurim sügavus 7 m).

Laevatavad veekogud

Siseveetransport on tähtis eelkõige Suurel järvistul maagi ja söe veoks. Teine piirkond on Mississippi koos lisajõgede, eelkõige Ohioga. Kanalite kasutamine on viimasel ajal vähenenud. Tähtsuse on säilitanud piki Mehhiko lahe rannikut kulgev kanal , eriti Ameerika Ühendriikide riigikaitse

Ameerika Ühendriikide riigikaitse aluseks on Ameerika Ühendriikide relvajõud, kuhu kuuluvad: maaväed (US Army ), sõjalaevastik (US Navy), merejalavägi (US Marine Corps), õhujõud (US Air Force ) ja rannakaitse (US Coast Guard). Relvajõudude üle teostab tsiviiljuhtimist Ameerika Ühendriikide Kaitseministeerium ning sõjaväe operatiivjuhtimisorganiks on Staabiülemate ühendkomitee, mis ühendab eri väeliikide staabiülemaid.
Ameerika Ühendriikide eraldatuse tõttu potensiaalsetest vaenlastest Vaikse ja Atlandi ookeaniga ning ainsaks reaalseks ootamatuks rünnakuohuks Ameerikale on mandritevaheliste- või avakosmoses paiknevate raketikomplekside rünnak, mille ärahoidmiseks ning õigeaegseks eelhoiatusprogrammiks on NORAD (Ameerika Ühendriikide ja Kanada Põhja-Ameerika õhukaitsesüsteem), keskus algselt Colorado Springsis ja hiljem 1962. aastast Colorados Cheyenne mäes.

Ameerika Ühendriikide sisejulgeolek

Ameerika Ühendriikide sisejulgeoleksüsteemi ehk luurekogukonna moodustavad pärast 9/11 terrorirünnakut reorganiseeritud sisejulgeolekuasutused, mille juhiks on riiklik julgeolekudirektor (ameerikapäraselt Director of National Intelligence) James R. Clapper Jr, kelle üldalluvuses on Sisejulgeolekuministeerium, Föderaalne Juurdlusbüroo

Ameerika Ühendriikide välispoliitika

Rahvastik

USA rahvaarv 1950– 2050 võrrelduna teiste riikidhttp://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ameerika_%C3%9Chendriigid&action=edit§ion=28ega. Tänu suurele illegaalsele immigratsioonile jätkub kiire rahvaarvu kasv ka 21. sajandil, see on siiski aeglasem kui vähearenenud maades.
USA on rahvaarvu poolest kolmas riik maailmas. 17. oktoobril 2006 ületas rahvaarv 300 miljoni piiri. Jaanuaris 2011 on rahvaarv 311,9 miljonit. Tänu sisserändele on elanikkond alati kiiresti kasvanud, kiire kasv jätkub ka praegu ning seniste trendide jätkudes ületab USA rahvaarv peale aastat 2050 praeguse Euroopa Liidu rahvastiku. [2]
Ameerika Ühendriigid on etniliselt väga mitmekesine maa. Rahvastiku üle peetakse arvestust rassitunnuste ja etnilise päritolu järgi. 2000. aasta rahvaloenduse järgi on rahvastikust 77,1% valgenahalised, 12,9% afroameeriklased , 4,2% Aasia päritolu ameeriklased , 1,5% põlisameeriklased ( indiaanlased ja eskimod ), 0,3% Hawaii ja teiste Vaikse ookeani saarte põliselanikud ning 4% teistest rassidest.

Keel

Ameerika Ühendriikidel ei ole riigikeelt, kuid de facto on ametlik keel inglise keel. 27 osariigis on inglise keelel ametlik staatus. Lisaks on ametlik staatus hispaania keelel New Mexico osariigis, prantsuse keelel Louisianas ja havai keelel Hawaii osariigis.
Ainult inglise keelt rääkis 2003. aastal kodus 214,8 miljonit inimest (81,6%), hispaania keelt 29,7 miljonit, hiina keelt 2,2 miljonit, prantsuse keelt 1,4 miljonit, tagalogi keelt 1,3 miljonit, vietnami keelt 1,1 miljonit ja saksa keelt 1,1 miljonit ameeriklast.

Religioon

USAs domineerivad protestantlikud kristlikud kirikud.
17. ja 18. sajandil oli suurem osa uusasunikest Suurbritannia kolooniates religiooni suhtes ükskõiksed. Sisserändajad olid erineva taustaga, erinevalt Euroopast puudus asumaadel ka keskne religioosne institutsioon . Nii valitses noores USA-s ühtaegu suur usuline segadus kui ka liberaalne suhtumine piibli erinevatesse tõlgendustesse.

Ajalugu

Põhja-Ameerika esmaasukad, jõudsid tänapäeva Ameerika Ühendriikide ja Kanada territooriumile vähemalt 15 000 aastat tagasi Aasiast Alaska kaudu. Eurooplaste tuleku ajaks 16. sajandil olid indiaanlased hõivanud peaaegu kogu Ameerika maailmajao. Indiaanlaste hõime oli palju ja nende elulaad oli erinev. Mehhikost põhja poole jäävatel aladel elasid (enamasti väikestes külades) algonkinid, irokeesid , siuud, atapaskid jpt indiaanlaste hõimud, kes tegelesid põllumajanduse, küttimise ja korilusega.

Eurooplaste asustus Ameerikas

16. sajandi algul siirdusid Mehhiko ala hõivanud hispaanlased Floridasse ja sealt põhja poole, 1565. aastal rajasid nad San Augustine'i, tänapäeva USA territooriumi esimese eurooplaste püsiasunduse. 16. sajandil hakkasid Ameerikasse rändama ka prantslased ja inglased . Esialgu tuli Euroopast vaid maadeuurijaid ja karusnahakaupmehi, aga 17. sajandi algul hakati rajama püsiasustust (Uus-Prantsusmaa koloonia, mis rajati 1604. aastal, ulatus 1680. aastatel Suurest järvistust lõunasse).
Esimese katse kolooniat asutada tegid inglased 1585. aastal Virginias Walter Raleigh' juhtimisel, kuid see ebaõnnestus. 1607. aastal rajas sadakond Inglismaalt pärit kolonisti Chesapeake'i lahe äärde Jamestowni (sellest kasvas välja Virginia koloonia) – Põhja-Ameerika esimese püsiva inglaste asunduse. Järgmise 150 aasta jooksul jätkus kolonistide saabumine ning asustati peaaegu kogu rannikuala. Kolonistide enamiku moodustasid inglased, ent oli ka Hollandi (a-st 1613) ja Rootsi asundusi (a-st 1632), tuli ka prantslasi, sakslasi, iirlasi jt. 18. saj-i keskpaigaks oli suurem osa inglaste asundusi jagunenud 13 koloonia vahel. Igaühel neist oli oma kuberner ja seadusandlus, ent Suurbritannia kuningriigi valitsuse all. 13 kolooniat moodustasid kolm suurt rühma: Uus-Inglismaa (Massachusetts, Connecticut, Rhode Island , New Hampshire); Kesk- (New York , New Yersey, Pennsylvania, Delaware) ja Lõuna kolooniad (Virginia, Maryland, Põhja-Carolina, Lõuna-Carolina, Georgia, kus kolonistid olid inglismaa katoliiklased). Marylandi ja Virginia koloonia ja teistes Lõuna kolooniates tegeleti tubakakasvatusega, mille toodang veeti Euroopasse, nendesse piirkondadesse hakati ka 17. sajandi II poolel tooma Aafrika orje.
Uus-Inglismaa kolooniad rajasid Inglismaa ametlikule kirikule vastanduvad puritaanid. Esimesena asutasid nad 1620 Plymouthi (* Mayflower ). Uus-Inglismaa majandus tugines eeskätt enda tarbeks mõeldud põllundusele, ent tegeldi ka laevaehituse, kalanduse ja metsamaterjali tootmisega; aafriklastest orje oli neis kolooniais vähe. Keskkolooniad tekkisid, kui Briti kolonistid võtsid hollandlaste ja rootslaste rajatud asundused üle; õitsvaimaks kolooniaks kujunes neist kveeker William Penni juhitud Pennsylvania.
Eurooplaste asunduste laienemine indiaanlastele kuulunud aladele tõi paratamatult kaasa kokkupõrked indiaanlastega (Indiaani sõjad). Esimene suurem sõda toimus 1622–36 Virginias, alguses suhteliselt edukad olnud indiaanlased said lõpuks kehvema relvastuse ja hõimudevahelise üksmeele puudumise tõttu lüüa.