A. Gailit Leegitsev Süda, Nipernaadi kokkuvõte (4)

Leegitsev Süda
Romaanis on sõlmküsimuseks elu ja kunsti vahekord. Rahva elu ja saatuse seos kunstiloomingu sügavamate juurtega avaldub Anu ja Joosep Maarva, Taavet Rabaraua ja Kaie Skalle kaudu. "Jumal ja kunst oli logejaile ja täissöönuile, kes oma igavuses ei teadnud, kuhu end lõpuks toppida. Siis kujutlesid nad, et leiavad jumalas lunastust ja kunstis sügavaid elamusi. Sellega rahustasid nad oma kõverat südametunnistust ning suigutasid hinge kas järgmiseks pühapäevaks või eelolevaks kunstiõhtuks."
Tegevusaeg toimub sõjajärgsetel aastatel. Põhiliseks tegevuskohaks on Verilaid. Natuke aega toimub tegevus ka Prantsusmaal Pariisis. Romaan räägib Anu Maarva eluteest Verilaius. Tal sünnib poeg, kelle isaks on Taavet Rabaraud. Mees seda ise tunnistada ei taha, kuna Anu oli tema juures teenijaks. Anu poeg Joosep on helilooja . Ta ei ela emaga koos, kuid käib tal mõnikord külas. Joosepile meeldib Kaie Skalle, kes on tantsija ja kapten Skalle tütar. Kui Anu sureb müüb Joosep Tuulemäe Rabarauale ja läheb mööda ilma rändama. Ta tuleb mõne aja pärast tagasi Verilaidu. Ta tahaks Tuulemäge tagasi osta, kuid Rabaraud ei ole sellega nõus. Ronivere sulane Madis kosib teenija , kes on Ronivere teenija. Pulma tuleb pilli mängima Joosep. Joosep esitab suurepärase loo ning Rabarauale tuleb pisar silmanurka. Sellega saab suur pidu läbi. Kaie on Joosepi teosest lummatud ning kuulutab talle, et selle loo järgi tahabki ta tantsida, kuid ta ei tea selleks õiget kohta kus harjutada . Joosep pakub välja Tuulemäe. Ta tahaks sinna ehitada lossi. Siis nad hakkavad Tuulemäe poole jooksma. Kas nad ainult sinna jõuavad. Peamõte on selles, et kirjeldatakse kui raske on saada kunstnikuks või kirjanikuks euroopaliku tasemega loomingus. See raamat polnud just kõige huvitavam, kuna teoses ei toimunud midagi suurt. Vahepeal läks isegi üsna põnevaks, kuid see oli ka ainult korraks.
Tegelased: Anu Maarva – Ronivere talu teenija, Joosepi ema. Vana surev naine. Heasüdamlik, hooliv, armastav, sõbralik, elurõõmus inimene.
Joosep Maarva – Taavet Rabaraua ja Anu Maarva poeg. Helilooja. Andekas, huvitav, enesekindel.
Taavet Rabaraud – Ronivere talu peremees , Kai- Kadri abikaasa, Joosep Maarva isa. Ülbe, pettunud , vihane , igatsev, peab ennast teistest paremaks, kibestunud vanamees .
Kaie Skalle – Tantsija, Kapten Skalle tütar, Joosepi armastatu. Rõõmus, isepäine, sõbralik.
Kai-Kadri – Taavet Rabaraua abikaasa. Ronivere talu perenaine . Kade, ebasõbralik.
Kanuska -eit – Anu Maarva tuttav. Ahne , toriseja.
Ane- teenija Ronivere talus , Madise naine. Ilus
Martin Vaar – Joosep Maarva sõber, reporter . Kritiseeriv, jutupaunik.
Madis - Ronivere sulane. Häbelik, väärikas,
A. Gailit Toomas Nipernaadi
August Gailiti romaani “Toomas Nipernaadi” nimitegelane on mees, kes suviti rändab näiliselt põhjusetult mööda maad ringi. Oma rännakutel kohtab ta erinevaid inimesi ning suudab väga paljud naised endasse armuma panna. Selleks, et teistele meeldida, valetab ta end kelleks tahes: küll on ta pastor , parvepoiss, taluperemees, muinasteadlane, sookuivataja, madrus või keegi teine. Tundub, nagu armastaks ta kõiki naisi, keda ta kohtab, sest ta räägib seda neile kõigile ja kui mõni neist ta tunnetele ei vasta, näib mees olevat ääretult kurb. Tegelikult aga tundub mulle, et ta ei hooligi neist naistest, ta lihtsalt mängib nendega, manipuleerib , äratab lootusi ja kui ta on lõpuks saavutanud seda, mida tahab, lahkub ta igaveseks nende elust. Toomas muudab naiste elud küll huvitavamaks ja näitab, nagu keegi maailmas siiski hooliks neist, aga ma usun, et oma lahkumisega põhjustab ta vaid suuri hingepiinu ja oleks parem, kui naised teda ei kohtakski. Ma usun, et elu pärast Toomase lahkumist on suur piin ja mõni õrnema hingega naine on valmis need piinad lõpetama. Aga Toomas sellest ei hooli. See, mis tema lahkumisele järgneb, meest enam ei huvita.  Tähtis on vaid tema enese heaolu. Sellepärast räägib ta pidevalt naistele ilusaid jutte elust koos temaga, aga see kõik on vale. Toomas ei oskagi vist tõtt rääkida või pole tõel tema jaoks lihtsalt mingit tähtust. Ta kõnnib üle inimeste, jättes neile vaid tühipaljad lootused, mis peagi purunevad. Aga juhtub ka seda, et isegi Toomase kõige ilusamad sõnad ei suuda mõnda inimest ära petta. Siis käitub ta löödult, on nukker ja sõnakehv. Aga see muutub, kui ta on edasi liikunud ja omale uue ohvri leidnud, keda hullutama hakata. Toomas fantaseerib pidevalt ja lakkamatult, aga kui keegi teine samamoodi teeb, siis ta on pahane, ta ei salli seda. Nagu ainult tema tohiks rääkida asjust, mis ei ole ega saa kunagi tõeks. Kohati jääb mulje, nagu ta usuks ise ka seda, mida ta räägib, aga see mulje on petlik. Ta teab väga hästi, et see, mida ta räägib, on vale, aga ta räägib seda siiski. Võibolla ta tõesti tahab nende naiste, kellega ta kokku puutub, ellu tuua põnevust, aga ma väga seda ei usu, temaga kaasnevad vaid purunenud lootused. Kalju Kiisa film “Toomas Nipernaadi” jätab nimitegelasest sootuks teistsuguse mulje. Seal on ta nagu parandamatu romantik, kes rändab mööda maad, et leida tõelist armastust. Ta teeb naised õnnelikuks, rääkides neile seda, mida nad kuulda tahavad ja rohkemgi veel. Tema jutud on tohutult ilusad ja panevad unustama tegeliku elu raskuse. Toomas lahkub küll nende kõigi juurest, aga sellega paneb nad mõistma, millisest elust nad end ilma jätavad, sest igaühe elu on tema enda teha. Näib, nagu ta tõesti armastaks mõnda neist naistest, keda ta kohtab, aga kellegi juurde ei jää ta päriseks, ikka läheb ta teele, justkui poleks kusagil tema joaks õige koht. Ja ei olegi. Ta sobib kõikjale vaid lühikeseks ajaks, et siis jälle minna. Aga need hetked, mille ta naistele kingib, on ehk ilusaimad nende elus. Aga tema jääb ikkagi alatiseks oma õiget kohta otsima .
×Nipernaadi ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine . Ta ütles: “Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja.” Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö “ naistega vabalt ümber käis”. Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid – eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse. Sealjuures võis ka tajuda, et ta toda sama inimest juba väga hästi tundis, et ta oli teda juba varem tundma õppinud. Seega võis ta alati aimata millist valet vastava inimese juures kasutada. Naisi ta pettis ja valetas neile, kuid ennekõike tahtis ta neile ikkagi head. Vahel tundus, et naiste armastamine ja piinamine üheaegselt pakkusid talle mingit naudingut. Ta andis lubadusi, mida ta ealeski ei täitnud. Seega pani ta tihti naised enese ees väljapääsmatusse olukorda ja oli siis isegi kurb. Kuid kõik see võis olla tingitud sellest, et Nipernaadile meeldis riskeerida ja näha, mis sest kõigest lõpuks välja tuleb. Aga loomulikult – läbikukkumise korral…: “Aga kus siis meie kallis sugulane on?” Toomas Nipernaadi oli suurepärane valetaja. Valetamine aga tundub siinkohal liialt karm sõna olema. See, mida ta tegi, on midagi tõe ja vale vahepealset. Võiks öelda, et Nipernaadi ei valetanud meelega. Ta justkui ei teinud seda teadlikult. Esitades oma järjekordset versiooni endast oli ta ise oma jutu tõesuses täiesti kindel. Ta nö uskus oma valesid ja talitas nende järgi. Ta seletas: “Andke andeks! Tõttöelda polegi ma üldse põllumees ega oska hoida üldse atra peos . Olen nimelt rätsep, küla rätsep, keda viiakse talust tallu kui mõnda poollagund viljapeksumasinat. /…/ Ah, mis korralik rätsep ma olen, see oli nähtavasti väike uhkustamine: isegi niiti ei oska ma korralikult nõela taha ajada, rääkimata siis veel pükstest ja kasukast. Olen meremees , selline lihtne kalur, kes püüab räimi endale toiduks, aga ülejäänu viib turule, et saada vähekse tubakat ja pitsi viina . /…/ Mina olen nimelt muinasteadlane!” Teos “Nipernaadi” tervikuna ei ole kindlasti realistlik teos. Igale juturaamatule omaselt esinesid siin väga kontrastsed tegelased. Enamus neist oli Nipernaadi kui mõtleva ja arutleva inimese kõrval muidugi täielikud puupead, kes ei osanud arvatagi, et too madrus-rätsep-muinasteadlane tegelikult mõnda järjekordset väljamõeldist esitab. Kuid tihti sattusid Nipernaadi teele ka veidi intelligentsemad persoonid, kes juba jutustajale silma vaadates aru said, et tegemist on kõige muu kui sellega, millest jutt käib. “Sina? Aga sa pole ju kalamees ning merel pole sa varemalt sõitnud. Madrused ei käi nõnda kui sina.” “Head ööd!” ütles Nipernaadi seepeale ning tõmbas ukse enese taga kinni. Toomas Nipernaadi oli töömees. Kindlasti raske töö mees. Ta tegi oma tööd kindlasti sama osavalt ja kiirest kui ta mõtles välja oma väga reaalsena tunduvaid luiskeid. Ta oli piiritu fantaasiaga seikleja , kes tuli osavalt välja peaaegu igast olukorrast. Kuid oma naise vastu ta ei saanud, tema vastu oli ta kindlasti aus. Kuid seega ei saanud Nipernaadi oma naist ka nii hästi kohelda, kui ta kohtles oma nö ohvreid. Neile võis ta ju valetada. “Kuid nüüd oled sa näinud minu Katarina Jeed , eks ole? Ning ka temal on vali käsi küllalt ja ta paneb mulle nagu vaadile vitsad ümber ning õpetab piitsaga mind koormat vedama.” Nipernaadi oli nautija. Oma rännakute juures nautis ta ennekõike loodust. Ta võis tundide kaupa istuda heinamaal ja vaadata päikeseloojangut kuni selle ajani, mil ta jälle tõisma hakkas. Või siis jälle seisis ta mererannas külma tuule käes ning kuulas merekohinat, tundmata mingit ebamugavust. Ta oli suurepärane mees, kes suutis enese jaoks unustada kõik, mis momendil tähtis ei olnud. Ta sai esineda tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, olles samas täiesti ebateadlik, et ta on keegi teine. Ja kogu sellest seiklusest suutis ta välja pigistada viimse kui kübeme sellest naudingust, mida elu tema jaoks pakkus.
×Esimese novelli muretust parvepoisist, kes luiskab enese järgnevalt küll maamõõtjaks, sookuivendajaks, pärlipüüdjaks või lihtsalt mõne rikka talumehe sulaseks, saab raamatu viimases loos resigneerunud intelligent, kirjanik, kes on enese oma keskkonnast vabaks teinud, kuid talve saabudes sinna jälle tagasi peab pöörduma. Nipernaadi ja keskkond ning inimesed, kelle hulka ta oma rännakul satub, on küllaltki kontrastsed. Ühel pool lüürilise hingega romantik, kes üle kõige hindab vabadust, helistab kannelt ega oska lugu pidada maisest varast, teisel pool aga asjalik , sagedasti purutõsine, kokkuhoidlik, enesest lugupidav ja rikas talupoeg , kes Nipernaadi-taolistesse suhtub silmnähtava põlastusega. Selle halvakspanu hajutamiseks laseb Nipernaadi käiku oma fantaasia , oma luiskelood, ja enamasti heade tagajärgedega. Igas novellis on tütarlaps või naine, kelle ninapidi vedamiseks Nipernaadi leiab kauneid sõnu, loob muinasjutte ja räägib rikkusest, mis kusagil teda ootamas. Nipernaadi ei soovi muud, kui panna tütarlaps endasse armuma, ja selle saavutab ta, sest oskab äratada igatsusi millegi kauni, enneolematu ja igapäevasest erineva ning parema järele. Nii armub Nipernaadisse rikas peretütar Elo ja pooltotter karjaplika Tralla , uhke kalurineiu Maret. Nipernaadi kandlekõlistamise vastu jääb kurdiks ainult Anne-Mari. Nipernaadi ei käi oma rännakuteid ükskõikse vaatlejana, kuid ka mitte ühiskonnakriitikuna. Tema boheemlasehinge ärritab inimeste majanduslik ebavõrdsus, ta näeb inimlikku väiklust, upsakust, põikpäisust, rumalust ja omakasupüüdlikkust. Taluperemeeste seisuseuhkust kujutades ja seda välja naerdes ei varja kirjanik oma imetlust võimukate karakteritega peremeeste vastu.
Novell „Vastu hommikut“ peegeldab konkreetset aega - 1924.a. detsembriülestõusu mahasurumist. 4 inimest - revolutsionäär Soiden, pops Rabakukk, teenijatüdruk Aane ja poisiohtu Tanil ööl enne surmaotsuse täideviimist. Igaüks analüüsib elatud elu. Mehine Soiden leiab, et tema elu on elamata jäänud ja idee, mille pärast ta võitles, pole seda väärt. Rabakukk on lihtsameelsus ise ega saa millestki aru, Aane ja Tanil on süütult surma mõistetud.
Novell „Viimne romantik“- Kukkede ja kanade seltskond . Vana kukk peab end viimseks romantikuks, ta üritab üle olla noorematest kukkedest, mis aga ei taha õnnestuda.   Peategelaseks vaimugeeniusest kukk, tõeline aristokraatlind Kerill- Kerkerill . Aga ei saa temagi ümberringi laiutava matsikarja ja toore jõu vastu. Ja tema unistuski lendu tõusta kukub haledalt läbi. Õnneks laseb tal seda pärast surma siiski teha.