"Leegitsev süda" August Gailit (5)

Leegitsev süda
August Gailit
Tegelased: Anu Maarva, Taavet Rabaraud, Kanuska -Eit, Joosep Maarva(Anu poeg), Kaie Skalle , Martin Vaar , Ane ja Madis jt.
Sisukokkuvõte:
Anu Maarva lapsepõlv oli raske, ta oli jäänud orvuks ning oli põlatud laps. Ta töötas siin ja seal, kuid igalt poolt aeti ta minema. Anu parimad aastad jäid Roniveresse, kus peremeheks oli Taavet Rabaraud. Anu täitis Roniveres isegi perenaise rolli. Taavet Rabaraud oli karm ja julm mees, kuid süda oli tal siiski hell. Anuga ei suutnud Taavet halvasti käituda, kuna Anu oli alandlik ega kaevanud millegi üle. Anu jäi Rabarauast rasedaks ning Rabaraud palus tal lahkuda, kuna kavatses abielluda rikka peretütre Kai- Kadriga.(Varem olid ikka tüdrukud Roniverest nutuga lahkunud). Anu viivitas kaua, kuid lõpuks, Rabaraua pulmapäeval, pidi ta siiski lahkuma. Anu jõudis vaid niidule kui laps tulema hakkas, ta karjus küll appi, kuid Rabaraud ei teinud välja. Kõrvaltalu(Kurma) perenaine Anu Anderva tuli Anule appi ning kandis ta teenijatega enese juurde. Anu jäigi Kurmale sauna elama ning kasvatas oma poega Joosepit, kes erines teistest lastest- ta ei mänginud ega hullanud, oli kogu aeg tõsine. Joosepit hakkas paeluma hoopis muusika , ta hakkas viiuldajaks ning komponeeris ka ise muusikat. Anu läks koos pojaga Tuulemäele ( jagati tasuta maid ning Joosep valis just Tuulemäe, selle üksildase koha, kus puhusid vaid tuuled). Kuid Joosep oli vähe kodus, ta kogus kuulsust ning temast kirjutasid lehed. Anu Maarva päevad möödusid poega oodates , oli ta ju kogu elu pühendanud pojale ning oli tänulik Rabarauale, kes talle poja andnud oli. Rabarauda häiris Anu elamine Tuulemäel, Rabaraud oli vihane , et ta kogu elu jooksul Anust lahti ei saa. Talle tundus üleolevana Anu käitumine, kui ta jättis igal öösel põlema tulukese, mis paistis Roniveresse. Kuid Anu oli kogu aeg Tuulemäel, eemal muust maailmast, suheldes vaid Kanuska-Eidega. Ühel päeval tundis Anu, et täna ta sureb . Ta saatis Kanuska-Eide Joosepile teadet edastama . Joosep ei uskunud seda, aga läks sellegipoolest Tuulemäele (Joosep armastas oma ema ning kodus tuli tal parim inspiratsioon). Joosep jõudis liiga hilja , ema oli surnud. Joosep mängis nukralt oma viiulit . Paljud käisid kaastunnet avaldamas ( isegi Rabaraud) ning peeti ka peied. Härra Skalle tegi Joosepile ettepaneku välismaale sõita, üks tema laevadest oli minemas. Rabaraud tegi ettepaneku, et Joosep müüks Tuulemäe temale( Rabaraud pakkus suurt summat , kuna oli tahtnud juba ammu Tuulemäge osta, et ometi Anust ja Joosepist lahti saada, pannes Kai-Kadrile valetades raha kõrvale). Joosep nõustus kuna ta tahtis sealt ära ning tal oli raha vaja. Esmalt suundusJoosep Itaalia, ta nautis kunstniku elu külastades näitusi, kontserte ning biblioteeke. Ta käis siin ja seal ning kohtas ka afišše Kaie Skalle nimega, kuid alati jäi ta hiljaks. Lõpuks jõudis Joosep Pariisi, kus kohtas kaasmaalast Martin Vaar’i. Joosep sai teada, et Kaie esineb Pariisis ning Vaar ütles et sellest kujuneb läbikukkumine- nii see oligi. Joosepil ei õnnestunud kuidagi Kaiet kohata, kuni ükspäev kohtas ta teda loomaaias ahvide puuri juures. Kaie rääkis Joosepile oma raskest elust ning sellest et nad on mõlemad vaid nööridest tõmmatavad lelud. Samal ajal kui Joosep endast rääkis, sellest, et ta pole enam ammu midagi komponeerinud, hiilis Kaie-Skalle minema. (Hiljem ta rääkis Joosepile, et ta pidas minemahiilimist vajalikuks, kuna tundis, et see vestlus oleks neid ühendanud kogu eluks ning olles mõlemad raskustes, oleks see olnud õnnetu elu). Joosep hakkas jooma, ta ei loonud enam muusikat. Ühel päeval külastas teda härra minister, kes imetles Joosepi muusikaannet. Nad rääkisid kunstist ning lahkudes ulatas minister Joosepile ümbriku, milles olid Joosepi ära makstud arved ning rongipilet Pariis-Tallinn. Alguses Joosep vihastas, kuid rahunes, võttis viiuli kätte ning hakkas jälle mängima. Ta suundus tagasi koju. Tuulemäel nägi Joosep, et öösiti põleb seal ikka tuluke. Rabaraud rääkis Joosepile, et see on tema kes igal õhtul tulukese süütab ning hommikul kustutab - ta lihtsalt ei saa selleta elada. Rabaraud palus Joospepil hakata seda tema eest tegema, kuna ta oli juba vana ning ei jaksanud mäest üles rühkida. Joosep keeldus, sest Rabaraud ei müünud talle Tuulemäge tagasi. Joosep läks elama sinna lähedale, Verilaiule, ning pühendus täielikult tööle- aina komponeeris. Ka Kaie-Skalle oli koju tulnud, kuid Joosep ei pannud teda justkui tähele. (Kaie oli nüüd see, kes Tuulemäel tulukest süütas, kuna Rabaraud oli teda palunud.) Lõpuks võttis Kaie julguse kokku ning läks Joosepi juurde. Joosep küsis Kaielt tema sihtide kohta, kuid Kaie vastas, et neid võib tunda vaid südames. Joosep ja Kaie läksid lahele mootorpaadiga sõitma. „Nad ei rääkinud enam palju, nad tundsid, et kaks rööbiti jooksvat teed sulasid järsku ühte ning algas ühine tee“. Joosepi noodipoognad täitusid nüüd nii imekergelt ja enesestmõistetavalt, nagu ta polnud seda tundnud juba ammu. Ronivere rentnik Madis kosis sulase Ane ning Joosep kutsuti pillimängijaks. Kõigile läks Joosepi mäng väga hinge. Ka Rabaraud tegi tantsitar Kaiega ühe väikese tiiru ning viskas Joosepile kahekroonise öeldes: „Kosjanarrile ta palk“. Kaie ütleb Joosepile, et seda teost tahab ta tantsida igal pool ning Joosep vastab, et sobiv koht harjutamiseks oleks Tuulemäel. „Joosep Maarva haarab Kaie Skalle käest ning nad hakkavad ruttama müüda Tuulemäe järsakut üles“….. „Võimalik, et nad jõuavadki Tuulemäele, sest kuigi sihid on kaugel, asuvad imed ometi käegakatsutavalt lähedal.“
Tsitaadis teosest:

• Rabaraud Anu kohta: „Ta oli nagu rändur, kes liikus mööda tolmavat maanteed , ilma et ükski mustusekübemeke oleks ta külge jäänud.“
  
• Rabaraud endast: „ Olin ta kõrval nagu väeti laps, kes teeb oma mähkmed märjemaks, kuid õnnelik ema ei vihasta selle üle põrmugi, ta on ühtesoodu röömus, kas oled nüüd pai või voolad nagu kosk .“
  
• „Kaugem kui meie on siiski elu ise“ Taavet Rabaraud
  
• „Suurim õnnetus on inimese üksildus.“
  
• „Tark inimene ei unusta midagi, vaid rühib sirgjooneliselt sihi poole“
  
• „…Täna päev ei tunnista head ega halba, musta ega valget, on vaid tuhandepalgeline inimene, kes tahab elada ja hingata .“ Martin Vaar
  
• „ Kunstiteos - see on autori, reporteri ja ärimehe ühine saavutus“ Martin Vaar
  
• „Frank- see on elu, see on mõte, see on siht.“ Martin Vaar
  
• „Rahvas kannab su hinge raasukeste kaupa laiali, see on nagu prügihunnik, kust iga nälgiv varblane saab endale terakese.“ Kaie Skalle
  
• „Elu on meid valinud endale palgasõduriteks, oleme loodud tööks ja rühkimiseks ning teadmine, et teeme midagi kodumaa heaks- kas see polegi õnn, kuhu püüame ja mida otsime? härra minister
  
• „Ükski töö pole kerge, kui teda võetakse sundusena, kui teda kantakse oma hinges nagu inetut pattu .“ härra minister
  
• „ Peame kõigepealt saama inimeseks ja alles siis kunstnikuks.“ Kaie Skalle
  
• „Töö pole orjus, vaid looja rõõm.“