August Gailiti "Nipernaadi" - kokkuvõte (33)

August Gailiti „ Nipernaadi ”
Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine . Ta ütles: “Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja.” Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö “ naistega vabalt ümber käis”. Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid – eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse. Sealjuures võis ka tajuda, et ta toda sama inimest juba väga hästi tundis, et ta oli teda juba varem tundma õppinud. Seega võis ta alati aimata millist valet vastava inimese juures kasutada. Naisi ta pettis ja valetas neile, kuid ennekõike tahtis ta neile ikkagi head. Vahel tundus, et naiste armastamine ja piinamine üheaegselt pakkusid talle mingit naudingut. Ta andis lubadusi, mida ta ealeski ei täitnud. Seega pani ta tihti naised enese ees väljapääsmatusse olukorda ja oli siis isegi kurb. Kuid kõik see võis olla tingitud sellest, et Nipernaadile meeldis riskeerida ja