Leegitsev süda August Gailit Tegelased: Anu Maarva, Taavet Rabaraud, Kanuska-Eit, Joosep Maarva(Anu poeg), Kaie Skalle, Martin Vaar, Ane ja Madis jt. Sisukokkuvõte: Anu Maarva lapsepõlv oli raske, ta oli jäänud orvuks ning oli põlatud laps. Ta töötas siin ja seal, kuid igalt poolt aeti ta minema. Anu parimad aastad jäid Roniveresse, kus peremeheks oli Taavet Rabaraud. Anu täitis Roniveres isegi perenaise rolli. Taavet Rabaraud oli karm ja julm mees, kuid süda oli tal siiski hell. Anuga ei suutnud Taavet halvasti käituda, kuna Anu oli alandlik ega kaevanud millegi üle
ning et ta peab koguaeg vaatamas, kuidas Anu tuled õhtuti põlevad. Taavet oli väga vanaks jäänud. Ta tahtis, et Anu müüks Tuulemäe maha. Kuid Anu polnud nõus ja siis Taavet läks lihtsalt minema. Anu jäi poega ootama. 3.Joosep läks koju ning leidis eest Kanuska-Eide, kes teatas, et Anu hakkab surema. Joosep ütles, et peab siis kohale minema. Kanuska-Eit ütles aga, et tema ei suuda Joosepiga sammu pidada ning ruttas minema. Kunagi, kui Joosep oli noor olnud, tutvus ta Kapten Skalle tütre Kaie Skallega. Kaie teadis kõike merendusest ja laevadest. Kord mängis Joosep talle viiulit ning Kaie hakkas selle järgi tantsima. Ja hiljem saigi temast linnas tantsija. Kord käisid Joosep ja Anu surnuaias. Anu käskis Joosepil suvalise haua juures palvetada. Kord läks Joosep uisutama, ta tähelepanu oli pöörtud töötavale Taavetile. Äkki aga kukkus ta vette ning Taavet aitas ta välja, kuigi oli ise väga pahane.
Hoolimata lahkub kalurikülast. Teeb läbi sellest kasvas poisist andekas sõjaväeteenistuse, töötab laeval ja põllu peal. Abiellub sisemaa viiuldaja. Kuid kõrgelt hinnatud neiuga. Lõpus leiab end, aga tagasi muusikule sellest ei piisa, ta Turjalt, võtab omasuguse vaese sooviks oma kunstile sügavamat tüdruku kellega lapski olemas ning tähendust. Lapse-põlvesõber Kaie mõistab, et ehk oligi seda maal Skalle on samuti edukas olemist vaja selleks, et õiet ja tantsijanna, talle kuulub viiuldaja puhtalt tunda, et ta kuulub rannale. süda. Pärast Pariisi tagasi jõudes leiab Maarva end kodust ja avastab oma missiooni. Peategelased "Õitsev meri" "Leegitsev süda" Turja Hannes- pere noorim Joosep Maarva- taluteenija
et ta ei ole üksi. Kui pisut rääkida Kai-Kadrist, Rabaraua abikaasast, siis mees tegelikult pole teda üldse armastanudki, vaid abiellus tema hiilgava varanduse ja seisuse pärast auväärses perekonnas. Anu poeg, Joosep Maarva oli vaikne, jõuetu ning kahvatu poiss, kes oli huvitatud kunstist muusikast. Anu sooviks oli oma pojast saada preester, kuid poeg tahtis saada viiuldajaks, kelleks ta ka muidugi sai. Tuulemäelt alla vaadates nägi ta kapten Skalle kodu. Kapten Skallel oli emata tütar, kelle nimeks oli Kaie Skalle. Temast sai ülemaailma kuulus tantsitar, kes rändas riigist riiki, andes suurepäraseid etendusi, peale ühe korra, kui ta esines Pariisis, kuid Joosep oli see, kes proovis teda kaitsta maailmas hukkumise eest, kui reporter Martin Vaar tahtis Skalle nime mutta tampida. Joosep oli Kaiest lummatud, neid kahte noort ühendas kunst. Muusika ja tants käisid neil käsikäes, sest Kaie tantsis Maarva, aga ka teiste heliloojate
et ta ei ole üksi. Kui pisut rääkida Kai-Kadrist, Rabaraua abikaasast, siis mees tegelikult pole teda üldse armastanudki, vaid abiellus tema hiilgava varanduse ja seisuse pärast auväärses perekonnas. Anu poeg, Joosep Maarva oli vaikne, jõuetu ning kahvatu poiss, kes oli huvitatud kunstist muusikast. Anu sooviks oli oma pojast saada preester, kuid poeg tahtis saada viiuldajaks, kelleks ta ka muidugi sai. Tuulemäelt alla vaadates nägi ta kapten Skalle kodu. Kapten Skallel oli emata tütar, kelle nimeks oli Kaie Skalle. Temast sai ülemaailma kuulus tantsitar, kes rändas riigist riiki, andes suurepäraseid etendusi, peale ühe korra, kui ta esines Pariisis, kuid Joosep oli see, kes proovis teda kaitsta maailmas hukkumise eest, kui reporter Martin Vaar tahtis Skalle nime mutta tampida. Joosep oli Kaiest lummatud, neid kahte noort ühendas kunst. Muusika ja tants käisid neil käsikäes, sest Kaie tantsis Maarva, aga ka teiste heliloojate
Leegitsev Süda Romaanis on sõlmküsimuseks elu ja kunsti vahekord. Rahva elu ja saatuse seos kunstiloomingu sügavamate juurtega avaldub Anu ja Joosep Maarva, Taavet Rabaraua ja Kaie Skalle kaudu. "Jumal ja kunst oli logejaile ja täissöönuile, kes oma igavuses ei teadnud, kuhu end lõpuks toppida. Siis kujutlesid nad, et leiavad jumalas lunastust ja kunstis sügavaid elamusi. Sellega rahustasid nad oma kõverat südametunnistust ning suigutasid hinge kas järgmiseks pühapäevaks või eelolevaks kunstiõhtuks." Tegevusaeg toimub sõjajärgsetel aastatel. Põhiliseks tegevuskohaks on Verilaid. Natuke aega toimub tegevus ka Prantsusmaal Pariisis
Gailit ,,Toomas vagabundiromaan T. Nipernaadi; Kadri koosneb 7 novellist; Nipernaadi" Parvi seikluslik ,,Ekke Moor" seiklusromaan romantism Ekke; Neenu rändamine; Lapimaa ,,Leegitsev süda" romaan J. Marva; K. Skalle mööda Eur. Rändavad Eesti kunstnikud ,,Kas mäletad mu novellid, jutustus realism arm"
Ilu pole jääv ning suurim viga siin maailmas oleks tembeldada ennast igaveseks kunstiks ning selle najal ka elada. Inimene peaks vananedes oma välimuse üle tundma uhkust, sest kortsud näitavad tarkust, kogemusi ja ületatud raskusi. Mida suurem on takistus, seda suurem on ka kuulsus selle ületamisest ning Doriani takistuseks oli just vanadus, mille koormat ta ei suutnud kanda. Kunst on tihti õrn ja kerge kui sulg, kuid seda on nii raske mõista. Isegi Kaie Skalle isa August Gailiti teoses ,,Leegitsev süda" ei suutnud mõista tütre maailma ega tema kunsti. Tüdruk oli suurepärane tantsija, kaunis olevus siin maailmas, kelle samm möödus hüpeldes ja kekseldes. Saatus viis Kaie välismaa lavadele, pakkus talle kuulsust, aplausi ja lilli, kuid tema isa ei tundnud ikka tütre üle uhkust. Mul on nii kahju inimestest, keda ei saada mõistmine ega toetus nende eluteel kunsti poole
mõtleks midagi. Kuid kui ta sinna jõudis siis arvas ta, et ema magab, sest ta ei vastanud talle. Kuid kui ta teda puudutas oli ta külm ning tema pilk oli kauge ja tühjusesse vaatav. Ning Joosep hakkas nutma, sest ema oli tõesti surnud. Ta viis ema tuppa ja pani ta lauale pikali ning hakkas talle viiulit mängima. Anule korraldati matused ja peielaud. Rabaraud ei nõustunud matustele minema ja ta kutsuti hiljem koos Joosepi, Kapten Skalle, preestriga ühte lauda. Nad jõid Anu mälestuseks. Kuid siis aga küsis Rabaraud, et kas Joosep ei taha Tuulemäed temale müüa. Et mis ta sellega enam ikka teeb, ega ta ise sinna ju ei koli. Joosep väga ei tahtnud, kuid lõpuks oli nõus. Sest mis ta Tuulemäel ikka üksinda teeb. Raha eest, mille ta Rabaraualt Tuulemäe eest sai läks ta reisile, õigemini läks ta Kaie Skallet otsima. Sest ta oli temasse kiindunud juba lapsepõlves. Kaie oli tantsija, samasugune kunstnik nagu Joosepki
Lambakesed eksisteerisid vaid kõik koos, sest üksinda ei osanud need rumalukesed kuhugi minna ega mõelda. Loomulikult ma ei väida, et tahaksid homme hunte jänestega jalutamas näha ja krokodille zebra seljas märgata, kuid tahaksin kõigi ellu süstida erilisust ja positiivsust, tahaksin panna kurvad naeratama ja õnnetuid lohutada, tahaksin anda kõigile kõike, mida nad vajavad ja näidata, et elu vajab vaid julgust ja tahtmist, et mitte põrgu ja kurva paigana näida. Isegi Kaie Skalle, August Gailiti romaanis ,,Leegitsev süda``, oleks mind mõistnud, sest ta teadis, mis tunne oli anda, anda ja anda, midagi erilist vastu saamata. Kaie oli kuulus paljudes riikides, sest tantsijal oli andekust ja pealehakkamist. Raske oli jätta oma isa koju ja ise minna välismaale õnne otsima, kuid kirg lava järgi oli liiga suur. Võib-olla ei tahtnud ta olla nagu oma kaptenist isa, sest unistas jõuda kaugemale, kui tähed meist. Kõige hirmsam asi maailmas
vastupidi Nipernaadile, ei ole rändurielu tema jaoks vaid hetk, vaid elu. Tema rännak palju laiaulatuslikum. Rännakusse seguneb ka kõhklust, rändurielu mõttetust- kas jääb ta rännates millestki olulisest ilma? Valida kas rändurielu või töömeheelu ning mõlemal juhul tuleb tuua valusaid ohvreid. 1945 "Leegitsev süda" kirjutas eksiilis, romaan romaanis, tõsiseim ja läbimõelduim, Gailiti enda lemmik. Tantsijatar Kaie Skalle(visadus) ja helilooja Taavet Rabaranna armastus. Kunstiteos peab suutma puudutada rahva hinge, kunstnik ei tohi jääda rahvale kaugeks- siis pole tema loomingul mõtet ega eesmärki. 1951 "Üle rahutu vee" tigedus, piirsituatsioon- paadiga põgenejad Rootsi, palju konflikte 1951-59 "Kas mäletad, mu arm" I-III romaan novellides, metsatöölised jäävad lumevangi ja jutustavad lugusid. Helgelt nostalgiline meeleolu. 22. Dramaatika olemus näidendid moodustavad dramaatika
annaabi.ee 
