Ehitusmaterjalid (0)

Sisukord
Kipsi tooraine , tootmine ja kasutamine.......................................................................................3
Betoonisegu valmistamine, transport ja paigaldamine...............................................................6
Klaasi tooraine, tootmine ja klaasmaterjalid.............................................................................10
Kiudbetoon- omadused, kasutamine, erinevad kiudude tüübid................................................16

Kips
Kips ehk kaltsiumsulfaat on maavara, mida leidub suurtes kogustes kogu maailmas. Arvatakse, et loodusliku kipsi varude suurus on ligikaudu 2500 miljardit tonni seejuures arvestamata merevees lahustunud ja selle loodusliku osa moodustavat kipsi (ca 1,6 kg kuupmeetri kohta).
Kipsi tooraine
Kipsi toodetele ja kipsplaatide peamine tooraine on kips. Omi omadusi kips ei kaota ka pärast korduvat ümbertöötlemist, kõvenenud ja juba kord kasutatud kipsi massi võib peenestada, töödelda ja kasutada veel ja veel. Selles osas kips on unikaalne tooraine.
Kipsist ja kipsbetoonist materjalide tootmine ja kasutamine
Kipssideainete (ehituskips, kõrgtugevkips jt) tootmisel on tarvilik silmas pidada järgmist:

• tuleb kasutada lisandeid, et vähendada sideaine kulu, aga ka kipsdetailide deformatiivsust
  
• hapruse tõttu armeerida: papp, paber, orgaanilised kiudained , alumiiniumsarrus
  
• suure hügroskoopsuse tõttu ei saa kasutada isoleerimata terassarrust.
  

Kipsplaadi tootmisprotsess .

• Kipskivi jahvatatakse ja kuumutatakse ehituskipsipulbriks
  

Kipsplaat valmistatakse ehituskipsist, veest, lisanditest ja kartongist.

• Tooraine segatakse mördiks ja valatakse liugrihmal liikuvate kahe kartongikihi vahele.
  
• Kips kivistub rihmal niivõrd, et see võidakse lõigata plaatideks .
  

Kipsplaadi kasutamine.

• Kipsplaat on siseseintes ja –lagedes, välisseinte sisepindadel ning heli- ja tuleisolatsiooni konstruktsioonides enim kasutatav ehitusplaat.
  
• Kipsplaat on kasutatav ka niisketes ruumides ; ei soovitata saunaruumides ja külmkambrite sisepiiretel.
  
• Perforeeritud ja soontega kipsplaate kasutatakse koos heliisolatsioonikihiga ruumides, millele seatakse kõrgendatud nõudmisi helipidavuse suhtes.
  
• Klaaskiududega tugevdatud kipsplaate kasutatakse ruumides, kuus eeldatakse rangemaid nõudmisi plaadi tugevus-, tulekindluse ja muudele näitajatele.
  

Kipsplaadi kasutmise eripärad.

• Kipsplaati ei soovitata kasutada kohtades, kus keskkonna suhteline niiskus ületab pikema aja jooksul 90 %, kuna plaadi tugevus ja jäikus alaneb niiskudes.
  
• Kipsplaati ei soovitata kasutada kohtades, kus keskkonna temperatuur pikema aja jooksul ületab +45 0C, kun kipskivi koostises olev keemiliselt seotud vesi vähehaaval aurustub vähendades kipskivi tugevvust.
  
• Kipsplaadi põlevaks oskaks on pinnakiht. Tulekahjus kartong söestub, kuid ei põle, sest kartongi ja kipskivi vahel puudub õhk. Kipsplaat püsib tulekahjus kuni temperatuuri tõustes kipskivis keemiliselt seotud vesi aurustub ja plaat kaotab oma jäikuse.
  

Tooted jagunevad tehnoloogiliselt alljärgnevalt:

• viimistlusmaterjalid ( plaadid , kunstmarmor)
  
• konstruktsioonmaterjalid nagu näiteks plaadid, plokid, seinapaneelid, suuremõõdulised
  

kipsbetoondetailid (vaheseinapaneelid), kipskiudpaneelid, sanitaarkabiinid (paneelmajades),
ventilatsiooni šahtide elemendid

• dekoratiivelemendid – karniisid, rosetid
  
• spetsiaalsed soojusisolatsioonmaterjalid, vaht -ja gaaskipstooted, heli-isolatsioonmaterjalid.
  

Iseloomustab odavus, kerge ehitada ja viimistleda, kiire kivinemine, hügieenilisus, halb
soojajuhtivus, dekoratiivsus, väike tihedus ja mass.
Puuduseks on väike vee- ja niiskusekindlus, haprus, väike tugevus.
Tooted:

• Paberiga kaetud heli-isolatsiooni kipsplaadid
  
• Armeeritud plaat
  
• Suuremõõtmelised vaheseinad
  
• Vaheseinaplaadid
  
• Ventilatsioonikanalite detailid
  
• Viimistlusmaterjalid (kipsplaadid, näit firmadest Gyproc , Knauf jt)
  
• Konstruktsioonimaterjalid – seinapaneelid, suuremõõtmelised detailid jms
  
• Perforeeritud akustilised plaadid
  
• Lubi-kips kuivsegud
  

Valmistatakse segu, antakse kuju valamisega, pressimise või valtsimisega (kalandreerimisega)
ning seejärel kivistatakse kas kõrgendatud või normaaltemperatuuril.
Betoonisegu valmistamine, transport ja paigaldamine.
Tavalise normaalse betooni koostisosad on:

• Sideaine, tavaliselt tsement ,
  
• peentäitematerjal (harilik kvartsliiv ),
  
• jämetäitematerjal (normaalbetoonis graniit - või paekivikillustik )
  
• vesi
  
• lisandid
  

Kasutatakse mitmesuguseid lisandeid näiteks:

• Tardumise ja kivinemise kiirendajad või aeglustajad
  
• Veevajadust vähendavaid ja töödeldavust parandavaid plastifikaatoreid ja
  

superplastifikaatoreid

• Külmakindlust parandavaid õhku sisseviivaid lisandeid
  
• Külmumist takistavad lisandid, mida kasutatakse värske betooni
  

külmumise vältimise eesmärgil külmade ilmade korral.
Betooni koostisosana tuleb vaadelda ka õhku, mis osaleb betooni struktuuri kujunemisel. Täitematerjale on betoonis kuni 70 %.
Täitematerjalide roll betoonides:

• Täitematerjalid moodustavad skeleti, mille ümber kujuneb tsemendist -veest sideainekivi.
  

Moodustunud skeletil on oma roll tugevuse andmisel betoonile , seetõttu tuleb kõrge
tugevusega betoonides kasutada ka kindla tugevusega täitematerjale.

• Täitematerjalide olemasolu betoonis vähendab tsemendikivi mahukahanemise mõju
  

betoonile. Peale muude omaduste on täitematerjalid veel vähedeformeeruvad e. jäigad ja
hea kulumiskindlusega.

• Tsemendi kasutamine ilma täitematerjalideta oleks väga kallis.
  

Täitematerjalide terastiku koostisega tuleb saavutada olukord, kus terad pakitakse niisuguse
tihedusega, et tsemendi ja vee segu täidaks täitematerjale omavahel siduvat funktsiooni. Betooni jämetäitematerjaliks on kruus või killustik .Olenevalt täitematerjali tihedusest
jaotatakse - kerged või rasked täitematerjalid (rasked on näit graniit, paekivikillustik; kerged -
näit keramsiit ).
Betooni lisandid on keemilised ained, mida kasutatakse väikestes kogustes betoonisegu
ja betooni omaduste reguleerimiseks:

• Plastifikaatorid – vähendavad betoonisegu veevajadust.
  
• Superplastifikaatorid – suurel määral veevajadust vähendavad lisandid.
  
• Õhku sisseviivad lisandid annavad betoonile suurema külmakindluse.
  
• Veehoidvust tõstvad lisandid – parandavad betooni püsivust vee ja agressiivse keskkonna suhtes.
  

• Tardumist kiirendavad ja ka aeglustavad lisandid – võimaldavad tööde teostamisel
  

reguleerida tardumisprotsessi.

• Kivinemist kiirendavad lisandid võimaldavad suhteliselt madala temperatuuri juures
  

betooni tugevust kiiremini suurendada.

• Tardumist aeglustavad lisandid – kasutatakse betooni transpordil pikkade vahemaade taha ja kuuma ilmaga.
  

Betooni sisse panakse ka peenlisandeid ehk mineraalseid peenmaterjale, mida kasutatakse betooni teatud omaduste parandamiseks või eriomaduste saavutamiseks. Standard käsitleb kahte tüüpi peenlisandeid:

• peaaegu inertsed peenlisandid ( näiteks pigmendid jms.)
  
• putsolaan- või varjatud hüdrauliliste omadustega peenlisandid. Näiteks
  

putsolaanid, mis teatud tingimustel ja aktivaatorite juuresolekul reageerivad
tsemendi koostisosadega.
Lisandite kasutamine põhineb nende füüsikalistel ja keemilistel omadustel. Nende
kasutamisele peavad eelnema katsetused .
Betoonisegu koostamine ja valmistamine.
Betoonisegu koostamise eeltööks on betoonisegu projekteerimine , lähtutakse:

• soovitavast betooni klassist (vastavuses konstruktsioonile esitatud tugevustingimustega )
  
• töödeldavusest (vastavalt betoonisegu paigaldamise meetoditele ja konstruktsiooni
  

tüübile)

• lähtematerjalide omadustest (tsemendi liik ja klass, täitematerjalide liik ja omadused)
  

Määratakse seguvahekord, mida väljendatakse kas massi- või mahtude suhtena, kus üheks on
võetud tsemendi hulk ja tuuakse välja ka vesitsementsuhe (s.o seguvee hulga suhe tsemendi hulka).
Seejärel koostatakse segu. Vastavalt segu laialivalgumisele võidakse korrigeerida
seguvahekorda ja valmistatakse proovikekehad, mis kivistatakse normaaltingimustes ja
katsetatakse survetugevuse määramisega (olenevalt projekteeritud omadustest võidakse
proovikehi katsetada ka külmakindlusele, veepidavusele jms).
Betoonisegu segamise aeg: masinatega segamisel saavutatakse segu homogeensus 1,5
minutiga, segamisaja pikendamine parandab üldiselt betooni kvaliteeti ( välja arvatud teatud
lisandite puhul nagu plastifikaatorid või õhku sisseviivad lisandid, millised pikema segamise
korral kaotavad oma efektiivsuse).
Betoonisegu tihendamise eesmärgiks on saada tihe betoonimass. Eemaldatakse segamise,
paigaldamise ja transpordi ajal sinna kaasatud liigne õhk. Selle õhu eemaldamine muudab
betooni tugevamaks, korrosiooni- ja ilmastikukindlamaks.
Betooni kivinemise tingimused ja betooni hooldamine:

• betooni hooldamine ei lõpe segu paigaldamise ja tihendamisega
  
• betooni hooldamine seisneb kivinevale betoonile maksimaalselt sobivate tingimuste
  

(niiskus ja temperatuur eelkõige) loomises.
Värske betoon ei tohi:

• välja kuivada (kuumades kliimatingimustes)
  
• külmuda (külmades kliimatingimustes)
  
• üle kuumeneda
  

Seega tuleb jälgida kivinemise käiku ja võtta ette meetmeid nende viimiseks vastavusse
betoonile vajalike tingimustega.
Betoonisegu transporditakse objetidele seguautodega.
Betooni paigaldamine on vaid üks osa betoonitööst. Õige ja hoolikas järelhooldus on hea lõpptulemuse saavutamiseks vältimatu – see parandab betooni tugevust, püsivust, veepidavust, kulumiskindlust ja vastupanu ümbritseva keskkonna mõjudele nagu vahelduv külmumine-sulamine ning lumesulatussoolad.Betooni paigaldamisjärgse hoolduse all mõeldakse tegevusi, mis on suunatud sellele, et tagada värske betooni kivinemiseks vajalik niiskusreńiim ja temperatuur, et betoon saavutaks kivinemisel soovitud omadused. Kuna kõige kiiremad protsessid leiavad aset kivinemise algstaadiumis, on oluline tagada kivinemiseks soodsad tingimused just siis. Sel perioodil on betoon kõige tundlikum igasugustele mõjudele, mis võivad rikkuda tema struktuuri ja mistõttu kannatavad betooni kõik oodatavad omadused – tugevus, veepidavus, külmakindlus jne. Igati tuleb vältida betooni kuivamist ja järske temperatuuri muutusi. Mõõdukas plusstemperatuur soodustab reaktsioonide kulgu ja kivinemist. Vee aurumine betooni pinnalt kutsub esile betooni kokkutõmbumise ehk mahukahanemise. Vee aurumise kiirus betooni pinnalt on sõltuvuses betoonipinna temperatuurist, keskkonna suhtelisest õhuniiskusest ja tuule kiirusest. Mida madalam on õhuniiskus, kõrgem betooni temperatuur ja suurem tuule kiirus, seda
suurem on vee aurumise kiirus betooni pinnalt. Kahanemise tagajärjel tekivad betooni pinnakihis tõmbepinged. Kui need tekivad enne, kui betoon on saavutanud pingetele vastu seismiseks vajaliku tõmbetugevuse, betoon praguneb. Kuna kivinemine on protsess, mis vajab vett, siis betooni väljakuivamise tulemusena betooni kivinemine aeglustub ja teatud momendil lakkab üldse. Selle tagajärjel omaduste positiivne areng peatub. Võib ka juhtuda, et valdavaks kujunevad destruktiivsed protsessid ja betoon tõmbub praguliseks. Kõik sõltub sellest, millised protsessid on ülekaalus. Kuivamine algab pinnakihist. Nõrgenenud pinnakiht ei paku aga betoonile enam sellist kaitset, kui seda oleks pakkunud arenenud omadustega betoonist pinnakiht. Värskes betoonis oleva veehulk on hüdratatsiooniprotsesside toimumiseks tavapäraselt piisav. Kui niiskus betoonis säilitada, on kõik korras. Kui tagada ka kivinemiseks soodne positiivne temperatuur, võib betoon oma omadusnäitajaid parandada aastaid. Seega on betooni paigaldusjärgse hoolduse põhimõte äärmiselt lihtne: tagada kivinemiseks soodsad tingimused.
Klaasi tooraine, tootmine ja klaasmaterjalid.
Klaas on keraamiline materjal, mida kuumutatakse sulamistemperatuurini ja seejärel
jahutatakse, takistades samal ajal kristallisatsiooniprotsessi vastavate ainete lisamisega.
Pärast jahtumist on klaas tahke amorfne aine. Klaas on homogeenne ja isotroopne aine, milles
pole võimalik üksikuid mineraale eraldada. Tal ei ole korrapärast ehitust. Kui klaas kristallub,
kaovad klaasile kui materjalile omased omadused. Klaas ei tähista mitte ainult materjali – ta
on oleku vorm. Looduses esineb analoogia – vulkaanilised kivimid (obsidiaan). Klaas on keemiliselt koostiselt lähedane teistele ehitusmaterjalidele nagu tsement, paakumiseni põletatud keraamika jms.Klaasi võib vaadelda kui allajahutatud vedelikku. Klaasi tuntakse vähemalt 7000 aastat: Egiptuse, Assüüria aladelt on leitud klaasamulette, mida dateeritakse aastatesse 2000 a eK. Aastatel 1500-1000 eK valmistati klaasist helmeid, kujusid, aga
ka mööblit. Foiniiklased leiutasid klaasipuhumise arvatavasti 100 a eK, sealt levis see Kreeka ja Rooma aladele . Roomlased valmistasid juba aknaklaasi . Pompeij varemetest, mis hävis 79. aastal, leiti värvilisi aknaklaase. Värvitut klaasi õpiti valmistama hiljem, aastatel 200-300. Kuuendal sajandil hakati valmistama metall - ja tinaraamides aknaid kirikutele. Keskajal saavutas kunstilise klaasi alal meisterlikkuse Veneetsia . Aastal 1699 leiutati uus lameklaasi valmistamise meetod: õpiti klaasi vertikaalselt sulast klaasimassist välja tõmbama. Üks viimaseid leiutusi klaasitehnoloogia alal on nn float klaasi valmistamine, kus klaasipinna
mõlemapoolne siledus saavutatakse valamisega sulatinale.
Toormaterjalid:
Liiv, sooda , lubjakivi (kriit, dolomiit), klaasimurd ja lisandid värvuse, läike, kõvaduse, termilise paisumise koefitsiendi muutmiseks jm omaduste andmiseks klaasile. Põhiliselt on
klaasimoodustajateks kvartsliiv SiO2 , boorhappe anhüdriid B2 O3 ja fosforpentoksiid P2 O5. Peale klaasimoodustajate on klaasi koostises nn loistajad Na2 O, K2 O ja PbO, mida kasutatakse sulamistemperatuuri allaviimiseks (sto =1700o C) ja stabilisaatorid ning selgitajad. Stabilisaatoridei moodusta ise klaasi vaid annavad talle keemilise püsivuse (CaO ja Al2 O3).
Põhilised klaasivalmistamise viisid:

• Klaasimassi valmistamine, sulatamine (1500o C)
  
• Klaasile kuju andmine
  

- klaasi puhumine (inimene või masin)
- lehtklaasi väljatõmbamine sulast klaasimassist
- klaasimassi valamine sulatina kihile nn floatklaas (1000o C)
-lõikamine

• Tooriku lihvimine ja poleerimine
  
• Klaaside katmine kilega või kelmega, paketi koostamine
  

Tänapäeval on lisandunud klaasi töötlemise viise:

• Lehtklaasi valtsimine , armeeritud klaasi valmistamine valtsimisel,
  
• Pressimine ja stantsimine – klaasplokk ja läätsed.
  
• Ekstrusioon, puhumine ja tõmbamine – klaaskiu valmistamisel.
  

Lehtklaas
On sulatusvannist vertikaalselt või horisontaalselt väljatõmmatava sula klaasimassi valtsidevahel jahutamisega saadav klaaslehe valmistamine, mis lõigatakse lehtedeks. Klaaslehepaksust reguleeritakse valtside vahe või ka tõmbemasina kiirusega.
Floatklaas (Pilkingtoni meetod)
Lameklaasi valmistamine – sula klaasimass tõmmatakse vannist otse veega jahutatavatele
valtsidele, kus ta mõnevõrra jahtub, seejärel läheb klaasimass sulatina pinnale, kus ta
ebatasasused välja vajuvad. Saadakse mõlemalt poolt sile klaaslint, mis hiljem lõigatakse või ka lihvitakse ja poleeritakse (peegelklaasi valmistamisel). Sellel meetodil on
võimalik klaasilehte armeerida, valmistada reljeefse pinnaga klaasi jms.
Valuklaas
Valmistatakse vannist sulamassi tõmbamisel valtside peale – toorklaas, armeeritud klaas jms.
Puhutud klaas
Sula klaasimass puhutakse ümmargusteks balloonideks, mis lõigatakse lahti, tasandatakse ja
lõigatakse.
Klaasi omadused.
Värvus.
Klaas võib olla läbipaistev, poolmatt või matt; värviline või värvitu.
Värvus oleneb lisanditest, mida kasutatakse alljärgnevalt:

• lisatakse sulamassile
  
• õhuke värviline klaasimassi kiht piserdatakse klaasile puhumise käigus – mitmekihiline klaas,
  
• keraamilise pigmendiga kaetakse üks pind
  
• maalimine (värvimine).
  

Näiteks rauaoksiidid annavad klaasile roheka värvi.
Peale värvi on värvilistel klaasidel ka muid selektiivseid omadusi:

• Kollased ja pruunid klaasid võivad takistada bioloogilisi protsesse
  
• Rohelised ja sinakasrohelised adsorbeerivad infrapunast kiirgust, seega koguvad endasse soojust, tõkestavad soojuskiirgust.
  
• Hall klaas tõkestab nähtavat valgust.
  

Tihedus.
Tavalise ehitusklaasi tihedus on 2500 kg/m3 , üldiselt aga 2200 -3000 kg/m3 klaasi koostisest
olenevalt.
Optilised omadused.
Optilised omadused olenevad klaasi koostisest ja tema töötlemise viisist. Tavalise aknaklaasi valguse läbilaskvus on 85-92%. Infrapunase kiirguse läbilaskvus on 70-80%. UV kiirgust tavaline aknaklaas peaaegu läbi ei lase. UV kiirgust lasevad läbi nn uvioolklaasid.
Röntgenikiirgust tõkestavad klaasid sisaldavad suures koguses raskete metallide oksiide .
Püsivus.
Klaas on väga püsiv normaalsetes tingimustes. Kahjustused tekkivad tugevate leeliste, fluorja
fosforhappe toimel. Pakitud, tihedalt üksteise vastu surutud klaaslehti ei ole soovitav
niiskena hoida – et vähendada vastastikust negatiivset mõju puistatakse klaasilehtede vahele
spetsiaalset pulbrit . Termiline püsivus (60-70oC) on karastamata klaasil madalam kui
karastatud klaasil (280 oC). Aknaklaas pehmeneb 530-560 oC juures. Ka valguse toimel tekib
klaasis pikaajaliselt muutusi, PbO sisaldava klaasi püsivus valguse suhtes on tunduvalt parem.
Armeeritud klaasi ja klaasplokkide temperatuuripüsivus ületab aknaklaasi vastavad näitajad,
samuti on nende tulepüsivus kõrgem.
Klaasi vead.
Klaasi vead võivad olla tema struktuuris (mullid, heterogeenne koostis) või tema pinna
kvaliteedis (ebatasasus, lainelisus, värvi muutused), aga võivad ka olla tekkinud
ekspluatatsioonis ( kriimud ). Ladustamisel märjaks saanud klaaslehtede pakkides võivad
samuti tekkida klaasi muutused.
Kuumalt vormitud klaasi liigid.

• Lehtklaas. Lehtklaas on läbipaistev, värvitu. Karastatud või karastamata. Võivad olla
  

varustatud sarrusega. Kasutatakse akna-, välisviimistlus- või siseviimistlusmaterjalina.
Paksus 0,7-20 mm. Aknaklaas on tavaliselt 3-7 mm paksusega. Eriti paksu klaasi
kasutatakse tavaliselt siseviimistluses.

• Valuklaas. On tavaliselt läbipaistmatu, valmistatakse värvilisena, ka reljeefsena.
  

Mattklaasi valguse läbilaskvus on 80-90%, paksus 4-12 mm. Siseviimistlusklaas.

• Floatklaas. Värvitu või värviline. Aknad, klaasfassaadid.
  

Peegelklaasi valmistamiseks poleeritud klaas on paksusega 6-20 mm, karastatud või
karastamata.
Armeeritud klaas on paksusega 6-10mm, valmistatakse metallvõrgul, takistab killunemist, on
suurema tulekindlusega, sealhulgas:

• reljeefklaas
  
• mullklaas
  
• klaaskiud
  

Kõige üldisemalt jaotatakse klaasmaterjalid nii:

• Lehtklaas
  
• Ornamentklaas – reljeefse mustriga
  
• Armeeritud metallvõrguga klaas
  
• Poleeritud klaas
  
• Tripleksklaas
  
• Uvioolklaas
  
• Klaasplokid, valmistatakse silikaatklaasist
  
• Profiilelemendid – U- kujulise läbilõikega toorklaasist elemendid
  
• Dekoratiivsed pinnakatteklaasid
  
• Klaastorud
  
• Mullklaas
  
• Klaasvatt
  
• Klaaskristallilised materjalid ehk klaaskeraamika
  

Eriomadustega klaasid.
Karastatud klaas

• Termiline karastamine
  

Valmislõigatud lehtklaasi lehed kuumutatakse 650o C-ni ja jahutatakse kiiresti suruõhuga.
Klaasi pindmised kihid jahtuvad kiiremini ja sisemised aeglaselt, seetõttu tekivad pindmises
kihis surve- ja seesmises tõmbepinged. On püsivam temperatuurimuutuste suhtes, kõrgem tulepüsivus. On püsivam temperatuurile, säilitab mehaanilised omadused 300o C juures. Purunedes puruneb peenteks kildudeks. On samuti kriimustatav kui tavaline klaas. Lõigata seda klaasi ei saa.

• Keemiline karastamine
  

Klaas asetatakse kindla koostisega vedelikku, kus toimub ioonvahetus vedeliku ja klaasi
vahel, mille tulemusena tõuseb klaasi tugevus 3-4 korda. Keemiliselt karastatud klaasi saab
lõigata. Karastatud klaasi kasutatakse seal, kus tavalise klaasi kasutamine on ohtlik.
Töödeldud pinnaga klaas

• Liivapritsiga töödeldud
  
• Hapetega etsitud
  

See klaas on matt- või poolmattklaas.
Lamineeritud klaas.
Valmistatakse kahe või enama klaaslehe ühendamisel sünteetilise kile abil (näiteks kaks 3 mm
paksust klaasi ühendatakse 0,3-0,5 mm kile abil).
Saadud lamineeritud klaas on mehaaniliselt tugevam, ei anna kilde, paksematest klaasidest
laminaadid on isegi kuulikindlad. Soomusklaasi valmistamine: kolmest klaasilehest umbes
10mm paksune laminaat . Laminaatklaasi servad peavad olema õli, vee ja niiskuse eest
kaitstud muidu laminaat laguneb.
Tuldtõkestavad klaasid
Tuldtõkestavaks nimetatakse materjali, mis ettenähtud aja möödudes, näit 60 minutit, tulele
vastu peab ja ei lase leeke ega suitsu läbi. Tuldtõkestav klaas ei anna kaitset tule vastu selles mõttes nagu definitsioon ütleb, sest 750o C juures sula klaasimass voolab ja süütab teisi materjale. Tuldtõkestavate klaasidena kasutatakse valatud või terasvõrguga armeeritud silikaat - või boorsilikaat klaase.
Klaaspaketid ja isoleerivad klaasid.
Klaaspakett valmistatakse 2-st või enamast klaaslehest, mille vahe suletakse õhukindlalt. Vahel on gaas või kuiv õhk. Liimitakse ümbrisesse. Klaaslehed võidakse hermetiseerida ja ühendada metallprofiili sisse. Heliisolatsioon 20- 40 dB. Valguse läbivus 69- 81 % olenevalt klaaside arvust.
Selektiivsed e valikuliselt valgust peegeldavad klaasid
Selektiivklaas peegeldab pika lainepikkusega soojuskiirgust tagasi (metalloksiidi kiht pinnal).
See kiht laseb läbi päikese- ja soojuskiirguse, mis on lühikese lainepikkusega.
Soojaisolatsiooni omadustelt selektiivklaas vastab kolmekordsele aknale, aga on halvemate
heliisolatsiooni omadustega. Metallioksiidid annavad klaasile värvi. Valguse läbivus 56-65 % Soojust salvestavad klaasid
Lisades sulamassile metalloksiide saadakse värviline, tuhmim klaas (roheline, hall, pruun).
Absorbeerivad osa infrapunasest kiirgusest klaasi sisse ja seega vähendavad soojakadusid.
Soojust ja valgust peegeldavad klaasid
Klaasi pinnale on kantud metalloksiidi kiht: peegeldab tagasi suure osa päikese soojusest ja
valgusest. Ei soojene. Väljast mõjuvad peeglina.
Heli isoleerivad klaasid
Eri paksustest ja erineva õhuvahe suurusega paketid (üks klaas 6 mm paks, teine lamineeritud
klaasist ).
Välisviimistlusklaas
Välisviimistluseks kasutatakse karastatud või lamineeritud klaase, mis võivad olla valgust
peegeldavad või ka salvestavad.
Kiudbetoon- omadused, kasutamine ja erinevad kiudude liigid.
Tavalist betooni iseloomustab väike paindetõmbetugevus ja suur survetugevus. Selleks, et paindetõmbetugevust survetugevusega võrdsustada, paigaldatakse betoonkonstruktsiooni armeering, mille ülesandeks on võtta tõmbetsoonis vastu tõmbepinged. Armatuuri paigaldamisega kaasneb aga palju aeganõudvaid ja kulukaid ettevõtmisi: armatuuri projekteerimine, ostmine , transport, ladustamine , ettevalmistus ja paigaldus. Talvel tuleb armatuuri veel lisaks kaitsta lume ja jäätumise eest ning enne valu soojendada. Need toimingud kõik kokku pidurdavad ning pikendavad oluliselt ehitusprotsessi. Üheks lahenduseks siinkohal ongi segada betoonitehastes väikesed kiud betooni sisse juba selle valmistamise ajal. Sedasi saadud komposiitmaterjali nimetatakse kiudbetooniks. Kiudude lisamisega suurendatakse betooni paindetõmbetugevust ja löögikindlust ning pääsetakse vajadusest kasutada tavaarmatuuri. Väheneb ka pragude tekke võimalus, mis on tingitud betooni kivistumisel toimuvast mahukahanemisest. Kiudude kasutamine betoonis ei võimalda
küll pragude teket ära hoida, kuid suur eelis on seegi, et silmaga nähtava makroprao asemel tekib mitu mikropragu, mis ei avalda mõju põranda kasutusomadustele. Võrreldes klassikalise armeeringuga annab kiudbetoon eelise ka tulekahju korral. Teatavasti hakkab betoon kuumuse
mõjul lagunema . Kui tuli on jõudnud kaitsekihi hävimise tulemusel tõmbetsoonis asuvate armatuurvarrasteni, võivad need kuuma mõjul katkeda ning konstruktsioon kaotab püsivuse. Kiudbetooni puhul on armatuur jaotunud ühtlaselt kogu ristlõike ulatuses. Kuumuse mõjul
kiudbetoonikiht küll väheneb, kuid tõmbepinged jaotatakse vastavalt ristlõike muutumisele konstruktsioonis ümber. Tänu sellele on kiududega armeeritud konstruktsiooni tulepüsivus ja seega ka töökeskkonna turvalisus suuremad.
Betoonpõrandate ehitamine nõuab ehitajalt muidugi kõigi paigaldusnõuete täitmist, eriti oluline on see vuukideta ja vaiadele toetuvate põrandate puhul. Põhinõueteks on kvaliteetsete kiudude ja spetsiaalse betoonisegu kasutamine, tihendatud ja tasane aluspinnas, betoonikihi
ühtlane paksus, õigeaegne ja piisav järelhooldus ning sobivad kivinemistingimused. Tähtis on valida ka õigesti kiu kogus ja liik. Eriti oluline on valida õige betoonikihi paksus, kuna ristlõike liigne vähendamine võib viia põranda purunemiseni hilisema kasutamise käigus. Vuukideta põrandate lisaeeliseks on võimalus betoonikihi paksust vähendada, mis ühtlasi vähendab betoonikulu. Betooni paigaldamisel ja varajasel kivinemisperioodil tuleks vältida tuuletõmbustja otsest päikesekiirgust, mille tõttu betoon liiga kiiresti kuivab. Talvel tuleb jälgida aluse ja kivinemiskeskkonna temperatuuri. Soovitavalt võiks see olla vähemalt 10°C. Väga oluline on projekteerimise käigus arvesse võtta põrandale mõjuvad reaalsed koormused ja eriti punktkoormuste suurus ja asukoht.
1970 ndatest aastatest alates on arendatud välja palju erinevaid kiudude kujusid ja materjale.
Teraskiud erinevad oma tootmisviiside, materjalide ja kuju poolest, samas ka mehaaniliste omaduste nagu (ankurduse ja tõmbetugevuse poolest. Põhiliselt kasutatakse külmalt tõmmatud traadist, metall-lehest lõigatud- ja freesitud kiudusid.
Teraskiudude pikkus võib olla kuni 70 mm ning saledus (pikkuse ja läbimõõdu suhe) 20 kuni 100. Kujult võivad olla teraskiud painutatud otstega, lainelised või kooniliste otstega. Freesitud kiud on ebakorrapärase kujuga. Pakendatud võivad olla kiud kas eraldi, liimitud või magneetiliselt laetult. Teraskiud võivad olla ka roostevabad. või galvaniseetitud terasest. Eestis on põhiliselt levinud külmalt tõmmatud traadist valmistatud teraskiud tõmbetugevusega kuni 1500MPa. Teraskiudbetooni tugevusomadused sõltuvad ka kiudude doseeringust. Katsetega on kindlaks tehtud, et parimaid tulemusi näitavad külmalt tõmmatud traadist valmistatud lainelised kiud pikkusega 50 – 60mm. Samuti annavad häid resultaate suure saledusarvuga (50-80) otstest kõverdatud kiud.
Lisaks teraskiule on laialt levinud erinevad polüpropüleenkiud. Polüpropüleenkiudusid kasutatakse põhiliselt tasanduskihtides ning vähekoormatud põrandates mahukahanemispragunemise vältimiseks. Plastiline mahukahanemine ilmneb peale valu esimeste tundide jooksul, kuni betoon on veel plastilises olekus. Siinjuures on pragunemine seotud betooni iseenesliku tihenemisega raskusjõu mõjul, st et tahketel osakestel on kalduvus liikuda elemendis allapoole kui samas vesi liigub ülespoole. Plastiline kahanemispragunemine võib tekkida kuivas keskkonnas, kui vesi aurustub plastilise betooni pinnalt kiiremini, kui see jõuab koguneda betooni pinnale betooni valgumise tulemusena. Tüüpiline plastilise kahanemispragunemise kujuks on parralleelsete joonte seerijatena ligikaudselt 45º nurga all plaadi servast ja seda siis ca 1m vahedega. Plastilise kahanemispragunemise praod on tavaliselt 2 – 3 mm laiad ja on kogu plaadi paksust läbivad. Nende pikkus väga erinev, ulatudes kohati kuni meetrini. Samuti suurendab polüpropüleenkiudude lisamine konstruktsiooni tulepüsivust ja betooni vastupanu temperatuurimuutustele. Kiudude läbimõõt ning pikkus võivad varieeruda väga suurel määral, kuid praktikas levinuimad on 12mm pikkusega ning ~20µm läbimõõduga polüpropüleenkiud.
Klaaskiudusid kasutatakse põhiliselt agressiivses keskkonnas asuvates betoonkonstruktsioonides. Klaaskiud on leelisekindlad, ei korrodeeru ning seega leiavad kasutust eelkõige kemikaaligega kokkupuutes olevates konstruktsioonides. Klaasikiu leelisekindlus sõltub tsirkooniumoksiidi sisaldusest tooraines. Üldjuhul jääb see ülespoole 19%. Sarnaselt polüprolüleenkikududele kasutatakse klaaskiudusid plastse kuivamispragunemise minimiseerimiseks. Palju kasutust leiab klaaskiud ka kuivsegudes - näiteks: krohvides, põrandasegudes, pahtlites, jne. Samuti leiab klaaskiud rakendust konstruktsioonides, kus on nõutav dielektrilisus - näiteks alajaamad, elektroonikatööstus, elektrijaamad jne. Üldjuhul on klaaskiudude pikkus vahemikus 3 – 30mm.
17