VENESTUSAEG – ärkamisaja ja 20saj alguse vahel (0)

VENESTUSAEG – ärkamisaja ja 20saj alguse vahel
Põhjused:

• vajadus kaasajastada iganenud vene halduskord
  
• rahvusluse tõus
  
• vene riigi julgeoleku huvid
  

Koolireform (kõige tähtsam). Kõik koolid allutati Venemaa haridusministeeriumile ja alates 1887.a tuli talurahvakoolides alates kolmandast klassist lapsi õpetada vene keeles, peagi muudeti õpetus venekeelseks juba algusest peale. Seejuures ei tohtinud lapsed emakeelt kõneleda isegi mitte omavahel ega vahetunnis . Keelu vastu eksijaid karistati ja mõnitati mitmesuguste leidlike vahenditega, näiteks spetsiaalse häbimärgiga. Paljud lapsed ei saanud õpetatava sisust enam aru ja olid sunnitud õppetükke lihtsalt mehaaniliselt pähe tuupima.
Koolireformi tagajärjeks oli, et kirjaoskuse tase hakkas langema. Kuni 1886 . a oskas nekrutiks võetud eesti poistest lugeda 98%, siis 1901. a kõigest 80%.
+ vene keskvõim hakkas asutama koole
Vallareform -1889
1886. a tehti vene keel asjaajamiskeeleks kõigis valla- ja linnavalitsustes. Linnavalitsustes tähendas see seda, et linnu valitsevad sakslased läksid üle teisele keelele, vallavalitsuses aga seda ,et 90% senistest asjatundlikest vallavanematest pidi riigikeele oskamatuse tõttu oma kohalt lahkuma . Maale saadeti erilised talurahvakomissarid, kelle üheks tähtsamaks tööks sai valdade ühendamine, mille tagajärjel nende arv langes 1000-lt 400-le. Vald , mis algselt oli olnud ühe mõisa valitusalune piirkond, vabanes lõplikult mõisa alluvusest, mis oli kahtlemata tervitatav.
Kohtureform - 1889
Põhjalikult korraldati ümber kohtusüsteem ja ühtlustati see Venemaa omadega. Üldjoontes pääses võidule kodanike formaalõihusliku võrdsuse põhimõte, kinnisvaratehingute registreerimiseks loodi kohtute juurde kinnistusjaoskonnad.
+ hakkavad tööle advokaadid, kohtuprotsess avalik, kaotatakse seisuslikud kohtud
Linnareform-1892
Kehtestati uus linnaseadus, mis vähendas tunduvalt hääleõiguslike linnakodanike hulka. Alanud majandusliku tõusu tagajärjel, mis jõukate linnaeestlaste arvu tõusule kaasa aitas, õnnestus eeslastel peagi siiski ka selle seaduse raames sakslaste ülemvõimule tõhusalt vastu hakata.
+ linnavolikogu e duuma said valida kõik kinnisvaraomanikud
- rüütelkond tegutses edasi, kirikul suur roll võimu teostamisel
Usureform
kõigiti soodustati õigeusu levikut. Vürst Šahhovskoi eestvõttel rajati Virumaale, juba pikki saj pühaks peetud allika lähedale Kuremäe nunnaklooster. Eriti silmatorkav oli aga Aleksander Nevski katedraali püstitamine Toompeale, otse kubernerilossi vastu. Igaüks pidi nägema ja mõistam, et Tln kuulub Vene riigile. A.Nevski katedraalist veel sammukese absurdsem oli sibulkuplitega kabeli püstitamine Trt ülikooli peahoone katuseservale.
Tartu kuulutati põliseks vene linnaks ja nim ümber Jurjeviks, ülikool Jurjevi keiserlikuks ülikooliks, mis viidi üle vene keelele. Baltisaksa ja külalisprofessuur sunniti lahkuma, Venemaalt asemele kutsutud teadlased ja õppejõud aga ei esindanud üldjuhul enam seda kõrgtaset, mis oli iselommustanud Trt ülikooli seni.
Rahvulisku liikumise allakäik
Hurda lahkumise, Jannseni halvatuse ja Jakobsoni surma järel nihkusid esile seni nende varju jäänud tegelased nagu Hugo Treffner , Ado Grenzstein , Karl August Hermann, Mihkel Veske, Johann Köler jt.
Jakob Kõrv- auahne ajakirjanik ja pealekaebaja, kuangi tuline Jakobsoni pooldaja. Temast sai peagi venestust teenina intrigaani musternäide.
Lühikese aja jooksul Eestit tabanud venestusreformid lõid senised arengud ja lootused segamini. Aleksandrikooli saatus oli selle kõige kujukamaks näiteks, kuid ka tegutsema jäänud organisatsioonides , nagu Eesti Kirjameeste Selts, muutus õhkkond põhjalikult. Senisest veelgi enam koosolekute aega tuli pühendada oma igavese truuduse kinnitusele, „keisrilaulu“ (st. Riigihümni) korduvale ülelaulmisele ja muule sellisele, teades, et ebapiisava innukuse korral võib mõni Kõrvi-taoline teele läkitada järjekordse salakaebuse.
Selts käis alla, järk-järgult lahkusid selle ridadesr kõik kandavamad jõud, kuni selts 1893.a valitsuse korraldusel hoopis suleti.
Hugo Treffner- mängis rolli langusperioodil EkmS -s. Oma järjekindlusetusega rahvajuhiks ei sobinud, kuid tema 1884.a tööd alustanud poeglaste erakool , hiljem gümnaasium on eesti kultuurilukku siiski oma jälje jätnud.
Ado Grenzstein- tõusis mõneks ajaks venestusaegse eesti avaliku elu keskeimaks kujuks. Tema ajaleht „ Olevik “ oli hästi toimetatud ja leidis rohkelt lugejaid. Alustanud rahvusliku suuna esindajan, tegi Grenzstein 1890ndate aastate algul kannapöörde ja asus venestamist õigustama.
Vastupanuvaim säilib
Grenzstein kuulutas oma lehes, et eestlaste loomulikuks tulevikuks on venelaste sisse ärasulamine, ja pidas rahvulikku äramisaega eksituseks. Rahvusliku suuna esindajad ei saanud karmides tsensuurioludes talle vabalt vastu vaielda , kuid saavutus oli seegi, et teistsugune seiskoht üldse säilis. Ja see säilis eeskätt tänu tõigale, et isegi venestuspoliitika kõrgajal ei suutnud või ei taibanud keksvalitsus ära keelata eestikeelset ajakirjandust, mistõttu hakkas tasapisi jõudu koguma Karl August Hermanni toimetatud „ Postimees “.
Vastupanu avaldus veel mitmel moel. Oma eneseleidmist ja tugevnemist jätkas Eesti Üliõpilaste Selts, mis 1884.a pühitses Otepääl poolsalaja ära oma lippu – sinimustvalge . see ajalooline lipp on tänini EÜS’i valduses.
1888.a algas peterbutis elav Jakob Hurt suure rahvaluule ehk vanavara kogumise. Rahvaluulet oli kogutud juba mõnda aega, aga Hurda üleskutse muutis selle massiliseks. Venestusaja oludes oli vanavara kogumine ühtlasi sobilik patriootilise meelsuse avaldamise viis. Tulemuseks on meie hindamatud rahvaluulekogud ja kõrgelt arenenud rahvusteadused.
Tugevnes ja tihenes ka seltsiiikumine. Karkusseltsid tegelesid nii lauahaardelise rahvaharidustöö kui meelelahutusega, teenides sellega kaudselt ikkagi rahvuslikke eesmärke. Ka hakati ehitama eraldi seltsimaju, millest maakohtades kujunesid uueagse seltsielu keskused.
Venestamise kokkuvõte :
Venestamine ei lõppenud 1890ndate aastatega, vaid kestis üldjoontes kuni Vene võimu lõpuni. Eestlased, seal hulgas rahvuslased , kohanesid uute olude ja nõudmistega, õppisid ära vene keele ja oskasid kasu lõigata laias impeeriumis ning selle pealinnas avanevatest karjäärivõimalustest. Pidev varjtud vägikaikavedu venestamisega muutus aga tugevneva eesti intelligentsi otsekui loomulikuks seisundiks, mis väsitas,aga ka õpetas. Kõige väärtuslikum õppetund oli muidugi see, et rahvusliku iseolemise taotlustes ei maksa mõistmist oodata ei sakslastelt ega venelastelt.
EESTI JÕUAB XX SAJANDISSE
Maamajandus

• talude päriseksostmine jätkus (Vene võimu lõpuaastaiks oli päriseks ostetud juba 4/5 talumaast)
  
• ümber kujunesid ka mõisad. Teolistest ilmajäämine sundis mõisnikke üle minema palgalisele tööjõule ja oma majandamist muulgi viisil kaasajastama ( mille tagajärjel paljudes mõisatest kujunesid igati eestirindlikud majandid, kus rakendati uudset tehnikat ja katsetati uusi põllukultuure.)
  
• põllumajanduses hakati senisest rohkem rõhku panema pimakarjale
  
• endiselt oli tulus linakasvatus
  

Linnad, tööstus, kaubandus

• I MS eelõhtuks oli linlaste koguarv jõudnud juba 1/4 miljonini.
  
• Ulatuslikult laienes Narvas asuv Kreenholmi Mangufaktuur, mis kujunes Eesti suurimaks ettevõtteks.
  
• Tln-se rajati rida nimekaid tehaseid : Voltra, Dvigatel ja Franz Krulli tehas
  
• I MS eel kerkis Tln-se mitu suurt sõjalaevatehast
  
• Pärnus alustas tööd kogu Venemaa suurim tselluloosivabrik Waldhof
  
• Kunda tsemenditehasest hakkas tulema kvaliteetset tsementi.
  
• Eriti arenes sisekaubandus, milles peegeldub maarahva ostujõu kasv
  
• Ostujõu kasvuga kaasnes mitmete linnaesemete kodusamine talutubades, nagu nt pommiga kell või petrooliumlamp.
  
• Odav vabrikutehas tõrjus välja rahvarõiva, mille kandmise komme pidas kauem vastu vaid Setumaal, Mulgimaal ja saartel
  
• 1870.a rajatud raudtee Peterburi- Tlna vahel oli Tln-st hoobilt taas tähtsa samalinna teinud.
  

Tartu renessanss

• 1896.a pani Karl August Hermann maha „Postimehe“ toimetaja ameti.
  

• Uueks toimetajaks sai uus jurist Viljandimaalt pärit Jaan Tõnisson.
  
• Tõnissonil õnnestus lubatu ja lubamatu piiril balanseerides asuda õhtutama mõtet, et ka väike rahvas on lõpuks ikkagi rahvas, kellel pealegi on võimalus saada suureks kui mitte arvu, siis vähemalt vaimu läbi. Niisiis – edendagem kultuuri, edendagem eesti elu!
  
• Tartust lähtuvat uue lootuse puhangut on hakatud nim „Tartu renessansiks “. Selle säravaimaks ilminguks oli Tõnissoni ajakirjanduslik
  

duell Grenzsteiniga väikerahvaste saatuse küsimuses, kus Tõnisson väikerahvaste eluõigust kaitses ja grenztein seda mõttetuks pidas. Grenzstein, tundes, et hakkab alla jääma, üritas salakaebuste abil Tõnissoni ja tema lehte kõrvaldada, kuid see ei õnnestunud. Rahvuslikult meelestatud haritlased ja loomeinimesed jätkasid „Postimehe“ ümber koondumist ning 1901.a andis Grenzstein alla.

• Peamiseks vastaseks oli endiselt baltisakslaste ülemvõim nii maal kui linnades.
  

Päts ja pragmaatiline suund

• 1901.a asutatud päevalehe „ Teataja “ ümber, hakkas üha kõlavamalt kõnelema rahvuse majanduslikust edenemisest.
  
• „Teataja“ toimetajaks oli noor advokaat Konstatin Päts.
  
• Kaastööliste hulka kuulusid kirjanikud nagu Eduard Vilde , A. H. Tammsaare ning advokaat Jaan Teemant
  
• Päts oli rahvuslane, kuid uskus, et rahvust ei saa üles ehitada ainuüksi kultuurile ja aadetele, vaid selleks on eeslastel vaja saavutada majanduslik võim.
  
• Päts nägi tärkavaid klassivastuolusid ja pidas nende käsitlemist vajalikuks.
  

Sotsiaaldemokraatia levik

• 20. saj alguseks oli Eestis kanda kinnitanud ka sotsiaaldemokraatlik mõte. Seda olid levitanud mitmed Peterburist ja Moskvast siia asumisele saadetud sotsialistid, kuid eriti Tartu üliõpilased.
  

• Kõigis Eesti suuremates linnades loodi Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) põrandaalused rakukesed.
  
• 1903. a hakaks Tartus ilmuma pahempoolse suunitlusega ajaleht „Uudised“, millest võib lugeda eesti sotsiaaldemokraatia algust
  
• Eesti sotsiaaldemokraatia isaks peetakse tollast juhtivat marksisti Mihkel Martnat.
  
• „Uudistele“ tegi kaastööd ka Eduard Vilde, Karl Ast
  

Punased aastad

• 1900 – 1903 oli Venemaal suur majanduskriis . Inimestel olid jõhkrad elu-ja töötingimused ning nad hakkasid endale nõudma paremaid töötingimusi ja suuremat palka.
  

• 1904 – 1905 toimus Vene-Jaapani sõda, mis lõppes Venemaa jaoks häbistava lüüasaamisega ning paljastas impeeriumi nõrkuse. Sõja kestel mobiliseeriti Eestist rohkem kui 12 000 meest. Tänu kõigele sellele kasvas üha enam revolutsiooni oht.
  
• Revolutsiooni ajendiks sai Verine Pühapäev – rahumeelse demonstratsiooni tulistamine Peterburis 9. Jaanuaril. Surma sai üle 1000 inimese ning haavata 5000 inimest.
  
• Rahutused levisid kiiresti ka Tallinnast väljapoole. Teravnesid ka võitlusvormid: majanduslikud nõudmised asendusid poliitilistega, streigid muutusid peaaegu igapäevaseks, maal hävitati mõisavara ning sagenesid ka kokkupõrked politsei ja sõjaväega.
  
• Tallinnas Uuel turul tuli 16. Oktoobril kokku rahvakoosolek, et nõuda poliitvangide vabastamist ja sõjaväe eemaldamist linnatänavailt. Paraku avas aga kohale ilmunud sõjaväeüksus rahva pihta tule. Surma sai 94 inimest, haavatuid oli üle 200.
  
• Päev pärast Tallinna tragöödiat kirjutas Nikolai II alla 17. Oktoobri manifestile. Keiser lubas oma alamatele kodanikuvabadusi, Venemaal lubati valida parlament ning vastu võtta põhiseadus, kuid oma olemuselt edumeelne manifest oli hilinenud ega suutnud enam revolutsioonilist liikumist peatada.
  
• Manifesti toetuseks toimus Tartus eesti seltside meeleavaldus, mille ees lehvis esmakordselt avalikult sini-must-valge lipp. Manifestis lubatud õigusi ära kasutades moodustas Jaan Tõnisson esimese eesti erakonna – Eesti Rahvameelse Eduerakonna. Siia kuulusid “Postimehe” ümber koondunud liberaalid. “ Uudiste ” toetajad moodustasid Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse (ESDTÜ).
  
• Süvenesid revolutsioonilised meeleolud ja mõisate rüüstamine jätkus. Mässu lõpetamiseks saatis valitsus Balti kubermangudesse täiendavalt sõjaväge. Sõjaväekohtud mõistsid mitusada inimest surma, sadu saadeti sunnitööle ja asumisele ning karistati ihunuhtlusega.
  

Kultuur
KIRJANDUS :

• Eduard Vilde
  
• August Kitzberg
  
• Juhan Liiv
  
• Rühmituse „Noor-Eesti“ tegelased : G. Sutits ja F. Tuglas SAAGEM EUROOPLASTEKS JÄÄGEM SEEJUURES EESTLASTEKS.
  
• Oskar Luts
  
• Anton Hansen Tammsaare
  
• Marie Under
  

KUJUTAV KUNST :

• Maalikunst : Johann Kölner, Ants Laikmaa
  
• Skulptor : Amandus Adamson, Weizenberg
  
• Konrad
  
• Graafik : Kristjan Raud
  

MUUSIKA (heliloojad):

• Rudolf Tobias
  
• Miina Härma
  
• Artur Kapp
  
• Aleksander Läte
  
• Heino Eller
  
• Mart Saar
  

TEATER:

• Kutselised teatrid: „estonia“ ja „endla“
  
• Uued hooned : 1906 vanemuine , 1913 endal
  
• Vanemuises teatrijuht Karimenning
  
• „estonia“ staar PAUL PINNA
  

ARHITEKTUUR :

• Jugenstiil
  
• Rahvuslik stiil
  

SPORT :

• Georg Lurich
  
• 1912. a OM I hõbemedal maadluses MARIIN KLEIN