Eesti 19 saj. lõpp ja 20. saj algus (2)

ÄRKAMISAEG JA RAHVUSLIK LIIKUMINE

RAHVUSLIKU LIIKUMISE EELDUSED
19. sajandil tekkis Euroopas huvi rahvuste ja nende kultuurilise eripära vastu. Kõikjal toimus rahvusliku enesetedvuse tõus. Seda kõike sellepärast, et rahvad olid muutunud vabadeks, oli kadumas feodaalne killustatus ning paranemas majanduslik ja poliitiline olukord. Tänu nendele faktoritele asusid ka eestlased endast märku andma.
Kõik sai alguse pärisorjuse kaotamisest. Samuti oli soodne poliitiline olustik , sest Venemaal oli poleemika baltisaksa aadlike privileegide aadressil. Eestlaste eesmärgiks polnud mitte omariiklus , vaid võrdsed õigused baltisakslastega.
RAHVUSLIK ÄRKAMINE
Rahvusliku ärkamisaja alguseks võib pidada 1864. aastal Johann Köleri poolt algatatud palvekirjade aktsiooni. Neis kirjades sooviti vabastada vallaomavalitsused mõisnike kontrolli alt ning anda eesti keelele ametlikus asjaajamises võrdsed õigused saksa keelega.
Järgmiseks suuremaks ettevõtmiseks oli I üldlaulupidu 1869. aastal, mille eestvedajaks oli Johann Voldemar Jannsen . See üritus toimus Tartus ning seal esinesid ainult meeskoorid. Sellel on väga suur tähtsus, sest see oli esimene sellise ulatusega maarahva kogunemine ühte paika. Laulupeo eelduseks oli 1860-ndatel aastatel moodustatud suur hulk laulu- ja mänguseltse, millest kuulsaim on 1865. aastal Tartus moodustatud “ Vanemuine ”. Loomulikult oli laulupeo ümber palju kõneainet: oli nii pooldajaid kui ka vihaseid vastaseid.
Jakobsoni kolm isamaakõnet (1868, 1870) tekitasid samuti palju kõneainet. Neis periodiseeris ta muu seas eestlaste ajaloo ennemuistseks valguse-, sakslastele allumise aegseks pimeduse - ning algavaks koiduajaks, mil baltisaksa aadli võim murtakse.
1871. aastal loodi Eesti Aleksandrikooli komiteed, kuhu kuulusid kõik nimekamad rahvusliku liikumise tegelased vaatamata nende ideelistele erinevustele. See kool pidi saama kõrgeimaks emakeelseks kooliks Eestis. 1874 . aastaks oli kogutud piisavalt raha, et osta kooli tarvis Põltsamaa lähedale maja.
Eesti Aleksandrikooli asutamise kampaania ajal 1872. aastal loodi Tartus Eesti Kirjameeste Selts, mis oli suuresti tegev kirjanduse alal. Eesti soost haritlased, nende seas ärksad taluperemehedki, hakkasid välja andma eestikeelset kirjandust.
1878. aastal sai Carl Robert Jakobson loa asutada oma ajaleht “Sakala”. Nüüd oli tal võimalus viia oma radikaalsed ideed rahva hulka. “Sakalast” sai kiiresti Eesti suurima lugejaskonnaga ajaleht, kus autor kritiseeris teravalt baltisaksa võimu ja kirikut. Just see viis suure lõhe tekkimiseni Hurda ja Jakobsoni vahel 1878. aastal.

VENESTUSAEG

PÕHJUSED
Venemaa tsaariks sai Aleksander III, kes otsustas hakata läbi viima venestust. Kuna vaibus rahvusiku liikumise hoog , ei olnud ka kedagi venestusele vastu võitlemas. Erilise hoo sai venestamine sisse 1885. aastal, kui Eestimaa kuberneriks sai Sergei Šahhovskoi ja Liivimaa kindralkuberneriks Mihhail Zinovjev. Enne seda oli 1882. aastal külastanud Balti kubermage vene senaator Manassein. Ta tuli siia baltisaksa aadlite kaebuste peale lätlaste ja eestlaste rahvusliku liikumise üle, kuid kogus hoopis ohtralt kaebusi viimastelt aadlite üle. Seda aktsiooni nimetatakse Manasseini revisjoniks. See oli vesi venestamispoliitika veskile.
TÄHTSAMAD MUUDATUSED
Saksa keele kui asjaajamiskeele asemele tuli vene keel. Seetõttu tuli asendada siinsed saklastest ametimehed vene keelt oskavatega. Viimased ei tundnud aga siinseid olusid ja olid väga oskamatud. Kuna ka koolides kehtestati õppekeeleks vene keel, pidid ametist lahkuma ka targad õpetajad, sest nad ei osanud jällegi keelt. Venestamispoliitika järgmiseks sammuks sai linnade ja tänavate venepäraseks muutmine. Tihtipeale nimed lihtsalt tõlgiti, kuid mõnikord asendati ka täiesti uue nimega, mis tekitas suurt segadust . Loomulikult tegeleti ka väga aktiivselt õigeusu levitamisega.
EESTI ÜHISKOND VENESTUSAJAL
Eestis jagunesid kohalikud kahte leeri: venestuse pooldajad ja vastased. Kuulsaim pooldaja oli Ado Grenzstein , kes oma ajalehes “Olevik” püüdis rahvale venestusepoliitikat seletada. Väga tuliselt võitles venestuse vastu Karl August Hermann , kes toimetas “Postimeest”. Ta püüdis oma artiklitega üleval hoida eestimeelsust. Eestluse poolt võitleja oli veel Kolga-Jaani kirikuõpetaja Villem Reiman .
1883. aastal alustas Tartus tööd Hugu Treffneri Eragümnaasium, mis oli tähtsaks hüppelavaks Tartu Ülikooli püüdlevatele Eesti noormeestele. 1884. aastal õnnistati Otepää kirikus sisse Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp . 1888. aastal kuulutas Jakob Hurt välja Eesti rahvaluule kogumise.

EESTI ÜHISKONDLIK-POLIITILINE ELU 20. SAJANDI ALGUSES

UUS SAJAND
20. sajandi alguse Eesti oli hoopis midagi muud kui sajand varem. Nüüd oli talupojad pärisorjusest priid ja Eesti oli just üleelanud venestamise. Just venestamise ajal kasvasid üles 20. sajandi alguse tähtsamad ühiskonna- ja poliitikategelased, kellest nii mõnestki sai tähtis isik hiljem tekkinud vabariigis.
Rahvuslik liikumine sai uuesti hoo sisse kui 1896. aastal lahkus “Postimehe” toimetaja kohalt Hermann. Kuna kohalikud rahvusliku liikumise eestvedajad kartsid, et ajaleht võib minna ükskõiksete ringkondade kätte, ostsid nad selle ära ja kutsusid toimetajaks Jaan Tõnissoni (1868-1941?). Tõnisson oli õpinguaastatel Tartus olnud Eesti Üliõpilaste Seltsi president ja teinud ka kaastööd “Postimehele”. Ta suundus vahepeal Venemaale ametniku tööd tegema, kuid nüüd oli ta tagasi, et võidelda rahvusliku liikumise eesotsas. Ta sattus kiirelt sõnavahetusse venestuse pooldaja Ado Grenzsteiniga. Viimane oli sunnitud varsti Venemaale pagema. Kiirelt suutis ta muutuda ebapopulaarseks ka baltisaksa aadlite hulgas. Tõnissoni pooldajaid hakati nimetama aatemeesteks, sest nad uskusid, et eestlaste rahvuslik eneseväärikuse tõus on võimalik just kultuuri ja hariduse edendamise kaudu. Nemad moodustasid nn mõõduka tiiva .
1901. aastal tekkis Tõnissonile konkurent samuti õigusteadust õppinud Konstantin Pätsi (1874-1956) näol, kes hakkas Tallinnas toimetama ajalehte “ Teataja ”. Tema pooldajaid hakati nimetama radikaalideks, sest nad pöörasid tähelepanu mitte niivõrd rahvuslusele kui majanduse arengu vajalikkusele. Nemad moodustasi nn radikaalse tiiva.
Kumbki pool ei pooldanud venestamist ja neil mõlemal oli üks eesmärk: eestlaste esiletõus omal maal. Vahe oli lihtsalt selles, et nad nägid selleks erinevaid teid. Võitluse käigus toimus lähenemine, kuid kunagi ei saadud nii lähedasteks, et oleks võinud toimuda liitumine. Kahe mehe vaated olid lihtsalt nõnda erinevad. Mõlemad pooled said aru, et eesmärgi teostamiseks on vajalik nii majandusik kui ka kultuuriline areng.
Lisaks Pätsile ja Tõnissonile, kes oli nn liberaalid , oli Eestis veel kaks poliitilist ringkonda. Konservatiivid moodustasid peaasjalikult baltisaksa aadlid, kes nagu nimigi ütleb, pooldasid kõike vana ja järele proovitut. Kolmas ringkond oli sotsialistlik leer ehk sotsiaaldemokraadid , kelle eestvedajateks olid Peeter Speek ja Mihkel Martna. Nende ajaleheks oli “Uudised”, mis nagu “Postimeeski” ilmus Tartus. Nende juhtlause oli: rahvus pole mitte ühtne tervik, vaid jaguneb vaenulikeks klassideks. Nende peamised toetajad olid töölised ja noored, kes levitasid lendlehti. Eestis tegeles ka kirjanduslik selts Noor-Eesti, mille eestvedajateks olid Gustav Suits ja Friedebert Tuglas . Kuna nad vahetevahel tegid kaastööd ka ajalehtedele, võib ka seda seltsi pisut poliitiliseks pidada.
1905. AASTA REVOLUTSIOON
Kõik sündmused toimuvad Venemaa mõjul, sest kohalikud nõudsid osalemist omavalitsustes, vaba arengut eesti kultuurile , talupojad maad ja töölised kõrgemat palka. Suuremad sündmused said alguse 16. oktoobril 1905. aastal kui kuberneri korralduse kohaselt tulistasid sõdurid Uuel turul tööliste miitingut. Haavata ja surma said hulk inimesi. Järgmisel päeval, 17. oktoobril ilmus Peterburis tsaar Nikolai II maifest, millega anti rahvale kodanliku vabaduse kõikumata alused tõelise isikupuutumatuse, südametunnistuse-, sõna-, koosolekute- ja ühingute-vabaduse alusel. Manifesti ära kasutades toimus järgmistel nädalatel hulganisti rahvakoosolekuid ja miitingiud. Ilmnes ka, et eesti kodanlust, kes oli seni samuti muudatusi nõudnud, manifest rahuldas. Novembris asutas Jaan Tõnisson ametlikult esimese legaalse eesti poliitilise partei – Eesti Rahvameelse Eduerakonna.
27.-29. novembril Jaan Tõnissoni eestvedamisel kokku tulnud ülemaaline rahvaasemikkude koosolek jagunes kaheks: Tõnissoni pooldajad ja radikaalsemad (eesotsas Jaan Teemant ). Siit oli nüüd esmakordselt näha, et eesti ühiskonnas on tekkinud lõhe. Mõlemad koosolekud arutasid põhimõtteliselt samu küsimusi, kuid üksmeelel oldi vaid selles, et venestamine tuleb lõpetada. Nende koosolekute mõjul hakati mõne aja pärast põletama mõisaid. Sellel järgnesid loomulikult karistussalgad, kes tegutsesid väga jõhkralt. Nad lasid tihtipeale maha süütuid inimesi ja seda ka ilma kohtuotsuseta. Paljud ajalehed suleti, teiste seas ka “Uudised” ja “Teataja”. Keelustati sotsialistlikud organisatsioonid. Kokku mõisteti surma ligi 500 inimest, rohkem kui 700 pandi vangi või saadeti asumisele.
ELU PÄRAST REVOLUTSIOONI
Tsaar Nikolai II andis loa kutsuda kokku üleriigiline rahvaesinduse – Riigiduuma , mille tegevusele olid küll juba algul suured piirangud ette seatud. Nimelt ei saanud nad ühtegi tsaari poolt varem tehtud otsust muuta. Selle liige oli ka Jaan Tõnisson. Tema pööras suurt tähelepanu haridusele ja suutis välja võidelda loa eestikeelseks õppetööks kahel esimesel õppeaastal. Rahvas moodustas mitmesuguseid ühistuid ja põllumeeste seltse. Seda kõike raha kokkuhoiu eesmärgil. Võideldi välja luba asutada erakoole, kus võis õpetada kohalikes keeltes, kui ilma riikliku toetuseta. 1906. aastal avati esimese eestikeelse keskkoolina Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasium Tartus, mis kujunes rahvusliku agritatsiooni keskusesks. 1913. aastal ehitati “Estonia” teatrihoone ja Tarus ka “Vanemuise” teatrihoone. 1909. aastaks oli kokku kogutud ka piisavalt palju rahvaluulet, mille kogumise oli välja kuulutanud Jakob Hurt 1888. aastal. Nii avati Eesti Rahva Muuseum.