Toompea (1)

TALLINNA VANALINN - TOOMPEA Toompea u. 48 m merepinnast kõrgemale kerkiv paeküngas. Rahvuskangelase Kalevi hauaküngas. Kui hiiglane Kalev suri, kandis lesk Linda suuri kivirahne hauale. Põll rebenes viimast kivi kandes , linda nuttis palavaid pisaraid. Sinna rajasid eestlased 11. saj keskpaigas seoses sadama kasutuselevõtuga oma puulinnuse 1219-Taani kuningas Waldemar II vallutas linnuse. Sealtpeale jäi Toompea sajanditeks võõrvõimu ­ algul Taani, siis Saksa Ordu, seejärel Rootsi ja lõpuks vene ametikandjate ­ asupaigaks Elanikkond koosnes valdavlt aadlikest , vaimulikest ja väiksearvulisest käsitööliskonnast Toompea ja all-linn olid nii halduslikult kui õiguslikult kuni 1877 . aastani autonoomsed Toompea loss ja Pikk Hermann 1227.- 1238.a oli Toompeal võim Mõõgavendade Ordu käes- lasi ehitada kivist linnuse, nn. Castrum Minuse- väikese linnuse Suureks linnuseks- Castrum Maiuseks nimetatakse ülejäänud Toompead peale ordulinnuse , mille tõhuslikku looduslikku kaitset suurendasid kindlusseinad. Pärast Jüriöö ülestõusu müüsid nad oma valdused Saksa Ordule, see omakorda Liivi Ordule. Liivi Ordu ehitas väikese neljakandilise kastelli ümber uueks siseõuega konvendihooneks. (Orduvendade latriinis ehk välikäimlas asub preagu riigikogu kohviku suitsetajatesaal) 16. saj. lõpus kaotas linnus kaitsefunktsiooni, nüüdsest ehitas iga võim linnuse vastavalt oma maitsele esindushooneks. Peale Põhjasõda (1700-1721) seisis linnus u 60 aastat kasutamata. 18. saj. ehitati Katariina II korraldusel arhitekt Johann Schulzi projekti järgi praegune hilisbarokkstiilis loss- kubermanguvalitsuse hoone. Pärast iseseisva Eesti Vabariigi loomist sai sellest Vabariigi valitsuse hoone. Siseõue, vana konvendihoone asemele ehitati 1920-22 moodne ekspressionistlik riigikoguhoone. Ekspressionism vältis ajaloolist dekoori, kuid ei suutnud kaunistamisest üldse loobuda, ja rakendas seetõttu moodsaid, kubismist mõjutatud nurgelisi ornamente. Arhitektid Herbert Johanson ja Eugen Habermann Riigikogu hoone on Tallinnas esimene avalik hoone, millesse projekteeriti elektrivalgustus . Lammutamisel olev konvendihoone Keskaegse linnuse neljast tornist on hävinenud üks (Stür den Kerl- tõrju vaenlast ), osaliselt säilinud kaks (Pilsticker- nooleteritajja ja Landskrone- maakroon). Täielikult säilinud vaid Pikk Hermann 1371. aastal valminud Pika Hermanni tornpaikneb Toompea lossi edelanurgas Alguses oli selle kõrguseks 35m, kuid hiljem ehitati kõrgmekas (16. saj) ning selle kõrguseks sai 45,5m, jalamilt on kõrguseks 50,2m. Torni läbimõõt on 9,5m. Pikk Hermann oli alguses kolmekorruseline. Esimene korrus oli kõrge ning kasutati arvatavasti laona. Sellesse pääses vaid teise korruse põrandaluugi kaudu. Torni tippu viiv trepp on kitsas ning 215 astmega. Tornis asus ka hüpokaustkütte põhimõttel töötanud kerisahi. Pikk Hermann, saksa keeles Lange Hermann, tähendab tõlkes pikk sõjamees ehk pealik ja tuleneb keskajal ihaletud kangelase Hermanni lugudest; niisugune nimi anti tavaliselt kõige tugevamatele linnusetornidele. Eestis veel Narvas ja Kuressaares. Sini ­ must ­ valge lipp tõsteti Pika Hermanni torni esmakordselt 12.12.1918. 23.02.1989 võeti tornist alla punane lipp ja 24.veebruaril 1989a. kell 7.32 heisati taas sini-must-valge trikoloor . 191 * 300 cm suurune Eesti riigilipp tõuseb torni tippu iga päev päikesetõusu ajal ( kuid mitte enne kui 7.00 ) Eesti Vabariigi hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" (viis Friedrich Pacius, sõnad Johann Voldemar Jannsen ) saatel ja lipp langetatakse päikeseloojangu ajal ( suvel mitte hiljem kui 22.00 ) rahvusliku laulu "Mu isamaa armas" (viis Friedrich Kuhlbars , sõnad Miina Härma) saatel. Pikk jalg Pikk jalg ol keskajal tänav, mida mööda liigeldi ratsa , kaarikute ja vankritega. Ühena esimestest sai ta 14. sajandil sillutise. Pool tänavast kuulus Toompeale, alumine pool all- linnale Pika Jala väravatorn rajati esialgsel kujul 13.saj. teisel poolel kui all- linna väravtõke "Pika mäe all" , kuna pidevalt kasvasid vastuolud linnakodanike ja feodaalide, all-linna ja Toompea vahel. Linna kodanikkond oli huvitatud pidevast odava tööjõu juurdevoolust maalt, feodaalidele tähendas see aga tööjõu kaotust. Väravatorn oli algul puidust. Pikk Jalg sai kivist väravatorni aastal 1380. põhiplaanilit trapetsikuju- line. Veel 19.saj. oli torn sõdurite majutuspaik. 20.saj. algusest on tornis olnud kunstnike ateljeed. Pika jala värava- tornis elasid karikaturistid Edgar Valter ja Heinz Valk ning teised kuul- sad kunstnikud . Pika jala väravatorn kandis kaitsefunktsiooni viimati 1991 au- gustisündmuste ajal. Siis suleti värava ­ava suure graniitkuubiga, mis pidi ära hoidma Pihkva tankide võimaliku invasiooni Toompeale piki Pikka jalga. Tankid torni ei rünnanud, aga see torn põles 1995 jõulureedel tüh- jaks . Kõige rohkem kahju tegi kustutusvesi, mis jäätus ja lõhkus müüre ning tekitas pragusid. Tulekahju tekkis sellest, et süttis kolimisvalmis büroohoone Rataskae- vu 2, kust tuli kindlustorni levis. Seda sündmust tähistab torni tippu hiljem paigaldatud tuulelipukukk. Torn taastati 19.saj. alguse väljanägemises.
Järjest teravamate konfliktide tõttu Toompea feodaalidega oli linn sunnitud ehitama kaitsemüüri: Aastail 1454-1456 kindlustati Pika jala kallaktee ida- ja lõunakülg kõrge kaitsva paralleelmüüriga. - nii taheti ära hoida vaenulikke rün- nakuid linna tänavatel Seega eraldati juriidiliselt sõltumatu all-linn lõplikult Toompeast. Praegune Toompea-poolne tugimüür pärineb aastast 1781, kui täna- vat laiendati. Lühike jalg Lühike jalg eraldab samuti Toompead all-linnast ja pidi tagama öise rahu linnas. Trepiks ehitati tänav 19. saj. Lühikese jala värav ehitati 15. saj ja praegune uks on pärit 17. sajandist Väravatorn olla ka Tallinna vaimude kodu See tänav kuulus tervikuna all-linnale (seega- miks Tallinn lonkab ?) Aleksander Nevski katedraal kerkis viimase suure hoonena Toompeale väikse linnuse ette Ehitati suures venestamistuhinas aastatel 1894-1900 (mil Eesti kuulus tsaaririigi koosseisu) Selle ehitamiseks lõhuti osa Lossi platsi ääres asunud hoonetest ja vanast linnusemüürist. Üle venemaa koguti kokku 434 623 rubla Ülesandeks kohalikku luteri usku rahvast õigeusu kogudusse meelitada Õigeusu kiriku eeskujuks on olnud Moskva ja Jaroslavi 17. saj. kirikuarhitektuur , vene historitsistlik stiil; mis erineb tugevasti ümbruskonna barokk ja klassika stiilist. Kirik on pühendatud Novgorodi vürstile Aleksander Jaroslaviz Nevskile, kes peatas 1242. a. Jäälahingus Peipsi järvel ristirüütlite pealetungi ida suunas ja kuulutati oma poliitiliste teenete tõttu pühakuks.
Enne seda oli samas kohas lossi ees asunud kaunis aed, mille keskel seisis Martin Lutheri ausammas . Heas korras hoitud katedraal oli Tallinna suurejoonelisim näide õigeusu sakraalarhitektuurist. Kiriku tornides asub Tallinna võimsaim kirikukellade ansambel . See koosneb 11 kellast, mille seas on ka Tallinna ja Baltikumi suurim, 3 meetrit kõrge ja 15 tonni kaaluv kell. Kellad, mis on valatud Peterburis aastatel 1897-98, esindavad vana kellavalamistehnikat. Kaunistati reljeefide, maalingute ja tekstiga . Selle paigaletõstmiseks toodi kohale 500 soldatit Venemaa polkudet 1922, kui Vabaduse väljakul võeti maha Peeter I ausammas, arutati, kas Nevski maha lammutada või ümber ehitada Ka saksa okupatsioonivalitsus planeeris midagi ette võtta, ent midagi radikaalset välja ei mõeldud Pärast sõda taheti ümber ehitada planetaariumiks, see jäigi vaid kavatsuseks 1945 sai praegune Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II ülesandeks aastada jumalateenistused Rahvajutt räägib, et ehitatud Kalevi hauale Taani kuninga aed 12. juuni 1219 piiras taanlaste laevastik kuningas Valdemar II juhtimisel eestlaste kantsi. LIPULEGEND: Eestlased koondasid oma jõud ja taanlased olid juba kaotuse äärel. Taevast langes taanlaste sekka lipp, mille peal oli valge rist punasel põhjal. legendi järgi kukkunud lipp tänu peapiiskop Andrease palvete peale. Taanlased koondusid selle lipu alla ja said eestlaste üle võidu. Võit olevat Issand Jumala vastutasu Valdemar II meeleparanduse ja kiriku rüppe tagasipöördumise eest. Dannebrogiks nimetatud lipp jäigi hiljem Taani riigi lipuks. Taani Kuninga aia kohanime saamislugu seostavad ajaloolased suulise pärimusega, sest ametlikes dokumentides pole seda kirjalikul kujul kasutatud. Tõenäoliselt on tegemist vaid hilisem ilusa väljamõeldisega, ent võimalik on ka, et lipp oli Taani kuningale paavsti poolt ristiretkeks saadetud ja seda ei läinud enne lahingut vaja. Kui siis ristilipp kuninga Toompea nõlval asunud telgist alla lahinguväljale toodi, võis see tõesti imena näida. Ühe versiooni järgi andis lahke Taani kuningas osa oma maast kasutada all-linnale, mille peale rõõmus linnakodanlus paiga Taani Kuninga aiaks ristis. Pärimuse kohaselt ulatuvad konkreetsed teated alast, mis tuntud Taani Kuninga aiana, aastasse 1310. Millal Tallinna linnale kuulunud kuningaaia-alune territoorium erakätesse siirdus, pole täpselt teada. Arvatavasti sai see teoks 18. sajandil, mil Neitsitorni kahte korrust hakati kasutama elamukorteritena. Veel 1939. aastal kastutati maa-ala eraaiana, misjärel natsionaliseeriti. Kiek in de Kök Sõjatehnika areng tekitas 15 saj. vajaduse Tallinna kaitseehitiste moderniseerimise järele ja nii rajati Tallinna kõrgeim suurtükitorn oma esialgsel kujul aastatel 1475-1483. Nimede variante oli mitmeid, 1696. aastal esines aga torni tänapäeval kasutusel olev nimevariant Kiek in de Kök , mis alamsaksa keeles tähendab "vaata kööki". Sellest 36-37m (45m) kõrgusest kuue korruselise ümartorni kõrgusest ehitisest võis ehk tõepoolest läbi avarate, alt laienevate mantelko- rstnate vaadata lähedal asetsetud majade köökidesse. Tollal oli see baltikumi võimsaim kahuritorn Algul ehitati ca 18 m kõrguseks, hiljem 36m kõrguseks. Välisseinu tugevdati, torni keskmiseks läbimõõduks sai 17,3 m. Müüride paksus ulatus 4 meetrini. Ja need olid vaid kord kahjustada saanud- Liivi sõjas 16 saj, kui Ivan Julma väed tulemusteta linna pi- irasid. Seina müüritud kahurikuulid meenutavad purustusi, mis olla nii suured olnud, et Russowi teksti kohaselt ,,kaarik kahe härjaga august läbi võis sõita". 27 laskeava kahuritele ja 30 käsirelvadele. Allkorrusel hoiti püssirohtu ja sõjavarustust . Korruseid oli kokku 6, mida ühendasid keerdtrepid. Torni I korrus ehi- tati laoks- püssirohukeldriks. Siin puudusid laskeavad, oli vaid kitsuke valguse- ja õhupilu. Sõjamaterjali veeti üles kuppellagede tippudesse jäetud avade kaudu või linnapoolses küljes oleva välise transpordmehhanismi abil. Enne Põhjasõda 17. ja 18. saj. vahetuses ehitis rekonstrueeriti taas. Just 17.saj. lõpu ümberehitustega sai Kiek in de Köki ülaosa meie ajani säilinud üldkuju. Et torni allosa oli mattunud Ingeri bastioni muldkehandisse, tehti peasissepääs III korrusele 20.juulil 1958.a. pärast osalisi rekonstrueerimistöid avati siin Tallinna Linnamuuseumi filiaal . Neitsitorn Neitsitorn (Megede torn) on üks vanimaid linnamüüri kaitsetorne. Seejuures ei sarnane ta ühegi teisega Tallinna kaitsesüsteemis: samasugust neljakandilist, tagant avatud torni seal ei esine. Seoses tulirelvade arenguga sai 14. saj. alguse uus ümberehituste periood. Ka Neitsitorn rajati sellel perioodil, aastail 1360-70 üheaegselt sellega külgneva linnamüüriga. paikneb all-linna ümbritseva linnamüüri edelaosas, Taani Kuninga aia lõigus Algselt oli ta 7 m kõrge ja kaarniidele toetuva kaitsekäiguga, kolmekorruseline, linna poolt avatud ning laskeavad asetsesid torni kahel alumisel korrusel torn on neljatahuline, veidi trapetsikujulise plaaniga, 10-11 m pikkuste külgedega ehitis ja praegune kõrgus 12,5m . Torn sai kannatada Tallinna piiramisel Vene vägede poolt 1577 .a. Liivi sõjas. 16. sajandil asuti rajama linnamüüri ette mullast bastione seoses suurtükkide kasutuselevõtuga sõjategevuses. Neitsitorni müürilõigu ette ehitati kaitsebastionid 17. saj. teisel poolel (praegused Harju- ja Lindamägi), ning selle tagajärjel kaotasid Neitsitorn ja Tallitorn oma sõjalise tähtsuse. Kuna gildid jt. institutsioonid olid rangelt meestekesksed, siis lokkas linnas prostitutsioon, mida püüti rangelt reguleerida. On teada, et Neitsitorn oli keskajal kasutuses ka lõbutüdrukute vangimajana. Neitsitorn on ajaloos tuntud Pallase kunstnike ateljee- ja ka elupaigana. Näiteks kunstnikud Kristjan ja Paul Raud kasutasid Neitsitorni kahte korrust ateljeena. Pärast balti-sakslaste lahkumist 1939.a. sõja tõttu üüris Neitsitorni ülemist ateljeed Estonia peadirigent Raimond Kull . Pärast etendust kogunesid tollased kuulsused Taani Kuninga aeda musitseerima. 50 - 60ndatel tehti Tallinnas massiliselt restaureerimistöid. Nii restarueeriti ka Neitsitorn 1968-80 esimeseks nõukogudeaegseks trendikohvikuks, arhitektuurilise mälestise parema säilitamise huvides. Torni keskajal lahtine selg asendati sel ajal suurte klaasakendega. Nende tööde käigus taastati ka 18. sajandil hävinud neljas korrus Toomkirik Toomkirik e. Püha Neitsi Maarja Peakirik Toomkirik on Toompea suure linnuse tähtsamaid ehitisi ning samas üks vanimaid kirikuid Tallinnas. Põranda tasapind 1,5 m allpool tänava tasapinda, mis on aastasadade jooksul kasvanud Olnud iga võimu ajal tähtsaim pühakoda Aristokraatia armastatuim matmispaik Asub kaheksa ajaloolise tänava ristumiskohal Kiriku platsil Peale Tallinna vallutamist taanlaste ehitati sellesse paika puukirik. 1220 hakatakse puukiriku asemele rajama ühelöövilist kivikirikut. Kuulus domiiklaste kloostri munkadele, kes asusid siia Taani Ribe kloostrist. 1233 mainitakse kirikut esmakordselt ürikutes, kuna samal aastal toimus suur verevalamine mõõgavendade ja skandinaavia vasallide vahel, mille tulemusena taani mungad Eestist põgenevad. Peatselt saavad taanlased Stensby rahu (1238) kohaselt tagasi oma valdused Põhja-Eestis, seega ka Tallinnas. Ehitustegevus jätkub. 1239 Pühitsetakse kirik sisse Waldemar II poolt ja ta jääb alluma Lundi piiskopile ning PühaNeitsi Maarjale pühitsetud kirik saab peakirikuks, millises staatuses on ta püsinud tänase päevani 1779 pärineb barokne kirikutorn ,oskuslikult seotud gooti stiilis kirik ning barokne kaheksatahuline torn 1684.06.06. laastas suur tulekahju Toompead ning samuti Toomkirikut. Hävis peaaegu kogu kiriku sisustus Seda hävitavat tulekahju meenutab kiri ühel kirku kellal: "Tulekuumus sulatas mind ja ma valgusin laiali nii nagu kogu Toompea põles üleni. Aasta pärast valati mind sellesse vormi ja nimetati Maarjakellaks". 1686 jõulud , avati kirik taas magister Justus Blauckenhageni jumalateenistusega. Kiriku põhitelg on kagu-loode suunaline , seega kõrvalekalle traditsioonilisest ida-lääne suunast peasissekäigu kohal lääneseinas on müürid 3m paksud Kui 1524 a. all-linna kirikutes reformatsioon läbi viidi, siis säilis Toompeal, aadlike konservatismi tõttu endiselt katoliku usk. Alles 1561 a. , rootsi võimu kehtestamisega saab Toomkirikust evangeelne-lutheri usu kirik. VAPPEPITAAFID: 107 puidust nikerdatud rõõmsavõrvilist vappepitaafi kaunistavad kiriku seinu Enamasti saksa soost aadliperekondadele Traditsioon ulatub tagasi 14. saj, kuid muutub eriti populaarseks 17. saj Esialgu väikesed, u pool meetrit, nii et üks sulane suutis seda matuserongkäigu ees kanda. Peale matmist hauakambrisse paigutati vappepitaaf kiriku seinale: tuli maksta kiriku kogudusele: mida lähemal altarile, seda rohkem 17 saj- nõudlus suurte dekoratiivsete järele Esimene suurmeister - Elert Thiele. Tema õpilane ja töökoja pärija Christian Ackermann viis selle kunsti õitsengule. - abiellus Thiele lesega. Viimistleti lüstermaalingu põhimõttel: kaeti lehtkulla- ja hõbedaga ning sinna peale kanti värvid ja lakid. Küünlatulede valgel helkis metall läbi värvikihi ja paistis nii kirikuhämaruses paremini silma 18 saj II poolel keelati kirikutesse matmine- ei tellitud enam massiliselt vappepitaafe Pärast 1920 aastat, kui Eestimaa, Saaremaa ja liivimaa rüütelkond laiali saadeti, võeti põliste baltisakslaste vappepitaafid enamasti kiriku seintelt maha Toomkirikusse neid siiski jäi Toomkiriku vappepitaafide kogu aastast 1686-1907 on ainulaadne kogu Euroopas 17-18 saj- logistika oli keeruline, matuseid peeti harva. Kõrgest soost kadunukesed ootasid mitu kuud vaguralt jääkambris. Rüütelkonna maapäeva peeti kolm korda aastas ja surnud maeti siis, kui maapäevale tuldi. Ent kui juba matuseks läks, siis tagasi ei hoitud. Säilinud vanu dokumente, mis ärasaatmise ilu ja rikkust edasi annavad. Isegi hobune toodi kirikusse, kus ta protsessiooni ajal kantsli all ootas. Pärast matust jäi hobune kirikule Stenbocki maja Stenbocki maja asub Rahukohtu 3. Selles majas asuvad 2000.a-st Riigikantselei ning vabariigivalitsus. Ehitatud Vene riigi tellimusel kohtu- ja vanglahoonena Tellija ei suutnud arveid tasuda, hoone läks ehitajale Rootsi suguvõsast Hiiumaalt pärit brigaadikindral krahv Jakob Pontus Stenbockile, ehitas sellest oma perele elumaja projekteeris Johann Caspahr Mohr 1784 .a. Hoone valmis arvatavasti aastal 1792.a, mil Stenbock pantis oma Hiiumaal asuva Putkaste mõisa 60 aastaks parun Ungern Sternbergile. 100 aastat peale Stenbocki surma (ehk aastal 1891 ) hakati maja esimest korda kasutama kohtuhoonena Eestimaa Kubermanguvalitsus poolt. EV I ajal asus seal rahukohus, millest tuleneb ka tänava nimetus. ENSV ajal kasutati seda maja väga erinevatel eesmärkidel. Maja on kolmel korral ümber ehitatud: 1. kui hoonest sai Toomkooli pansionaat 1855.a, 2. kui 1891.a hakati neid hooneid kasutama kohtuhoonetena, 3. kui see kohandati riigikantselei tarvis. Hoone restaureerimistööd algasid 1996.a ning kokku läks see maksma 69 milj krooni. Ajakirjanikud said hoonega esimest korda tutvuda 23. veebruaril 2000.a. Hoones on ruumi 6795m2. Vabariigi Valitsus pidas oma esimese istungi 8. augustil 2000.a. Hoone pidulik sisseõnnistamistseremoonia toimus 9. septembril 2000.a Maja on klassitsistlikus stiilis. Rõhutatud keskrisaliit- Merepoolsel fassaadil läbivad esimest korrust kuus tugeva tüvesega pilastrit (seina pinnast esileulatuv nelinurksed sambad), mis on kujundatud lihtsate dooria kapiteelidega (samba ülemine osa). Samas ulatub hoone teise korruseni kuuele dooria sambale toetuv ja klassikaliste balustritega(ühesuguste dekooridega väiksed sambad) ääristatud rõdu, mis 1891. aastal aset leidnud ümberehituste käigus lammutati, kuid on praeguseks taastatud hoone esialgsete plaanide ja kirjelduste järgi. Pärn hoovis on 130-150 aastat vana.