Vana
– Idamaade haridusest: Sumer, Egiptus ,Babüloonia.SumerSumeri
kool tekkis kirja
ilmumine tulemusena.
Nagu
kõiges muuski, domineeris Sumeri hariduses preesterkonna mõju, kuid
otseselt nad koolitöösse siiski ei sekkunud. Koolid asusid templite
ja ka ülikute paleede juures
Õpetamise
protsess algas tahvlikese ja pillirookepikese valmistamise tehnika
omandamisest. Seejärel tehti selgeks esimesed märgid. Kirjutamiseks
kasutati kiilukujuliseks vormitud
roost pulka ehk krihvlit, millega
vajutati niiskesse savisse vajalikke märke. Seejärel tuli õpilastel
omandada mitmesuguseid teadmisi, me nimetaksime seda
religiooniõpetuseks.
Erilist
tähelepanu pöörati grammatikale, palju pühendati ka
matemaatikale.
Sumeri
õpilaneÕpilase
elu polnud
sugugi kerge. Tihedat õppimisaega oli arvatavasti palju.
Kooli
said käia vaid jõukatest peredest pärit poisid.
Lapsed
läksid kooli viieaastaselt. Kooliaja pikkus oli keskmiselt kümme
või kaksteist aastat. Koolipäeva pikkus oli üksteist tundi,
koolist vabad olid lapsed kuuel päeval kuus.
Sumeri
õpetajaTa
õpetas lapsi savitahvlitele kirjutama, lugema ja
arvutama ,
tähistaevast jälgima ja põllupindala mõõtma.
Kooli
eesotsas
seisis ummia
– teadja,
õpetaja, keda kutsuti ka kooli isaks. Õpilasi nimetati ka kooli
poegadeks, õpetaja abilist
vanemaks vennaks. Ta
kontrollis õpilaste
kirjalikke ülesandeid ja koduseid suulisi õppetükke.
Õpetaja
funktsioonid: abi, nõuanne, ravi, sümboliseeris õpilastele
teadmisi ja mõistust. Õpetaja peab järgima seadust,
distsipliini ning vaid osaliselt ja ettevaatlikult kasutama
isiklikku aktiivsust..
Sellist inimest peeti kultuurseks.
Mis
puutub distsipliini, siis õpetaja ilma kepita hakkama ei saanud.
Küllap õpilasi ka kiideti, kuid sumeri pedagoogid rakendasid
kehalist karistust iga üleastumise ja vea puhul.
Üldkokkuvõttes
oli sumeri kool küllaltki sünge ja ebasõbralik, õpetamise
programm kuiv, protsess igav ja ühetaoline,
distsipliin väga karm.
Seetõttu leidus palju õpilasi, kes koolist püüdsid jalga lasta ja
korraldusi ei täitnud.
Koolides valmistatigi ette peamiselt
kirjutajaid, kes asusid tööle kas
preestrite või ülikute juures.
Kirjaoskusega inimesed olid ühiskonnas lugupeetud ja tähtsal
positsioonil.
Egiptus Kiri
oli raske ja selle õppimiseks ja omandamiseks õpiti templite juures
asuvates koolides preestritest õpetajate range järelvalve all.
Algajad kasutasid kõige odavamaid ja lihtsamaid materjale –
lubjakivi ja potikilde.
Õpilasteks
olid peamiselt ülikute pojad, kuid ka lihtrahvast. Tänu õppetöö
keerukusele olid Egiptuses vaid 2% rahvastikust kirjaoskajad. Kooli
mindi 5 aastaselt, 16 lõpetati.
Õpiti
ka liitmist, lahutamist, geomeetriat, astronoomiat, arstiteadust ja
loomulikult kõige peamine oli
kirjatehnika .
Haridus
oli
privileeg , sest see võimaldas ka talupojal saada kirjutajaks või
ametnikuks – haridus oli
eelduseks ametnikuks või preestriks
pääsemisel ja tagas kindlustatud elujärje kui ka auväärse
ühiskondliku positsiooni.
BabülooniaKoolidki
asusid templite juures. Samas on arheoloogid leidnud
hooneid , mida
koolimajadeks peetakse, kuid mis ei olnud templite osad.
Enamik
õpilasi, siiski mitte kõik, pärinesid rikkamatest perekondadest.
Õpiti lugemist, kirjutamist, kirjandust ja matemaatikat. Kõrgema
klassi seas oli
kirjaoskus üsnagi levinud, seda kasutati ka
igapäevastes asjaajamistes. Samuti võimaldas
kooliharidus madalamatest ühiskonnaklassidest pärit inimestel riigiteenistuses
ning ka preesterkonna seas karjääri teha.
Haridustee
oli pikk ning karm, kestes lapsepõlvest kuni täiskasvanukssaamiseni.
Kehvade tulemuste, vähese hoolsuse ja püüdlikkuse ning ebasobiva
käitumise eest (ka väljaspool koolitunde) rakendati nii mõnigi
kord ka füüsilisi karistusmeetodeid. Õpilase allumatuse põhjal
võidi ta samuti luku taha või isegi mõneks ajaks ahelatesse panna.
Üheks
olulisimaks teaduseks võib pidada matemaatikat, mis Babüloonias
üsna kõrge arengutasemeni jõudis. Taolise arengu tingis paljuski
praktiline vajadus: oli tarvis mõõta maatükke ning teha
arvutusi äritehinguid läbi viies.
Allikad:
Kõik kommentaarid