a.nrvs. Tsunfti kord(käsitöö) muutub rangemaks, ei lubata väljaspool tsunfti käsitööga tegel. Manufaktuuride rajamine Talurahva olukord: I Peale sõdu(alates 1630 kuni sajandi keskpaigani) talupojad on vabad, mõisnikud surnud või ära läinud, palju vaba maad. II periood-Pärisorjuse kehtestamine 17.saj II pool, 1645 P-Est, 1668 L-Est, sest P- Est oli enne Rootsi võimu all. III Pärast revolutsiooni, 1680 endiste mõisate maa riigistamine, talupojad alluvad nüüd Rootsi riigile. Vakuraamatutes olevad koormised, neid ei saa enam mõisnikud muuta. Eramõisates oli sama, aga see toimus ainult nendes, mis riigistati. Rootsi võimu kehtestamine *Põhja-Eesti läheb Liivi sõjaga(1583 Pljussa vaher.)Rootsile. 1561 P-Eesti alistub Rootsile. *Rootsi-Poola sõda 1600-1620- >Altm. Vaher. 1629. P-ja L-Eesti Rootsile. *Rootsi-Taani sõda 1643-45, Brömsebro 1645. Saaremaa Rootsile. Haldusjaotus:1)Eestimaa kuber. P-Eesti, Lääne-, Harju-,Viru-, Järvamaa 2)Liivimaa kuber:L-Eesti, P-Läti
olid talirukis ja oder. Vähem kasvatati kaera ja nisu. 18.Saj sai tähtsaks viinapõletamine. Sellega kaasnes hoogne metsaraie. Eestis valmistatud viin turustati peamiselt Venemaale. Viinapõletamise õigus oli ainult mõisnikel. Talupoegadele oli see kõik keelatud. Talusid oli varauusajal Eestis u. 40 000. Taludes kasvatati ka vilja. Ning seal olid ka erinevad koduloomad : lambad, kitsed, sead, kanad, haned, härjad, hobused, lehmi. Talupoegade koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaa järgi. Selleks korraldati iga 7-8 aasta järel adramaarevisjone. 1783. aastal kehtestati pearahamaks.. Mille järel hakati korraldama ka hinge loendusi. Talurahvas oli ikkagi suhteliselt vaene. Võrreldes tänapäeva ilmastikuga oli 17-18. saj märksa kontinentaalsem ning põllumajanduseks ebasoodsam. Talved oli pikemad ja külmemad. Talurahva olukord Rootsi ajal Talupoegadel oli peal sunnismaisus
rohkem teravilja kasvatamisega. Võib väita, et Rootsi aeg mõjus Eesti aladele neutraalselt, ei toimunud midagi väga halba ega ka midagi erakordselt head. Talurahva olukorras muutus Rootsi ajal palju. 1645. aastal fikseeriti Põhja- Eestis sunnismaisus ja pärisorjus. 1680. aasta reduktsiooniga parandati talupoegade olukorda mõnevõrra. Seati sisse ka vakuraamatud, kuhu pandi kirja talupoegade koormised. Talupoegade kahjuks tõlgendasid mõisnikud tihti vakuraamatutes kirjutatut oma kasuks. Esimest korda oli talupoegadel võimalus mõisnike peale ka kaevata, mida alguses agaralt tehtigi. Hiljem hakkasid mõisnikud endale lihtsalt õigust "ostma" ja kahjuks usuti tihti rohkem ka mõisnikku kui talupoega. Üldiselt saab öelda, et enamike talupoegade olukord Rootsi ajal paremuse poole ei liikunud. Minu arvates ei ole Rootsi ajal toimunud muudatused nii erakordselt hämmastavad, et need teeksid selle perioodi teistest paremaks. Kokkuvõtteks saab
Reduktsiooni positiivsete tulemuste alla võib lugeda näiteks seda, et suur osa eramõisatest läks tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle kitsenes märgatavalt ning riigi kätte läinud mõisate talupojad vabastati pärisorjusest. Talupoegadele anti ka õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need kehtestatud seadusi rikkusid, ning nad võisid kaevata kasvõi kuningale endale. Koormise üle hakati arvestust pidama vakuraamatutes, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras talupoegade kuritarvitamist mõisavalitsejate poolt. Veel võib üheks oluliseks positiivseks tulemuseks lugeda seda, et tänu kiriku poolt lugema ja kirjutama õpetamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Negatiivseks küljeks reduktsiooni juures oli näiteks see, et talupojad olid endistviisi oma maa külge seotud
5.3. Talud 5.3.1. Eestis umbes 40000 talu. 5.3.2. Kasvatati teravilja, hernest, naerist ja lina. 5.3.3. Musta villaga lambad, kitsed ja sead. 5.3.4. Kanad, haned. 5.3.5. Künniloomaks härg hobusest odavam ja vähenõudlikum. 5.3.6. Lehm lihaloomana, piimaand väike. 5.4. Koormised 5.4.1. Koormised teotöö mõisapõllul. 5.4.2. Arevstust peeti vakuraamatutes. 5.4.3. Suurus sõltus talu ja talupere suurusest. 5.4.4. Mõisnikud maksid riigile makse, arvestati adramaade järgi. 5.4.5. Adramaarevisjonid pandi kirja töövõimelised talupojad. 5.4.6. Revisjoniraamatud aitavad uurida Eesti ajalugu. 5.5. Maksud 5.5.1. Pearahamaks 5.5.2. Suurendas riigile laekuvate maksude summat. 5.5.3. Korraldati hingeloendusi.
Põhilised põllukultuurid olid sel ajal teravili, hern, naerist ja lina. Koduloomadest ja - lindudest peeti kanu, harvem hanesid. Veo- ja künniloomana oli hinnatud härg, kes oli hobusest odavam ja vähenõudlikum, andis rohkem sõnnikut ning kelle liha lõpuks toiduks tarvitati.Lehmi peeti varauusajal pigem lihaloomana, nende piimand oli väga väike. Talupoeg pidi tasuma mõisnikele koormisi. Talupoegade koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes . Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse. Selleks korraldati iga seitsme-kaheksa aasta järel adramaarevisioone ja pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. 1783. aastal kehtestati pearahamaksu . 3. Võrrelge talupoegade õiguslikku olukorda erinevatel perioodidel: Talurahva olukord Rootsi Talurahva olukord pärast Talurahva olukord 18.
Talupoegadesse puutuvad funktsioonid koondusid Vallakohtusse, vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi. 4.1. Talupoeg jäi endiselt maa külge kinnistatuks. Talle anti õigus omada vallasvara ning kaevata mõisahärra peale. Mõisnik võis talupoegi müüa ilma maata ning neid talust ära ajada. Mõisniku kodukariõigust piirati 30 kepihoobi piiresse. Talurahva kohustused määrati kindlaks vakuraamatutes. 4.2. Eestimaal aastal 1816 ja Liivimaal 1819. Talupojad muudeti teoorjadeks. Nad vabastati ilma maata, pidid maad mõisnikult rentima (teorent), nende liikumisvabadus jäi piiratuks, said perekonnanimed. 4.3. Kujunes vallakogukond; loodi vallakohtud, magasiaidad, vaestehoolekanne. Talurahva omavalitsuse otsused jõustusid pärast mõisniku poolt kinnitamist. 5. Olid mõisakoormised (teotöö), riiklikud koormised (pearaha ja nekrutiandmine) ja
1696 Liivimaa majandusreglement: kodukariõigust piirati, taluperemeeste karistamine keelati, fikseeriti koormised, talude päritav kasutamisõigus, õigus kaevata mõisarentniku peale. Keelati talupoegadel põtrade, metssigade ja metskitsede küttimine. Majandusliku olukorra muutumine: talupojal teotööd (rakmetegu, jalategu). Kohustused: osalemine ajujahil, raharent, loonusandam, mõisavoor. Talupoeg pidi tasuma mõisnikule koormisi, mille üle peeti arvestust vakuraamatutes. Riik kontrollis mõisamajapidamidi adramaa revisjonide kaudu. Talurahva varanduslik seis oli suhteliselt madal. 4) mõistab luterluse mõju ja Rootsi aja tähtsust eesti kultuuri ja hariduse arengus, ajaloos ning tänapäeval; Rootsi aja lõppedes olid kirikuõpetajad need, kes aitasid eesti kirjakeele ja rahvahariduse arenemisele kaasa. Tegeldieesti keelse kirjapildi arendamisega. Tänu luterlusele hakati tähelepanu pöörama eesti keelele, kuna
igatsenud. Tegelikkuses ei möödunud rootsi aeg eestlastele sugugi mitte roosiliselt, suurt majanduslikku edu saavutasid mõisnikud. Kui tuli Rootsi aeg, siis tuli läbi viia muutusi. Üheks muutuseks oli Karl XI poolt läbi viidud reduktsioon. Reduktsioon oli riigimaade tagasivõtmine ja selle all said kannatada mõisnikud. See oli talupoegadele positiivne, sest reduktsioon vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad pärisorjusest. Lisaks tulid kasutusele vakuraamatud. Vakuraamatutes peeti koormiste üle arvestust. Tänu vakuraamatute tulekuga vähenesid talupoegade koormised, sest mõisnikud ei võinud enam ebanormaalselt suuri koormiseid nõuda. Vakuraamatus oli antud teatud piir. Lisaks said talupojad õiguse ja võimaluse kaevata mõisavalitsejate- ja rentnike peale. Näiteks kui mõisarentnik sunnib talupoega maksma suuremaid koormiseid kui vakuraamatus. Talupoegade olukorras oli ka negatiivseid külgi. Esiteks oli see, et talupojad pidid maksma ka riigimakse
Reduktsiooni positiivsete tulemuste alla võib lugeda näiteks seda, et suur osa eramõisatest läks tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle kitsenes märgatavalt ning riigi kätte läinud mõisate talupojad vabastati pärisorjusest. Talupoegadele anti ka õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need kehtestatud seadusi rikkusid, ning nad võisid kaevata kasvõi kuningale endale. Koormise üle hakati arvestust pidama vakuraamatutes, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras talupoegade kuritarvitamist mõisavalitsejate poolt. Veel võib üheks oluliseks positiivseks tulemuseks lugeda seda, et tänu kiriku poolt lugema ja kirjutama õpetamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Negatiivseks küljeks reduktsiooni juures oli näiteks see, et talupojad olid endistviisi oma maa külge seotud
3) Talurahvaseadused Eestimaa Liivimaa 1802 õigus vallasvarale, koormisi ei võinud tõsta ja talu ära 1804 - talupoegade müük/kinkimine/pantimine maast lahus võtta keelatud. Õigus vallasvarale, võis maad osta jne. Koormised 1804 talupoegade müük/kinkimine/pantimine maast lahus kirjas vakuraamatutes. keelatud. 1819 kaotati pärisorjus 1816 kaotati pärisorjus, orjusest vabastati maata ja said 1849 - mõisnik ei tohtinud talumaad enda omaks muuta, võis endale perekonnanimed talumaad rentida/müüa. Maad fikseeriti, üleminek 1856 mõisnik ei tohtinud talumaad enda omaks muuta, võis raharendile. talumaad rentida/müüa. Maad fikseeriti, üleminek
peremehe nime taha "noor", seega Laidunoor kirikukirjades, mis mõisakirjades moonutati. Nii saadigi Laidoner. Hea pildi annab suguvõsa kohta järgmine redel: 1. Saaremäe ehk Laido Jüri ( sünd. 17. sajandi keskel, surn. 1717. ja 1722.a. vahel). 2. Laido Jaak (vakuraamatus 1722 "Laido Jak" ). 3. Laido Aadu. 4. Laido Aadu Tõnis (sünd.1739) ja tema naine Ann (sünd.1737), Kiisa Märdi tütar. 5. Peeter Laidoner (rev. kirjades ja vakuraamatutes "Laidoner", kirikukirjades "Laidonor" ), sünd. 1774 ja tema naine Liiso (sünd. 1789 ja surnud 31.07.1830). 6. Jaak Laidonoor (sünd. 1800.a., surn. 1847.a.). Tema naine Kadri (sünd. 19.10.1805, surn.?) 7. Hans Laidoner (sünd. 20.11.1827, surn. 14.12.1892). Tema naine Miina, vallasp. (oletame, et st vallasperekonnanimi e. neiupõlvenimi toimetus) Tracks (sünd.12.12.1827, surn.12.06.1901). 8. Jaak Laidoner (sünd. Viiratsi Mustrikul 27.06.1854, surn. 06.05.1911) ja
Sai ise oma vaba aja üle otsustada. 12. Millised olid talupoegade peamised koormised varauusajal Eesti- ja Liivimaal? Selgita. V:Teotöö jagunes rakmeteoks (hobusega) ja jalateoks (jalatööline). Loonusrent:pidi andma ära osa talu toodangust. Abietgu e. hooajalised tööd mõisas. Rahalised koormised. 13. Milline oli reduktsiooni mõju talurahva majanduslikule ja õiguslikule olukorrale? V:Alustati põhjalikku riigimaade kaarditamist ja koormiste määrad pandi kirja vakuraamatutes. Keelati anda ihunihtlust. Õigus kaevata rentnike peale kohtusse, kuni kuningani välja. Keelati talupoegade müümine mast lahus, nende taludest väljatõstmine ja made mõisastamine. 14. Millisena kirjeldati talurahva seisundit a) 1668. aastal välja antud Liivimaa kindralkuberner Clas Totti maapolitseikorralduses; b) 1739. aastal avaldatud Roseni deklaratsioonis-talupoeg ja tema vara kuulus mõisnikule. Maa kuulus mõisnikule ja talupoja koormised, millel polnud suuruse piiri.
● 1680 muutis Karl XI Rootsi absolutistlikuks ja viis balti aladel läbi reduktsiooni(riigimaade tagasivõtmine). Liivimaal riigistati 80% elanikest, Eestimaal 54% ja Saaremaal 30%. ● Erinevalt Rootsi talupoegadest, jäid siinsed talupojad sunnismaisteks pärisorjadeks ja Rootsi riik kinnistas pärisorjust uute seadustega. ● Riigimõisate talupojad allusid Rootsi keskvõimule ja nende koormised fikseeriti vakuraamatutes. Rikkumisel oli talupojal võimalus kaevata Rootsi kuningale. ● 1696 - majandusreglement. Määrati riigimõisate talupoegade õiguslik seisund. ○ Keelati taluperemeeste karistamine ○ Anti talupojale talu päritav kasutusõigus. ● Era- ehk rüütlimõisatest olenes koormiste suurus mõisniku suvast. ● 17. sajandil oli Eestis umbes 1000 mõisa. Põhisissetulek teraviljakasvatus (rukkis, kolmeväljasüsteem)
docstxt/.txt
* Adramaa oli algselt (12.–13. sajandil) talu, mille põldu hariti ühe adrarakendiga. 13. sajandi teisel poolel hakati adramaa all mõistma pinnamõõtühikut: adramaa suurust hinnati külvatud vilja pinna järgi. * Maavaba- olid isiklikult vabad ja said oma maa (väikelääni) tavaliselt läänikirjaga. Sõjaväekohus kergeratsanikuna ja pidid maksma makse. Teokohust polnud. * Vabatalupoeg – vakuraamatutes eraldi märgitud, maksis rahamaksu ning ta majanduslik seisund võis varieeruda. Tavaliselt polnud vabatalupojad isiklikult vabad, kuid kui enamasti ei olnud teokohustust (või see oli väike). Vabatalupoegade kohustused rahamaksuna, lisaks rahale tihti ka naturaalandamid. Suur osa neist olid erinevad (mõisa)ametimehed: möldrid, sepad, puusepad jm. *Üksjalad- talupojad, kes asusid uusi maid üles harima. * Pundenik - oli sarnane üksjalale, väiksema maksukoormusega kui adratalupoeg
Peamiseks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder. Vähem kasvatati kaera ja nisu. 18.Saj sai tähtsaks viinapõletamine. Sellega kaasnes hoogne metsaraie. Eestis valmistatud viin turustati peamiselt Venemaale. Viinapõletamise õigus oli ainult mõisnikel. Talupoegadele oli see kõik keelatud. Taludes kasvatati ka vilja. Ning seal olid ka erinevad koduloomad : lambad, kitsed, sead, kanad, haned, härjad, hobused, lehmi. Talupoegade koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaa järgi. Selleks korraldati iga 7-8 aasta järel adramaarevisjone. 1783. aastal kehtestati pearahamaks.. Mille järel hakati korraldama ka hinge loendusi. Talurahva olukord Rootsi ajalTalupoegadel oli peal sunnismaisus. Talupoeg seati mõisnikust sõltuvusse. 1696. aastal avaldati Liivimaa majandusreglement, mille sätted laienesid ka Eestimaa kroonumõisadele. Keelati ära talurahva karistamine
metsad, kuna viina põletamiseks oli palju puitu vaja. Rootsi aeg Vene aeg (18.saj) Talupojad Pärisorjus kinnitati ning talupojad Liivimaal viidi läbi positiivsed olid ametlikult pärisorjad. määrused, mis pidid talurahva Mõisapõldude suurenemise tõttu olukorda kergendama. Piirati suurenesid ka teokoormised. kodukariõigust ning talupoegadel Vakuraamatutes olid kirjas oli õigus vallasvarale, ka olid talupoegade kohustused. mõisnikud sunnitud rajama koole. Talupoegadel oli õigus kaevata Ilmnesid tugevalt pärisorjuse mõisnike peale. tunnused. Talupoegadel ei olnud Tähtsamateks koormisteks olid enam mingeid õiguseid. rakmetegu ja jalategu. Olid olemas Vakuraamatud kadusid, teotöö
(*18.sajandil viinapõletamine) *Talupõldudel kasvatati peamiselt teravilja, lisaks ka hernest, naerist ja lina. Koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi ja sigu. Kodulindudest peeti kanu, hanesid. Veo-ja künniloomana kasutati härga, sest ta oli hobusest odavam ja vähenõudlikum, andis rohkem sõnnikut nin kelle liga lõpuks toiduks tarvitati. Siiski oli ka talus üks hobune voorirakendisse ja kirikussesõiduks *Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Koormiste suurus sõltus nii talu kui ka tööjõulise talupere suurusest *Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaade järgi. Selleks korraldati iga seitsme-kaheksa aasta järel adramaarevisjone, mille käigus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad *Asehalduskorra kehtestamine ühtlustas pearahamaksu sisseseadmine Baltikumi maksusüsteemi *Hakati reagulaarselt korraldama hingeloendusi, et panna kirja kogu maksukohustuslik elanikkond
11. Miks halvenes talupoegade olukord enne mõisate reduktsiooni?-Rootsi riik kinnitas 17.saj keskel talupoegade pärisorjusliku seisundi ja sunnismaisuse; kasvav eramõistae arv(eramõisates olid koormised normeerimata); mõisamaade laiendamisega kasvasid ka talupoegade koormised 12. Kuidas muutis mõisate reduktsioon talupoegade majanduslikku ja õiguslikku olukorda?-Alustati põhjalikku riigimaade kaardistamist; koormiste määrad pandi kirja vakuraamatutes; keeelati anda ihunuhtlust taluperemeestele; talupoegadele anti õigus kaevata rentniks kohtusse kuni kuningani välja; keelati talupoegade müümine maast lahus, nende taludest väljatõstmise ja maade mõisastamine 13. Mis muutus linnade õiguslikus seisundis varauusajal? Mis oli muutuste põhjuseks?-Kõik maakonnakeskused said linnaõigused koos ametike linnavappidega. Muutus tänu asehalduskorra kehtestamisele 14. Miks toimus 17.sajandil Tartu ja Viljandi linna allakäik
sad ehk pastoraadid, kus elasid kirikuõpetajad. Muutus tähtsaks teraviljaeksport, mis varauusajal kahekordistus. Peamiselt talirukis ja oder, vähem kaer ja nisu. Hakati tegelema viinapõletamisega. Talupõldudel kasvatati peamiselt teravilja, hernest, naerist ja lina. Koduloomadest musta villaga lambaid, kitsi ja sigu. Kodulindudest kanu, vähem hanesid. Veo- ja künniloomana kasutati härgasid, igas talus oli ka min üks hobune. Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes, kus oli igale talule eraldi pandud koor- mise maksimum. 17-18.saj oli ilmastik kontinentaalsem ja põllumajandus ebasoodsam. Rootsi ajal hakkas levima pärisorjastamine. KarlXI võitles talupoegade õiguste eest tahtis pärisorjuse kaotada, maapäev lükkas tagasi, mõisarentnike kodukariõigus piirati, taluperemeeste karistamine keelati, keelati ka talupoegade võõrandamine maast lahus, fikseeriti koormised, anti päritav talude kasutamisõigus.Peale Põhjasõda anti kroonu-
(Rätsep 2007: 12 – 14) 6 2. Leivast ja saiast, pisut ka lordist ja leedist Maarahvale kui meie eestlastest esivanematele oli üks olulisemaid laensõnu leib, kuna see oli nende igapäevasel toidulaual. Udo Uibo arust võimaldab selle sõna vanust hinnata see, et tal on reeglipärased vasted meie lähemates suguluskeeltes, nt karjala, soome ja vadja keeles esineb see kujul leipä, vepsa keeles kujul leib. Kirjasõnas on avastatud esmakordselt see sõna nn Kullamaa vakuraamatutes ja selle avastas Eesti ajaloolane Paul Johansen 1923. aastal. Autori arvates on sõna leib arvatavasti laenatud germaani hõimudelt. Hiljem on leiba või leivapätsi tähendav sõna üles tähendatud teistest vanadest germaani kirjakeeltest, nt ülemsaksa keelest kujul hleib, vanapõhja keelest hleifr ja anglosaksi kujul hlā f. (Uibo 2011: 18) Inglise keelest on eesti keelde tulnud palju laensõnu, seega on oluline ka see, et leiba tähistava
Teise suure rühma mood rriigi- ehk kroonumöisad, mida renditi välja. Kolmanda suure rühma mood kirikumisad ehk pastoraadid, olid eelmistega vrlds väiksemad ning andsid elatist kirikuöpetajale. Möisate majandamisel muutus tähtsaks teraviljaeksportk, mis varauusajal kahekordistus. 18.saj töusis olulisele kohale viinapöletamine. Turustati peam Venemaal. Talupoegadele oli viina valmistaine ja sellega kauplemine keelatud. Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes, koormiste suurus söltus talu ja tööjöulise talupere suurusest, makse arvestati adramaa jörgi. Adramaarevisjonid, mille ökigus pandi kirja kik tööväimelised talupojad. Koos asehalduskorraga 1783, ühtlustati pearahamaksu sisseseadminel. Tänapäevaga vörlds oli ilmastik pöllumaj ebasoodmsam, ikalduse oht suurem. 12. Kindralkuberner oli kubermangu körgeima valitsusametniku körval körgem alluv, kamandasid
Keelati talupoegade karistamine ja talupoegade võõrandamine maast lahus. Fikseeriti reduktsiooni käigus tulnud koormised ja need viidi vastavusse talu tegeliku kandevõimega. Erakätesse jäänud mõisate talupoegade seisund ei muutunud. Vakuraamatud-Kui talumaa kuulus mõisnikule siis tuli kasutamise eest tasuda koormisi mis peamiselt seisnes teotöös mõisapõllul. Arvestust koormiste üle peeti vakuraamatutes. Koormiste suurus sõltus tööjõulise pere suurusest. Suur nälg- Ikaldus tabas Eestit aastail 1694. Viljakasvuks oli ilm ebasoodne, järgmisel aastal sadas suvi läbi külma vihma, nii et heina ei saanud teha. Rukis ei õitsenud ega valminud. Suvivilja hävitas sügisel varajane külm. 1696. aasta kevad oli jälle väga külm ja suvel sadas taas vihma. Ikaldus oli veel suurem kui eelmisel aastal. 1696. aastal hakkasid esimesed inimesed nälga surema
1671. aastal anti välja maapolitseikorralduse seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi ning toonitas talupoegade pärisorjuslikku seisundit. Seoses Rootsi valitsemise ajal toimunud mõisate reduktsiooniga, aastal 1672, läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte. Mõisnike võim talupoegade üle kitsenes kuna Rootsi riigivõim määras kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. Koormised viidi vastavusse talude tegeliku majandusliku kandevõimega. Koormiste täpne fikseerimine vakuraamatutes piiras mõisnike kuritarvitusi. Kehtestatud seaduste rikkumise puhul sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku, kohalike võimukandjate kui ka kuninga vastu. Riigimõisate talupoegade õigused Rootsi aladel tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja pärimisõigust praktikas. Tegelikkuses ei jõudnud rootslaste alustatud reformid juurduda, kuna Põhjasõjaga läks Eesti ala
· viinapõletamise õigus oli ainult mõisnikel · talusid oli u 40000 · talupõldudel kasvatati teravilja, hernest, naerist ja lina · koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi, lehmi, sigu; kodulindudest kanu, vähem hanesid; veo-ja künniloomadeks oli peamiselt härg ning hobune · talupoegade maa kuulus mõisnikele, mille eest tasuti teotöös mõisapõldudel · koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes · koormiste suurus sõltus talu ja tööjõulise pere suurusest · talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaade järgi, selleks korraldati iga seitsme-kaheksa aasta järel adramaarevisjone, mille käigus pandi kirja kõik tööjõulised talupojad · pearahamaksu sisseseadmine Baltikumi maksusüsteemi, suurendas oluliselt
suurendamiseks, eramaade taasriigistamine. See tekitas mõisnikes tugevat vastuseisu. Aadlipositsiooni juhtis Johann Patkul, Liivimaa maamarssal. Talupojad: 1645. a fikseeritud maakorraldusega kinnitati sunnismaisteks ja pärisorjadeks Eestimaa kubermangus. 1668 a. Liivimaa kindralkuberner Karl Tott toonitas pärisorjuslikku seisundit. Riigimõisates aga reduktsioon vabastas talupoja pärisorjusest. Talupoegade koormised fikseeriti vakuraamatutes. Talupoegade üle mõisteti kohut kuninga poolt määratud kohtunikud ja talupoegadel oli õigus mõistnike edasi kaevata, kuni Stockholmini, kuningani välja. Mõisnikud Rootsi ajal: enamasti olid mõisnikud rahvuselt sakslased. Rootslastest omanikud rentisid reeglina sakslastele. Siia tulnud teistest rahvustest mõisnikud saksastusid üsna kiiresti. Teine põlvkond olid juba sakslased. Mõisnikud jäid seisuselt rangelt eraldatuks.
aastal kehtestatud uus halduskorraldus laiendati 1783. aastal Baltikumile. Eest- ja Liivimaa kubermangu etteotsa nimetatud ühise asevalitseja, asehalduri järgi on see nii nime saanud. Pearaha Mis oli ka Venemaal käibel Peeter I aegadest, laiendati Eesti- ja Liivimaale. Üldine isikumaks. Maksuelanikkonna arvelevõtmiseks tehti hingeloendusi. Vakuraamat Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli selle kasutamise eest tasuda mõisale koormisi, mille üle peeti arvet vakuraamatutes. Teorent - feodaalne maarent, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk mõisategu tegema. Teotöö jagunes nädala- ja abiteoks. Ühe adramaalise talu nädalateonorm 17.18. sajandil oli 6 teopäeva. Vastavalt talu suurusele (külvipinnale) tuli teha teotööd. Tegu jagunes kaheks: 1) korraline tegu, mis sisaldas: - rakmetegu - mees hobuse või härjapaari ja töövahendiga aastaringi
rahvuslik ärkamisaeg. 1902 ilmus Eduard Vilde sulest romaan ,,Mahtra sõda" . Talurahva Koormised Balti kubermangudes, so Eesti- ja Liivimaal kuulus kogu maa mõisnikele. Sellest tulenesid talupoegade kohustused mõisa suhtes - loonusrent, mida tasuti talu toodangus, ja teotöö. Lisaks tuli maksta riigi- ja kirikumaksud. Varasemal ajal olid koormised fikseeritud vakuraamatutes, peale 1816. aastat aga rendilepingutes. 1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 tallinna tündrit (kokku u. 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud - kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. Loonusandam üldiselt vähenes sedamööda, kuidas mõisamajanduse edenedes teopäevi rohkem nõuti. Varasemat rahaandamit (vakuraha) enam ei nõutud. Riigile tuli maksta pearaha iga tööjõulise meeshinge
Sajandi lõpul valdavaks stiiliks klassitsism. 7. Eesti vene võimu all XIX.saj I poolel Talurahvaseaduste vastu võtmise põhjused: Mõisnikel liiga palju õigusi, ei tahetud kaotada pärisorjust. Mida vabam talupoeg, seda kasulikum riigile (rõõm töötada, tundes, et talu on tema oma jne.) 1802.a, 1804.a, 1816.a, 1819.a talurahvaseadused: 1802.a - talupojad said õiguse vallasvarale ja koormiste tõst keelati. 1804.a - Ebamäärased maa mõõtmised, vakuraamatutes valeinfo ja vanad koormised. 1816.a/1819.a - Pärisorjus kaotati, vaba talupojaseisus. Talupoegade müük/ost keelati täielikult. Peale seisuse vahetuse kõik lubatud. Liikumisvabadus kubermangu piires. Uuendused põllumajanduses: Kartuli kasutuselevõtt, suur linakasvatusbuum (lina kallim, kui teravili, andis kiiremini võimaluse osta omale talu päriseks), viinapõletus, nuumhärjad, meriinolambad. Talurahva omavalitsuse kujunemine:
Talupõldudel kasvatati teraviljale lisaks ka hernest, naerist ja lina. Koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi ja sigu. Lindudest peeti kanu ja hanesid. Veo- ja künniloomaks oli härg, andis sõnnikut ja ka liha toiduks. Talus ka üks hobune. Lehm lihaloomana. Talupoegade maksukoorem ja kontroll maksude üle Mõisale koormised seisnesid teotöös mõisapõllul, arvestust peeti vakuraamatutes. Koormiste suurus sõltus tööjõulise talupere suurusest. Tööjõu kasutamise eest maksis mõis riigile makse, arvestati adramaade järgi. Adramaarevisjon- pandi kirja töövõimelised talupojad. Revisjoniraamatud- ajalooallikad, näha asutuse püsivust. 1783- pearahamaks, see suurendas maksude üldsummat. Hakati korraldama hingeloendusi, et panna kirja maksukohustuslik elanikkond. Varandusliku kihistumist polnud.
Kõige enam oli rüütelmõisasid, teise suurema rühma moodustasid kroonumõisad, kolmanda suurema rühma moodustasid pastoraadid. Mõisate majandamisel muutus tähtsaks juba keskaja lõpul alguse saanud teravilja eksport, mis varauusajal kahekordistus. Viinapõletamine ja sellega kauplemine oli talupoegadele keelatud. Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli selle kasutamise est tasuda mõisnikule koormisi, mis seisnes peamiselt teotöös mõisapõllul. Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Koormiste suurus sõltus nii talu kui ka tööjõulise talupere suurusest. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaade järgi. Selleks korraldati iga 7-8 aasta tagant maarevisjoone, mille käigus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad TALURAHVA OLUKORD ROOTSI AJAL Koos mõisate erakätesse minekuga taaskehtestati sõdade ajal nõrgenenud sunnimaisus. Sunnimaisusega kaasnenud talupoja allutamine mõisahärra politsei- ja
Mahtra sõda. 2. juuni, 1858 Nimi: MariAnna Ader Õpetaja: Riho Kosenkranius Klass: 10. b Eellugu Talurahva koormised Balti kubermangudes, so Eesti ja Liivimaal kuulus kogu maa mõisnikele. Sellest tulenesid talupoegade kohustused mõisa suhtes loonusrent, mida tasuti talu toodangus, ja teotöö. Lisaks tuli maksta riigi ja kirikumaksud. Varasemal ajal olid koormised fikseeritud vakuraamatutes, peale 1816. aastat aga rendilepingutes. 1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 tallinna tündrit (kokku u. 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. Loonusandam üldiselt vähenes sedamööda, kuidas mõisamajanduse edenedes teopäevi rohkem nõuti. Varasemat rahaandamit (vakuraha) enam ei nõutud.
korralikult, ei tohtinud temalt seda ära võtta. Ühtlasi võis ta talu oma lastele edasi pärandada. Keelati ka koormiste tõstmine. Mõnevõrra keelati talupoegade müüki. Taluperemeeste müümine oli aga keelatud. Talurahva omavaheliste tülide lahendamiseks loodi vallakohtud. Eestimaa 1804. aasta talurahvaseadus oli oma olemuselt võrdlemisi sarnane Liivimaa seadusele, kuid mitmes suhtes siiski talurahvale ebasoodsam. Talumaid ei hinnatud ega mõõdetud, koormised fikseeriti varem vakuraamatutes olevate koormiste järgi. Talurahva hulgas puhkesid rahutused. Talurahvaseadus vajas revideerimist. Eestimaa maapäev esitas 1811. aastal keisrile omapoolsed ettepanekud. Ettepanekute põhjal tuli talupojad vabastada pärisorjusest, kuid maa jätta mõisnike omandiks. Tsaar kinnitas uue talurahvaseaduse alles 23. mail 1816. aastal, millega: · kaotati pärisorjus; · Eestimaa talupojad moodustasid vaba talurahvaseisuse; · talupoegi ei tohtinud osta ega müüa;
Eestlasel polnud nii head relvastust, sõjatehnikat ja treenitud sõdurite armeed. Eestlaste maakaitse, sõjaväe korraldus ja relvastatus oli mõeldud vaid üksikute sõjakäikude jaoks. 2. Mõis ja talu varauusajal Riik majandas kõiki mõisaid, olid erinevad mõisaliigid, ehk rüütli, kroonumõisad ja pastoraadid. Mõisate majandamisega muutus tähtsaks ka teraviljaeksport, mis kahekordistus.Olulisele kohale tõusis ka viinapõletamine. Kehtestati koormised, mille üle peeti arvestust vakuraamatutes. 1765, tekkisid kindralkuberneril ettepanekud tunnustada talurahva omandiõigust vallasvarale, piiritleda teokoormisi ning anda talupoegadele kaevata süüdistuste korral mõisnik kohtusse. Ähvarduste sunnil võeti siiski kindralkuberneri ettepanekud positiivsete määrustena vastu. Kehtestati ka pearahamaks, mis tekitas arusaamatusi nendes, kes ei teinud selget vahet riigimaksudel ja mõisakoormistel. Nüüd hakkasid kroonumõisate ja rüütlimõisate talupojad ise pearahamaksu tasuma.
Mõisatüübid: Rüütlimõisad kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele Kroonumõisad riik rentis oma mõisad aadlikele, kellel rüütlimõisat ei olnud Pastoraadid väiksemad ja andsid elamist kirikuõpetajatele Tähtsal kohal oli teraviljaeksport. Peamised põllukultuurid: talirukis, oder, hernes, naeris, lina Peamised koduloomad: härg, lambad, kitsed, sead, kanad, haned Talupoeg pidi tasuma mõisnikule koormisi, mille üle peeti arvestust vakuraamatutes. Riik kontrollis mõisamajapidamisi adramaarevisjonide kaudu. 1783 tehti pearahamaks, mille tõttu hakati korraldama hingeloendusi. Talurahvas oli suhteliselt vaene. Toimus talupoegade pärisorjastamine. Liivimaa majandusreglemendis(Karl XI reformid) piirati mõisarentnike kodukariõigust, keelati taluperemeeste karistamine, keelati talupoegade võõrandamine maast lahus, fikseeriti koormised, talupoegadele anti talude päritav kasutusõigus ja õigus kaevata mõisarentniku peale.
Teise suurema mõisate rühma moodustasid kroonumõisad ja kolmanda kirikumõisad ehk pastoraadid, mis olid rüütli-või kroonumõisatega võrreldes väiksemad. Mõisate majandamisel muutuks tähtsaks teraviljaeksport, sest Eesti oli Euroopas kõige põhjapoolsem maa kus veel oli võimalik kasvatada teravilja niipalju, et seda sai ka välja vedada.(talirukis ja oder) Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli selle kasutamise eest tasuda mõisale koormisi. Koormise üle peeti arvestust vakuraamatutes. Kehtestati pearahamaks, peale mida hakati regulaarselt korraldama hingeloendusi, et panna kirja kogu maksukohustuslik elanikkond. Talurahvas- sunnismaisusega kaasnenud talupoja seadmine mõisnikust sõltuvaks lubab Rootsiajal kõneleda talupoegade pärisorjastamisest. Pearaharahutused-selle kehtestamine tekias talurahva seas arusaamatusi, seni polnud selget vahet riigimaksude ja mõisakoormiste vahel, nüüd aga hakkasid talupojad ise pearahamaksu tasuma. 17. HARIDUS JA KULTUUR ROOTSI AJAL
- Jätkus ,,pärustalupoegade" tööjõu kasutamine ja teokoormised Mis muutus kroonitalupoegade elus? A. Isiklik sõltuvus mõisnikust kaotati ja talupojad kuninga otsesed alamad: - Samas sunnismaisus jätkus: ei tohtinud lahkuda mõisast ja loobuda oma kohustustest. B. Koormised normeeriti: uutes vakuraamatutes kirjas täpsed tingimused ehk millised olid tp õigused ja kohustused (maksud ja teokoormised) mõisa ees. - Aadli privileegide ja lääniõiguse asemel krooni dikteeritud rendilepingud C. Mõisniku tsiviilõiguslikku võimu vähendati mh 1696: - Tp õigus pöörduda riigivõimu poole ja rendimõisnik
Kui varem maa jagunes kaheks: talumaa ja mõisamaa, kuid pärast pärisorjuse kaotamist jäi alles ainult mõisamaa. Mõisa ja talupoja suhteid hakkasid reguleerima rendilepingud, kus talupoeg ja mõisnik pidid kokkuleppima, mis tingimustel võivad maad kasutada. 1804. a võeti vastu seadused, mille peamiseks eesmärgiks oli talupoja kaitsmiseks, kuid nüüd nad kaotasid oma kehtivuse. Talupoegadel polnud mingit seadusliku kaitset. Kaotati ära fikseeritud koormised vakuraamatutes. Mõisnik dikteeris tingimused. Peamiseks maksmis viisiks on teotöö. Kui renditingimustes ei nõustunud talupoeg, siis mõisnik tõstis talupoega välja ning võttis uue talupoja, kes oli nõus tingimustega. Rendilepingud olid tavaliselt kolmeks aastaks ning vahepeal renti tõsteti. Talurahva seas tekitas segadust, et kui pärisorjust kaotati siis polnud enam tarvis teha mõisatööd. Kõige suurem protesti laine toimus Liivimaa kubermangus 1822-1823
kuidas sellest olukorrast välja tulla. Liivimaa oli aktiivsem, kui 18. sajandi lõpukümnetel on paratamatu äratundmiseni jõudnud ka Eestimaa rüütelkond. Saadakse aru, et tuleb astuda mitmeid samme, senist agraarkorraldust ei ole võimalik säilitada. Muudatused on paratamatult vajalikud. 1795 ja 1796 aasta maapäevadel arutatakse muudatuste võimalusi, kuidas senist agraarkorraldust muutma. Tulemusena otsustatakse, et mõisad peavad selgelt kinni pidama vakuraamatutes olevatest normidest. Mitte midagi üle võtta ei tohi. Teine asi, mida deklareeritakse, on see, et kõik varasem jutt talupoegade vallasvarast peabki olema tagatud. Mõis vallasvara rekvireerida ei tohi. Eestimaal mõningase hilinemisega hakatakse ka siin mitmetes mõisates kehtestama eraõigusi. Konkreetsed olud sunnivad peale eraõiguste kehtestmiseks, mis muutuvad suhteliselt massiliseks. Talupoegadele tagatakse teatavad õigused. Rohkem õigusi
annaabi.ee 
