Eesti kultuurmaastike ja asustuse kujunemise eksamiks (0)

KORDAMINE AINEKS Eesti kultuurmaastike ja asustuse kujunemine
* KÕRGEIM FEODAAL ehk SÜSERÄÄN - Feodaal ehk läänimees oli keskajal feoodi (feodum) ehk läänimaa saaja, kes vastutasuks kohustus teenima maaisanda sõjaväes . Seda kinnitas vasallivanne, mis kehtestas senjööri (lääni andja) ja vasalli (lääni saaja) vahekorra. Süserään omas kogu maad riigis. Tema läänistas maad suurfeodaalidele: vürstid, hertsogid ja krahvid. Neil oli kohustus osaleda väeüksusega sõjas ja teenida kuninga õukonnas .
Suurfeodaalid omakorda läänistasid maid parunitele ja need rüütlitele ( väikefeodaalid ), kes algselt edasi läänistada ei tohtinud. Läänisüsteemi tekke tõi kaasa ratsasõdalaste keerukas ja kulukas varustus, seetõttu anti sõjameestele maad enese ülalpidamiseks.
Ida-Euroopas kujunes mõisahärrus , kus kõiki neid õigusi kandis üks isik. Lääniõigus oli isiklik, seda sai anda ja võtta. Läänivaldusfeoodi ei olnud automaatselt pärandatav ja vasallilepingud tuli uuendada . Allood ehk pärusvaldus , aadliku eraomand . Eestis keskajal alloode ei tekkinud, rakendati üksnes vasall-lääniõigust.
* 1420 tekkis Liivimaa maapäev , mis koordineeris Liivimaa feodaalriikide tegevust.
* Maaisanda läänistamata valdust nimetati domeeniks, see jagunes ametkondadeks, ordualal olid ordumõisad. Need jagunesid vakusteks ja need omakorda küladeks.
* Eestis tegutsesid Mõõgavendade Ordu, Saksa Ordu ja Liivi Ordu
Vaimulik rüütliordu oli rüütlite sõjaline vennaskond, mille liikmed andsid mungatõotused (vaesus, abielutus ja kuulekus ) ning pühendusid kiriku ja usu kaitsmisele.
Ordus samuti feodaalsed suhted. Kõrgmeister (Saksa Ordu pealik ), ordumeister (Liivi Ordu pealik) ja sõjalise juhina maamarssal (valitud eluaegselt ametisse).
Ordu seisused : Rüütelvennad Preestervennad Poolvennad Ordumeister kuulus samuti feodaalide hulka, kes võis maid läänistada. Et ordu sõjalise põhijõu moodustasid rüütelvennad, ei olnud selleks suurt vajadust.
* Vakus (ka: vakk ) oli maksustuspiirkond keskaegsel Vana-Liivimaal ja tõenäoliselt ka hilisrauaaegses Eestis. Keskajast on teada, et maksu koguti vakuselt enamasti kaks korda aastas: talvel ja sügisel. Sel puhul said maksukoguja ja talupojad kokku ning lisaks maksude maksmisele peeti ka pidu. Seda üritust on nimetatud vakusepeoks ehk vakuseks. Vakus- kirjalikes allikates on nimetatud vakuõigus 1341 aastal, vakupiirkond 1408. aastal.
* Vakuse kolm olulist tunnust: 1. kindel territoorium e vakupiirkond, 2. maksude tasumine – vakuõigus 3. maksude sissenõudja kostitamine maksukohuslaste poolt e vakupidu . Vakuseid kasutati 16.–17. sajandini. Termin esineb kirjalikes allikates.
* Uue võimu kindlustumine maapiirkondades oli aeganõudev. Tõenäoliselt piirdus see esialgu vaid kohaliku rahva maksustamisega. Esimese koormisena kehtestati nähtavasti kirikukümnis.
Hinnus – kindlaks määratud suurusega maks
Kümnis- osa saagist, algselt olnud ilmselt kümnendik saagist, hiljem kasvas veerandini.
Maksud määrati talude kaupa. Maksude tasumise korraldasid vakuse adratalupojad ühiselt. Algselt peeti sügiseti vakupidu, mis asendus vastavate loonustasudega. Algselt maarahval ka sõjaväekohustus. Asendus tulirelvade tulekul, kui tekkis palgaarmee, vastava maksuga.
Toimis naturaalmajandus. Talupoegadel oli õigus oma toodangu ülejääke müüa aga turg oli väike.
* Teoorjus ehk  teorent  oli  feodaalne  koormis, kus  talupoeg  ehk teomees pidi osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva  talumaa  eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk  mõisategu  tegema. Sõltuvalt piirkonnast ja perioodist on teoorjus kohati olnud pigem maarent, harilikult kaasnes teoorjusega aga  pärisorjus
* Adratalupoeg ehk adrik - kõige arvukam keskaegse Eesti talupoegade grupp, kes elasid adrataludes ja kasutasid külakogukonna maid ühiselt. Moodustasid küla maaharijate tuumiku. Maad arvestati adramaades , millest ka nimetus adratalupoeg. Adratalupoegade maa suurus oli piirkonniti erinev kuid ühes piirkonnas olid adratalud tavaliselt ühesuurused . Adratalupoegade kiht kujunes tõenäoliselt välja juba varem koos külade ja külasarase arenguga.
* Adramaa  oli algselt (12.–13. sajandil) talu, mille põldu hariti ühe adrarakendiga. 13. sajandi teisel poolel hakati adramaa all mõistma pinnamõõtühikut: adramaa suurust hinnati külvatud vilja pinna järgi.
* Maavaba- olid isiklikult vabad ja said oma maa (väikelääni) tavaliselt läänikirjaga. Sõjaväekohus kergeratsanikuna ja pidid maksma makse. Teokohust polnud.
* Vabatalupoeg – vakuraamatutes eraldi märgitud, maksis rahamaksu ning ta majanduslik seisund võis varieeruda. Tavaliselt polnud vabatalupojad isiklikult vabad, kuid kui enamasti ei olnud teokohustust (või see oli väike). Vabatalupoegade kohustused rahamaksuna, lisaks rahale tihti ka naturaalandamid. Suur osa neist olid erinevad (mõisa)ametimehed: möldrid, sepad , puusepad jm.
* Üksjalad - talupojad, kes asusid uusi maid üles harima .
* Pundenik - oli sarnane üksjalale, väiksema maksukoormusega kui adratalupoeg. Tavaliselt olid pundenikud majanduslikult paremal järjel kui üksjalad. Sarnase seisundiga ka pobulid.
* Vabadikud - Tavaliselt juhuslikust teenistusest elav maata talupoegade kiht.
Jagatakse kolmeks: * sulased ja tüdrukud, kes teenisid ja elasid palgalistena taludes, sageli adratalunike, üksjalgade või vabadikkude nooremad pojad ja tütred; * vabadikud, kes elasid pikemat aega mõnes adratalus, kusjuures perekonnapea teenis talus sulase või päevilisena ning sai selle eest talust kasutamiseks tüki maad; * iseseisva ja pärandatava vabadikukoha pidajad, kes kandsid maa kasutamisest tulenevaid koormisi. Vaesunud üksjalad muutusid vabadikeks
* KÜLA - külakogukond, • selle kasutuses olnud territoorium (külasaras) • asula (hoonete kogumit)
* Talu- talupoja majandusüksus. Adratalupoegadel adratalud.
Seotud pere kui talupidamisest elatuva kollektiiviga. Reeglina majandas üks pere üht talu. Kõige levinumad 1/2-4 adramaa suurused talud, piirid 1/8-8 adramaad, suurused piirkondlikult erinevad. Arvestati üksnes põllumaad. Igale talule kuulusid elu- ja majapidamishooned, mis aga ei olnud seotud muude kõlvikutega. Talupojal oli talule pärandatav kasutusõigus . Aluses sai feodaal talu kogukonnalt ära võtta vaid pärijate puudumisel. Ajapikku see praktika muutus.
* Poolemaamehed – kui ühte talu majandas kaks peret, kes kandsid ühiselt talule määratud koormisi. Osalt pere jagunemisel
* Saras – küla kasutuses olnud põllumajanduslikult kasutatavad maad.
* Saraskond- maad ühiselt kasutav kogukond . Sarase maad võis kasutada üksnes kogukonna liige. Sarase moodustasid kõik kasutatavad kõlvikud- põllud, metsamaad, heinamaad, karjamaad , kalaveed, metsad .
* Mitme küla ühist maakasutust nimetatakse suursaraseks
* Pikkade ribadena jaotatud põllumaid kustutakse nöörimaadeks.
* Sageli olid põllud jaotatud ka suuremateks tõstanditeks, mis omakorda jagunesid pikkadeks ribadeks või harvem väiksemateks lappideks. Need ribad või lapid kuulusid taludele. Sellega kaasnes väljasundus, s.o talude kohustus teha põllutöid üheaegselt.
* Põlispõldudel kasutati kolmeväljasüsteemi. Kolmeväljasüsteemi levikut seotakse talivilja kasvatamisega. Põldude paigutuse ja leviku määras sõnnikuvedamise kaugus (kuni 1- 1,5 km).

• Alepõld - Aletamise puhul raiuti rajataval põllul kasvavad puistaimed ning need põletati, puidust saadav tuhk oli väetiseks. Põldu kasutati 2-5 aastat. Peale kasutamist jäeti ala sööti, kuni uus mets peale kasvas.
  
• Keskaja lõpul Eestis umbes 100 mõisa kivist linnustena. Kindlustatud mõisad ehk vasallilinnused: väikesed tornlinnused (Vao, Kiiu),) aga ka suuremad hoonekompleksid ( Kalvi , Virtsu). Tornlinnustes esimene korrus laokorrus, teisel eluruumid, kolmas kaitseotstarbel. Mitmed keskaegsed kindlusmõisad on jäänud hilisemate mõisahoonete sisse fragmentidena.
  
• Mõisa peahoone on nn vanabalti planeeringuga ( 17. saj). Väikese poolkelpkatusega kivihoone keskel on mantelkorsten , selle ümber neli köetavat tuba ja otstes külmad kambrid.
  
•