Kui kaua oleme me olnud eestlased? (0)

Tartu Ülikool
Haridus - ja sotsiaalteadusteosakond
Haridusteaduste instituut
Kui kaua oleme me olnud eestlased?
Referaat
M.P
Juhendaja Karin Kaljumägi
Tartu 2014

Sisukord

2
Sissejuhatus 3
1. Eesti, Eestimaa, eestlane, eesti keel 4
1.1. Sõna Eesti päritolust 5
1.2. Maarahvas ja maakeel 6
2. Leivast ja saiast , pisut ka lordist ja leedist 7
3. Pahupidi kadakasaksad. Rahvaetümoloogiaid eesti keelest 8
Kokkuvõte 9
Kirjandus 10

Sissejuhatus

Referaat on kirjutatud Huno Rätsepa artikli „Kui kaua me oleme olnud eestlased“ põhjal. Artikkel on ilmunud 2007. aasta kogumikus Oma Keel nr 1. Referaadi eesmärgiks on käsitleda eest-tüveliste sõnade tuletamist eesti keelde ning mõningaid võõrlaene, mis on mugavdatud eesti keelde. Lisaks on näiteid toodud Udo Uibo artiklist „Leivast ja saiast, pisut ka lordist ja leedist,“ mis on ilmunud 2011. aastal kogumikus Oma Keel nr 1. Samuti on kasutatud veel Huno Rätsepa artikklit „Pahupidi kadakasaksad. Rahvaetümoloogiaid eesti keelest,“ mis on ilmunud 2012. aastal kogumikus Oma Keel nr 1.

1. Eesti, Eestimaa, eestlane, eesti keel

Meie rahva ühisnimetus Eesti jõudis meie kirjakeelde alles 17. sajandil. 1638. aastal pastor Heinrich Stahli kodu- ja käsiraamatu III köites kohtame esimest korda saksa tõlkelaenu Eestimaa (Ehstland), seal käsiraamatus öeldakse: „üchtekit lambas, üchtekit rebbane, üchtekit hunt, üchtekit ilwis on waja sihn Estimah siddes.“ Rätsep ütleb, et nimetus Eestimaa tähistas tol ajal provintsi või kubermangu, mis koosnes neljast Põhja-Eesti maakonnast. (Rätsep 2007: 6)
Autor meelest moodustatigi sõna eestlane ilmselt saksa Ehste alusel ning seda võib esmakordselt kohata kirjasõnas 1756. aastal Lundi ülikooli professori Arvid Molleri Eestimaa kirjelduses : „Mis maa elanikkudesse endisse, nimelt lihtsasse talurahvasse puutub, siis ei tarvita nad tänapäeval oma keeles enese kohta mingit üldist nime, vaid kutsuvad ennast maakohtade ja linnade järgi, millele nad on lähimal, siiski teavad mõningad nende hulgast oma maad üldiselt kutsuda „Estima“ ja iseennast „Estlane“, see on eestimaalane.“ (Rätsep 2007: 7)
19. sajandi I poolel hakkas nime Eesti märkima kogu eestlaste asuala, seda hakkas kasutama Friedrich Reinhold Kreutzwald. Sõnaühendit eesti keel kasutati esimest korda meie kirjasõnas 1849. aastal Pärnumaa koolmeistri Berend Gildenmanni poolt tema raamatus „Mailma made öppetuse“ sissejuhatuses . (Rätsep 2007: 8)

1.1. Sõna Eesti päritolust

Rooma ajaloolasel Publius Cornelius Tacitusel valmis 98. aastal raamat „Germania“, kus kirjeldati Rooma riigi naabruses elavaid germaani hõime, ning raamatu lõpuosas jõuab autor hõimudeni, keda ta nimetab aesti . Aesti sõna võib pidada kaugeks eelkäijaks sõnale Eesti, eestlasi tähistab see sõnatüvi keskaegsete skandinaavlaste keeles ning ka nende saagadest võib leida teateid eestlastest. (Rätsep 2007: 9)
Lennart Meri on väitnud, et aestid olid eestlased (läänemeresoomlased) ja maarahvas on lihtsalt oma vana nimetuse unustanud.
Autori meelest kasutasid skandinaavlased eest- tüvelisi sõnu esimestena. Järelikult said Läänemere äärde jõudnud põhjasaksa hõimud endale viikingitelt eest-tüve. Katoliku kiriku misjonitegevuse algamisel tuli keskaegsest ladina keelest sõnad Estonia ja estones, mis kajastusid Liivimaa Henriku kroonikas. (Rätsep 2007: 10)

1.2. Maarahvas ja maakeel

Vanasti kasutasid eestlased omanimetusena sõnu maarahvas, maainimene , maamees ja oma keele nimetusena maakeel. Otto Wilhelm Masing, tänu kellele on eesti keeles „õ“- täht, hakkas 1821 . aastal välja andma ajalehte „Marahwa Näddala-Leht“ ning see oli põhjaeesti kirjakeeles. Põhjaeesti keele puhul kasutati mitmeid ühendeid: Ma Keel, Eesti-Ma Keel, Esti -ma Keel, Rahwa Keel; lõunaeesti keele puhul aga Tarto -Ma Keel. (Rätsep 2007: 11)
Eri rahvaste naabreid nimetatakse sageli kõige lähedasema riigi või elanike nimega. Seepärast nimetavad ka soomlased eestlasi virolainen ja meie riiki Viro. Lätlaste jaoks on eestlased igaunisteks ja Eesti Igaunijaks. Lätlaste piirile oli lähim ugandi hõimlased ja nende maakond Ugandi. Rätsep ütleb, et Võrumaal tähistab sõna ugalane kui last kes kõneleb puudulikult, või sõnakehva ja taipamatut inimest. Idanaabrid nimetavaid meid эстонцы ja meie maad эстония. Autor nendib, et vanades Vene kroonikates on eestlasi koos teiste läänemeresoomlastega nimetatud sõnaga чубъ, kuid nüüdseks on sellel pigem halvustav tähendus. (Rätsep 2007: 12 – 14)

2. Leivast ja saiast, pisut ka lordist ja leedist

Maarahvale kui meie eestlastest esivanematele oli üks olulisemaid laensõnu leib, kuna see oli nende igapäevasel toidulaual. Udo Uibo arust võimaldab selle sõna vanust hinnata see, et tal on reeglipärased vasted meie lähemates suguluskeeltes, nt karjala , soome ja vadja keeles esineb see kujul leipä, vepsa keeles kujul leib. Kirjasõnas on avastatud esmakordselt see sõna nn Kullamaa vakuraamatutes ja selle avastas Eesti ajaloolane Paul Johansen 1923. aastal. Autori arvates on sõna leib arvatavasti laenatud germaani hõimudelt. Hiljem on leiba või leivapätsi tähendav sõna üles tähendatud teistest vanadest germaani kirjakeeltest, nt ülemsaksa keelest kujul hleib, vanapõhja keelest hleifr ja anglosaksi kujul hlā f. (Uibo 2011: 18)
Inglise keelest on eesti keelde tulnud palju laensõnu, seega on oluline ka see, et leiba tähistava sõnaga on seotud eestlastele kaks tuntud sõna – lord ja leedi. Sõna lord on anglosaksi keeles üles tähendatud kujul hlāford ning seda võib täheldada kui liitsõna , mille esimene tüvi tähendab leiba ja teine osa weard – valvurit. Inglise Leedi kohta nendib autor, et vanainglise keeles oli hlæfdige, mille esimene osa on jälle seesama leib, teine osa dige aga tähendab leivategijat ja on tuletatud sõnast dāg ehk taigen . (Uibo 2011: 19)
Esmakordselt on sõna sai üles täheldatud kirjalikult 1637. aastal ilmunud Heinrich Stahli eesti keele käsiraamatus. Autori arvates sõna sai on kujunenud sõna saialeib lühenemisel ning see sõna on ka huvitav selle poolest, et vene keel on selle meilt laenanud, ning sealt laenati see edasi ukraina ja valgevene keelde. (Uibo 2011: 20)

3. Pahupidi kadakasaksad. Rahvaetümoloogiaid eesti keelest

20. sajandi esimesel poolel vohas Eestis kadakasakslus. Jõukamad eestlased arvasid, et nad on paremad kui talupojad. Selle paremuse väljendamiseks hakkasid nad rääkima saksa keeles ning võtsid ka mõningaid baltisaksa sõnu üle eesti keelde. Vaesemad talupojad hakkasid neid inimesi pilgates kadakasaksadeks nimetama. Kohalikud sakslased ei tunnistanud tegelikult neid isehakanuid ja kutsusid kadakasakslasi õlgjunkruteks ehk poolsakslasteks. (Rätsep 2012: 11) Huno Rätsep kirjeldab rahvaetümoloogiat kui püüet asendada võõras sõna kõlalt enda omaga . Rahvakeelseteks mugavndusteks võib pidada sõna kadalipp , mis on toodud eesti keelde laensõnana vanarootsi keelest. Kadalipuks nimetatakse karistusviisi, mis tuli kasutusele 16. sajandi teisel poolel ning see pärines Rootsi sõjaväest. Eesti talupojale kõlas see võõralt ja rahvasuu hakkas seda eestipäraseks kohendama. Liitsõna mõlemad pooled asendati, ilma et midagi oleks tõlgitud. Nii jõutigi välja kõlalt selge sõnani kadalipp. (Rätsep 2012: 12 – 13)
1900. aastal kehtestati Venemaal meetermõõdustik ja seega tuli kasutusele ka kilomeeter . Enne seda mõõdeti Eestis teekonna pikkust verstades ja penikoormates. Rätsep nendib, et esimene eesti keele sõnaraamat annab teada, et saksa sõnale Meil vastab eesti keeles pennekohrem. Seda sõna on seletatud, et see on kaugus, kuhu suudab koer ilma puhkuseta koormat vedada. Parema lahenduse pakub meile soome keel, kus mitme variandi hulgas on esikohal peninkuulema. Praeguseks eesti keeles sõna kuulema puudub, ent niisuguseid ma- liitelisi tuletisi tunneb meie vana kirjakeel . Kui sõnalõpuline täishäälik teatud tingimusel kadus , olid sellised tuletised nimetavas m- liitelised. Nii võis ka kuulema olla sõnas peninkuulema, mis tähendas siis kaugust, kuhu veel koera haukumine kuulda on. Nähtavasti lakkas kuulema üksinda eesti keeles olemast ja jäi üksnes sõnasse peninkuulema. See tekitas vajaduse asendada tundmatu tuntuga ja selleks sai koorma, hiljem koorem . (Rätsep 2012: 13 – 14)
Eesti keele kont tähendab luud . Seetõttu on katsutud liitsõna kontvõõras seletada kui võõrast külalist, kellele on jäänud peosöögist vaid kondid. Soomlastel on aga sõna kontti, mis tähendab hoopis kasetohust märssi. Ilmselt oli sõna kontti varem olemas ka eesti keeles ja selle abil moodustati liitsõna kontvõõras. Kui esimene kont tõrjus teise kondi eesti keelest, asendades selle märsi, koti või mõne muu taolisega, siis säilis kont üksnes liitsõnas kontvõõras ja selle esiosa seostati rahvaetumoloogiliselt homonüümiga kont ehk luu. (Rätsep 2012: 17)

Kokkuvõte

Varasemalt pidasid eestlased endid maarahvaks, kelle keelt nimetati maakeeleks. Hiljem hakkasid eestlased endid nimetama vanade maakondade järgi. Ka Eesti naabrid hakkasid meid kutsuma endile lähemale maakonna järgi, soomlastele olime ja oleme virolaiset, lätlastele olime aga igauni. Ärkamisajal hakkasime endid nimetama sakslastele tuntud ja skandinaavlastele omase rahvanime järgi eestlasteks ja oma maad Eestiks. Sõna leib on samuti oluline laen eesti keelde, kuna see oli meie esivanemate peamine söök ja seda sõna kasutati igapäevaselt. Leivaga seondub ka leedi ja lord, mis tähendasid inimesi, kes hoolitsesid leiva lauale saamise eest.

Kirjandus

Rätsep, Huno 2007. Kui kaua me oleme olnud eestlased? – Oma Keel nr 1, 5 – 15
Rätsep, Huno 2012. Pahupidi kadakasaksad. Rahvaetümoloogiaid eesti keelest. – Oma Keel nr 1, 11 – 12
Uibo, Udo 2011. Leivast ja saiast, pisut ka lordist ja leedist. – Oma Keel nr 1, 18 – 21