USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis (0)

Q: Kuidas tuli Kennedy administratsioon kriisi lahendamisega toime?

Vastus leiad õppematerjalist: USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis

Q: Kui esimene riik maailmas kes sellega tegelema pidi?

Vastus leiad õppematerjalist: USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis

Q: Millised aga olid üldse ameeriklaste sõjajärgsed soovid?

Vastus leiad õppematerjalist: USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis

Q: Kuivõrd provotseeris just see Kuuba kriisi?

Vastus leiad õppematerjalist: USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis

Tartu Ülikool - Ajalugu - Õiguse kujunemine

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kuidas tuli Kennedy administratsioon kriisi lahendamisega toime?
Kui esimene riik maailmas kes sellega tegelema pidi?
Millised aga olid üldse ameeriklaste sõjajärgsed soovid?
Kuivõrd provotseeris just see Kuuba kriisi?

Tartu Ülikool
Filosoofiateaduskond
Ajaloo osakond
Uusima aja õppetool
Kaisa Kamenik
USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis
Referaat
Juhendaja: Prof . Eero Medijainen
Tartu 2010
SISUKORD
Sissejuhatus………………………………………………………………..…….3

Tuumarelvad ja külma sõja algus………………………………….………….…..…4-6

John F. Kennedy administratsioon ………………………………………....……..…7-8

Kuuba kriis……………………………………………………...……..……………9-11
Kokkuvõte……………………………………………………...………………12
Kasutatud kirjandus………………………………………………...…………..13
SISSEJUHATUS
Tuumapommide heitmine Hiroshimale ja Nagasakile 1945. aastal tõi modernsesse sõjapidamisse kaasa uue võimsa relva. Riikidevahelistele suhetele ja diplomaatiale tähendas see panuste suurendamist – iga eksimus ja arusaamatus võis kaasa tuua kohutavate tagajärgedega sõja. Eelkõige oli selle ohu algallikad külm sõda ja selles kulmineerunud Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu suhted. 1962. aasta oktoobris jõutigi nii kaugele, et maailm seisis tuumasõja lävel.
Kuuba kriis1 oli kahe suurriigi välispoliitiline kokkupõrge, mis aga mõjutas kogu maailma julgeolekut ning millega tuli väga delikaatselt tegeleda. USA tundis end esimest korda külmas sõjas ohustatuna ning Nõukogude Liit oli samal ajal rakettide paigutamisega Kuubale saanud välispoliitiliselt hea positsiooni, mille najal sai teistes küsimustes Ühendriike pitsitada. Oli selge, et olukorrale reageerima peab kõigepealt USA, kus presidendiks oli tollal John F. Kennedy. Kennedyl oli Kuubaga seoses juba kurb kogemus olemas, kui 1961. aasta aprillis Sigade lahe dessant ebaõnnestus, millega loodeti kukutada Kuuba liider Fidel Castro . Antud töö üritab analüüsida põgusalt USA külma sõja diplomaatiat ja tuumarelvade tähtsust sellele. Lisaks üritab antud uurimustöö eelneva taustalt siduda seda kõike Kuuba kriisiga – kuidas tuli Kennedy administratsioon kriisi lahendamisega toime?
Töö keskendub kõigepealt üldisele USA külma sõja diplomaatiale, mis illustreerib ameeriklaste peamist välispoliitilist taktikat ja tuumarelvadega toimetulekut peale II ms. Teiseks on luubi alla Kennedy ja tema administratsiooni strateegia, mis oli suuresti erinev eelmise presidendi Dwight D. Eisenhoweri omast. Kolmas peatükk keskendub kahe eelmise aspekti taustal Kuuba kriisi lahendamisele USA seisukohalt.
Töös kasutatud allikatest võib esile tõsta teoreetilise poole pealt John Lewis Gaddise „Külma sõda“. Kuuba kriisi üksikasjade poole pealt oli kasulik Robert Dalleki „JFK: John F. Kennedy: katkenud elu“. Lisaks aitasid valmimisele kaasa mitmed publikatsioonid nagu näiteks Kristjan Lutsu Horisondis ilmunud põhjalik artikkel Kuuba kriisist (Kuumad oktoobrikuu päevad 45 aastat tagasi. Horisont 5, 2007).
1. Tuumarelvad ja külma sõja algus
Külma sõja alguses2 oli Ühendriikidel Nõukogude Liidu vastu kasutada võimas relv – ta oli ainuke riik tol hetkel, kes omas tuumarelva ning see andis ameeriklastele trumbid ka diplomaatias. Ei möödunud aga palju aega, kui ka venelased töötasid välja oma tuumarelva, mis seadis jõud taas tasakaalu – mõiste, mis ilmestab kogu külma sõda. Binaarne maailm, kus ühe poole liigne võimutsemine võis kaasa tuua katastroofilised tagajärjed. Mida tähendas aga tuumarelvade olemasolu diplomaatiale ning kuidas tuli sellega toime eelkõige Ameerika Ühendriigid , kui esimene riik maailmas, kes sellega tegelema pidi?
19. sajandil nähti sõda kui heakskiidetud vahendit oma poliitiliste huvide edasiarendamiseks. Riigimehed nagu Metternich ja Bismarck suutsid seda kasutada poliitika vahendina. 20. sajandil toimus vastupidine pööre: sõda oli raske kontrollida ja pigem kontrollis sõda diplomaatiat.3 Diplomaatia ja relvade arenemine tähendas esimese osatähtsuse vähenemist – relvaarsenal rääkis juba end eest. Tulejõudu oli vaja aga ka kuidagi kasutada, kas siis praktiliselt või ideoloogiliselt. Ameerika Ühendriikide puhul hakkab külmas sõjas silma eelkõige vaenlase kuvandi loomine. Nagu Teist maailmasõda , nähti ka külma sõda USA-s patriootlikuna ja vabaduse triumfina totalitarismi üle. Nõukogude Liit oli vaenlase rollis ning see andis ameeriklastele nende arust diplomaatilise õigustuse maailma kommunismi eest kaitsta.4 Külm sõda oli USA-le rahvusliku alatooniga – see konstrueeris globaalse välispoliitilise fenomeni koos sügavate sisepoliitiliste implikatsioonidega.5 Diplomaatia toimus kõrgemail tasandil ning suurimate panustega kui kunagi varem.
Millised aga olid üldse ameeriklaste sõjajärgsed soovid? Kindlasti julgeolek, kuid nad ei teadnud , kuidas seda saavutada. Nad ei saanud olla maailmale eeskujuks, kui nad jäävad muust maailmast eraldatuks. Senise ajaloo vältel oli USA just pigem isolatsionismi pooldanud.6 Külm sõda tähendas nende jaoks diplomaatia ja välissuhete täielikku ümbermõtlemist – saadi aru, et enda julgeoleku huvides on demokraatlike väärtusi vaja ka mujal juurutada.7 Toimus transformeerumine ning strateegiaks oli üheaegselt nii demokraatia levitamine kui kommunismi takistamine. Selline kahepoolne olukord maailmas, kus kaks supervõimu võitlevad ideoloogiliselt üksteisega tundub rahu seisukohalt hea – mõlemad on jõu poolest võrdsed, mistõttu igasugune konflikt teeks kahju mõlemale poolele. Külma sõda võib seetõttu ameeriklastele pidada justkui diplomaatiliselt väga sisutihedaks ajaks, kuna vajalik oli säilitada oma positsioon kõigis maailma puudutavates küsimustes, mitte ainult enam Lääne poolkera puudutavad probleemid.
Preisi strateeg Carl von Clausewitz on öelnud, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega – poliitiline kavatsus on eesmärk, sõda on vahend ja vahend ei ole kunagi mõeldav ilma eesmärgita.8 Külm sõda haakus selle põhimõttega väga hästi. USA jaoks oli eesmärgiks julgeolek ja kommunismi piiramine ning alguses sai ta seda väga hästi praktiseerida, kuna vahendiks oli tuumarsenal, mida kellelgi teisel polnud. 1940. ndate lõpus hakkas samasugust relva omama aga ka Nõukogude Liit. Henry Kissinger armastas rõhutada, et Nõukogude Liidu puhul kasvas suur tuumarelvade hulk tasapisi kvantiteedist poliitiliseks jõuks, mis ahvatles Nõukogude juhtkonda seda välispoliitikas ära kasutama. Ehk teisiti öeldes: kvantiteet kasvab üle strateegiliseks eduks ja tegevusvabaduseks.9 Ilmneb, et tuumarelvad muutusid liialt diplomaatia osaks ning kumbki riik ei saanud nende mõjust enam mööda vaadata. Nagu iga alguse puhul, siis oli ka USA-le ja Nõukogude Liidule raske hoomata nendele langenud koormat – tuumarelv pole mitte ainult vahend, millega eesmärke saavutada, vaid mõneti ka kohustus, mida ei tohi iseenesestmõistetavalt võtta. Sellest punktist mööda vaatamine tõigi kaasa Kuuba kriisi. Levinud on seisukoht, et peale Teist maailmasõda oli USA välispoliitika pigem vägivaldselt tagurlik, kui edasivaatav ja idealistlik.10 Kuulus maksiim ütleb, et kindralid sõdivad alati eelmist sõda.11 Kaks eelpool toodud mõtet on omavahel hästi seotud ja illustreerivad tabavalt USA sõjajärgset diplomaatiat. Tuumarelv oli uus ning kogemusi selle kasutamisel diplomaatilise relvana polnud varem olnud (pommide heitmine Hiroshimale ja Nagasakile toimus siiski sõja ajal ning siinkohal arvesse ei lähe). Seetõttu olid ameeriklased pigem kinni minevikus oma strateegiate väljatöötamisel.
Gordon Alexander Craig toob ühes oma essees välja, et peale Teist maailmasõda oli neli liiki diplomaatiat: esimene on regionaalne või blokidiplomaatia, mille eesmärgiks luua või säilitada partnerlus endaga sarnaseid põhimõtteid järgiva riigiga, teine on relvakontroll - kartus tuumasõja ees, kolmas on inimeselt inimesele diplomaatia - keskendub majandusele ja kultuurile ning neljas ja tähtsaim on ÜRO diplomaatia.12 Viimane nendest oli külma sõja algusfaasis siiski üsna tagaplaanil ning ka relvakontrollist polnud 1940-1950ndatel nii USA kui Nõukogude Liidu poolt juttugi. See jällegi tõestab, kui ohtlikus olukorras maailm tollal oli. Piiranguid polnud seatud ning tuumasõda oli tegelikult kogu aeg realiteet.
Külma sõja algusaegne diplomaatia enne Kuuba kriisi oli USA poolt suurte tõusude ja mõõnadega. Hoomati küll tuumarelvade tähtsust ja mõju maailmale, kuid üldine idee oli siiski sõja korral kogu oma tulejõud maksma panna, mistõttu oli tuumasõja oht alati reaalne ning oleks toonud kaasa kohutavaid tagajärgi. Ideoloogilise poole pealt suudeti siiski keskenduda peamisele eesmärgile – ohjata Nõukogude Liitu. Transformatsioon isolatsionistlikust riigist maailmakorra politseinikuks toimus kiirelt. Nõukogude Liidule see aga loomulikult ei meeldinud ning sõjaline konflikt, mis kaasaks ka tuumarelvad, oli lähemal kui kunagi varem.
2. John F. Kennedy administratsioon
Enne kui lahata Kuuba kriisi, tuleb põgusalt keskenduda USA sisepoliitilisele olukorrale 1960-ndatel, mil vahetus president . Vabariiklase Dwight Eisenhoweri asemel asus Valges Majas tööle noor John F. Kennedy, kes sattus kohe külma sõja ühte tulisemasse aega. Ameerika Ühendriigid on läbi aegade olnud presidentaalne riik, kus riigipeal on suured volitused ning tihtilugu mäletatakse mingeid kindlaid sündmusi just presidentide järgi. Nii juhtus ka Kuuba raketikriisis, kus peatähelepanu võttis ja oma diplomaatilisi oskuseid näitas John F. Kennedy. Millised olid Kennedy plaanid diplomaatilises võitluses Nõukogude Liiduga ja kuivõrd provotseeris just see Kuuba kriisi?
Kennedy valmisolekut tegelemaks otsustavalt välispoliitikaga toetab juba 1958.aastal ajakirjas Foreign Affairs ilmunud artikkel „Välispoliitikast demokraadi pilguga“. Selles artiklis pöörab ta tähelepanu sellele, et USA diplomaatia Nõukogude Liidu suhtes vajab muutmist – liigne venelaste alahindamine ja enda võimete liialdamine toob kaasa ainult kahju.13 Lisaks arvab ta, et 1950-ndate lõpus on USA diplomaatiline positsioon ka mõningase tagasilöögi saanud, kuna pole päris oma retoorikale vastavalt käitunud.14 Ilmselt mõtles tulevane president selle alla 1956. aasta Ungari sündmusi. Igatahes, kui Kennedy sai presidendiks, ristiti tema administratsioon meedia poolt koheselt „Camelotiks“, kuna see õhkas nooruse ja energia järele. Samuti olid ootused suured, kuna Kennedy lubas Ameerika taas liikuma panna.15 Kennedy retoorika enne presidendiks saamist ning ka ametisoleku esimesed sündmused andsid selgelt märku, et ta tahab senist joont muuta. Esimene suurem algatus, Sigade lahe dessant kukutamaks Castro valitsus, kukkus aga läbi ja seda võib mõnes mõttes pidada raketikriisi eelmänguks.
Kennedy administratsiooni eesmärgiks oli luua strateegiad, mis looks muid võimalusi sõjaliselt peale viimsepäeva lahingu ja kapitulatsiooni, mida Eisenhoweri taktika ette nägi. Kennedy plaanis asetasid rohkem rõhku tavarelvastusele ning püüti leida piiramisvõimalusi tuumarelvade jaoks. Strateegia eesmärgiks oli et kui sõjaks peaks minema, siis USA saaks ise valida kuidas ja milliste relvadega võideldakse. Selle plaanis õnnestumiseks pidid tuumarelvad jääma ikkagi keskse ehk ameeriklaste kontrolli alla.16 Tema strateegiat kutsuti „ paindlikuks reageerimiseks“, mille ideeks oli rahulikum lähenemine, jõudude ülesehitamine ja konfliktide vältimine, mis ei seaks maailma tuumasõja ohtu. Palju humaansem võrreldes Eisenhoweri aegse „tohutu vastulöögi“ strateegiaga, mis tähendas põhimõtteliselt teravama olukorra puhul kõige peale väljaminekut ehk siis kas tuumasõda või mitte midagi, holokaust või alandus.17 Kennedy diplomaatia külmas sõjas tahtis olla paindlik, olukorrale oli mitu erinevat lahenduskäiku – see pidi tagama USA usaldusväärsuse ning ka vaenlast segadusse ajama .18 Kennedy poolt oli see diplomaatiliselt väga julge samm ja see näitas, et ta mõistis, mil määral tuumaajastu olukorda muutis ja uusi alternatiive nõudis.
John F. Kennedy strateegia ja vaated külma sõja pidamisele diplomaatiliselt olid küll eelkäijatest erinevad ja perspektiivikamad, kuid samal ajal tasub meeles pidada, et erinevalt näiteks Eisenhowerist, ei olnud Kennedyl nii palju kogemusi ning arvestades tema administratsiooni noorust ja 1960ndate alguses teravat olukorda nii Kuubal kui Euroopas, oli selge, et ees on rasked ajad. Võib öelda, et Kennedy „paindliku reageerimise “ strateegia oli mõneti tulevaste tuumarelvade piiramise aluseks ja diplomaatiliselt hea ja kalkuleeritud strateegia. Tema ametiaja esimesi otsuseid, Sigade lahe dessant 1961. aasta aprillis, oli aga valus ebaõnnestumine ning lasi Kuubal läheneda Nõukogude Liidule, kes sellisest võimalusest koheselt kinni haaras.
3. Kuuba kriis
1962. aasta oktoobris märkas USA luurelennuk U-2 Kuubale paigutatud tuumalõhkepeaga Nõukogude keskmaarakette. Hruštšov oli aga veel 11. septembril kinnitanud, et Nõukogude Liidul ei ole vajadust tuumarakette väljapoole oma territooriumi paigutada ning et Kuubale ei viida ründerelvi. Nimetatud luurelennust saigi alguse terav rahvusvaheline sõjalis-poliitiline kriis, mis on ajalukku läinud kui Kuuba või Kariibi mere kriis.19 Selge oli see, et sõda oleks tähendanud katastroofi. Hruštšov oli oma käigu teinud, nüüd oli Kennedy kord vastata – algas diplomaatiline kassi- hiire mäng.
Hruštšovi seisukohalt oli rakettide paigutamine Kuubale mitmeski mõttes hea käik: see võis ära hoida kallaletungi Kuubale, kindlustas saare kindlalt Moskva orbiidile ning andis juurde trumbi kauplemisel mujal külma sõja rinnetel.20 Rakettide olemasolu Kuubal oli USA-le reaalne julgeoleku küsimus ja sellega pidi koheselt tegelema. See oli tõsiseks proovikiviks Kennedy administratsioonile ja nende välja töötatud „paindliku reageerimise“ strateegiale. Samas tuleb arvestada, et Eisenhoweri administratsioon oli juba 1950-ndatel pannud omakorda raketid Suurbritanniasse, Itaaliasse ja Türki ning suunanud need kõik Nõukogude Liidu poole. Hruštšovi arvates andsid nad ameeriklastele maitsta nende enda rohtu .21 Siinkohal tekib huvitav paradoks – kuna NL oli sihikul, siis oli ka jõudude tasakaal mõneti häiritud ning seetõttu oli Hruštšovi otsus raketid Kuubale paigutada tollases kontekstis igati õigustatud. Ühendriikide reageering oli see, mis kriisi suureks puhus. Mitte kunagi varem polnud nad Nõukogude Liidu poolt nii ohustatud olnud.
Kennedy mõistis olukorra tõsidust ning kaalus vastavalt oma strateegiale mitmeid variante – räägiti nii sissetungist kui jõulisest hoiatusest Moskvale . Rünnak aga oleks võinud kaasa tuua vastuaktsioonid Berliinis, mis oli tollal kahe vaenutseva suurvõimu üks tulisemaid konfliktipunkte. Kennedy pidi aga midagi tegema, kuna ka opositsioon ehk vabariiklased kritiseerisid administratsiooni tegevusetuses.22 Lõppude lõpuks olid Nõukogude raketid Kuubal enneolematu provokatsioon - tõeline oht ameerika riiklikule julgeolekule, mis ähvardas kaasa tuua tuumasõja. ja kui kasutada triviaalsemat, aga ikkagi kaalukat argumenti, siis - kui Kennedyl ei lähe korda neid rakette läbirääkimiste teel või jõul kõrvaldada - pidi ta arvestama sellega, et tema järeltulija pääseb võimule just tänu lubadusele, et tema seda teeb.23 Siit ilmneb, et Kennedy jaoks oli kaalul vägagi palju ja edasine diplomaatiline või sõjaline käitumine saab otsustavaks. Õnneks valiti esimene moodus kriisi lahendamiseks.
Kennedy otsus läheneda olukorrale diplomaatiliselt tähendas aga panuste tõstmist. 22. oktoobri televisiooniesinemises informeeris president oma rahvast esimest korda Nõukogude rakettide olemasolust Kuubal ja nõudis nende viivitamatut eemaldamist. Samuti teatas ta „karantiini“24 kehtestamist saarele blokeerimaks edasisi tuumarelvadega seotud saadetisi. Ta lisas veel, et igasugune rünnak Kuubalt tähendaks otsest sõda ja USA vastaks sellele omalt poolt. Täieliku tuumasõja oht polnud kunagi lähemal olnud.25 Kennedy taktika oli riskantne aga rahva suhtes aus. Võib öelda, et televisiooni kasutati edukalt diplomaatia nimel. Alternatiive küll oli, kuid need olid liiga ohtlikud. Näiteks õhurünnak rakettidele ei oleks kindlasti tähendanud 100% täpsust, mistõttu oleks koheselt oodata vastulööki. Militaarne interventsioon oleks küll õnnestunud, kuid Kennedy ütles selle peale, et venelased ei laseks ameeriklastel lihtsalt Kuubat vallutada ja siis hiljem käed rüpes istunud.26 17. oktoobril kohtus Kennedy venelaste esindaja Andrei Gromõkoga, mis oli kokku lepitud juba enne rakettide avastamist. Gromõko valetas Kennedyle ja väitis, et venelased saadavad Kuubale kõigest toitu ja muud humanitaarabi ja „mõned“ kaitserelvad . Kennedy istus pärast kohtumist oma kabinetis ning vaatas hommikusi U-2 fotosid , mis näitasid, et Kuubal oli 16 kuni 32 tuumaraketti, laskekaugusega kuni 1000 miili.27 See tähendas, et Nõukogude diplomaatia valetamise teel olukorda parandada oli ebaõnnestunud. Kennedy suutis aga kaine mõistuse säilitada ning tegutseda pehmeid meetodeid järgides.
Kuuba kriisi olulisemaiks päevaks võib pidada 27. oktoobrit, mil kriisi tulemus – sõda või rahu – rippus juuksekarva otsas. Kuigi Nõukogude Liidu laevad polnud üritanud ameeriklaste mereblokaadi murda, kasvas siiski sõjaväelaste surve Kennedyle ning sama päeva pärastlõunal olid ka USA luurelennuk alla lastud Kuuba kohal. Lisaks sellele oli hommikul pärale jõudnud Hruštšovi kiri, milles ta nõudis lisaks Ühendriikide lubadusele mitte Kuubat tulevikus rünnata ka rakettide eemaldamist Türgist. Vastutasuks lubas ta Nõukogude raketid Kuubalt ära viia.28 Tuleb märkida, et Türgis asuvate rakettide väljaviimist oli Kennedy administratsioon juba varemgi kaalunud, sest allveelaevadelt tulistatavad ballistilised raketid olid võimelised pakkuma sama löögiulatust, ent olid raskemini avastatavad ja suurema hävitusjõuga. Hruštšov andis omalt poolt märku, et kriisil võib tõepoolest olla diplomaatiline lahendus: Nõukogude Liit viiks ründerelvad Kuubalt, kui USA lubab avalikult, et ei tungi tulevikus Kuubale.29 Kennedy vastas Hruštšovi nõudmistele aga otsustas mitte Türgis olevaid rakette mainida. Mitteametlikult kinnitati aga Nõukogude suursaadikule Anatoli Dobrõninile, et USA võib "vabatahtlikult ja nagu muuseas " loobuda rakettidest Türgis vahetult pärast kriisi lõppu. 28. oktoober. Hruštšov teatas Moskva raadio vahendusel, et on nõustunud USA tingimustega ning lubas lõpetada rakettide ülesseadmine ja kohalepaigutatud raketid tagasi Nõukogude Liitu tuua.30 Maailma tagajalgel hoidnud konflikt oli rahumeelse lahenduse saanud ja seda suuresti tänu Kennedy administratsiooni kalkuleeritud diplomaatiale ja oskusele mitte provokatsioonidele alluda.
Võib öelda, et kuuba kriis pani maailma mõistma: tuumarelvad panid isegi neid riike, kel puudusid ühine keel, ideoloogia või huvid, nägema, et nad on seotud üksteise ellujäämisega, kuna nad olid loonud jõu, millega nad pidid nüüd koos õppima elama.31 USA prestiiž muidugi tõusis: Kennedy kohkumatu diplomaatia kustutas Sigade lahe äparduse. Kuuba kriis oli mõneti õnnistus Kennedyle, kelle populaarsus tõusis enneolematule tasemele. Järgnevatel kuudel Washington jätkas oma poliitikat isoleerimaks Castrot, samal ajal kägistamaks teda majanduslikult.32 Välispoliitika realistid kiidavad Kennedy tegevust ohjeldamaks Kuuba kriisi. Selles peegeldus tema külm otsustusvõime ja seda peetakse tema parimaks tunniks. Kennedy läks Hruštšoviga silm silma vastu ja viimane pilgutas esimesena.33
Kokkuvõte
Diplomaatia jaoks tähendas külm sõda uusi väljakutseid – binaarne maailmasüsteem, kus iga vale otsus võis kaasa tuua ennenägematu sõja. Selle põhjuseks oli kahe üliriigi valduses olev tuumaarsenal. USA tuumarelvade strateegiat enne Kuuba kriisi võib pidada üpris riskantseks – Eisenhoweri „tohutu vastulöögi“ diplomaatia jättis ainult kaks võimalust: totaalne häving või rahu. John F. Kennedy tuli vastutusega mõnes mõttes paremini toime ning tema strateegiaga mindi ka Kuuba kriisi. Kui julgeoleku vaatepunktist lähtudes oli Kennedy strateegia külma sõda pidada humaansem, siis paljuski oli selline mõneti pehme lähenemine nõrkuse märk, mida ehk Hruštšov Kuuba kriisiga ka näidata üritas.
Kuuba kriisi hoidis lõplikult ilmselt ära mitte niivõrd ainult kahe riigi vaheline diplomaatiline suhtlus, vaid ka inimlik mõistus, mis tuumarelvade ajastul eriti tähtsaks osutus. Kuumad oktoobrikuu päevad panid maailma aru saama, et uus seninägematu sõda võis olla kõigest paari liigutuse kaugusel. Paljuski oli see kriis ka ohtlik tulevikuks: Kennedy enesekindlus ja ka populaarsus küll tõusis aga see tegi teda aina julgemaks, mis viis ta hätta hiljem Vietnamis.
Kuuba kriis ja külm sõda näitas, mil määral suudavad maailma ajalugu mõjutada kõigest paar isikut – antud kontekstis olid peaosades Kennedy ja Hruštšov. Selge on ka see, et kui sõjaliselt on kasutada tuumarelvad, mis mõistuspärase teooria järgi on siiski ainult diplomaatilised vahendid oma nõudmiste saavutamiseks, siis nende olemasolu mõneti ka välistab tuumasõja. Võib öelda, et 1962. aasta oktoobri ärevad päevad elati üle ja seda paljuski inimlikkuse ja diplomaatia koostöös.
Kasutatud kirjandus

BBC. The Cuban Missile Crisis . The Crisis. June 4th, 2001. [ http://www.bbc.co.uk/dna/h2g2/A563852 ].

Bailey, Thomas Andrew . A diplomatic history of American people. Englewood Cliffs : Prentice-Hall, 1980.

Craig, Gordon Alexander. War, politics and diplomacy: selected essays . Afterword: new dimensions of war and diplomacy. New York ; Washington: Praegar, 1966.

Dallek, Robert. JFK: John F. Kennedy: katkenud elu: 1917 -1963. Tallinn: Varrak , 2004.

Diplomacy in Cold War: Cuban Missile Crisis to Detente. Cuba : From Bay of Pigs to Missile Crisis.[ http://www.shmoop.com/cuban-missile-crisis-detente/diplomacy.html ].

Gaddis, John Lewis. Külm sõda. Tallinn: Tänapäev, c2007.

Henretta, James A; Brownlee, William A; Brody, David; Ware , Susan . America’s history, 2nd edition . New York: Worth, c1993.

Hershberg, Jim. Anatomy of controversey. Anatoly F. Dobrynin’s meeting with Robert F. Kennedy, Saturday, 27 October 1962. The National Security Archive . [ http://www.gwu.edu/~nsarchiv/nsa/cuba_mis_cri/moment.ht m]

Hixson, Walter L. The myth of American diplomacy: national identity and U.S foreign policy. New Haven ; London: Yale University Press, 2008.

Kennedy, John F. Foreign Affairs. A democrat looks at foreign policy, 1957, lk. 3-4. [ http://www.jstor.org/pss/20029261 ].

Kissinger, Henry. Diplomaatia. Tallinn: Varrak, 2000.

Luik, Jüri. Diplomaatia nr. 25. Sõda või rahu? Saladuslikud kavatsused. Oktoober, 2005. Võrguväljaanne: [ http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&no_cache=1&tx_ttnews%5Btt_news%5D=544&tx_ttnews%5BbackPid%5D=448&cHash=1b6a96236d ].

Luts , Kristjan. Horisont. Kuumad oktoobrikuu päevad 45 aastat tagasi. Horisont 5, 2007.

Nuclear Files. Flexible response. [ http://www.nuclearfiles.org/menu/key-issues/nuclear-weapons/history/cold-war/strategy/strategy-flexible-response.ht m].
1 Nõukogude ajalookirjutises nimetatakse seda enamjaolt Kariibi kriisiks.
2 Autor on külma sõja alguspunktiks võtnud Winston Churchilli kõne 5. märtsil Fultonis 1946. aastal.
3 Gordon Alexander Craig. War, politics and diplomacy: selected essays. Afterword: new dimensions of war and diplomacy. New York ; Washington: Praegar, 1966, lk. 282.
4 Walter L. Hixson. The myth of American diplomacy: national identity and U.S foreign policy. New Haven ; London: Yale University Press, 2008, lk. 165-166.
5 Ibid ., lk. 167.
6 John Lewis Gaddis. Külm sõda. Tallinn: Tänapäev, c2007, lk. 25-26.
7 John Lewis Gaddis. Külm sõda, lk. 26.
8 Ibid., lk. 62-63.
9 Jüri Luik. Diplomaatia nr. 25. Sõda või rahu? Saladuslikud kavatsused. Oktoober, 2005. Võrguväljaanne: [ http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&no_cache=1&tx_ttnews%5Btt_news%5D=544&tx_ttnews%5BbackPid%5D=448&cHash=1b6a96236d ].
10 Walter L. Hixson. Myth of American diplomacy, lk. 216.
11 Jüri Luik. Diplomaatia nr. 25. Sõda või rahu? Ajalooline kogemus.
12 Gordon Alexander Craig. War, politics and diplomacy: selected essays. Afterword: new dimensions of war and diplomacy, lk. 284.
13 John F. Kennedy. Foreign Affairs. A democrat looks at foreign policy, 1957, lk. 3-4. [ http://www.jstor.org/pss/20029261 ].
14 Ibid., lk. 5-6.
15 James A. Henretta, William E. Brownlee, David Brody, Susan Ware. America’s history, 2nd edition. New York: Worth, c1993, lk. 920.
16 Henry Kissinger. Diplomaatia. Tallinn: Varrak, 2000, lk. 741.
17 Thomas Andrew Bailey. A diplomatic history of American people. Englewood Cliffs: Prentice-Hall, 1980, lk. 688-689.
18 Nuclear files. Flexible response. [ http://www.nuclearfiles.org/menu/key-issues/nuclear-weapons/history/cold-war/strategy/strategy-flexible-response.ht m].
19 Kristjan Luts. Horisont. Kuumad oktoobrikuu päevad 45 aastat tagasi. Kriisi algus. Horisont 5, 2007.
20 Robert Dallek. JFK: John F. Kennedy: katkenud elu: 1917 -1963. Tallinn: Varrak, 2004, lk. 532-534.
21 John Lewis Gaddis. Külm sõda, lk. 88.
22 Robert Dallek. JFK, lk. 535-537.
23 Robert Dallek. JFK, lk. 541.
24 See oli tegelikult täielik Ameerika laevastiku blokaad , aga kuna blokaad on ametlikult sõjategevus rahvusvahelise seaduse järgi, siis ta otsustas seda kutsuda karantiiniks.
25 Diplomacy in Cold War: Cuban Missile Crisis to Detente. Cuba: From Bay of Pigs to Missile Crisis. [ http://www.shmoop.com/cuban-missile-crisis-detente/diplomacy.html ].
26 BBC. The Cuban Missile Crisis. The Crisis. June 4th, 2001. [ http://www.bbc.co.uk/dna/h2g2/A563852 ].
27 Ibid.
28 Jim Hershberg. Anatomy of controversey. Anatoly F. Dobrynin’s meeting with Robert F. Kennedy, Saturday, 27 October 1962. The National Security Archive. [ http://www.gwu.edu/~nsarchiv/nsa/cuba_mis_cri/moment.ht m]
29 Kristjan Luts. Horisont. Kuumad oktoobrikuu päevad 45 aastat tagasi. Kriisi käik. Horisont 5, 2007.
30 Ibid.
31 John Lewis Gaddis. Külm sõda, lk. 94.
32 Thomas Andrew Bailey. A diplomatic history of American people, lk. 885.
33 Walter L. Hixson. Myth of American diplomacy, lk. 220.
13

.DOC Laadi alla originaalfail 13 lk · .doc · 5 allalaadimist

USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis #1

USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis #2

USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis #3

USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis #4

USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis #5

USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis #6

USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis #7

USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis #8

USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis #9

USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis #10

USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis #11

USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis #12

USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis #13

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-12-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti

5 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kooliplika1 Õppematerjali autor

Tuumapommide heitmine Hiroshimale ja Nagasakile 1945. aastal tõi modernsesse sõjapidamisse kaasa uue võimsa relva. Riikidevahelistele suhetele ja diplomaatiale tähendas see panuste suurendamist – iga eksimus ja arusaamatus võis kaasa tuua kohutavate tagajärgedega sõja. Eelkõige oli selle ohu algallikad külm sõda ja selles kulmineerunud Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu suhted. 1962. aasta oktoobris jõutigi nii kaugele, et maailm seisis tuumasõja lävel.
Kuuba kriis oli kahe suurriigi välispoliitiline kokkupõrge, mis aga mõjutas kogu maailma julgeolekut ning millega tuli väga delikaatselt tegeleda.

USA tuumaajastu Kuuba Kriis Tuumapommid kennedy kuuba relv diplomaatia tuumarelv kuuba kriis tuumarelvad

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

pptx

KUUBA KRIIS

KUUBA KRIIS Kuuba kriis ehk kariibi kriis ning kuubal isegi oktoobrikriis 1962. aasta oktoobris kujunenud vastasseis ühelt poolt Nõukogude Liidu ja Kuuba ning teiselt poolt Ameerika Ühendriikide vahel http://www.ctvnews.ca/polopoly_fs/1.1002876!/httpImage/image.jpeg_gen/derivatives/landscape_960/image.jpeg Kuuba kriisi Septembris 1962 püüdis USA edutult kukutada Fidel Castro valitsust Kuubal Kuuba ja Nõukogude Liit asusid kiiruga rajama Kuubale baase tuumarakettide tarbeks, mille lennuulatusse jäänuks suurem osa USA mandriosast 15. oktoobril 1962 pildistas USA lennuväe luurelennuk U-2 Kuubal ehitatavaid Nõukogude Liidu raketibaase President Kennedy Teavitamas avalikkust kuuba kriisist 22. oktoobril 1962. http://www.history

Ajalugu

doc

Kuuba kriis

Tallinna Nõmme Põhikool Arutlus Kuuba ehk Kariibi kriis Tallinn 2010 1 Sisukord Sissejuhatus....................................................................3 Algus..............................................................................4 Kriisi käik.......................................................................4 Lõpp...............................................................................6 Kokkuvõte......................................................................7 Kasutatud kirjandus..

Ajalugu

docx

Külma sõja kriisid

Referaat Tallinn 2015 Sisukord 1.Sissejuhatus..............................................................................................................................3 2.Külma sõja kriisid....................................................................................................................4 2.1.Korea sõda.........................................................................................................................4 2.2.Suessi kriis........................................................................................................................7 2.3.Kuuba kriis........................................................................................................................9 2.4.Vietnami sõda..................................................................................................................12 3.Kokkuvõte......................................................................................

Ajalugu

docx

Kuuba kriis

KUUBA KRIIS referaat Mis oli Kuuba raketikriis ? Pärast Teist maailmasõda olid USA ja NSVL poliitilised vaenlased. Kuuba kriis oli USA ja NSVL vahel terav vastasseis, mis kestis umbes nädala. Seda nimetatakse ka Kariibi kriisiks. Kriis sai alguse 1959. aastal, mille käigus tuli Kuubal võimule Fidel Castro. Castro aga kehtestas enda diktaktuuri, suurmaavaldus likvideeriti, alustati pahempoolseid ümberkorraldusi ning suhted USA- ga halvenesid. Juba suvel 1962 tõi NSVL Kuubale maa-maa tüüpi tuumalõhkepeadega keskmaaraketid ning oktoobris seadis need ka üles. NSVL sihtmärgiks oli aga USA

Ajalugu

docx

Külma sõja kriisid

Liidu lagunemine. On inimesi, kes arvavad, et Külma sõja lõpetas Nõukogude Liidu otsus, et USA ei ole neile enam ohtlik ning tänu selelle ei tundnud ka USA end ohustatuna Külm Sõda on ühtalasi kuulus mitmete kriiside poolest, mis olid samuti väga olulised kommunismi levitamise takistamises. Selles referaadis on kirjeldatud lähemalt nelja olulist sündmust Külmast sõjast. Nendeks on Korea sõda, Suessi kriis, Kuuba kriis ja Vietnami sõda. 2 1. KOREA SÕDA Korea sõda algas kodusõjana Põhja- ja Lõuna-Korea vahel, kuid ruttu sai sellest rahvusvaheline konflikt, kui USA asus toetama Lõuna-Koread ning Hiina Rahvavabariik hakkas saatma abi Põhja-Koreale. Selles sündmusega jõudis Külm Sõda ka Aasiasse. II maailmasõja ajal oli Korea allutatud Jaapani alla ning Jaapani kapituleerumisega augustis 1945. aastal jagati Korea mööda 38

Ajalugu

pptx

John F. Kennedy ja võidurelvastumine

Ühendriikide 35. president. Ta sündis 29. mail 1917 Brookline's, Massachusettsis ja suri 22. novembril 1963 Dallases, Texases (mõrvati 46aastaselt). Ta oli USA president alates 1961. aastast kuni 1963. aastani. Enne presidendiks saamist oli ta senaator 19531960. Demokraat Miks ta tähtis oli? Alustas Rahukorpuse (Peace Corps) Andis NASAle ülesande Kuule lennuks (projekt Apollo) Võitles kodusõja vastu Tellis blokaadi Kuuba vastu kui Venemaa oma rakette seal hoidma hakkas Tuumakatsetuste keelustamise leping (Nuclear Test Ban Treaty ) Oli kommunismi vastu Panustas tsiviilõigusteste arengusse(kaasaarvatud mustanahaliste õigustesse) kuigi tema elu jooksul ei allkirjastatud ühtegi õiguslepet. Tema panus külma sõja arengusse Kogu oma eelneva presidendi karjääri oli JFK vägagi Külma Sõja poolt 26. juunil 1963 külastas USA president John F. Kennedy LääneBerliini ja

Ajalugu

docx

Ameerika Ühendriigid 1945-1963

Nad imetlesid tema ilusat naist Jaqueline'i ja nende armsaid lapsi. Valimiseelselt lubas ta vähendada vaesust, võtta luubi alla rassiline diskrimineerimine ja vähendada pingeid NSVL-ga. Ametikohale astus ta 43 aastasena ning ajaloo minimaalseima häälteenamusega (Nixon 49,6 % - Kennedy 49,7%). Hüüdnimi: ,,JFK" Välispoliitika Juba ametisse astudes oli selge, et Kennedy´l tuleb silmitsi seista mitmete keeruliste rahvusvaheliste väljakutsetega. Esimeseks suuremaks intsidendiks sai Kuuba. Kennedy oli ainult ametis olnud vaid kaks kuud, kui ta andsi rohelise tule plaanile, mis pidi kukutama Kuuba diktaatori Fidel. Luure Keskagentuur (CIA) oli välja õpetanud Kuuba pagulasi, et saata neid tagasi kodumaale ja valmistada ette ülestõus. 17. aprilli varajastel tundidel 1961, maabusid umbes 1500 Kuuba pagulaste Sigade lahte Kuuba lõunarannikul. Rünnak kukkus aga haledalt läbi. Kennedy, kes oli heaks kiitnud Eisenhoweri

Ajalugu

doc

John Fitzgerald Kennedy

inimesele programm suurendaks eneseaitamise usaldust ja head tahet vähearenenud riikides. Esimeses kõnes USA presidendina tegi Kennedy selgeks, et ta kavatseb jätkata Eisenhoweri poliitikaga, mis toetas Lõuna-Vietnami valitsust. Ta väitis, et kui Lõuna- Vietnamist saaks kommunistlik riik, oleks kogu mittekommunistlik maailm ohus. Kui Lõuna-Vietnam kukus, Laos, Kambodzia, Burma, Filipiinid, Uus-Meremaa ja Austraalia järgneksid. See teooria sai tunduks kui Doomino teooria. Kuuba kriis Kui Kennedy oli Dwight Eisenhoweri välja vahetanud, räägiti talle CIA plaanist sisse tungida Kuubasse. 1950. aastate lõpul toimus Kuubal relvastatud riigipööre ning võimu haaras Fidel Castro, kes asus kehtestama saarel kommunistlikku diktatuuri. Usa toetas kommunismivastaseid jõude ning lootis nende abiga Castro võimult kõrvaldada. Kennedyl olid küll kahtlused oleva riski suhtes, kuid kartis, et keeldudes peetaks teda kommunismi suhtes pehmeks.

Ajalugu

Rohkem sarnaseid