4. Hulkjalgsete (Myriapoda) alla kuuluvad sadajalgsed, tuhatjalgsed, harvjalgsed, harusabased. 5. Vähid (Crustacea), kuhu alla kuuluvad lõpusjalgsed, mõlajalgsed, pimevähid, aerjalgsed, karpvähid, kõrgemad vähid. (Vikipeedia1) Putukate klass Kehaehitus Putuka keha koosneb kolmest osast: pea, rindmik ja tagakeha. Pea koosneb 6 lülist. Pea tagumine osa on kukal, eesmises osas on kiirmik, tundlate vahel on laup ning tundlate all asub näokilp. Tundlad koosnevad 5 tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi ehk aluslüli abil kinnitub tundel pea külge. Peale seda on pöördlüli, millel on Juhnston´i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Peale pöördlüli tuleb tundlapiug, millel asub erineva arvuga tundlalülisid. Putuka pea alaosas asub suu, mille ümber asuvad suised
väikestest osasilmakestest Kehalülide jätked *kõiki selgrootuid, kellel on lüliline keha ja lülilised jäsemed, nimetatakse lülijalgseteks. *pea piirkonda kinnituvad tundlad *ümber suuava asetseb kolm paari lõugu *lõugadele abiks on kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu *lõugjalgedest tagapool on 5paari käimise jalgu *esimesed lõugjaad on suured ja laienenud ja moodustab koos tipulülidega uime Närvisüsteem *väike peaaju *kombib tundlate ja jäsemetega *tunneb lõhna ja maitset tundlatega Nägemine *liitsilmadega näeb ta kujutisi ja tajub liikumist *liitsilmad paiknevad lühikeste jätkete tipul ja koosnevad sadadest läätsedest-väikestest osasilmadest *ohu korral saab vähk silmad pearindmiku alla tõmmata seedeelundkond *sõrgadega haarab toitu ja suunad selle suuava juurde' *lõugadega peenestab toitu *seedib toitu lühikeses sooles *seedimiseks vajalikke nõresid toodab maks
Oma nime on nad saanud iseloomulike kolme küünisega jalgade järgi (Kreeka keeles onyches küünised). Tegemist ei ole siiski päris jalgadega, vaid keha seina väljakasvuga. Jalapaaride arvu järgi saab öelda mitme segmendiline antud küüsikloooma keha on. Küüsikloomade peas on kolm paari jätkeid tundlad, lõuad ja limanäsad. Tundlad on ette- üles suunatud ja nende ülesandeks on olla tunnetuselundeiks. Tundlate taga asetsevad karikjad silmad. Lõuad ja limanäsad on arenenud kahest muundunud jalapaarist: lõuad on moondunud paarilised küünised ja limanäsad küünisteta jalad. Limanäsasid kasutavad küüsikloomad jahi pidamiseks. Nad on kiskjad, kes kasutavad oma toiduks putukaid ja väiksemaid selgrootuid. Lima hoiab saaklooma paigal, et küüsikloomal oleks rahulik süüa. Küüsikloomade paljunemise eripäraks on see, et sõltuvalt liigist võivad nad kas muneda või elussünnitada.
kakand maismaa niisketes kohtades. KEHAOSAD pearindmik, seljakilp, , Pearindmik, Tagakeha pea, rindmik, tagakeha tagakeha, uim, ujujalad, käimisejalad KÄIMISJALGADE 5 paari 4 paari 3 paari PAARID SILMAD 2 liitsilma 8 lihtsilma Erinev arv liht-ja liitsilmi TEISED JUHTIVAD Tundlate(pea piirkonnas) ja Tundlaid asendavad MEELED jäsemetega kombib, tundlad lõugkobijad, lõugtundlad ka haistmiseks, on saagi haaramiseks ja maitsmiseks kinnihoidmiseks, Kompekarvakesed kogu kehal NÄRVISÜSTEEM Kõhtmine, üsna pikk Koondunud peamiselt Peaajust algav kõhtmine
. Puidukoid on musta, pruuni ja punakat värvi(üldiselt väikesed) . Silindrilise kehaga mardikad. . Elavad puidu sees ja suhteliselt niisketes tingimustes. . Tegutsevad öösiti ja nende jälgi näeb alles siis kui nad on puidu seest lahkunud. . Nad kahjustavad puitu . Vastsed söövad mitmeid sorti puid(lemmik on neil lehtpuit) Foto1. Tooneseppade poolt rängalt kahjustatud puutükid. Majasikk: . Eelistab maltspuitu . On suured umbes 20mm.Teda tunneb pikkade tundlate järgi mis on ta kehast pikemad . Kahjustab eelkõige hooneid närides seintesse sügavad augud. . Eelistab okaspuitu ja soojemaid kohti . Puidu pealmise kihi jätab puutumata ja oma augud täidab tihedalt puidupuruga. . Vastne võib olla kookonis headel tingimustel 2.aastat ja halvematel tingimustel kuni 12.a . Üksinda ei tekita ta suuri kahjustusi aga kui neid on palju siis on ka kahjustus suurem. Foto 2. Majasikk täidab oma lennuaugud tihedalt puruga. Kärsaklased ja Huntlased:
tehakse suuri ebakorrapärased auke. Vastsed Maipõrnika vastne ehk konutõuk on valge tõuk, kes elab mullas 4-5 aastat. Esimesel suvel on tõuk 5-10 mm pikkune, neljandal või viiendal suvel juba 45-60 mm pikkune. Konutõugul on omapärane C- kujuliselt kõverdunud keha ja 3 paari rindmikjalgu. Aiapidajate jaoks on ta kahjur, kuna 3-4 aastased tõugud võivad taimede, nt maasikate juured täielikult ära süüa. Meeled Maipõrnikas ei näe hästi. Kuna ta on ööloom, orienteerub ta tundlate abil, mis on hästi arenenud ja sarnanevad väikese lehvikutega. Tundlad on haistmiselundiks. Lõhna järgi avastavad nad toitu juba kaugelt Kehaehitus Peas asuvad maipõrnikal suised ja meeleelundid. Põrnika pea külgedel asub paar liitsilmi. Kumbki silm koosneb mõnest tuhandest lihtsilmast. Silmadest eespool on tundlad, mille tipus on veidi laiemad plaadikesed. Need on haistmiselundid. Maipõrnika rindmik koosneb kolmest lülist, mille igaühe küljes on paar jalgu.
sääski vähe. Laulusääse elutsükkel Munad munetakse seisvasse vette, kus nad koos veepinnal hulbivad. Vastsed hingavad õhku veepinnale ulatuva torukese abil. Nukk ei toitu ega liigu. Koorub 4 päeva pärast. Täiskasvanud isend. Tirtslased ja ritsikad Tirtslasi ja ritsikaid on lihtne eristada tundlate poolest tirtslaste tundlad on võimsad, kuid alati kehast lühemad. Tirtslaste ja ritsikate võrdlus Prussakaliste iseloomulikud omadused Kaks paari tiibu. Keha lame ja ovaalne. Pea osaliselt või täielikult kaetud suure kilbitaolise eesseinaga. Tundlad suunatud allapoole, lülilised ja harjasjad. Tagakeha pehme, nõrgalt arenenud lihastega ja selles paikneb enamik siseelundeid. Jaanimardikas Jaanimardikad, keda jaaniussideks
Nad tegutsevad maapinnal taimede vahel, aga ka puudel ja põõsastel. Peamiselt toituvad nad rohttaimedest, vähem on rööveluviisiga liike. Sihktiivalistel on hästi arenenud helitekitamise aparaat ning kuulmiselundid. Nad arenevad vaegmoondega. Munast kooruvad tiivutud, sigimisvõimetud ja täiskasvanud putukast väiksemad vastsed. Tiivaalgmed ilmuvad neile selga juba paari esimese kestumise järel. Maailmas on tuntud üle 20 000 liigi sihktiivalisi. Tundlate pikkuse järgi jaotatakse nad kaheks suureks rühmaks. Roheline lauluritsikas Rohelised lauluritsikad on suuterd ning tegelikkuses ka erkrohelist värvi. Suurte hulkadena on nad võimelised tekitama saagile mõningast kahju, muidu on nad aga täiesti kahjutud putukad. Roheline lauluritsikas on kergestikohastuv, ta asustab mitmeid biotoope, Elutseb külades ja eeslinnades, eriti, kui maja ees on suurem aed, kus putukatel on piisavalt toitu.
· Tundlaid on kaks paari (lühikesed eesmised ja pikad tagumised). Nendega ta haistab, tunneb maitset ja kombib. Siseehitus Siseehitus · Peaaju on väike, kuid kõhtmine närvikett üsna pikk · Jõevähil on mao seintes kitiinist hambakesed, millega toit lõplikult peenestatakse (lõugadega peenestatakse toit ainult osaliselt) · Sool on vähil lühike. Seedimiseks vajalikke nõresid toodab maks. Siseehitus(2) · Tundlate juures asuvad nn rohelised näärmed (eritavad rohelist nõret) · Vereringe on avatud (nagu kõigil lülijalgsetel) veri voolab läbi kõhuõõne · Vähid hingavad seljakilbi all asuvate lõpuste abil, kuhu värske vesi pääseb pearindmiku alumise serva alt Toitumine · Peale koorumist: pistab nahka marjaterade ja köidikute jäänused · vetikaid, seenehüüfe ja samblaid · Vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms
Valdav enamus jooksiklasi on röövtoidulised ja väga aktiivsed (Tamm). Päevane toiduvajadus on kolmandik nende kehakaalust. Süüakse tigusid, röövikud ja erinevaid tõuke. Paljud neist toitutavd osaliselt või täieliku seemnetset või muust taimsest materjalist (Merivee; Must; Kruus, 2012). I. Jooksiklaste kehaehitus Pea kinnitub tavaliselt väljakujunenud kaela abil liikuvalt eesrindmiku külge. Silmad on mitmesuguse suuruse ja kujuga ning asetsevad pea külgedel, tundlate taga. Tundlad kinnituvad laubale (pea kumerama ülapoole silmadevaheline osa) või põskedele (suuava ja silmade vaheline osa) ning on niitjad ja koosnevad 11 lülist, mis on mitmesuguse karvastusega. Suuava ümbritsevad haukamissuised ning katavad ülahuul, mis võib olla peakilbiga liitunud ja alahuul, mis kinnitub tugevale lõuaosale. Üla – ja alahuule vahel paiknevad ristsuunaliselt liikuvad lõuad. Ülalõuad on tugevasti sklerotiseerunud, alalõuad on nõrgemad (Haberman, 1968).
· 3 paari lõuajalgu toidu haaramine+tükeldamine · 4 paari rindmikujalgu käimseks · 1 paar suured sõrad kaitsmine+ründamine · 5 paari ujujalgu sigimine(kinnituvad vastsed) · Kokkukasvanud UIM Kõnnivad edasi, ujuvad tagurpidi Vähilakk e. vähi tagaosa Toitumine : Suu=neel=söögitoru=magu=maks=sooltoru=pärak Erituselundid : rohelised näärmed, suu juures, tundlate alusel VÄHILAADSED (sabata) Krabid · Tugev, lai pearindmiku kilp - hiina villkäppkrabi-ekskülaline ?? - ämblikkrabi (4m) - suur kamtatka krabi (1,5m) 250m süg - karuskrabi ???????????? · Sümbioos käsnaga · Käsn: kaitseb krabi + varjab
Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed. Eesjalgu hoiab ettesirutatult (täidavad tundlate funktsiooni); liikumiseks kasutab kaht viimast jalapaari. Keha koosneb 12-st lülist. Kolme esimese lüli alaküljel paiknevad tikkeljad jätked, esimene jätkepaar alati kahelüliline, tagumised võivad olla väiksemad. Kaheksanda tagakehalüli selgmisele küljele avaneb kleepjat nõret eritav nääre, mis täidab kaitsefunktsiooni. 11. tagakehalüli lõpule avanevad sugunäärmed; isastel paaris. Elavad pinnases; maksimum sügavus 10 cm. Samblas, mullas, lehekõdus, kõdunevas puidus.
*Võimaluse korral korjavad mesilased lehetäide magusat eritist. Seda "toodavad" Adelgidae sugukonna lehetäid või suured lehetäid sugukonnast Lachnidae. Lehetäid purustavad puulehtede ning okaste kiud, imevad neist mahlad välja ja jätavad endast maha magusate, kleepuvate väljaheidete kirme. *Kui mõni töölistest juhtub leidma eriti rikkaliku korjeallika, lendab ta taru sissepääsu juurde ja demonstreerib erilist tantsu. Tema liigutusi jälgivad teised mesilased, kes saavad tundlate ja tantsuviisi kaudu teavet mitte ainult korjekoha, vaid ka seal leiduva nektarihulga kohta. *Tööline peab külastama enam kui 1000 lille, et saada oma tagumistel jalgadel paiknev "korvike" täis. Kasutatud lingid: http://et.wikipedia.org/wiki/Mesilane http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/kiletiivalised.htm http://www.zbi.ee/satikad/putukad/folkloor/07/folk_33.htm
Esimesed neist on varustatud suurte sõrgadega. Keskmised neist on väikeste sõrgadega ning kaks viimast rindmiku jalapaari on sõrgadeta. Tagakehale kinnituvad üsna lühikesed ujujalad. Tagakeha lõpus asub uim. Vähk kõnnib, pea ees, ujub aga, saba ees. Kogu vähi keha on kaetud rohekaspruuni kesta ehk koorikuga. Vähi lihased kinnituvad kitiinkoorikule seestpoolt. Siseehitus Tähtsamat osa vähitegutsemisel etendavad kompimis ja haistmismeel. Vähk kombib tundlate ja jäsemetega ning tunneb lõhna ja maitset tundlatega. Kuna vähil on liitsilmad, siis ta näeb esemete kuju ja ka liikumist. Toitumisel haarab vähk suurte sõrgadega toidu ja suunab selle suuava juurde. Ta peenestab toidu lõugadega ja mao seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Seedimine toimub lühikeses sooles. Vähk sööb vetikaid ja väikseid loomi, kui ka surnud kalu ja konni. Erituselunditeks on rohelised näärmed
surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased, neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised (tundla tipp on paksenenud), hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Tundlate kujud Rindmik Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Tiivad Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikud ja tupslased, paljud emased märslased).
1-12 – tagakeha lülid. Joon. 2. Maipõrnika keha liigestus: 1- pea, 2 – eesrindmik, 3 – keskrindmik, 4 – tagarindmik, 5 - tagakeha Joon. 3. Erinevaid väliskujuga putukaid: A – ripstiivaline (Thysanoptera), B – mardikaline (Coleoptera), C – kahetiivaline (Diptera), D – ritsikaline (Orthoptera). 2.1. Putuka pea Putukate pea koosneb 6 lülist, mis valmikul on kokku kasvanud. Pea tagumine osa on kukal (occiput). Pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik (vertex), tundlate vahel asuv laup (frons), sellest kahele poole jäävad põsed (genae) ning tundlatest allpool asuv näokilp (clypeus), millele kinnitub ülahuul (labrum). Pea eesmise osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele võib putuka pea ülaosas olla 1-3 liht- e täppsilma. Joon. 4. Putuka (sihktiivalise) pea ehitus: 1 – tundla tüvilüli, 2 – tundla pöörlüli, 3-11 – tundlapiug. Labrum (lr)– ülahuul Mantibulae (md)– ülalõug
Jalad varustatud ujukarvadega. Merilest Ladinakeelne nimetus: Halacarae. Pikkus: 0,2 - 1,7 mm. Toitub vetikatest, kõdunevatest loomajäänustest, väikestest selgrootutest ja nende munadest. Tuntakse umbes 200 liiki. Karpvähilised Ladina keelne nimetus: Ostracoda. Pikkus: kuni 2 mm. Elavad sageli põhjalähedas vees. Maailmas tuntakse 5 700 liiki. Eesti vetest on leitud 93 liiki. LÕPUSHÄNNALISED Ujuvad tundlate ühtlaste löökide abil. 1-2 paari jalgu. 1 lihtsilm. Liiguvad jalgadega veepõhjas ja taimedel. Mõned karpvähilised helendavad pimedas. Laululuik ja luitsnokk-part Laululuik Ladinakeelne nimetus: Cygnus cygnus. Pesitsevad Euraasias. Eestis väga haruldane, kuid suureneva arvukusega. Kuulub partlaste sugukonda ja haneliste seltsi. Üldpikkus on 145160 cm. Tiibade siruulatus 218243 cm. Luitsnokk-part
keldrites, põrandaliistudes, toanurkades ja aknalaudade all. Välisseintes ei elutse nad aga kunagi. Vastsed toituvad nii okas- kui ka lehtpuude puidust. Kui muud tingimused on sarnased, eelistavad toonesepad lehtpuitu. Nad võivad kahjustada ka kartongi, paberit ja vineeri. 5 Majasikk Täiskasvanud putukas on 1-2,5 cm pikkune, musta või pruuni värvi kehaga, mis on kaetud hallikate karvadega. Nad tunneb ära tihtipeale mardika kehastki pikemate tundlate järgi. Lihav kollaka lapiku kehaga vastne võib kasvada väljaarenenuna kuni 3,5 cm pikkuseks. Kõige enam kahju teeb vastne, rajades puidus tunneleid 2-12 aasta jooksul. Vastsed arenevad kiiremini puidus, mida on juba kahjustanud seened. Majasikk asustab töödeldud või osaliselt töödeldud pehmepuidust esemeid ja kahjustab tavaliselt maltspuitu, kuid võib 4 mõjutada ka lülipuitu
paaritumisperioodi vältel erinevad spetsiaalsed ülesanded [9]. Christian van Osselaeri ja Bernard Turschi poolt läbiviidud uurimuses uuriti Helix pomatia suguelundite mitmekesisust. Erinevaid suguelundkonna osasid mõõdeti veega täiedetud peetritassil, mis oli asetatud millimeeterpaberile. Organid venitati pinsettidega täispikkuses välja [11]. Joonis suguelundkonnast on ära toodud Lisas 2. 1.4. Meeleelundkond 1.4.1. Nägemine Viinamäetigudel asuvad silmad ülemiste tundlate tipus ning on nähtavad väikeste mustade täppidena (joonis 5). Näevad nad väga halvasti ja peamiselt ainult valguse varjusid. Vaatenurk on silmadel umbes 90 kraadi ning nägemiskaugus kuni 7-8 cm. Valges liikudes koondavad nad oma pilgu ühte punkti ning liiguvad Joonis Joonis5.5.Tundlate Tundlatetipus
(Culicidae) bioloogiast ja kehaehitusest. Pilt 1: Pistesääsklane. Naturephoto-cz, 2014. 2. Kehaehitus 2.1 Vastsed Vastse keha koosneb kolmest osast, mis on omavahel selgesti eristatavad: pea, rindmik, tagakeha. Jalad vastsetel puuduvad (Remm, 1954). A. Pea Pea on pistesääsklastel selgmiselt ja kõhtmiselt lamendunud. Silmadest eespool asuvad tundlad. Pistesääskedele on tähtsaks tunnuseks peas asuvad karvad (laubakarvad). Tublisti või lihtsalt hargnevaid karvu tundlate vahel on kolm paari ja 2 paari laubal (Remm, 1954). B. Rindmik Rindmik on peast ja tagakehast laiem, koosneb kolmest liitunud lülist(Remm, 1954). C. Tagakeha Tagakeha on 9-lüliline. Esimesed 7 on sarnased. 8. Lüli küljel asub hingamisava. 8. Lüli küljel asetseb pistesääskedel soomusjas ogaline kogumik (hari). Soomused võivad olla asetsetud ühes või kahes reas. Viimast lüli ümbritseb paksenenud kitiinjas sõõr (Remm, 1954). 2.2 Nukud
kui imemisaparaat. Tundlad on samuti evolutsiooni käigus jäsemetest tekkinud. Nad on kompimis- ja haistmiselunditeks. Tavaliselt koosnevad nad suurest hulgast lülidest, vaid mõnedel putukarühmadel on nad lühikesed ja vähese arvu lülidega. Näiteks on kiilide tundlates vaid kolm lüli. Tundlad on lühikesed või puuduvad hoopis ka paljudel putukavastsetel. Samas on putukaid, kelle tundlad on koguni hulga pikemad kui keha. Tundlate ehituse alusel eristatakse tervet hulka tundlakujusid, nagu näiteks niitjad, nuijad, saagjad, kamjad, põlvjad, lameljad jne. Putukate silmad on kahte tüüpi. Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest, millest igaüks näeb vaid väikest punktikest. Kokku tekib nendest punktidest aga mosaiikne pilt. Mõnikord võtavad liitsilmad enda alla suurema osa pea pinnast. Lihtsilmad paiknevad tavaliselt laubal, liitsilmade vahel, ning koosnevad vaid ühest osast
Sihktiivaliste pea on suhteliselt suur ja väga liikuv. Suised on iseloomuliku ehitusega haukamissuised - ülalõuad on tugevad, ülahuul ja kobijad on väga hästi arenenud. Silmad ei ole eriti suured. Üksikutel liikidel on silmad taandarenenud. Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma, kuid ka siin esineb erandeid - näiteks ritsiklastel ja sorilastel on täppsilmi vaid kaks, sipelgakilklastel aga puuduvad need hoopiski. Alamseltse on üsna hõlbus eristada tundlate järgi - pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30, sageli on tundlad kehast tunduvalt pikemad, lühitundlaliste tundlates aga ei ületa lülide arv kunagi 30 ja tundlad on alati kehast lühemad. Sihktiivaliste keha katab kitiinkest, eesrindmik on väga suur ja liikuv. Eesselja külgosad ripuvad alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad
ektoparasiidina kalade kehal. Tema keha on väga lame ning alalõugadest on kujunenud kõhupoole kaks suurt, kala kehale kinnitumist võimaldavat iminappa. Vääneljalalised on lisaks vesikirbulistele ja aerjalalistele alamate vähkide rühma kuuluvad hermafrodiitsed loomad. Nendel vähkidel on vabalt liikuvad ainult vastsed. Metamorfoosi 4 käigus kinnitub vastne tundlate ja erilise näärme nõre abil end meres olevale tugevamale alusele ja täiskasvanu staadiumis liikuda ei saa. Tuntumad liigid kuuluvad kahte eluvormi. Koonusekujulise skeletiga tõruvähid on substraadiga seotud jäigalt, lihaselise jalakese abil substraadiga seotud nuivähid saavad aga ennast substraadi suhtes liigutada. Vääneljalalistega on lähedalt seotud ka kottvähk, kelle valmikustaadium möödub krabi kehas ning kellel ulatub peremehest välja ainult mune täis tuubitud kotike
on küllalt liikuv. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism: isaste tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu
söövad planktonorganisme, kes limast toituvad). Munastaadium kestab tavaliselt 9 - 24 päeva. Noored vastsed on erinevalt vanematest head ujujad. Ka pole neil seljal veel trahheelpuseid, need ilmuvad alles pärast esimest kestumist. Vastsete morfoloogia ja eluviisid Kigi ehmestiivaliste vastsete pea on väga tugevasti sklerotiseerunud. Tundlad on väga lühikesed, lühemad kui lugkobijad. Viimased on ilmselt osa tundlate funktsioone enda peale vtnud, loom liigutab neid pidevalt. Rindmiku kolm segmenti on üksteisest hästi eristatavad. Eesrindmik on alati tugevasti kitiniseerunud, kesk- ja eriti tagarindmik on tunduvalt rnemate katetega. Jalad on hästi arenenud, eesjalad on sageli teistest pikemad, sest on olulised nii saagi püüdmisel kui koja ehitamisel. Tagakeha on silinderjas, seljapoolel paiknevad mitmes reas rnad trahheelpused.
Imilondi pikkus on väga erinev. Valmikuna mittetoituvatel liikidel on see sageli täiesti kadunud. Troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism, isaste tundlad on keerukamad. Rindmik liblikatel koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid ehk kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud
pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased (suguk. Adelidae), neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism - isaste loomade tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma (Eudia pavonia) isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid
Pea külgedel on suured silmad. Saak tükeldatakse papagoi nokka meenutavate lõugadega. Näited: seepia ehk ,,tindikala" 10 kombitsat kalmaar 10 kombitsat kaheksajalg 8 kombitsat Kaheksajalg seepia 31. Kuidas vähid liiguvad. Nende meeleelundid. Vähk liigub jäsemeid kasutades pea ees, ujub aga tagurpidi, saba ees. Peaaju väike,närvikett pikk. Tähtsaimad on kompimismeel ja haistmismeel. Kombib tundlate ja jäsemetega. Tunneb lõhna ja maitset tundlatega. Liitsilmadega näeb ta kujutisi ja tajub liikumist. (vaatamine läbi liitsilma on nagu vaatamine läbi kokteilikõrte kimbu). 32. Mis on rohelised näärmed? Selle ülesanne. Rohelised näärmed on vähil erituselunditeks. Asuvad pikkade tundlate kinnituskoha läheduses. Näärmete nimetus tuleneb sellest, et eritatav vedelik on rohelise värvusega. 33. Milline on vähkide veri ja vereringe? Vähkide veri on sinakasroheline
Saak tükeldatakse papagoi nokka meenutavate lõugadega. Näited: seepia ehk ,,tindikala" 10 kombitsat kalmaar 10 kombitsat kaheksajalg 8 kombitsat Kaheksajalg seepia http://lepo.it.da.ut.ee/~annique/pildid.html 31. Kuidas vähid liiguvad. Nende meeleelundid. Vähk liigub jäsemeid kasutades pea ees, ujub aga tagurpidi, saba ees. Peaaju väike,närvikett pikk. Tähtsaimad on kompimismeel ja haistmismeel. Kombib tundlate ja jäsemetega. Tunneb lõhna ja maitset tundlatega. Liitsilmadega näeb ta kujutisi ja tajub liikumist. (vaatamine läbi liitsilma on nagu vaatamine läbi kokteilikõrte kimbu). 32. Mis on rohelised näärmed? Selle ülesanne. Rohelised näärmed on vähil erituselunditeks. Asuvad pikkade tundlate kinnituskoha läheduses. Näärmete nimetus tuleneb sellest, et eritatav vedelik on rohelise värvusega. 33. Milline on vähkide veri ja vereringe? Vähkide veri on sinakasroheline
Lülijalgsed Vähid (jõevähk): elavad puhtavetelistes jõgedes ja järvede kallastel. Välisehitus: pearindmik, tagakeha, sabauim, uju- ja käimajalad, esijalgadel sõrad, keha on lüliline. Tähtsamad meeleelundid: liitsilmad, tundlad, haistmine, maitsmine. Toit ja toitumine: vetikad, väikesed konnad väikesed kalad, toitu haarab sõrgadega, siis suunab suhu. Hingamiselundid: lõpused. Eritus elundid: pikkade tundlate alumisel poolel paikenevad rohelised näärmed. Ämblikud (ristämblik): elavad maismaal. Välisehitus: pearindmik, tagakeha, lõugtundlad, kobijad, sugaküünised, kaheksa lihtsilma. Tähtsamad meeleelundid: lõugkobijad, tundekarvakesed, jalad. Toit ja toitumine: putukatest,kelle ta seedenõredega lagundab, hiljem omastab ta vedela toidu, kehaväline seedimine. Hingamiselundid: raamatkopsud, trahheed. Erituselundid: eritustorukesed. Putukad (rohutirts): elavad niitudel ja heinamaadel
Keelikloomadest arenevad moondega: a) Kahepaiksed - vastne on kulles b) Kalad - vastne maim c) Sõõrsuud - silmude vastseks liivasonglased Moondega areng ka selgrootute seas: a) käsnad b) ainuõõssed c) erinevate usside hõimkonnad d) limused e) lülijalgsed f) okasnahksed Eriti täiuslik on putukate moondega areng 2 tüüpi a) vaegmoondega - viljastatud muna - vastne - - - kestumised - valmik. Vastse erinevused: kehamõõdud, tiibade olemasolu, tundlate ehitus, kehalülide arv jne. Nt. tirtsud, prussakad, lutikad, täid, ritsikad b) täismoondega - viljastatud muna - vastne (röövik/tõuk/vagel) - nukk - valmik. Nt liblikad, mardikad, kärbsed, sipelgad, mesilased, kirbud. 3 tunnust, et nukk on elus: hingavad, on rakulise ehitusega, osa nukke liigutab. Moondega arengu bioloogiline tähtsus 1. Väheneb konkurents elupaigale 2. Väheneb konkurents toiduobjektile nt liblika röövikud söövad haljasmassi, valmikud
lennuava. Elab 3-6 a ja elutseb maltspuidus. Käigud ovaalsed läbimõõduga 4-7 mm. Aktiivne tegutsemisperiood suvel ja puidus niiskusega 15% alates. Ka on raske avastada kas veel elutseb või on vanade käikudega tegemist, sest majasikk väljub kevadel puidust, ülejäänud aja on puidu sisemuses. Kui avadest pudenev puidu tolm on hele, siis tegemist värskete lennuavadega, kui kolletunud siis juba vanad käigud. Nemad tunneb ära tihtipeale mardika kehastki pikemate tundlate järgi. Majasikk kahjustab ainult okaspuitu, valides kohti, kus puidu niiskusesisaldus on 1020%. See kahjur armastab kõrgemat temperatuuri (2528 ºC) ning levib seetõttu ehitiste soojades osades, eelistades põrandaid, aknaraame, laetalasid ja sarikaid. Kui putukaid on palju, võib kahjustus olla väga tõsine. Siklaste vastsed on valkja või kollaka lapiku kehaga. Nad närivad end puitu ega välju sealt mitme aasta kestel. Siklaste enam-vähem ovaalse kujuga
Alamhõimkond: Hulkjalgsed MYRIAPODA Hulkjalgsed on ussikujulised, lülilise kehaga maismaaloomad. Keha jätked on üheharulised. Rindmiku ja tagakeha vahel ei ole selget piiri. Kere lülid on ühesugused, kuid esineb suurte ja väikeste lülide vaheldumine. Liikide arv: 38 Kirjandus: Vilbaste, J. 1953. Eesti tuhatjalgsete määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 12. Tartu Uurija oli Juhan Vilbaste Klass: Sadajalgsed Chilopoda Sadajalgsed on lameda pika keha ja suhteliselt pikemate tundlate ning jäsemetega kui tuhatjalgsed. Kere esimene segment kannab küünisjaid haardjätkeid, mille tipul on mürginäärme ava. Kere segmentatsioon homo- või heteronoomne. Aktiivselt tegutsevad, varjatud eluviisiga röövloomad, tegutsevad pinnases, puude koorealustes käikudes ja mujal varjatud kohtades. Esindajad: Kivihark Lithobius forficatus, sadajalg Geophilus proximus. Klass: Tuhatjalgsed Diplopoda Keha ristlõikes silinderjas, lülid lubisooladega impregneeritud. Pea on eristunud, kuid
tagaosas viitavad sugulusele vabalt elavate aerjalalistega. Kalatäi on väike vähike, kes on arejalaliste sugulane, elab ajutise ektoparasiidina kalade kehal. Tema keha on väga lame ning alalõugadest on kujunenud kõhupoole kaks suurt, kala kehale kinnitumist võimaldavat iminappa. Vääneljalalised on lisaks vesikirbulistele ja aerjalalistele alamate vähkide rühma kuuluvad hermafrodiitsed loomad. Nendel vähkidel on vabalt liikuvad ainult vastsed. Metamorfoosi käigus kinnitub vastne tundlate ja erilise näärme nõre abil end meres olevale tugevamale alusele (kivid, pangad ka laevakere) ja täiskasvanu staadiumis liikuda ei saa. Tuntumad liigid kuuluvad kahte eluvormi. Koonusekujulise skeletiga tõruvähid on substraadiga seotud jäigalt, lihaselise jalakese abil substraadiga seotud nuivähid saavad aga ennast substraadi suhtes liigutada. Vääneljalalistega on lähedalt setud ka kottvähk, kelle
liivase põhjaga veekogus on vähid heledad, mudase põhja ja rohke taimestikuga veekogus aga sinakasmustad[1, 2, 5]. 6.2 Siseehitus Peaaju on väike, kuid kõhtmine närvikett üsna pikk. Seedeelundkonna ehitus ja vähi toitumine on üsna omapärased. Jõevähil on mao seintes kitiinist hambakesed, millega toit lõplikult peenestatakse (lõugadega peenestatakse toit ainult osaliselt). Sool on vähil lühike. Seedimiseks vajalikke nõresid toodab maks. Tundlate juures asuvad nn rohelised näärmed (eritavad rohelist nõret). 4 1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1 . d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 ) Vereringe on avatud (nagu kõigil lülijalgsetel) veri voolab läbi kõhuõõne. Vähid hingavad seljakilbi all asuvate lõpuste abil, kuhu värske vesi pääseb pearindmiku alumise serva alt. Seetõttu ei saa vähk elada pehme põhjaga veekogudes loomad vajuksid seal mutta
Putukad Kogu maailmas on teada vähemalt 1 017 018 putukaliiki (rohkem kui 68% teadaolevatest loomaliikidest). Ei ole kahtlustki, et tegelikult elame me ajal, kus putukad on domineeriv loomarühm. Putuka keha koosneb kolmest osast - peast, rindmikust ja tagakehast. Pea: Putukate pea koosneb 6 lülist, mis aga valmikul kokkukasvanud - lülide piire neil näha enam ei ole. Putukate pea tagumist osa nimetatakse kuklaks, pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik, tundlate vahel asuv laup ja tunnaldest allpool asuv näokilp. Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele on putuka pea ülaosas paar liht- e. täppsilmi. Tundlad- pea eesosas asub paar tundlaid e. antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni
ühine hoopis ümarussidega (Nematoda) ja mõnede teiste "kottussidega". 41. Vähkide (Crustacea) tähtsamad rühmad, nende ehituse erinevusi, näiteid Eesti vetest Vähkide (Crustacea) klassid: Kl. mõlajalgsed (Remipedia): Tillukesed, usja kehaga, rindmik ja tagakeha üsna ühtmoodi lülistunud ja ühtmoodi jäsemetega. Ujuvad jäsemete abil sõudes. Kl. pimevähid (Cephalocarida): Tillukesed. Suur pea, jalgadega rindmik, peen jalgadeta tagakeha, lõpus kaks pikka niiti. Teine tundlate paar tagapool suud; teine alalõugade paar rindmikujalgade moodi. Kl. lõpusjalgsed (Branchiopoda): Suhteliselt lihtsa ehitusega, nagu eelmisedki: rindmikulülid pole peaga kokku kasvanud, rindmikujalad lehtjad - ühtaegu kulgemiseks, hingamiseks ja toitumiseks. Tagakeha jalgadeta. Paljudel olemas rindmikukilp. Näide: selts vesikirbulised (Cladocera). Kl. karpvähid (Ostracoda): Tillukesed vähid, kelle kogu keha on peidetud neerja, kahest poolmest koosneva, lupjunud kitiinist koja sisse
keha segmentatsiooni kontrollivad geenid äädikakärbses=homeootilised selektorgeenid) ekspressiooni regulaatorid on nn homeobox valgud e homeodomäänsed valgud. Sarnased loomades ja taimedes, st tekkinud evolutsioonis enne nende organismirühmade lahknemist. Nende geenid sisaldavad 180 bp piirkonna mis kodeerib 60 aminohapet ja mida nim homeobox-iks. Mutatsioonid nendes geenides põhjustavad dramaatilisi muutusi arengus, näiteks Antennapedia geeni mutandis tundlate asemel jalgade teket Drosophila'l. Põhjus on see, et tundlaks arenevas rakkude rühmas ekspresseeritakse ebanormaalset regulaatorvalku, mis lülitab sisse jalgade diferentseerumise. Homeobox geenideks taimedes on nn MADS box geenid. Mutatsioonid nendes geenides põhjustavad teatud õieosade puudumist või asendumist teistega tolmukate asendumist kroonlehtedega jne. Kokkuvõtlikult individuaalsete geenide transkriptsioon on sisse/välja lülitataud regulaatorvalkude vahendusel
mitu hüdrat) Ehk rakud remodelleerivad ennast. Rakud on pidevalt mitoosis ning tekkivad rakud paigutuvad distaalselt. Igal rakul on mitu rolli, sõltuvalt vanusest. Hüdra tükeldamisel kasvatab iga tükk apikaalsesse otsa pea ja basaalsesse otsa saba- tekib väiksem hüdra. Pea aktivatsiooni gradient on kõrgeim tipus ja jala aktivatsiooni gradient basaalses osas. *Hüpostoom põhiorganisaator peaosas 'tundlate' vahel, inhibitoorne gradient väheneb basaalse osa suunas; et ei tekiks uut organiseerivat organit. Kuidas hüdra teab, millal punguda?- pungumine saab toimuda seal, kus signaalide gradiendid on võimalikult väikesed ehk siis kui hüdra on saavutanud suurema kasvu. 4) Kompenseeriv regeneratsioon diferentseerunud rakud jagunevad, säilitavad oma fn'i. Uued rakud ei tulene tüvirakkudest ega läbi dediferentseerumise. (imetaja maks)
sugulusele vabalt elavate aerjalalistega.Kalatäi on väike vähike, kes on arejalaliste sugulane, elab ajutise ektoparasiidina kalade kehal. Tema keha on väga lame ning alalõugadest on kujunenud kõhupoole kaks suurt, kala kehale kinnitumist võimaldavat iminappa. Vääneljalalised on lisaks vesikirbulistele ja aerjalalistele alamate vähkide rühma kuuluvad hermafrodiitsed loomad. Nendel vähkidel on vabalt liikuvad ainult vastsed. Metamorfoosi käigus kinnitub vastne tundlate ja erilise näärme nõre abil end meres olevale tugevamale alusele ja täiskasvanu staadiumis liikuda ei saa. Tuntumad liigid kuuluvad kahte eluvormi. Koonusekujulise skeletiga tõruvähid on substraadiga seotud jäigalt, lihaselise jalakese abil substraadiga seotud nuivähid saavad aga ennast substraadi suhtes liigutada. Vääneljalalistega on lähedalt seotud ka kottvähk, kelle valmikustaadium möödub krabi kehas ning kellel ulatub peremehest välja ainult mune täis tuubitud kotike
Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad. 8 Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks nn. kabetamissälk. Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploidseid kui diploidseid mune. Esimestest arenevad alati isased, teistest ainult emased või ühiselulistel kiletiivalistel ka töölisisendid. Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Esineb nii jalutuid konusid kui liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid.
); putukad (Insecta, Hexapoda), kellel kõigil on eristunud pea, kolme paari jalgadega rindmik, ning jalgadeta tagakeha. Uusimal ajal on leitud, et hulkjalgsed ja putukad polegi lähisugulased(?) Tähendab, trahheedega hingamine on neil „leiutatud“ konvergentselt, kohastumisena eluks maismaal. Sarnane: üks paar tundlaid, suised, keha on lüliline 104. Sajajalgsete ( Chilopoda ) ja tuhatjalgsete ( Diplopoda ) erinevusi. Sadajalgsed on lameda pika keha ja suhteliselt pikemate tundlate ning jäsemetega kui tuhatjalgsed. Sada: mürginäärme ava, röövloomad; kere segmentatsioon homo või heterotroomne, Tuhat: detriidisööjad; kere pole jagunenud osadeks. 105. Putukate vaegmoone ja täismoone; erinevus meres elavate lülijalgsete moondest. Vaeg: muna vastne – valmik. kirbulised Täis: muna vastne nukk– valmik. Liblikalised, mardikalised. Meres elavad lülijalgsed: Vähilaadsed on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest
a) esineb käsna hõimkondadel b) hõimkond ainuõõssed c) hõimkond erinevad ussid ( nt rips-, lame-, ümar-, rõngussid). d) Hõimkond limused e) Hõimkond lülijalgsed f) Hõimkond okasnahksed Putukate areng 1. moondeta · väga ürgsed putukad arenevad, näiteks majasoomukas. 2. vaegmoone · muna vastne (kestumised) valmik · näiteks arenevad tirtsud ja ristikad. · Kehalülide arv, tiibade olemasolu, sugunäärmed, tundlate pikkus vastse ja valmiku erinevused. 3. täismoone · muna vastne nukk valmik · arenevad nii kärbsed, sääsed, kirbud, liblikad, mardikad, aipelgad, mesilased. Vastsetel on kindlad nimetused ja ehitus tüübid(liblikavastsed on röövikud, kärbestevastsed on vaglad ja mardkia vastsed on tõugud).
6) vaenlaste eest kaitseks (värvus, okkad, silmade kujutised nt liblika tiibadel) 7) peitmiseks (varjevärvus, kuju) Käitumuslikud kohastumused: 1) peidavad end sarnase välimusega keskkonda 2) ämblikel ja osa putukail niidid ja eritised põgenemiseks ja laskumiseks ohukohast 3) maskeerumine ja imiteerimine (nt väike hüpikämbliklane imiteerib sipelgaid, tundlate asemel hoiab oma esimesi jalgu üleval ja liigub kuuel jalal) 4) elektrilöögid osal kaladel (elektriangerjas) 5) värvivahetus (kameeleon) 6) sarnasus (mimikri), nt kägu muneb munad, kuid munad haub välja teine lind, kes ekslikult peab neid oma munadeks Füsioloogilised kohastumised: 1) nt vaalade lihasvalk säilitab rohkem hapniku kui maismaaloomade lihasvalk
annaabi.ee 
