Sihktiivalised (0)

Jüri Gümnaasium
SIHKTIIVALISED
Liisa Tamm
8.h klass
õp. Mari Sarv
2011
Sisukord

• Sissejuhatus
  
• Välisehitus
  
• Siseehitus
  
• Paljunemine
  
• Heli tekitamine
  
• Kokkuvõte
  
• Kasutatud kirjandus
  Lisa: fotod
  

Sissejuhatus
Sihktiivalised on üle maailma levinud suur putukaselts, kust on teada üle 20 000 liigi. Eestist on neid leitud aga üllatavalt vähe - kõigest 39 liiki, ja vaid paar on selliseid, mida pole veel tabatud, kuid mille leidmine on tõenäoline. Kõige rohkem sihktiivalisi esineb troopilistes ja subtroopilistes maades. Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: pikatundlalised ja lühitundlalised. Lühitundlalisi on tunduvalt rohkem kui pikatundlalisi, arvud on vastavalt rohkem kui 13 000 ja rohkem kui 7 000. Eestis on vastavad arvud 27 ja 12 ( http://www.zbi.ee/satikad/putukad/sihk/ ). Eestis on tavalisemad ritsiklaste ehk pikatundlaliste sugukonda kuuluvad lauluritsikas, heinaritsikas , kilk ja kaerasori . Tirtsulistest ehk lühitundlalistest on Eestis esindatud harilik niidutirts ja harilik rohutirts .
Välisehitus
Sihktiivalised on nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt väga mitmekesine rühm. Väiksemate liikide kehapikkus on vaid 1,5 mm, suuremad isendid on kuni 20 cm pikad.
Sihktiivaliste pea on suhteliselt suur ja väga liikuv. Suised on iseloomuliku ehitusega haukamissuised - ülalõuad on tugevad, ülahuul ja kobijad on väga hästi arenenud. Silmad ei ole eriti suured. Üksikutel liikidel on silmad taandarenenud. Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma, kuid ka siin esineb erandeid - näiteks ritsiklastel ja sorilastel on täppsilmi vaid kaks, sipelgakilklastel aga puuduvad need hoopiski.
Alamseltse on üsna hõlbus eristada tundlate järgi - pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30, sageli on tundlad kehast tunduvalt pikemad, lühitundlaliste tundlates aga ei ületa lülide arv kunagi 30 ja tundlad on alati kehast lühemad.
Sihktiivaliste keha katab kitiinkest , eesrindmik on väga suur ja liikuv. Eesselja külgosad ripuvad alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Tiibu on kaks paari, enamasti on need hästi arenenud, lühitiivalisi või tiivutuid vorme on väga vähe. Tiivutuid vorme esineb näiteks sugukonnas kilkritsiklased. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad ja tugevamad, täidavad kattetiibade funktsiooni, puhkeolekus pannakse nad katusjalt tagakehale . Tagatiivad on laiad, puhkeolekus volditakse nad lehvikjalt kokku ning asetatakse tagakehale eestiibade alla. Tiivad on sageli nii pikad, et ulatuvad üle tagakeha tipu. Tagakeha on piklik, koosneb 10 lülist ja lõpeb lühikeste urujätketega. Emastel loomadel esineb muneti , mis on eriti hästi arenenud pikatundlaliste alamseltsi esindajatel ("Euroopa putukad").
Siseehitus Siseehitus on vaatamata väikestele mõõtmetele keeruline. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju , millest saab alguse kõhtmine närvikett. Kuulmine on hästi arenenud. Sihtiivalised suhtlevad oma vahel helisignaalide abil. Lõhna tunnevad tundlatega, maitset suiste ja suus paiknevate tunderakkudega. Sihktiivalised hingavad trahheedega, mis ulatuvad kõigi seedeelunditeni. Vereringe on avatud. Süda paikneb kehaõõne seljaosas ja juhib vere pea piirkonda. Erituselunditeks on kehaõõnes paiknevad eritustorukesed, mis juhivad eritatavad ained tagasoolde. Seedeelundkond on torujas ja läbib kogu keha.
On nii taim- kui ka loomtoidulisi sihktiivalisi. Suud ümbritsevate suistega hammustab putukas taimedelt lehetükke ja peenestab need, siis segab suus süljega ja neelab pugusse. Hulgipaljunemise korral tekitavad kõrbetes ja steppides suurt kahju rändtirts ja kõrbetirts, kes võivad suurel alal hävitada kogu taimestiku (EE nr. 8).
Paljunemine Sihktiivalised on lahksugulised. Paarumisel viib isane oma seemnerakud emase suguteedesse. Umbes nädal pärast paaritumist muneb emaputukas munad mulda ja kasutab seemnerakke munarakkude viljastamiseks. Need jäävad sinna kogu talveks. Kevadel kooruvad vastsed, kes ronivad maapinnale ja alustavad toitumist. Vastne sarnaneb täiskasvanule, kuid on väiksem ja tiibadeta. Sihktiivaliste areng toimub vaegmoondega.
Heli tekitamine Paljudel sihktiivalistel on võime tekitada ja vastu võtta heli. Siin on samuti mõlema alamseltsi puhul läinud areng erinevat rada pidi.Pikatundlaliste helitekitamise aparaadiks on ainult eestiivad, millel on kujunenud siristi. Parema eestiiva alusel asub õhuke läbipaistev tugeva soonega raamitud ala ( peegel ). Vasaku eestiiva alusel paikneb " poogen " - samuti tugeva soonega ümbritsetud piirkond. Poognat ümbritsev jäme soon on aga kaetud ogakestega. Siristamise ajal hõõrutakse neid ogakesi kiiresti vastu peegli servasoont, peegel võimendab tekkivat heli. Mõnikord on peegli ja poogna asetus vastupidine, st peegel vasakul ja poogen paremal kattetiival, kuid siristamise mehhanism on ikka samasugune. Enamasti on helitekitamiselundid vaid isasloomadel, harva suudavad ka emased siristada. Heli vastuvõtmise elund paikneb pikatundlalistel eesjala sääres, see koosneb kahest jala vastasküljel süvendis paiknevast trummikilest (mis on mõnikord osaliselt kaetud) ning meelerakkudest, närvilõpmetest, lihastest jne. Lühitundlalised tekitavad heli kattetiibade ja tagajalgade abil. Tagareite siseküljel paikneb rida hambakesi, kattetiibade üks soon on aga väga tugev ja jäme. Jalgu hõõrutakse heli tekitamiseks vastu tiiba. Harvem on süsteem vastupidine - hambakesed paiknevad tiivasoonel, reiel on sile kiiluke, mille vastu neid hõõrutakse. Selline on näiteks käristaja. Lühitundlaliste tümpanaalelundid (helitajumiselundid) paiknevad tagakeha esimese lüli hingeavade taga. Elund koosneb ümmargusest või ovaalsest avast, mis on tõmmatud üle õhukese kilega ja samuti varustatud närviga. Kile all paikneb õhukott, kilet hoitakse spetsiaalsete lihaste abil pingul ( http://et.wikipedia.org/wiki/Sihktiivalised ).
Kokkuvõte Sihktiivalised põlvnevad ilmselt kivisöeajastul elanud ürgsihktiivalistest. Juba permi ajastul ilmusid tänapäevastele ritsikatele lähedased vormid. Nad on ökoloogiliselt oluline putukarühm.
Sihktiivalised on toiduks mitmesugustele lindudele, imetajatele, kahepaiksetele, roomajatele ja röövtoidulistele putukatele.

• Kuivatatud ja peenestatud kaerasoridest valmistatakse veel tänapäevalgi tuberkuloosi ravimit.
• Paljudele sihktiivalistele on iseloomulik autotoomia (eneseköndistus). St, et jalgepidi vaenlase lõugade vahele sattunud putukas võib end päästa tugeva hüppega, rebides jala enda küljest lahti.
• Mitmed tirtsud on tuntud väga heade lendajatena, kes võivad jõuda oma sünnikohast äärmiselt kaugele. Nii on teada juhtumeid, kus Lääne-Aafrikast startinud kõrbetirtsud on jõudnud Inglismaale . Selleks tuli neil lennata rohkem kui 2400 km ookeani kohal.
• Tirtsuparvede mõõtmed võivad olla sõna otseses mõttes tohutud. Massilise paljunemise aastatel pole haruldased parved , mis haaravad enda alla 5-12 km² suuruse maa-ala. Arvestuse järgi koosneb selline parv 700 miljonist kuni 2 miljardist putukast. Suurimad teadaolevad parved on katnud rohkem kui 250 km², tirtse oli seal umbes 35 miljardit. Sellise parve kogumass on umbes 50 000 t. Kuna üks tirts sööb elu jooksul umbes 300g rohelisi taimi, on põhjustatud kahju tohutu.
• Täiskasvanud rohutirts suudab ühe taime 6 cm pika õie ära süüa umbes ühe tunni jooksul.
• Mõned Ameerika indiaanlased korraldasid ühiseid haaranguid suures koguses rohutirtsude püüdmiseks. Rohutirtsud olid neile üheks lemmiktoiduks ja paljudele hõimudele ka põhiliseks toiduks ("Milleks meile putukad?").

Heinaritsikas
Harilik rohutirts
Kaerasori Rändtirts
Harilik lauluritsikas
Kasutatud kirjandus

M. Chinery "Euroopa putukad" 2005

Gilbert Waldbauer "Milleks meile putukad?" 2003

EE nr. 8 1995

http://et.wikipedia.org/wiki/Sihktiivalised

http://flyfishing.ee/?page_id=et/putukad/eesti_putukad/suvi/sihktiivalised/

http://www.zbi.ee/satikad/putukad/sihk/

http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=339

Bioloogia põhikoolile II