Jooksiklased (0)

Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Kaisa Kamenik
Jooksiklased (Carabidae)
Referaat aines PK.0397 Eesti putukad
Tartu 2015
Sisukord
Carvalho, C. (2015) Ground and Tiger Beetles (Coleoptera: Carabidae) 8
Sissejuhatus
Jooksiklased (Carabidae) on röövmardikaliste suurimaid sugukondi (veebipõhine EE, 2006), kuhu kuulub üle 40 000 liigi. Umbes 2000 liiki on esindatud Põhja-Ameerikas. Inglismaal on neid aga umbes 350 ning seal leidub ka Carabus intricatus, kes on üks suurimad isendeid ning väga haruldane ja kohtab ainult mõnes kohas Dartmooris (Carvalho, 2015). Eestis on kirjeldatud ligikaudu 270 liiki (vikipeedia, 2014). Tuntumad liigid on süsijooksik (Pterostichus sp.), ajajooksik (Carabus nemoralis), põllujooksik (Carabus cancellatus) ning nõmmliivakas (Cicindela hybrida) (Tamm).
Täiskasvanud jooksiklaste suurus varieerub kahest millimeetist kuni kolmekümne viie millimeetrini. Jooksiklased on öösel tegutsevad loomad, päevasel ajal varjuvad nad maas lamavate puutükkide ja kivide alla. Värvuselt on nad tumedat värvi, üldjuhul süsimustad. Tume värvus on abiks jääda maapinnal liikudes märkamatuks. Neil on tavaliselt pikad võimsad jalad, mis võimdalavad neid kiiresti liikudes saaki püüda või põgeneda kiskjate eest. Jooksiklasi võib leida peaaegu igalt poolt maakeralt, kuid on ka liike, kes on seotud mingi kindla ökosüsteemiga, näiteks niidud või metsamaad (Carvalho, 2015). Jooksiklastel esinevad küll tiivad, aga need on üldjuhul talitusliku tähtsusega, peaaegu kogu elu veedetakse maa peal (C).
Jooksiklaste keha on enamasti sale , peenike ning tugev. Samuti on keha voolujooneline , mis võimaldab kiiret liikumist maaalusest käikudes ja taimede vahel. Tundlad on suhteliselt pikad ja peenikesed. Röövloomadele kohaselt on neil võimsad lõuad (Tamm). Valdav enamus jooksiklasi on röövtoidulised ja väga aktiivsed (Tamm). Päevane toiduvajadus on kolmandik nende kehakaalust. Süüakse tigusid, röövikud ja erinevaid tõuke. Paljud neist toitutavd osaliselt või täieliku seemnetset või muust taimsest materjalist (Merivee; Must; Kruus, 2012).

I. Jooksiklaste kehaehitus
Pea kinnitub tavaliselt väljakujunenud kaela abil liikuvalt eesrindmiku külge. Silmad on mitmesuguse suuruse ja kujuga ning asetsevad pea külgedel , tundlate taga. Tundlad kinnituvad laubale (pea kumerama ülapoole silmadevaheline osa) või põskedele (suuava ja silmade vaheline osa) ning on niitjad ja koosnevad 11 lülist, mis on mitmesuguse karvastusega. Suuava ümbritsevad haukamissuised ning katavad ülahuul, mis võib olla peakilbiga liitunud ja alahuul , mis kinnitub tugevale lõuaosale. Üla – ja alahuule vahel paiknevad ristsuunaliselt liikuvad lõuad. Ülalõuad on tugevasti sklerotiseerunud, alalõuad on nõrgemad ( Haberman , 1968).
Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk-ja tagarindmikust. Kõige tugevamini on välja kujunenud keskrindmikuga liikuvalt ühendatud eesrindmik. Keskrindmikku katavad selgmiselt kattetiivad, mille ülesandeks on tagarindmikule kinnituvate lennutiibade ja looma tagakeha katmine . Kattetiibade kokkupaneku joont keha keskel nimetatakse õmbluseks. Tagarindmik on üldiselt samasuguse ehitusega kui keskrindmik, ainult mõnevõrra suurem; eesserval liitub ta õmbluse varal keskrindmikuga ja tagaserval tagakehaga. Selgmiselt kinnituvad tagarindmikule liigese abil taga ehk lennutiivad. Kilejad lennutiivad on enam – vähem kolmnurkse kujuga, suurema tiivalabaga ja ahaneva algusega, millega nad kinnituvad keskrindmikule (Haberman, 1968).
Jalad koosnevad viiest osast. Aluslüliks on puus , mis asub puusalohus ja võimaldab jalgade liigutamist mitmes suunas. Tagapuusad on neil liikumatult kinnitunud ja võimaldavad jalgade liikumist ette ja taha ainult ühes tasapinnas. Puusale kinnitub reis erilise, liigesega varustatud lisandi – pöörla abil. Eessääre siseküljel on enamikul jooksiklastel eriline sälk tundlate puhastamiseks (Haberman, 1968).
Tagakeha koosneb reast lülidest, mille selgmist osa nimetatakse tergiidiks, kõhtmist – sterniidiks. Sterniidid on tavaliselt tugevamini kitiniseerunud ning varustatud mitmesuguse punktiiri, kurrutuse ja karvastusega. Tergiite katavad kattetiivad. Jooksiklastel on ainult kuus väljaspoolt nähtavat sterniiti. Tagakeha tipus , anaalstrerniidi ja tergiidi vahel on isastel suguti. Emastel on viimane tagakehalüli väljasopistatav (Haberman, 1968).
Suguelundid paiknevad jooksiklastel tagakeha lõpposas, kujutades endast torujaid liigestatuid organeid, mille tähtsama osa moodustavad munasarjad emastel ja raiad isastel. Mõlemad on paarilised. Raiad on ühe folliikuliga päsmalaadiliselt kokkukeerdunud ja neist väljuvad seemnejuhad ühinevad jämedamaks paiskejuhaks. Paiskejuha tipus asub suguti. Munasarjad koosnevad munajuhale kinnituvatest ovarioolidest, milles valmivad munarakud, ümbritsetult toiterakkudega. Mõlemad munajuhad liituvad üheks, mis avaneb avarasse tuppe. Tupe eesoas avaneb seemnehoidla, kuhu talletatakse isase seeme sugsakti ajal (Haberman, 1968).
Jooksiklaste vastsed on samuti rööveluviisiga. Keha on neil painduv ja piklik. Tagakeha tipil kaks lülilist jätket. Vastsetel on lõuad sama võimsad kui täiskasvanud putukatel, aga natukene tervamad ja saledamad. Neid kohtab harvem, sest nad tegutsevad veelgi varjatumalt. Sellise kehaehituse ha eluviisiga vastseid nimetatakse vilaskvastseteks (Tamm).
II. Jooksiklaste elutsükkel
Elutsükkel algab emaslooma poolt munetud viljastunnud munast , mis teeb läbi metamorfoosi vastse -, nuku – ja valmikujärgu ning lõpeb paaritunud ja munenud isendite surmaga. Ainult vastse – ja valmikujärgus ollakse valmis iseseisvaks liikumiseks ning toitumiseks. Metamorfoosi noorem järk, vastne , on valmikust täiesti erinev. Vastsele on iseloomulikuks eeskätt toitumiseks vajalikud elundid, tunnused ning talitusvõimeliste suguelundite puudumine (Haberman, 1968).
Vastsejärk on eeskätt kasvamiseks ja varuainete salvestamiseks. Peaaaegu kõik vastse tunnused muuutvad nukujärgus, kus valmiku kujunemiseks kasutatakse ära vastse poolt salvestatud varuained . Valmikujärku peamine üleasanne on soo jätkamine, suguproduktide valmistamine ja nende toimetamine arenemiseks soodsasse keskkonda (Haberman, 1968).
Ligikaudu 75% Eestis elavatest jooksiklaste liikidest paljunevad kevadel. Sügisel paljunevatel liikidel talvitub tavaliselt vastne, mitmel liigil ka valmik, seljuhul paaritumine ja munemine toimub hilissügisel. Vähesed liigid paljunevad südasuvel. Oletatakse osadel liikidel ka munana talvitumist (Haberman, 1968).
Arenemistsükli üldine kestus on enamikul liikidel aasta. Mõned suuremad isendid elavad kuni kolm aastat. Jooksiklaste aktiivne elutegevuse periood algab tavaliselt meie tingimustes aprilli lõpul kui õhutemperatuur ületab 8-10 ja kestab kuni oktoobrini, enamik liike on läinud talvituspaikadesse (Haberman, 1968).
Enamjaolt munevad jooksiklased munad maapinnale, kus mõne tunni või pikema aja järel väljuvad vastsed, kes alustavad aktiivset elutegevust. Keskmiselt jooksiklased toodavad ühe põlvkonna aastas. Emased sünnitavad 30 kuni 600 ovaalset muna (C). Vastne teeb läbi kolm kasvujärku umbes kahe kuuga (Haberman, 1968).

III. Seemnesööjad jooksiklased
Jooksiklased valivad hoolega, mida nad söövad, kuigi ei ole spetsialiseerunud kindlatele seemneliikidele. Energia säästmiseks kogunevad nad seemnejahile sinna, kus neid on palju. Mõned kuivajooksikud isegi ronivad kõrgele taimele, süües korvõieliste, kõrreliste ja sarikaliste õisikutele ja pehmetel seemntel, mis pol veel täitsa valmis (Merivee; Must; Kruus, 2012).
Peamiselt siiski leitakse enamus osa seemneid maapinnalt üles ning taimede otsas ei ronita. Kuna jooksiklased on öise eluviisiga, siis see on tekitanud küsimuse, kuidas nad suudavad pimedas üles leida toidupoolise ja vahet teha söödaval ja mittesöödaval toidul . Ühe oletuse järgi leiavad nad söödipoolise üles kompimise ja valgel aja nägemise abil. EMÜ neurofüsioloogiline uurimistöö näidanud, et jooksiklaste tunnadel olevad kemoretseprodi on tundlikud soolade, taimsete suhkrute ja alkaloidide suhtes. Kahte viimast leidub ka suurtes kogustes seemnetes. seega vüibki mängida tähtsat rolli maitsmismeel seemnesöögi otsingutel (Merivee; Must; Kruus, 2012).
Seemneid süüakse väga hoolikalt nind nii vastsed kui ka valmikud on selles osavad- eemaldades enne söömaasumist viljade ja seemnte väliskestad. Jooksiklatse toiduvajadus päevas on umbes kolmandik nende kehakaalust. Tähtsamad seemnetest toitujad on ehmesjooksikud, kuivajooksikud, hiilajooksikud, süsijooksikud, käävikjooksikud, ketasjooksikud, rohujooksikud ja pisijooksikud. Ehmesjooksikud ja kuivajooksikud on kõige olulisemad garnivoorid enamikus agroökosüsteemides (Merivee; Must; Kruus, 2012).
IV. Jooksiklaste majanduslik tähtsus
Jooksiklased aitavad hävitada umbrohuseemneid ning kahjureid , seega on nad kasulikud putukad, keda on kasutatud keskkonnamuutuste bioindikaatoritena ja uuritud nende võimet tõrjuda kahjureid. Jooksiklased on kõige tähtsamateks seemnesööjateks parasvöötmes (Must, 2012).
Oma osa on täita jooksiklaste ka taimekahjurite biotõrjes. Umbrohuseemneid on põldudel väga palju ning see tähendab, et jooksiklaste toidulaud on alati kaetud. Toidu otsingutel liiguvad nad varakevadel põllu servaaladest põllule ja see on biotõjres oluline kui näiteks jooksiklane hävitab lehetäisis nende sigimie faasis: kahjuri arvukus alaneb suviseks sigimise tipphetkel tunduvalt (Must, 2012).
Jooksiklased mõjutavad elupaikade taimekoosluis, süües teatud taimeliikide seemneid. On tehtud katseid ning need on nädanud,et jooksiklase mõjul väheneb laialeheliste umbrohtude, nt valge hanemalts, rebasein osakaal ja nende võime konkureerida kõrrelistets ümbrhogua. Nii saavad kõrrelised võimaluse saavutada ülekaal põllul, kus on palju seemnetoidulisi liike. Ükski taimeliik ei kao nende tegevuse tõttu (Must, 2012).
Kasutatud kirjandus
Haberman, H. (1968). Eesti jooksiklased. Tallinn: kirjastus Valgus. Lk 17- 18; 21-27; 32 -33. (2.04.2015)
Merivee, E., Must, A., Kruus, M. (2012). Seemnesööjad. - Jooksiklased Eesti Loodus köide nr. 9. Kättesaadav: http://www.eestiloodus.ee/artikkel4782_4760.html (4.04.2015)
Tamm, A. Koduümbruse loomadega tutvumine . Jooksiklased. Kättesaadav: http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/jooksiklased.ht m (2.04.2015)
Must, A. (2012). Aedniku märkamatud abilised. – Maaleht . (3.04.2015) Kättesaadav: http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aialeht/aedniku-markamatud-abilised?id=64690536
Veebipõhine Eesti entsüklopeedia . (2006). (2.04.2015)
Carvalho, C. (2015) Ground and Tiger Beetles (Coleoptera: Carabidae)
Kättesaadav: http://ento.psu.edu/extension/factsheets/ground-beetles#section-5 (05.04.15)