TTÜ Keemia ja biotehnoloogia instituut Analüütilise keemia õppetool YKA3411 Instrumentaalanalüüs POT Fosforhappe määramine Cola-jookides potentsiomeetrilisel tiitrimisel Õpperühm: Töö teostaja: Õppejõud: Jelena Töö teostatud: Gorbatsova Töö kaitstud: Teooria Potentsionomeetrilisel tiitrimisel jälgitakse indikaatorelektroodi potentsiaali muutumist tiitrimise käigus, et kindlaks teha tiitrimise ekvivalentpunkt. Ekvivalentpunktis on potentsiaali muutumine kõige suurem. Ekvivalentpunkt määratakse kõige järsema elektromotoorjõu või ka indikaatorelektroodi potentsiaali ( ) hüppe järgi. Võrdluselektroodi potentsiaal on konstantne suurus. Potentsiomeetrilisel analüüsil kasutatavaid elektroode liigitatakse vastavalt selle järgi, kuidas
TTÜ keemia ja biotehnoloogia instituut YKA3411 Instrumentaalanalüüs POT Askorbiinhappe sisalduse määramine potentsiomeetrilisel tiitrimisel Õpperühm: LAAB32 Töö teostaja: Alesja Nehhozina Õppejõud: Töö teostatud: 13.10.2020 M. Kuhtinskaja 1 Töö eesmärk Askorbiinhappe (C-vitamiini) sisalduse määramine potentsimeetrilisel tiitrimisel. 2 Töö käik OSA 1 - Proovi ettevalmistus 1. Asetada 1 askorbiinhappe tabletti puhtasse ja kuiva 100 ml mõõtekolbi ja täida veega kriipsuni. Segada lahust ning oodata, kui tablett lahustub täielikult.
Graafiku töötlemisel kasutada hästi täpse ja tiheda jaotusega telgesid, abijooni ja määrata lõikepunktid täpsusega 0,05...0,1 mL. Selleks teha graafik piisavalt suures mõõtkavas. Ekvivalentpunktile vastava mõõtelahuse ruumala ja tema molaarsuse (normaalsuse) alusel arvutatakse tiitritavas lahuses olev happe hulk millimoolides või milligrammekvivalentides (üheprootoniliste hapete puhul numbriliselt samad). Teoreetiline põhjendus, valemid. Konduktomeetrilisel tiitrimisel määratakse ekvivalentpunkt elektrijuhtivuse muutuse järgi, mis on tingitud ühtede ioonide asendumisest teistega. Soolhappe tiitrimisel naatriumhüdroksiidiga asendatakse hüdroksooniumioonid (0H3O+ = 349,8 S cm2 mol1) vähem liikuvate naatriumioonidega (0Na+ = 50,1 S cm2 mol1), sest neutralisatsioonireaktsioonis H 3O + + Cl - + Na + + OH - 2 H 2 O + Na + + Cl - tekkiv vesi praktiliselt ei dissotsieeru. Neutraliseerimisel juhtivus väheneb ja saavutab
Töö nr 16. Töö pealkiri: Konduktomeetriline tiitrimine Üliõpilase nimi ja Õpperühm eesnimi : Töö teostamise Kontrollitud: Arvestatud: kuupäev: Töö ülesanne. Töös tiitritakse tugeva alusega kas nõrka ja tugevat hapet või hapete segu. Tiitrimise ekvivalentpunkt määratakse graafiliselt lahuse elektrijuhtivuse mõõtmiste alusel. Teooria. Konduktomeetrilisel tiitrimisel määratakse ekvivalentpunkt elektrijuhtivuse muutuse järgi, mis on tingitud ühtede ioonide asendumisest teistega. Soolhappe tiitrimisel naatriumhüdroksiidiga asendatakse hüdroksooniumioonid (0H3O+ = 349,8 S cm2 mol1) vähem liikuvate naatriumioonidega (0Na+ = 50,1 S cm2 mol1), sest neutralisatsioonireaktsioonis H 3O + + Cl - + Na + + OH - 2 H 2 O + Na + + Cl - tekkiv vesi praktiliselt ei dissotsieeru. Neutraliseerimisel juhtivus väheneb ja saavutab
TTÜ Materjaliteaduse Instituut Füüsikalise keemia õppetool Töö nr. 16 Konduktomeetriline tiitrimine Üliõpilane: Kood: Töö teostatud Tallinn 2012 Töö ülesanne. Töös tiitritakse tugeva alusega kas nõrka ja tugevat hapet või hapete segu. Tiitrimise ekvivalentpunkt määratakse graafiliselt lahuse elektrijuhtivuse mõõtmiste alusel. Teooria. Konduktomeetrilisel tiitrimisel määratakse ekvivalentpunkt elektrijuhtivuse muutuse järgi, mis on tingitud ühtede ioonide asendumisest teistega. Soolhappe tiitrimisel naatriumhüdroksiidiga asendatakse hüdroksooniumioonid (0H3O+ = 349,8 S cm2 mol1) vähem liikuvate naatrium- ioonidega (0Na+ = 50,1 S cm2 mol1), sest neutralisatsioonireaktsioonis H 3O + + Cl - + Na + + OH - 2 H 2 O + Na + + Cl - tekkiv vesi praktiliselt ei dissotsieeru. Neutraliseerimisel juhtivus väheneb ja saavutab
TTÜ Materjaliteaduse Instituut Füüsikalise keemia õppetool Töö nr 16f KONDUKTOMEETRILINE TIITRIMINE rjaliteaduse Instituut lise keemia õppetool MEETRILINE TIITRIMINE Töö eesmärk Määrata hapete hulgad konduktomeetrilise tiitrimise teel nõrga happe lahuse segus. Tiitrimise määratakse ekvivalentpunkt graafiliselt lahuse elektrijuhtiv Teoreetilised alused Konduktomeetrilisel tiitrimisel määratakse ekvivalentpunkt elektrijuhtivuse m ühtede ioonide asendumisest teistega. Soolhappe tiitrimisel naatriumhüdrok vesinikioonid vähem liikuvate naatriumioonidega, sest neutralisatsioonireakt ei dissotsieeru. Neutraliseerimisel tugevat hapet sisaldava lahuse elektrijuh miinimumväärtuse ekvivalentpunktis ehk kuni kõik vesinikioonid on asendun edasisel lisamisel hakkab juhtivus kasvama ioonide, eriti aga hüdroksiidiooni
Töö nr 16 Töö pealkiri Konduktomeetriline tiitrimine Üliõpilase nimi ja Õpperühm eesnimi Töö teostamise Kontrollitud: Arvestatud: kuupäev: 13.04.2011 Töö ülesanne Töös tiitritakse tugeva leelisega kas nõrka hapet ja nõrga ning tugeva happe segu. Tiitrimise ekvivalentpunkt määratakse graafiliselt lahuse elektrijuhtivuse mõõtmiste alusel. Konduktomeetrilisel tiitrimisel määratakse ekvivalentpunkt elektrijuhtivuse muutuse järgi, mis on tingitud ühtede ioonide asendamisest teistega. Konduktomeetrilisel tiitrimisel määratakse ekvivalentpunkt elektrijuhtivuse muutuse järgi, mis on tingitud ühtede ioonide asendumisest teistega. Aparatuur Mõõteelektrood, mis sukeldatakse tiitritavasse lahusesse; juhtivuse mõõteseade; segur; bürett mõõtelahusega Katse käik Keeduklaas uuritava lahusega (või lahustega) saadakse praktikumi juhendajalt. Keeduklaasi
Füüsikalise keemia laboritö nr. 16 KONDUKTOMEETRILINE TIITRIMINE , S/m , S/m , S/m Graafikute seletused: a) tugeva happe tiitrimisel tugeva alusega, b) nõrga happe tiitrimisel tugeva alusega c) tugeva ja nõrga happe segu tiitrimisel tugeva alusega NaOH kontsentratsioon 0,1240 n CM= g-ekv/V g-ekv= CM*V 0,124 Mõõdetud Lisatud elektrijuhtivu NaOH, ml s S/m 0,5 423 1 369 1,5 308 2 259 2,5 219
Töö teostaja: Õpperühm: Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll K. Lott 14.03.2001 21.03.2011 arvestatud: Töö ülesanne Töös tiitritakse tugeva leelisega kas nõrka ja tugevat hapet või hapete segu. Tiitrimise ekvivalentpunkt määratakse graafiliselt lahuse elektrijuhtivuse mõõtmiste alusel. Töö teoreetilised alused Konduktomeetrilisel tiitrimisel määratakse ekvivalentpunkt elektrijuhtivuse muutuse järgi, mis on tingitud ühtede ioonide asendamisest teistega. Konduktomeetrilisel tiitrimisel määratakse ekvivalentpunkt elektrijuhtivuse muutuse järgi, mis on tingitud ühtede ioonide asendumisest teistega. Soolhappe tiitrimisel naatrium- cm 2 0 H O + = 349,8 hüdroksiidiga asendatakse hüdroksooniumioonid (
Fosforhappe kontsentratsiooni määramine potentsiomeetrilisel tiitrimisel. Fosforhape H3PO4 on kolmeprootoniline hape, mis dissotsieerub vastavalt kolmeastmeliselt , kus juures nii teise kui kolmanda astme dissotsiatsioon on madal: H3PO4 H+ + H2PO4- Kh,1= 7,5 10-3 H2PO4- H+ + HPO42- Kh,2= 6,2 10-8 HPO42- H+ + PO43- Kh,3= 2,2 10-12 Kuna Kh,1 << kui Kh,2, Kh,2, siis võime põhimõtteliselt lahuse ligikaudse kontsentratsiooni määrata lahuse pH järgi. Samas põhjustab siin väike muutus pH
tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Mis tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimid ta invertaasile mille pH = 4,8 inaktiveerivalt ja lõpetab reaktsiooni ning tagab vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon B kompleksi. Keetmisel taandub kompleksist Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub Cu2O, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B, mis keetmise toimel moodustab kompleksi naatriumiga ja tiitrimisel 0,02M vasksulfaadi lahusega jällegi laguneb ning võimaldab Cu(II) ioonidega triloon B kompleksi taastekke. Töö käik · Ensüümist valmistati 10ml 20x lahjendusega ensüümi lahust gradueeritud katseklaasi. (0,5ml ensüümi + 9,5ml atsetaat puhvrit). Katseklaasi sisu segati 5min vältel ettevaatlikult. · Võeti 50ml mahuga katseklaas, kuhu pipeteeriti 25ml substraati, milleks on 7% sahharoosi lahus atsetaatpuhvris pH = 4,8
reaktsiooniproduktide määramiseks vajalik leeliseline komplekslahus invertaasile inhibeerivalt ja lõpetab ensüümiraktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetud taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. 1 Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Tiitrimisel toimub reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud CuSO4 hulga järgi leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivus avaldatakse tahke preparaadi korral mikrokatalites 1 g kohta (µkat/g). Töö käik Tahkest ensüümipreparaadist valmistati kontsentratsiooniga 4-5 mg/ml töölahus. Selleks võeti
TIITRIMINE Üliõpilase nimi ja eesnimi: Õpperühm: KAOB-61 Töö teostamise Kontrollitud: Arvestatud: kuupäev: 13.02.2012 SKEEM Töö ülesanne. Töös tiitritakse tugeva leelisega kas nõrka ja tugevat hapet või hapete segu. Tiitrimise ekvivalentpunkt määratakse graafiliselt lahuse elektrijuhtivuse mõõtmiste alusel. Konduktomeetrilisel tiitrimisel määratakse ekvivalentpunkt elektrijuhtivuse muutuse järgi, mis on tingitud ühtede ioonide asendamisest teistega. Aparatuur. Mõõteelektrood, mis sukeldatakse tiitritavasse lahusesse; juhtivuse mõõteseade; segur; bürett mõõtelahusega. Katse käik. Keeduklaas uuritava lahusega (või lahustega) saadakse praktikumi juhendajalt. Keeduklaasi paigutatakse elektrood ja segur, keeduklaasi kohale kinnitatakse bürett mõõtelahusega
8 185 8,5 194 9 202 9,5 210 Esimeses ekvivalentpunktis (4,18;160) on ne 10 231 0,00418 l*0,1035g*ekv/l=0,0004347g*ekv=0, 10,5 248 Teises ekvivalentpunktis (9,5;215) on neutra 11 272 0,0053 l*0,1035g*ekv/l=0,0005486g*ekv=0,5 11,5 294 12 322 12,5 348 Järeldus 13 369 Tiitrimised on tehtud küllaltki hoolikalt nagu jä 13,5 393 Tugeva happe tiitrimisel asendatakse hüdroo 14 420 hapet sisaldava lahuse elektrijuhtivus vähene 14,5 441 elektrijuhtivus uuesti kasvama üldise ioonide 15 461 Tugeva ja nõrga happe segu tiitrimisel reage neutraliseerimist hakkab tiitruma vähedissots langeb, nõrga happe neutraliseerimisega kaa soola moodustumise tõttu. Elektrijuhtivuse ka
1. Töö teoreetilised alused 1.1 Töö eesmärk Töö eesmärk oli määrata invertaasi preparaadi aktiivsus, kasutades substraadina sahharoosi. Kasutasin meetodit, kus toimus tänu invertaasi preparaadile sahharoosi hüdrolüüs. Et teada saada invertaasi aktiivsust, määrasin hüdrolüüsi produktide fruktoosi ja glükoosi kontsentratsioonid reaktsioonisegus. Fruktoosi ja glükoosi kontsentratsioonid määrasin triloon B koguse abil, mille sain teada tiitrimisel. 1.2 Teooria Invertaas ehk D fruktofuranosiidi fruktohüdrolaas ehk - fruktofuranosidaas on ensüüm, mis kuulub glükosiidsideme hüdrolaaside ehk glükosidaaside hulka, mis katalüüsivad O- glükosiidsidemete hüdrolüüsi vastavalt skeemile: O glükosiidside Glükosidaas + H2O + HOR
antud võiet. Seejärel viisin sooja vee abil antud proovid 250ml mõõtkolbi. Lisasin sinna veel sooja vett ning loksutasin korralikult. Seejärel viisin destilleeritud veega lahused 250ml mahumärgini. Mõlemad lahused filtreerisin ning seejärel pipeteerisin mõlemad filtraadid 50ml kolbi. Mõlemale lahusele lisasin 1 ml 10%-list K2CrO4 ning tiitrisin 0,05N AgNO3 lahusega kuni värv muutus oranzikaks. Katsetulemused: Katse 1 m(antud aine kaalutis)= 1,98 g V(AgNO3 kulu tiitrimisel)= 2,6 ml Katse 2 m(antud aine kaalutis)= 3,06 g V(AgNO3 kulu tiitrimisel)= 3,8 ml Arvutused 100 * V * K * 0,0029 * V 1 X = Keedusoola osamass(%) arvutatakse valemiga: m *V 2 , kus V- AgNO3 kulu K- AGNO3 lahuse tiitri paranduskoefitsent (1,00) 0,0029- 0,05N AgNO3 tiiter, väljendatud NaCl V1- tõmmise maht, mis valmistati kaalutisest (250ml)
kolmandasse komplekslahusesse. Kolvid komplekslahusega, kuhu oli lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetasin 10 minutiks elektripliidile püstjahuti alla keema. Keetmine lõpetasin 150 ml destilleeritud vee lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Kolb jahutati toatemperatuurini kraanivee all. Antud juhul ei olnud võimalik kasutada 20minuti proovi, kuna lahus oli üleni punane ( tekkinud Cu2O tõttu) ja polnud märgata vaba triloon B. Õppejõu sõnul oleks olnud raske triloon B kogust tiitrimisel kindlaks teha ja sellepärast kasutan oma arvutustes ainult kahte proovi. Põhjust sellele, miks nii juhtus ei oska ma leida, kuna enda arvates ei teinud ma midagi niivõrd valesti. Reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määrasin 0.02M CuSO4 lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimise alustamist lisasin indikaatorina 5 tilka mureksiidi lahust. Kolb värvus indikaatori toimel violetseks. Tiitrisin seni, kuni violetne värvus asendus samblarohelisega.
keskkond, siis toimub reaktsiooniproduktide määramiseks vajalik leeliseline komplekslahus invertaasile inhibeerivalt ja lõpetab ensüümiraktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetud taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Tiitrimisel toimub reaktsioon, kus vabanenud triloon B komplekseerub uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimiseks kulunud CuSO4 hulga järgi leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivus avaldatakse vedela preparaadi korral mikrokatalites 1 ml kohta (kat/ml). Töö käik
See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja tekib punane Cu2O sade. Keetmisel toimub reaktsioon näeb välja nii: Sellele järgneb triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0,02 M CuSO4 lahust. Tiitrimisel komplekseerub triloon B Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimist saab kindlaks määrata indikaator mureksiidi värvuse muutumise järgi. Taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus leitakse tiitrimiseks kulunud CuSO4 lahuse hulga järgi kaliibrimissirgelt. Kui on tegemist vedela ensüümipreparaadiga, siis avaldatakse invertaasi aktiivsus mikrokatalites ensüümilahuse 1 mL kohal, tahke preparaadi korral mikrokatalites 1 g kohta. Katse käik
• Mis on sademe pesemine? - Sademe pesemise eesmärgiks on tema poolt adsorbeeritud lisandite ja emalahuse jääkide eemaldamine. • Mis on pesemise täielikkuse proov? - Tagab, et kõik vajalikud ioonid oleksid sademega lahusest välja tulnud • Mis on eksikaator? - Õhukindel klaasanum, mis tagab stabiilse keskkonna • Mis on muhvelahi? - Ahi, mis on mõeldud kõrgetele temperatuuridele, tuhastusahi • Millel põhineb neutralisatsioonimeetod? - Tugeva happe tiitrimisel tugeva alusega ja vastupidi e. HAPPE + ALUS = SOOL + VESI • Millel põhineb redoksmeetod? - Põhineb oksüdatsiooni astme muutumisel. • Milleks kasutatakse mõõtkolbi? – lahuse valmistamiseks või suurte vedelikehulkade mõõtmiseks, lahjendamiseks • Mis on lahuse normaalsus? - Gramm ekvivalent arv 1000ml-is • Mis on ekvivalentsuspunkt? - Punkt kus ainete kogused on reageerinud, pH=7 • Mis on lahuse tiiter
kasutatakse antud töös kompleksomeetrilist meetodit, kus põhiliseks reaktiiviks on tugevalt leeliselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)triloon B kompleksi. Hüdrolüüsisegust võetud, taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades vask(I)oksiidi, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Töö käik: 1. Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks kasutasime suuremat katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml 7% sahharoosi lahust, mis oli substraadiks ja mille pH oli 4,8. Lahuse asetasin vesitermostaati 30 kraadi juurde soojenema. 2. Valmistasin ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Pipeteerisin kolme koonilisse kolbi 250 ml komplekslahust. 3
Happe hulk: 1) 0,0041 l*0,1220g*ekv/l=0,0005002g*ekv=0,5002mg*ekv (tugev hape) 2) 0,0034 l*0,1220g*ekv/l=0,0004160g*ekv=0,4160mg*ekv (segu, tugev hape) 3) 0,0047 l*0,1220g*ekv/l=0,0005734g*ekv=0,5734mg*ekv (segu, nõrk hape) Graafikud: Järeldused: Esimene lahus sisaldas 0,5002mg*ekv tugevat hapet ning teine sisaldas 0,416mg*ekv tugevat ja 0,5734mg*ekv nõrka hapet. Tiitrimised on tehtud küllaltki hoolikalt nagu järeldub jooniselt, kus punktid on enamvähem kõik sirgete peal. Tugeva happe tiitrimisel asendatakse hüdrooniumioonid vähemliikuvate metalliioonidega. Neutraliseerimisel hapet sisaldava lahuse elektrijuhtivus väheneb, kuni hape on neutraliseeritud. Edasisel leelise lisamisel hakkab elektrijuhtivus uuesti kasvama üldise ioonide, eriti aga hüdroksiidioonide arvu suurenemise tõttu. Tugeva ja nõrga happe segu tiitrimisel reageerib leelisega kõigepealt tugev hape ja alles pärast selle neutraliseerimist hakkab tiitruma vähedissotsieeruv nõrk hape
Mõõtelahuse normaalsus: 0,1023 n Happe hulk: 1. 0,0054 l * 0,1023g*ekv/l=0,5524 mg*ekv (nõrk hape) 2. 0,0047 l * 0,1023g*ekv/l=0,4808 mg*ekv (segu, tugev hape) 3. 0,0065 l* 0,1023g*ekv/l=0,6650 mg*ekv (segu, nõrk hape) Järeldused: Esimene lahus sisaldas 0,5524 mg*ekv nõrgat hapet ning teine sisaldas 0,4808 mg*ekv tugevat ja 0,6650 mg*ekv nõrka hapet. Võib olla tiitrimine läks natukene valesti, sest mõned punktid ei ole sirge peal. Nõrga happe tiitrimisel tugeva alusega kasvab lahuse elektrijuhtivus nõrgalt dossotsieerunud happe asendamisel hästi dissotsieeruva soolaga.Pärast ekv. punkti elektrijuhtivus kasvab veel järsem, kuna on tekkinud hüdroksiidioonid. Tugeva ja nõrga happe segu tiitrimisel reageerib leelisega kõigepealt tugev hape ja alles pärast selle neutraliseerimist hakkab tiitruma vähedissotsieeruv nõrk hape. Tugeva happe neutraliseerimisel elektrijuhtivus
3. katsel: 10,8 ml 4. keskmine: 10,82 ml Tiitritud NaOH kontsentratsioon: 0,1004 mol /dm 3 Tiitritud leitud kontsentratsiooniga HCl ruumala: 1. katsel: 8,5 ml 2. katsel: 8,4 ml 3. katsel: 8,5 ml 4. keskmine: 8,47 ml HCl-ile NaOH-d lisades muutus värvusetu lahus fenoolftaleiini tõttu punaseks. HCl-i ruumala tiitrimisel: 10 cm3 Kontroll-lahusele HCl-i lisades muutus lahus metüülpunase tõttu kollasest punaseks. Kontroll-lahuse ruumala tiitrimisel: 10 cm3 Kontroll-lahuse mõõtkolvi maht: 250 cm3 NaOH molaarmass: 40 g/mol NaOH tegelik kontsentratsioon: 0,0988M 5. Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs HCl lahuse molaarne kontsentratsioon: CM,HCl = (VNaOH × CM,NaOH) ÷ VHCl=(10,82cm3 × 0,1004M) ÷ 10cm3= 0,1086M Kontroll-lahuse molaarne kontsentratsioon:
mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Mis tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimid ta invertaasile mille pH = 4,8 inaktiveerivalt ja lõpetab reaktsiooni ning tagab vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon B kompleksi. Keetmisel taandub kompleksist Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub Cu2O, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B, mis keetmise toimel moodustab kompleksi naatriumiga ja tiitrimisel 0,02M vasksulfaadi lahusega jällegi laguneb ning võimaldab Cu(II) ioonidega triloon B kompleksi taastekke. Töö käik 1. Valmistasin sobiva kontsentratsiooniga ensüümi lahuse. Uurisin vedelat preparaati, seega lisasin 0,25 ml vedelat preparaati pipetiga gradueeritud katseklaasi, millele lisasin atsetaatpuhvrit (pH=4,8) kuni lahuse maht oli 10 ml. Seega teostasin 40 x lahjenduse. Sulgesin katseklaasi korgiga ja loksutasin lahust kontsentratsiooni ühtlustamiseks. 2
Töö ülesanne ja eesmärk Töö ülesandeks oli valmistada lahus kontsentreeritud happe lahusest, lahjendada lahust ning määrata kontsentratsiooni tiitrimisega. Sissejuhatus Konsetratsiooni määramine tiitrimisega: Tiitrimine on protseduur, kus reaktsiooniks kulunud ühe aine täpse kontsentratsiooniga lahuse koguse järgi leitakse teise aine lahuse kontsentratsioon. Näiteks soolhappe tiitrimisel täpse kontsentratsiooniga NaOH lahusega toimub reaktsioon HCl + NaOH NaCl + H2O. Tiitrimisel lisatakse lahusele indikaatorit. Siin töös kasutatakse fenoolftaleiini, mis muutub NaOH lahuses punaseks. Tiitrimisel pipeteeritakse koonilisse kolbi täpne kogus soolhapet ning lisatakse indikaator kolbi pidevalt segades NaOH lahuse värvuse muutumiseni. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid
suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. (µkat/ml). TÖÖ KÄIK Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks võeti 50 ml katseklaas, kuhu pipeteeriti 25 ml 7 % sahharoosi lahust (substraati), mille pH oli atsetaatpuhvri abil reguleeritud sobivale väärtusele. Lahus asetati termostaati 30oC juures soojenema kümneks minutiks.
glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Antud töös leiab kasutamist nn kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Nimetatud kompleks valmistatakse kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades (1:1) CuSO4 ja etüleendiamiintetraäädikhappe dinaatriumi soola. Tiitrimisel toimuv reaktsioon on järgmine: Töö käik Valmistasin töölahust, selleks kaalusin 0,0151 g tahket invertaasi preparaati ja segasin 5 ml atsetaatpuhvriga, mille pH oli 4,8. 15 ml tuubi pipeteerisin 10 ml 7% sahharoosi lahust atsetaatpuhvris (pH 4,8) . Tuub suleti korgiga ning asetati vesitermostaati 30 oC juurde umbes 10 minutiks. Võetsin kolm koonilist kolbi mahuga 250 ml, kuhu pipeteerisin igasse 10 ml komplekslahust
Ekvivalentmass sõltub nii ainest kui konkreetsest reaktsioonist ja sisaldab sisuliselt moolvahekorrale vastavat informatsiooni. Kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Tiitrimine on protseduur, kus reaktsiooniks kulunud ühe aine täpse kontsentratsiooniga lahuse koguse järgi leitakse teise aine lahuse kontsentratsioon. Büretti kasutades mõõdetakse täpselt ühe lahuse maht, teist lahust doseeritakse täpse mahuga pipeti abil. Näiteks soolhappe tiitrimisel täpse kontsentratsiooniga NaOH lahusega toimub reaktsioon HCl + NaOH → NaCl + H2O Vastavalt HCl ja NaOH moolsuhtele 1 : 1 saab soolhappe otsitava kontsentratsiooni leida järgmiselt: nHCl nNaOH ehk VHCl C M HCl VNaOH C M NaOH millest VNaOH C M NaOH C M HCl mol / l VHCl kus 1
Ekvivalentmass sõltub nii ainest kui konkreetsest reaktsioonist ja sisaldab sisuliselt moolvahekorrale vastavat informatsiooni. Kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Tiitrimine on protseduur, kus reaktsiooniks kulunud ühe aine täpse kontsentratsiooniga lahuse koguse järgi leitakse teise aine lahuse kontsentratsioon. Büretti kasutades mõõdetakse täpselt ühe lahuse maht, teist lahust doseeritakse täpse mahuga pipeti abil. Näiteks soolhappe tiitrimisel täpse kontsentratsiooniga NaOH lahusega toimub reaktsioon HCl + NaOH →NaCl + H2O Vastavalt HCl ja NaOH moolsuhtele 1:1 saab soolhappe otsitava kontsentratsiooni leida järgmiselt: n(HCl)=n(NaOH) ehk V(HCl)*CM (HCl)=V(NaOH)*CM(NaOH) V ( NaOH )∗C M (NaOH ) C M ( HCl )= mol/l V (HCl) Tiitrimisel lisatakse lahusele indikaatorit – ühendit, mille värvus sõltub
ulpima. Skaalalt loetakse näit, milleni areomeeter sukeldus see ongi lahuse tihedus. 4. Milline töövahend on bürett? Kuidas ja milleks seda kasutati? Millise täpsusega tulev võtta lugem büretilt? Bürett on vertikaalne, enamasti silindrikujuline laboriseade, mis koosneb mõõteskaalaga klaastorust ja alumises osas olevast kraanist. Bürett võimaldab lahusesse viia täpse ruumala vedelat ainet. Seadet kasutatakse näiteks tiitrimisel(mahtanalüüs). Büretilt tuleb võrra lugem täpsusega 0,01. 5. Milline töövahend on pipett? Kuidas ja milleks seda kasutati? Millega büretti ja pipetti loputatakse? Pipett on ühikutega varustatud instrument, mida kasutatakse kindla ruumalaga vedeliku(harvem gaasi) viimiseks lahusesse. Pipetti tõmmatakse vastav lahus ja seejärel õhu väljasurumisega eemaldatakse lahus pipetist.
lagunevad karbonaatideks, mis sadenevad katlakivina nõu seintele ja põhja. Protsessi kirjeldavad reaktsioonivõrrandid: Ca(HCO3)2 = CaCO3 + H2O + CO2 Mg(HCO3)2 = Mg(OH)2 + 2CO2 Tunni möödudes eemaldatakse proov pliidilt, jahutatakse ning kui proov on toatemperatuurile jahutatud, siis filtreeritakse proov läbi hõreda filterpaberi. Analüüsiks kasutatakse filtraati. Seejärel tiitritakse proovi sama moodi nagu üldise vee kareduse määramisel. Tiitrimisel fikseeritakse büreti näit. Fikseeritud näit: 2,1ml Jäävkaredus arvutatakse valemist. JK = (2,1*0,1*1000)/100 = 2,1 mg-ekv/l Karbonaatne ehk mööduvkaredus on tingitud vees lahustuvatest Ca2+ ja Mg2+ vesinikkarbonaatitest. Arvestades, et üldine karedus on mööduva ning jääva kareduse summa, saab mööduva kareduse leida arvutuslikult kahe eelpool määratud kareduse vahest.
Antud töös kasutatakse glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemisel kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktsiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, milles on taandavad suhkrud, viiakse komplekslahusesse. Keemisel taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)- ks ja Cu2O eraldub punaka sademena. Keetmisel toimuv reaktsioon: Tiitrimisel määratakse vabanenud triloon B kogus, kasutades 0,02M vasksulfaadi lahust, tekib uuesti kompleks, mida näeb lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimisel toimuv reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi koguse järgi leitakse kalibreerimisgraafikult taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivsus avaldatakse vedela ensüümipreparaadi korral mikrokatalites ensüümilahuse 1 ml kohta (kat/ml). 2. Töö käik
inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni. · tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)- triloon B kompleksi. Hüdrolüüsisegust võetud, taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. (kat/ml). Töö käik Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine Valmistan 10 ml töölahust tahkest invertaasist, kontsentratsiooniga 5mg/ml.Lahustina kasutan atsetaatpuhver pH väärtusega 4.8. Invertaasi kontsentratsioon on 5mg/ml ja lahuse maht on 10 ml tuleb kaaluda analüütilisel
Kompleksis sisalduv Cu(II) taandub keemistemperatuuril Cu(I)-ks ja moodustub vask(II)oksiid. Cu2O eraldub punase sademena. Alles jääb ekvivalentses koguses vaba triloon-B. Vabanenud triloom-B kogus määratakse tiitrimise teel. Tiitrimiseks kasutatakse 0,02 M vasksulfaadi lahust. Protsessi käigus komplekseerub triloon-B uuesti Cu (II) ioonidega. Lahusesse lisatud indikaator mureksiid muutub rohekaks, kui vastav kompleks on tekkinud. Tiitrimisel toimuv reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi lahuse mahu järgi leitakse kaliibrimissirgelt taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivsus avaldataks e mikrokatalites ensüümlahuse 1 ml kohta. Töö käik Ensüümpreparaadist töölahuse valmistamine Automaatpipeti abil viiakse gradueeritud katseklaasi 0,25 ml vedelat ensüümpreparaati. Katseklaas täidetakse 10 ml-ni puhverlahusega.
moodustub , mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Keetmisel toimub reaktsioon: Reaktsioonil vabanenud triloon B kogust määratakse tiitrimise teel, kasutades selleks 0,02 M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)- ioonidega ja kompleksi taastekkimist võib täheldada lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimisel: Tiitrimiseks kulunud lahuse hulga järgi leitakse kaliibrimissirgelt taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivsus avaldatakse vedela ensüümipreparaadi korral ja tahke ensüümipreparaadi korral. 1 mikrokatal ensüümi aktiivsuse ühik, mille puhul 1 sekudi jooksul juures produtseeritakse 1 mikromool produkti. Töö käik: Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine.
reaktsiooniproduktide määramiseks vajalik leeliseline komplekslahus invertaasile inhibeerivalt ja lõpetab ensüümiraktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetud, taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. (µkat/ml). Töö käik 1. Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks võetakse 50 ml katseklaas, kuhu pipeteeritakse 25 ml 7%- list sahharoosi lahust(substraati), mille pH on 4,8 (reguleeritud atsetaatpuhvri abil). Lahus asetatakse vesitermostaati 30ºC juurde soojenema (5-10 min). Tehakse ka uuritav invertaasi lahus
See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja tekib punane Cu2O sade. Keetmisel toimub reaktsioon näeb välja nii: Sellele järgneb triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0,02 M CuSO4 lahust. Tiitrimisel komplekseerub triloon B Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimist saab kindlaks määrata indikaator mureksiidi värvuse muutumise järgi. Taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus leitakse tiitrimiseks kulunud CuSO4 lahuse hulga järgi kaliibrimissirgelt. Kui on tegemist vedela ensüümipreparaadiga, siis avaldatakse invertaasi aktiivsus mikrokatalites ensüümilahuse 1 mL kohal, tahke preparaadi korral mikrokatalites 1 g kohta. Katse käik
kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(i)-ks. Moodustub Cu2O ja eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B. Keetmisel 2 toimuv reaktsioon: Kasutades 0,02 M vasksulfaadi lahust määratakse vabanenud triloon B koguse tiitrimise teel.Selle käigus komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimisel toimuv reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud CuSO4 lahuse hulga järgi ja kaliibrimissirget kasutades leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivsus avaldatakse tahke preparaadi puhul mikrokatalites 1g kohta kat/g. 3 Töö käik Ensüümpreparaadist töölahuse valmistamine Lahustina kasutasin atsetaatpuhvrit pH väärtusega 4,8. Tahke invertaasi
moolvahekorrale vastavat informatsiooni. Cn = naine = Konsentratsiooni määramine tiitrimisega Tiitrimine on protseduur, kus reaktsiooniks kulunud ühe aine täpse kontsentratsiooniga lahuse koguse järgi leitakse teise aine lahuse kontsentratsioon. Büretti kasutades mõõdetakse täpselt ühe lahuse maht, teist lahust doseeritakse täpse mahuga pipeti abil. Tiitrimisel lisatakse lahusele indikaatorit ühendit, mille värvus sõltublahuse happesusest. Siin töös kasutatakse indikaatorina fenoolftaleiini, mis on soolhappelahuses värvitu, kuid NaOH aluselises lahuses punane. Stöhhiomeetriline punkt hetk, mil kogu soolhape on ära reageerinud ja indikaator muudab juba ühest liiaga lisatud NaOH tilgast tekkinud aluselises lahuses värvust, määratakse ühe tilga täpsusega. Tiitrimisel pipeteeritakse koonilisse kolbi täpne kogus soolhapet, lisatakse
ppm (parts per million) näitab lahustunud aine massiosade arvu miljonis (106) massiosas lahuses. Kasutatakse väga väikeste sisalduste esitamiseks näiteks keskkonnakeemias. Kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Tiitrimine on protseduur, kus reaktsiooniks kulunud ühe aine täpse kontsentratsiooniga lahuse koguse järgi leitakse teise aine lahuse kontsentratsioon. Büretti kasutades mõõdetakse täpselt ühe lahuse maht, teist lahust doseeritakse täpse mahuga pipeti abil. Tiitrimisel lisatakse lahusele indikaatorit ühendit, mille värvus sõltub lahuse happesusest. Siin töös kasutatakse indikaatorina fenoolftaleiini, mis on soolhappelahuses värvitu, kuid NaOH aluselises lahuses punane. Stöhhiomeetriline punkt hetk, mil kogu soolhape on ära reageerinud ja indikaator muudab juba ühest liiaga lisatud NaOH tilgast tekkinud aluselises lahuses värvust, määratakse ühe tilga täpsusega.
moolvahekorrale vastavat informatsiooni. Cn = naine = Konsentratsiooni määramine tiitrimisega Tiitrimine on protseduur, kus reaktsiooniks kulunud ühe aine täpse kontsentratsiooniga lahuse koguse järgi leitakse teise aine lahuse kontsentratsioon. Büretti kasutades mõõdetakse täpselt ühe lahuse maht, teist lahust doseeritakse täpse mahuga pipeti abil. Tiitrimisel lisatakse lahusele indikaatorit ühendit, mille värvus sõltublahuse happesusest. Siin töös kasutatakse indikaatorina fenoolftaleiini, mis on soolhappelahuses värvitu, kuid NaOH aluselises lahuses punane. Stöhhiomeetriline punkt hetk, mil kogu soolhape on ära reageerinud ja indikaator muudab juba ühest liiaga lisatud NaOH tilgast tekkinud aluselises lahuses värvust, määratakse ühe tilga täpsusega
Ekvivalentmass sõltub nii ainest kui konkreetsest reaktsioonist ja sisaldab sisuliselt moolvahekorrale vastavat informatsiooni. Kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Tiitrimine on protseduur, kus reaktsiooniks kulunud ühe aine täpse kontsentratsiooniga lahuse koguse järgi leitakse teise aine lahuse kontsentratsioon. Büretti kasutades mõõdetakse täpselt ühe lahuse maht, teist lahust doseeritakse täpse mahuga pipeti abil. Näiteks soolhappe tiitrimisel täpse kontsentratsiooniga NaOH lahusega toimub reaktsioon HCl + NaOH NaCl + H2O Töövahendid Kaalud, kuiv keeduklaas, klaaspulk, lehter, kooniline kolb, mõõtesilinder (250 cm3), areomeeter, filterpaber. Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad Kuiva keeduklaasi kaaluti 5-9 g liiva ja soola segu täpsusega 0,01 g. NaCl lahustati klaaspulgaga segades vähese koguse (~50 cm3) destilleeritud veega. Lahus filtreeriti
Reaktsioon toimub keemistemperatuuril. 1. Asetan komplekslahust ja erinevatel aegadel reaktsioonisegust võetud proove sisaldavad kolvid elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. NB! Aega arvestatakse keemise algusest! 2. 10 minutit pärast lõpetatakse keetmise 150 ml dest. vee valamisega kolbi läbi püstjahuti. NB! Vett mõõda mõõtsilindriga! suureneb ühtlasi vedeliku maht kolvis ja indikaatori värvuse muutus on tiitrimisel paremini märgatav 3. Võta kolb pliidilt ja jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini. 4. Kõikidesse kolbidesse lisa indikaatorina 6 tilka mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevale lahusele sinaka tooni. 5. Kolbides olevate lahuste tiitrimine viiakse läbi 0,02 M CuSO 4 lahusega kuni sinakas värv asendub selgelt täheldatava, püsiva roheka värvusega. AKTIIVSUSE ARVUTAMINE:
m(klaas+kissell)=326,45 g m(kissell)=197,22 g tiitritud kissell 1=7,5 ml tiitritud kissell 2=6,5 ml Esimene tiitrimine: X=(1*(20,12+0,035*7,5)*12,5)/10*7,5=3,40% X1=3,40*0,95=3,23% inverteerunud sahharoosi sisaldus kissellis Y=(3,23*197,22)/10,67=59,70% Teine tiitrimine: X=(1*(20,12+0,035*6,5)*12,5)/10*6,5=3,91% X1=3,91*0,95=3,71% Y=(3,71*197,22)/10,67=68,57% Järeldused: Teine tiitrimine oli kindlasti täpsem, jälgisime pingsamalt kogu protsessi ja toimisime rahulikumalt. Esimesel tiitrimisel tulid sisse inimlikud vead ja väike kiirustamine, kuid teisel tiitrimisel üritasime oma vigu parandada. Järelduse tegemisel võtan kasutusele teise tiitrimise tulemused. Kisselli keetmisel allus inversioonile ca 68,57% võetud sahharoosist. Invertsuhkru sisaldus oli kissellis 3,91% ning inverteerunud sahharoosi sisaldus kissellis oli 3,71%.
ÜK: Vvesi *1mol = 100 * 1 =2,24 mmol/l Järeldus Kasutades juhendi tabelit 5.1 võib järeldada, et kraanivesi on mõõdukalt kare. C Katlakivi moodustumise uurimine Kõik saadud tulemused kantud tabelitesse 1.2 ja 1.3. Järeldus Mida rohkem vett keeta, seda pehmemaks see muutub. Samuti pehmendas vett filtrimine. D Vee pehmendamine ja Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisalduse määramine 0,005M triloon-B tiitrimisel muutus värvus kohe siniseks. Järeldus Vee juhtimisel läbi Na-kationiitfiltri kadus vee üldkaredus(Ca ja Mg ioonid) täelikult. E Sulfaatiooni kontsentratsiooni määramine Määramine põhineb reaktsioonil: Ba+ + SO42- = BaSO4 . Ligikaudne kontsentratsioon : Na2SO4 10-4 M
10 min möödudes. 20 minuti möödudes võtsin viimase proovi, et teha kindlaks hüdrolüüsi ulatus 20 min möödudes. Seejärel alustasin taandavate suhkrute reageerima panemist vask(II) triloon B kompleksiga. Selleks ajasin kolvid 10-ks minutiks keema, sest reaktsioon toimub keemistemperatuuril. Pärast 10-t minutit keemist valasin 150 ml destilleeritud vett kolbi läbi püsijahuti, et suureneks vedeliku maht kolvis ning indikaatori värvuse paremini märgatavaks muutmiseks tiitrimisel. Seejärel lisasin kolvidesse mureksiidi vesilahust indikaatoriks tiitrimisel. Seejärel viisin CuSO4 lahusega läbi tiitrimise, et kasutatud titrandi mahu järgi määrata hüdrolüüsunud suhkrute sisaldus mg-des 1 ml-s reaktsioonisegus võetud proovis. Seda kasutades saan arvutada ensüümi preparaadi aktiivsuse. · Töö käik etappide kaupa Ensüümpreparaadi töölahuse valmistamine Praktikumi juhendaja näpunäidete järgi valmistasin vajaliku koguse sobiva ensüümi
Hakkame uurima andmeid, mis käsitlevad õuna, sibula ning pirni keemilisi omadusi. Uurimistöö on oluline, et hiljem uurimuslikult saadud andmeid võrrelda teiste uurimiste tulemustega. Varem on tehtud samu uurimistöid ka Hugo Treffneri Gümnaasiumis(kindlasti ka mujal), kus olid tähtsateks tulemusteks vastused küsimusele vee kareduse kohta katlakivi tekkimise suhtes. Mõõdeti enne ja pärast kuumutamist selle mööduv karedus tiitrimisel soolhappega. Meie uurimistöö tähtsaimaks eesmärgiks on praktiliste katsete tulemuste alusel määrata nende puuviljade ja ühe juurvilja happelisuse tase. Uurimisküsimuseks on katsealuste ainete pH ehk happelisuse tase mille määramine toimub tiitrimise teel. Uurime analüüdi pH-d, selle (aine mahla/vilja kuumutatud vesilahuse) toimet titrandiga mille konsentratsioon on meile täpselt teada. Hüpoteesiks on see, et iga puu/juurvili omab happelisuse taset.
Tiitrimiseks võetakse kindel ruumala uuritavat lahust (antud juhul looduslikku Veini valmistamine kääritamisel vett), millele lisatakse indikaatorit. Tiitrimisel lisatakse sellele pikkamööda kindla kontsentratsiooniga reageeriva aine lahust. Reaktsiooni lõpp tehakse kindlaks Katlakivi teke kareda vee keetmisel indikaatori värvuse muutuse järgi.
Kuna sahharoos on oligosahhariid siis inimorganism ei ole võimeline seda vereringlusesse võtma kuna molekul on lihtsalt liiga suur, et organismi sisse imenduda. Invertaas hüdrolüüsib sahharoosi vastavateks produktideks mida inimorganism saab kasutada energia allikana. Produktide koguse kindlakstegemiseks kasutatakse kompleksomeetrilist meetodid mis hõlmab tiitrimist triloon-B, CuSO4 ja Na2CO3 seguga. Invertaasi optimaalseks pH-ks on 4,8 aga kuna tiitrimisel kasutatav segu on tugevalt aluseline siis invertaas lõpetab oma töö hüdrolüüsimisel. Kindlatel ajahetkedel võetakse reaktsioonisegu proov, mis sisaldab taadavaid suhkruid ja pannakse komplekslahusesse. Keemine on ka vajalik protsess töökäigus kuna kompleksis sisalduv Cu(II) taandub Cu(I)-ks ja tekib Cu2O sade. Reaktsioon on järgmine: R-CHO + Cu(II)-triloon B kompleks + 4Na+ + 4OH- R-COOH + triloon B + Cu2O
annaabi.ee 
